esmaspäev, juuli 25, 2005

Berk Vaher: topeltmoraalis suplev silmakirjatseja?

Ma lihtsalt ei saa jätta kriitikata osasid arvamuslugusid. Tänane Berk Vaheri kirjutis on üks nendest. Nagu ikka on kõik kommentaarid minu kriitika puudustele teretulnud ning ma olen meeleldi nõus enda seisukohti täpsemalt selgitama või isegi enda seisukohti muutma, kui selleks on põhjust.

Ma jätan kõrvale Vaheri emotsioonidest tiined ilukirjanduslikud liialdused ja keskendun hoopis alusetutele või eksitavatele väidetele, väärtushinnangutele, mida Vaher soovib tervele ühiskonnale laiendada.
Pereloomise asemel saab primaarseks fassaadi loomine laenuorjuse hinnaga.
Kui Vaher viitsiks akadeemilise ja elukauge hädaldamise asemel natuke reaalsemasse maailma tagasi tulla, siis saaks ta aru, et laen on see, mis muudab paljude unistuse oma kodust reaalsuseks mitte kahekümne või kolmekümne aasta pärast, kui laste kasvatamine ei pruugi puht bioloogiliselt enam võimalik olla, vaid täna.

Paljude inimeste jaoks teeb pere kasvatamise võimalikuke enam-vähem meeldivas keskkonnas just laen ja laenu poolt võimaldatav.

Laen ei ole orjus vaid inimeste endi poolt vabalt valitud kohustus, millest on võimalik igal inimesel ka loobuda - tagastada laen.

Mulle jääb mulje, et Vaher kardab laenu. See on täiesti loomulik reaktsioon, sest inimesed ikka kardavad asju, millest nad aru ei saa. Õnneks on enamus eestlasi aru saanud, mis asi on laen, mida see võimaldab ja mis kohustused sellega kaasnevad. Nad on endal selle selgeks teinud - Berk Vaher mitte.
Praegu liberalismiks nimetatu on ju pelk plaanimajanduse kloon – mis vahet seal on, kas eesmärgiks on x protsenti majanduskasvu või viis-aastak nelja aastaga? Ikka on inimene taandatud pelgaks tootmisühikuks. See on parteikooli “tarkusele” rajatud turumajandus, aga aeg on paradigmat muuta.
Ja see lõik, kallid lugejad, on tõestus sellest, et Berk Vaheri teadmised majanduspoliitikast on kas olematud või pealiskaudsed, hämmastavalt väärastunud või emotsionaalsest neo-marksismist mõjutatud.

Alustaks sellest, et ükski valitsuse liige pole kuskil väitnud, et eesmärgiks on mingi kindel majanduskasvu protsent. Enda teadmatust lihtsustada totruseks ja siis seda teistele ette heita...Vaher võiks enne endale selgeks teha, kuidas toimib turumajandus ja kuidas plaanimajandus ning alles siis võiks neid võrdlema hakata.

Ja kuidas peaks aru saama sellest, et "ikka on inimene taandatud pelgaks tootmisühikuks", kas keegi võiks seda mulle selgitada, sest mina ei mõista, mida ta silmas peab.
Majanduskeskse poliitika tulemuseks on kodanike pereloomisega viivitamine või juba vanemateks saanute töörühmamine, et küllus majja tuua – küll siis jõuab ka lapsele mõelda. Sellest kooperatiivide ja kurgiturunduse epohhist on sündinud praegune rullnokkade ja tibide põlvkond, kes (õnneks?) ei kipugi peret looma. Kahjuks ei kipu ka need teised...
Huvitav, kui majanduskeskne poliitika sedavõrd negatiivselt pereloomist mõjutab, siis miks on sündide arv perekonna kohta USAs kõrgem kui Euroopas - kõrgem kui näiteks Rootsis, mis on tõenäoliselt meie kõigi arvates vähem majanduskasvule orienteeritud riik kui USA? Majanduspoliitika võib mõjutada inimeste otsuseid pereloomisel, kuid kindlasti mitte sellises ulatuses nagu Berk Vaher annab mõista.

