Kuidas Faktum Kaitseministeeriumi jaoks avaliku arvamuse uuringut "masseerib"

Juunikuu viimastel päevadel avaldas kaitseministeerium järjekordse Faktumi poolse Avaliku arvamuse ja riigikaitse uuringu (PDF), kust minule jäi eriti teravalt silma 11. punkt "Seisukohad riigikaitse korraldamise osas":

Küsiti, kumba variant Eesti kaitsevõime arendamisel peetakse olulisemaks - kas tuleks arendada väikesi, hästi varustatud ja kaasaegse väljaõppega väekontingente, mis on valmis osalema NATO sõjalistes missioonides või tuleks arendada rohkearvulist rahvaväge, mille ülesandeks on Eesti territooriumi kaitse?

Ehkki selline sõnastus muutis mõnevõrra vastuste proportsioone, jäi selge ülekaal siiski väikeste, NATO missioonideks kõlbulike üksuste toetajate poolele - seda varianti toetas 58%, Eesti territoriaalkaitsele keskenduvat arengukava toetas 28%.

Nagu eelnevast tsitaadist selgub oli varem küsimus mõnevõrra teisiti sõnastatud:

Kas Eestile oleks praeguse kaitsekulutuste taseme juures vaja rohkem väikesearvulist, hästi varustatud ja kaasaegse väljaõppega väekontingenti või rohkearvulist rahvaväge?

Milleks muudatus ja miks just nüüd, kus sama küsimust on küsitud vähemalt neljal eelneval korral? Vastuse sellele küsimusele võib leida kui vaadelda joonist 19, mis koondab ka varasemate perioodide vastused kokkuvõtlikuks graafikuks. Nimelt on rohkearvulise rahvaväe toetajaskond olnud stabiilselt 12-13% ulatuses ja see ei haaku absoluutselt meie praeguse kaitsepoliitikaga. Midagi tuli muuta ja tehti nagu küsitlustes ikka - muudeti küsimust.

Voilá - kohe rahvaväe pooldajate hulk kahekordistus!

Et sellist vassimist (võltsimist?) kuidagi ausamalt/eetilisemalt/teaduslikumalt serveerida oleks tulnud:

1) avaldada ka "vana" sõnastusega küsimus seekordsed tulemused, mis oleks andnud võimaluse neid kahte võrrelda;
2) joonisel 19 selgelt eristada küsimuse sõnastusest tulenev muudatus mingi märkusega või lausa eraldi värvidega, et vältida segadust tulevastes uuringutes, kus on toodud eelmiste perioodide tulemused;

Vaatamata küsimustega manipuleerimisele on iga aastaga üha selgemalt eristumas trend - eestlased ei ole huvitatud ajateenistusest ning peavad ka julgeoleku garantiina palju tähtsamaks tugevast kaitseväest NATO't, Euroopa Liitu, häid suhteid Venemaaga ja isegi majandussidemeid maailmas ja Balti kaitsekoostööd.

Miks varasemat sõnastust kallutatuks peeti või milles kallutatus väljendub ei selgitata.

Sama uurimuse 11. punkti teine osa avaldab aga mõningast hämmeldust järgmise küsimuse tulemuste suhtes:

Eelneva seisukohaga mõnevõrra vastuolus on avalikkuse soov, et sõjaväeteenistuse läbimine on noormeeste jaoks vajalik. Kindlasti vajalikuks peab seda 55%, pigem vajalikuks 32%. Pigem või täiesti mittevajalikuks tunnistab sõjaväeteenistus 11% küsitletutest.

Kust selline tulemus tuleb? Probleem on olemuselt ülimalt lihtne: küsimus on puudulikult sõnastatud.

Küsimus ei ole üheselt mõistetav ning paljud võivad varianti "sõjaväeteenistuse läbimine on mittevajalik" tõlgendada kui sõjaväe laiali saatmist. Küsimus on ühepoolne ja kallutatud kindla tulemuse saavutamiseks, kus negatiivne vastus jätab vastajale mulje nagu ta pooldaks täieliku kaitseväest loobumist.

Õigem/eetilisem/teaduslikum oleks inimesed panna valiku ette: kas rahvavägi või elukutselised üksused. Seda tegin ma enda uurimustöö küsitluses ja kuigi valim oli EBS'i tudengite põhine korreleeruvad tulemused väga...väga hästi Faktumi uuringu 11. puntki küsimuse tulemustega enne sõnastuse muutmist.

Huvitav on ka Faktumi uuringu 18. joonis, kus on graafiliselt kujutatud vastus küsimusele "kas peaks üle minema kutselisele sõjaväele?". Nagu enda uurimustöös täheldasin on kutselise sõjaväe poolt need, kes ei pea ajateenistust läbima (naised, keda on eestlaste seas rohkem ja seega ka küsitletute seas) ja inimesed, kelle kogemused ja teadmised sõjaväe kohta pärinevad aastakümnete tagant (60-74 aastased). Lisaks on uuringu kokkuvõttes juba täheldatud, et "kutselist sõjaväeteenistust kalduvad toetama rohkem nooremad, haritumad ja linnades elavad vastajad".

Arvan, et siinkohal on põhjust väljenduda mõnevõrra selgemalt: ajateenistust pooldavad inimesed, kes lihtsalt ei kujuta endale ette, mida kujutavad endast 21. sajandil sõjalised konfliktid.

Järeldusi: elukutseline sõjavägi Eestis on ainult aja küsimus samas kui ajateenistuse jätkamine on inimeste aja ja raha raiskamine.

Loodan lähitulevikus ühe põhjalikuma uurimustöö baasil käsitleda ka Euroopa Liidu arenevat kaitsedoktriini ja selle mõju rahvuslikule kaitsepoliitikale ja seda lähenemist rakendada ka Eesti katisepoliitika hindamisel.