"Vanamees" lihtsalt ei tea, millest kirjutab
Aprillis lubasin, et ühe vanamehe rumalusi enam ümber lükkama ei hakka, kuid ta tikub vägisi kirjutama mingit demagoogilist jura. Ja kui ta seda ise ei julge teha, siis tsiteerib teisi, kes samasugust iba välja ajavad. Ei peatu tema eelmisel reedel ilmunud sotsiaaldemokraatlikul kirjutisel pikemalt vaid keskendun ühel konkreetsele tsitaadile:
Kaplinski võtab toeks seekord Krugman'i, kuid see mees on juba mõnda aega majandusteadusest loobunud kolumnisti ameti kasuks, kus isiklikud poliitilised vaated ei pea tõega haakuma. Jätkuvalt majandusteadusega tegelevad inimesed ei ole õnneks pidanud paljuks ka Krugman'ile tema lohakust/ükskõiksust/demagoogiat ette heita (Kling, Tabarrok).
Õnneks jälgivad majandusteadlased Krugmani kolumne ja lükkavad ümber tema demagoogilisemaid väiteid. Nii kummutatakse ka Krugman'i Times'i kolumni väide nagu oleks prantslased ameeriklastest produktiivsemad:
Hiljaaegu kirjutas majandusprofessor Paul Krugman New York Timesis sellest, et prantslased, kes räägivad vähem pereväärtustest kui USA konservatiivid, töötavad aastas vähem tunde kui ameeriklased, leides sel kombel rohkem aega kodu ja pere jaoks. Ja töötavad paremini. Midagi, mille üle tasub tõsiselt mõelda.Ma oleks kirjanikult oodanud paremat keele kasutust kui "töötavad paremini". Mida see üldse tähendab - et nende jalad/käed liiguvad paremini? Või käib jutt hoopis produktiivsusest ja seda sama eksitavat rada mööda, mis juba veebruaris?
Kaplinski võtab toeks seekord Krugman'i, kuid see mees on juba mõnda aega majandusteadusest loobunud kolumnisti ameti kasuks, kus isiklikud poliitilised vaated ei pea tõega haakuma. Jätkuvalt majandusteadusega tegelevad inimesed ei ole õnneks pidanud paljuks ka Krugman'ile tema lohakust/ükskõiksust/demagoogiat ette heita (Kling, Tabarrok).
Õnneks jälgivad majandusteadlased Krugmani kolumne ja lükkavad ümber tema demagoogilisemaid väiteid. Nii kummutatakse ka Krugman'i Times'i kolumni väide nagu oleks prantslased ameeriklastest produktiivsemad:
The difference in employment between the two countries is quite large--France's 2003 employment to population ratio was 51.9% while it was 62.3% in the U.S. I bet that French output per working age adult--that is adjusted in some manner for people who are out of work--is lower than in the U.S. Stated differently, I bet the most productive 51.9% of the U.S. population is more productive than the 51.9% of the French who are employed. In other words, I think Krugman and the OECD comparing apples to oranges when claiming that French productivity exceeds U.S. productivity.Omalt poolt küsiks, et kas 60 miljonit on võrreldav 295 miljoniga? Kas on lihtsam leida umbes 30 miljonit produktiivset töötajat või hoopis 180 miljonit?
posted by Jüri Saar at 3:31 PM
8 Comments:
see "i bet" seal viimases tsitaadis on küll majandusanalüüsi tippnäide
Hehee...eks ta paneb muhelema, kuid seda võib ka võtta sügava veendumusena: inimene on piisavalt kindel enda arvamuses, et on nõus enda arvamuse toeks isegi raha panustama :)
Sekkumata 'majanduslikku' vastuargumenti Prantsusmaa ja USA töötajate keskmise produktiivsuse kohta (mis näib suhteliselt nõrk; leiab parimal juhul vabanduse sellele, miks USA produktiivsus väiksem on; ei tõesta kuidagi vastupidist), mõned üldisemad kommentaarid:
1. Kaua sa viitsid esitada 'majanduslikke' vastuargumente artiklitele, mis räägivad väärtustest? Tunnistad ise kusagil varasemas kommentaaris, et ei saa aru, mida tähendab nt inimese muutumine pelgaks tootmisühikuks - kui sa aru ei saa, siis miks sa võtad sellel teemal sõna? Kaplinski ei kirjutanud artiklit majandusest, vaid väärtustest: kuidas "Inimene, tema vajaduste täitmine, arendamine ja heaolu ei ole meie ühiskonnas peaeesmärk", kuidas nii perekonda kui haridust kiputakse vaatama läbi raha ja majanduse arengu.
"Vanamees" räägib, et me ei peaks oma väärtussüsteemi majanduse külge aheldama. Sina ütled, et "aga see ei ole majanduslikult otstarbekas". Absurdne, mis.
2. Võiksid keskenduda rohkem sisulistele ja vähem ad hominem argumentidele. "Kaplinski võtab toeks seekord Krugman'i, kuid see mees on juba mõnda aega majandusteadusest loobunud kolumnisti ameti kasuks, kus isiklikud poliitilised vaated ei pea tõega haakuma." - Täiesti lame kommentaar, nagu kusagilt parempoolsest Ameerika blogist maha kirjutatud. Kas sa usud tõesti, et Krugman on selle võrra halvem majandusteadlane, et ta nüüd kolumne kirjutab? Tema esseekogumikud (The Accidental Theorist, Pop Internationalism) käisid meil ülikoolis esimese kursuse majanduse kohustusliku lugemise alla; hästi ei usu, et ta nüüd ajab, sinu keelekasutuses "iba" või "demagoogilist jura".
3. Sellega seondub ka järgmine punkt: kolumnide ja arvamuslugude kirjutajatelt ei saa nõuda teadust või geomeetrilist tõestusskeemi. See ei ole nende funktsioon: iga järgmine kord, kui sa kaebad näivate lünkade üle mõne arvamusloo argumentatsioonis, mõtle selle peale. Ajalehtedes ei ole ruumi ja seal tuleb inimkeeles seletada, miks üks või teine asi on hea või halb. Seega: ei ole aus nokitseda iga väiksema detaili või seletuse või lauseformuleeringu üle, mis ei vasta sinu 'majandusteaduse' kriteeriumitele: kui midagi jääb sulle lahtiseks või kahemõtteliseks, katsu kõigepealt ise lüngad täita.
4. Vabalog on eksitav nimi. Sa räägid vabadusest nagu sellel oleks ainult välised piirangud (riik, teised inimesed). Vabadusel on ka sisemised piirangud (sotsiaalne surve, hirm). Majandusvabadus võib põrkuda endaks-olemise vabadusega: see põrkumine on veel üks lahtiseletus sulle problemaatilisele "inimese muutumisele pelgaks tootmisühikuks".
"Sekkumata 'majanduslikku' vastuargumenti Prantsusmaa ja USA töötajate keskmise produktiivsuse kohta (mis näib suhteliselt nõrk; leiab parimal juhul vabanduse sellele, miks USA produktiivsus väiksem on; ei tõesta kuidagi vastupidist)"
Miks ta nõrk näib - kas sellepärast, et pole numbreid või on mingi sisuline argument ka? Lihtsalt silmaringi avaramise mõttes küsin.
1. Oleks kena kui sa mulle sõnu suhu ei topi. Minu seisukoht on selle blogi pidamise algusest olnud, et iga inimene võib elada nii kuidas ise tahab, kuid seda eeldusel, et tema elustiil/väärtused ei hakka minu omi kitsendama. See, mida Kaplinski propageerib (elu nagu Prantsusmaal, kus töönädal oli seadusega piiratud 35 tunniga ), on riigi kasutamine inimeste otsustesse sekkumiseks. Mina näen sotsiaaldemokraatliku mõtteviisi kui soovi teiste kulul midagi endale saada kasutades selleks riigi sundi.
"Kaplinski ei kirjutanud artiklit majandusest, vaid väärtustest: kuidas "Inimene, tema vajaduste täitmine, arendamine ja heaolu ei ole meie ühiskonnas peaeesmärk", kuidas nii perekonda kui haridust kiputakse vaatama läbi raha ja majanduse arengu."
Ja sellepärast ei peatunudki ma ülejäänud Kaplinski artiklil. Mõelda võib igat pidi, kuid eksitada inimesi pool-tõdedega ei ole ilus :)
" "Vanamees" räägib, et me ei peaks oma väärtussüsteemi majanduse külge aheldama. Sina ütled, et "aga see ei ole majanduslikult otstarbekas". Absurdne, mis."
Ma pole midagi taolist öelnud ja kui oleks, siis olen nõus, et see oleks absurdne. Sa eksitad nüüd juba meelega. Miks?
2. Kas sa neid kahte viidet lugesid, kus oli sellest juttu, et miks Krugman ei ole enam majandusteadlasena tõsiselt võetav? Ta on valinud pärast Times'is kolmunide kirjutamist argumendid, mis lähtuvad rohkem tema poliitilisest maailmavaatest kui majandusteadusest. Isegi Brad DeLong (kes on kohe mingi valemi järgi ei ole parempoolne) on seda sisuliselt mõista andnud.
Ma olen nõus sellega, et Krugman oli kunagi arvestatav majandusteadlane ja isegi potentsiaalne Nobeli preemia kandidaat, kuid tema vaen ja põlastus praeguse USA administratsiooni vastu on tinginud viimasel ajal üha rohkem mitte tõsiselt võetavaid argumente, kus järeldus tehtud enne ja argument otsitud pärast.
Sa ei pea seda uskuma, mida mina kirjutan või mida minu viidatud autorid kirjutavad.
Ahjaa, kirjutasid, et teile anti Krugmani lugeda ja seda kohustusliku korras. Aga Hayekit või Friedmani või Smithi?
3. Olen enda arvates proovinud väärtuste kritiseerimisest eemale hoiduda ja keskenduda rohkem sellele, mis on tõestatavalt eksitav või mis minu arvates on puudulik. Kui on aga juttu olnud lünkadest, siis seda peamiselt sellepärast, et minu arvates on need lüngad olnud olulised ja nende täitmine võib sootuks muuta kirjutatut või ümber lükata mõne eelneva argumendi. Peamiselt olen aga (vähemalt enda arvates) tegelenud sisulise poolega.
Sa ütled, et ma olen nokitsenud iga väiksema detaili seletuse või lause formuleerinug üle - nüüd avaneb sinul võimalus seda minu kirjutistega teha (kui see loomulikult liiga alandav ei ole), sest ma sooviks näiteid mitte üldisi süüdistusi. Võib-olla on mul tõesti põhjust natuke rahulikumalt võtta.
4. Sotsiaalne surve ja hirm on inimese enda poolt ületatavad ja seda sageli suurema vaevata. Sa proovi ajateenistusest hoiduda või makse mitte maksta (või oluliselt vähem maksta). Mõlemale järgneb reaalne vangistus.
Sa kirjutad, et "majandusvabadus võib põrkuda endaks-olemise vabadusega: see põrkumine on veel üks lahtiseletus sulle problemaatilisele"inimese muutumisele pelgaks tootmisühikuks". Minu jaoks on see "tootmisühiku" värk üks retooriline võte, millel mingit sisulist tähendust pole. Kuna mina ei pea inimesi tootmisühikuteks, siis on mul ka seda mõistet keeruline mõista - aga ma vähemalt üritan :)
Aga seda, kuidas majandusvabadus põrkub endaks olemise vabadusega tahaks ma nüüd küll natuke konkreetsemalt arutada ja oleksin sulle tänulik kui tooksid mõned näited.
Mis puutub blogi nimesse, siis kohe pealkirja all on selgitatud täpsemalt, mida mina silmas pean. Seega ei näe probleemi.
Muide, ma arvan, et paljuski meie väärtused kattuvad (on see hea või halb otsusta ise), kuid meie lähenemised on erinevad ja sealt tulenevadki....arusaamatused. Aga üldiselt mulle meeldib, et keegi minu kirjutatut ka kriitilise pilguga jälgib. Tänud.
dsiisas, on teil ikka viitsimist. mina kirjutan terve nädalaga niipalju kui teie kaks siin paari kommentaariga. tublid olete.
aga, mis teemat puudutab siis üldistades on olemas kaks rollimudelit - usa ja euroopa (prantsuse?) variant. vaikimisi pushitakse meie riigis seda ameerikat; ületunnid näiteks on normaalne töönädala osa. ma arvan, et me kõik kohtame päevast-päeva inimesi, kes oma karjäärile ohverdavad lähisuhted (rääkimata füüsilisest ja vaimsest tervisest). pange tähele: ma ei anna hinnangut, ma lihtsalt konstanteerin. mis Kaplinski teeb, on tema isiklik väike sõda sellise elumudeli vastu. sa võid nimetada seda propagandaks kui soovid, mina seda nii ei nimeta, sest tegemist on ühe mehe sõjaga terve armee vastu. pigem on see alternatiivide teadvustamine. ja valikute tegemisel pole midagi olulisemat kui teada kõiki variante.
on tänuväärne, kui Sa püüad leida Kaplinski argumentides nõrku kohti. aga palun teadvusta endale ka seda, et me elame postmodernistlikus ühiskonnas. iga teooria kohta on olemas kümme teooriat, mis selle ümber lükkavad, maatasa teevad ja maapinnalt ka juured ära närivad. ja lõpliku tõde pole. sa võid muidugi ka seda nimetada demagoogiaks kui soovid (teatud üldistuse tasemel on ka relatiivsusteooria tühipaljas demagoogia).
Marek: "aga, mis teemat puudutab siis üldistades on olemas kaks rollimudelit - usa ja euroopa (prantsuse?) variant. vaikimisi pushitakse meie riigis seda ameerikat; ületunnid näiteks on normaalne töönädala osa. ma arvan, et me kõik kohtame päevast-päeva inimesi, kes oma karjäärile ohverdavad lähisuhted (rääkimata füüsilisest ja vaimsest tervisest). pange tähele: ma ei anna hinnangut, ma lihtsalt konstanteerin. mis Kaplinski teeb, on tema isiklik väike sõda sellise elumudeli vastu. sa võid nimetada seda propagandaks kui soovid, mina seda nii ei nimeta, sest tegemist on ühe mehe sõjaga terve armee vastu. pigem on see alternatiivide teadvustamine. ja valikute tegemisel pole midagi olulisemat kui teada kõiki variante."
Ma siirdun mõne nädala pärast Rootsi aastaks magistrantuuri. Siis lahkan põhjalikumalt ka Rootsi mudelit ja sotsiaaldemokraatiat seal hulgas ka "Euroopa mudelit/varianti" (aga Aasia tiigrid, siis Jaapan, kuhu mahub Austraalia - mida arvata Ladina-Ameerikast). Ma ei taha hästi sinu üldistusega nõustuda, sest siis me üldistame enamus nüansse ära, kuid just sealt võivad leiduda lahendused.
Ma ei arva, et oleme valiku ees kas USA või Euroopa, kuid kui valima peab, siis tõsi ta on, mina valiks USA variandi, sest see on paindlikum. Mõni inimene peab ületunde normaalseks ja tahab neid teha. Mina ei teeks ületunde kui ei tahaks ja ongi kõik. Tuleb vallandamine, siis leian uue ja parema töökoha (veel parem hakkan ettevõtjaks), kuid haigeks ennast raha pärast ei rabaks. Aga kui inimene ise soovib elada nii, et ta on sunnitud ületunde tegema, siis on see tema mure. Kui minult võetakse ära õigus teha ületunde, siis leian ma, et see on minu vabaduste piiramine ja selleks pole kellelgi õigust. Kui tahan raban surnuks. Et teised ei peaks minu tervist pärast kinni maksma, siis erastaksin ka ravikindlustuse.
"on tänuväärne, kui Sa püüad leida Kaplinski argumentides nõrku kohti. aga palun teadvusta endale ka seda, et me elame postmodernistlikus ühiskonnas. iga teooria kohta on olemas kümme teooriat, mis selle ümber lükkavad, maatasa teevad ja maapinnalt ka juured ära närivad. ja lõpliku tõde pole. sa võid muidugi ka seda nimetada demagoogiaks kui soovid (teatud üldistuse tasemel on ka relatiivsusteooria tühipaljas demagoogia)."
Kahjuks mul erilist austust post-modernismi vastu ei ole (kui Derrida elavate kirjast lahkus, kirjutasin ka pikemalt sellest) ja seda sellepärast, et enamus sellest (9 teooriat 10st?) on nonsens, mis isegi ei kõiguta ega pretndeeri teaduslikusele või empiirilisele tõestusele. Lõpliku tõde ei pruugi tõesti olla, kuid on tõsiselt võetavad ja teadusliku uurimist väärviad teooriad ja teised, mis on enda olemuselt rohkem semantilin lõks, mille üle on aeg ajalt huvitav ja ehk isegi kasulik mõelda, kuid mille seos reaalsusega on nõrgema poolne. Loomulikult post-modernist ütleb selle peale, et mis see reaalsus üldse on.
Me saaks küll ühsikonna korraldusest rääkida/kirjutada, kuid siis peaks diskussiooni raamid paika panema.
Kaplinski võib küll üksi sõdida, kuid mille eest ta siis sõdib? Vabaduse, enda elu eest ise otsustamise nimel? Ma ka! Küsimus on minu arvates selles, milliseid vahendeid enda idaalide saavutamiseks soovib kasutada Kaplinski ja milliseid mina. Tema valib riigi sunni, mina valin indiviidi õiguse ise otsustada ja valida, sest mitte riik vaid inimene teab, mis talle on parim.
Kui mulle Kaplinski mõtted midagi korda ei lähe, siis ei peaks ka nende kritiseerimist vajalikuks, kuid mul on kapis kolm Kaplinski raamatut ja lugendud olen neid veel rohkemgi. Omal ajal jagus austust tema vastu ja ta oli isegi omamoodi iidol, kuid ajad muutuvad ja silmaring laieneb. Austus, mis varem tema vastu oli, on iga nõrga argumendiga üha rohkem hajunud. Praeguseks on sellest jäänud ainult riismed, mis klammerduvad tema luule külge.
vau, see oli karm. eriti see surnuks rabamise osa. ja see ka, et kui sa kinga saad siis otsid endale uue ja parema töökoha. sorry, aga see juhtub ainult sinu unenägudes. nii need asjad ei käi. häid töökohti otsitakse kaua ja hoitakse kinni küünte ja hammastega. sest mujal uuesti alustades (korporatiivsest maailmast rääkides) kaotad sa oma karjääri ja palgataseme.
tore kui sa usud, et sulle antakse valida. sest tegelikult ongi see meie vaidluse uba.
Ma natuke arvasin, et seda heidada mulle uue töökoha otsimise ideed ette, et see tegelikult päris nii lihtsalt ei käi, sellepärast sai lisatud ettevõtlus ehk siis paned oma äri püsti ja tegeled sellega :)
"häid töökohti otsitakse kaua ja hoitakse kinni küünte ja hammastega. sest mujal uuesti alustades (korporatiivsest maailmast rääkides) kaotad sa oma karjääri ja palgataseme."
Milline töökoht on hea - kas selline, kus saad ise valida mida, millal ja kui palju teed? Ma väidan, et see on samasugune unenägu. Muutujaid on palju ja üks suuremaid neist on inimene, tema haridus ja iseloom. Järgmisena tuleb seadusandlus ja regulatsioon.
Mis sa arvad, kus sul on kergem uus töökoht leida, USAs (töötus u. 6%) või Prantsusmaal (töötus u. 12%). Kus võetakse sind kiiremini tööle kas USAs või Prantsusmaal? Kus on sul lihtsam ome ettevõtet alustada? Kus pead sa enda töökoha pärast rohkem kartma, riigis kus uut töökohta on keerulisem leida või riigis, kus see on lihtsam?
"tore kui sa usud, et sulle antakse valida. sest tegelikult ongi see meie vaidluse uba."
Tunnistan ausalt, et minu CV's mahub tööandjaks heal juhul kaks-kolm ettevõtet ning kummagagi neist ei pidanud ma hullu vaeva nägema, et tööle saada.
Mul on sulle küsimus, kui leiad aega vastata: kuidas oleks Eesti töötajale tööandja poolt avaldatavat survet võimalik vähendada - otseselt või kaudselt?
Ma arvan, et kahe peale kokku õnnestub meil midagi välja mõleda. Kui leiad aega eraldi postitus kirjutada enda blogi, siis viitan sinule ja pakun enda variandidi välja samuti eraldi postituses.
Samas võime ka vaikselt siin kommentaaris edasi toksida. Kuna "time is money" siis mõistan kui sellest hoidud.
Postita kommentaar
<< Home