Lausa banaalne tundub minu jaoks aga ettevõtlike eestlaste liigitamine ühte suurde sarnasesse gruppi, mida Vaher ei jäta ka suht halvustavalt sildistamata.
Kuni ülistatakse ülikoolipaberit, püsib ka nõudlus arvukate saastkõrgkoolide järele ja seega pseudohariduse saanute juurdekasv. Ning ka kvaliteetülikoolidesse tunglevad paljud, kes sisimas akadeemilist kõrgharidust ei soovigi.
Jah, osad kõrgkoolid ei vasta kellegi ootustele, kuid neid saastaks kutsuda on natuke palju, eriti kui inimesed nendes koolides maksvad enda hariduse eest ise - ei hari ennast kaaskodanike maksuraha eest. Sama ei saa aga öelda kodanik Vaheri kohta, kes lisaks kõigele arvab, et suudab määrata ka seda, kes "sisimas akadeemilist kõrgharidust ei soovigi".

Veel üks telepaat Enn Uusenile seltsiks. Poleks kunagi arvanud, et telepaate on Eestis lausa kaks!

Miks arvab Berk Vaher, et tema teab inimestest endist paremini, mis neile sobib või mida nad soovivad? Hayke kutsus sellist suhtumist hukutavaks upsakuseks.
Grafiti on ennekõike noorte meeleheitlik katse elustada kalki linnaruumi. Grafiti rohkus on pöördvõrdeline noorte legaalsete võimalustega elukeskkonda kujundada. “Omandi kahjustajate” manajad mõelgu aga, mil määral välireklaam süüdimatult avalikku ruumi reostab.
Et grafiti on elukeskkonna kujundamine ja reklaam on avaliku ruumi reostamine? Üks on teise inimese vara rikkumine, teine aga kahe osapoole vaheline vabatahtlik tehing. Vaherile üks meeldib aga teine mitte. Vara omanikule teine meeldib aga esimene mitte. Kogu probleem on taandatav omandiõigusele, mis pakub ka väga selge lahenduse: inimesel peab olema õigus enda varaga teha seda mida ta tahab kuni ta teiste õigusi ei riku. Osad eelistavad grafitit, teised aga reklaami. See ei ole Berk Vaheri asi, mida teised inimesed enda varaga teevad.

Mulle jääb sellest grafititeemast ka selline mulje nagu Berk Vaher oleks mingi krüptokommunist, kes teiste varaga teeks hea meelega seda, mida heaks arvab. Ühtedel lubaks maitse tsaar Vaher võtta ja teisi sunniks loobuma, sest tema teab paremini.

Huvitav, kui ma läheks ja mäkerdaks selle maja ära, kus Berk Vaher elab - maaliks ja kirjutaks igasugust jura, mis talle ei meeldi maja seintele värviga, mis ei tule sealt niisama lihtsalt maha - kas ta siis arvaks ka, et ma "elustan linnaruumi"? Vaevalt.
Kui tahame, et meie rahvas püsiks, tulgem ükskord mõistusele: majandus ei ole inimühiskonnas primaarne. Primaarne on kultuur: inimese korrastatud teadlikkus enesest, teistest ja keskkonnast. Alles sellest saavad välja kasvada muud elukorralduslikud struktuurid ja selle aluspõhjata kukuvad need ka kokku.
Berk Vaher teab lahendusi, sest...sest...ma ei tea, miks ta nii arvab...sest ta on "haritlane"?

Majandus ja kultuur ei vastandu teine teisele ja öelda, et üks nendest on primaarne - tähtsam kui teine - tundub mulle kuidagi üleolevalt üldistav. Läbi ajaloo on kultuuriliselt kõige mitmekesisemad ja uuenduslikumad keskused olnud ka tähtsad majanduselu keskused ning paljud "kultuuri" suurimad toetajad on olnud ettevõtjad. See, et Vaher ei soovi televisiooni, reklaami või tarbimist käsitleda kultuuri ühe osana - lugeda Virginia Postrel'i või Grant McCrackenit - on tema probleem, tema kaotus...tema valik.

Enda piiratud maailmavaadet ja hooletuid üldistusi ei tasu aga Vaheril laiendada tervele ühiskonnale veendumusega, et just need väärtused, mida tema õigeks peab ja propageerib on need kõige õigemad ja sobivamad.

* * *

Mida üldse arvata Berk Vaherist - kibestunud endisest respublikaanist, kes lahkus erakonnast ideaalide ja aadete tõttu, kuid samas istub tänaseni Tartu linnvolikogus ja kasseerib osutatud teenuse eest 759 krooni kuus? Milleks talle see raha - teisi ülalpeetavaid tal nagunii pole? Kui ta ei raatsinud pärast erakonnast lahkumist lahkuda volikogust, siis võiks ta vähemalt endale tasu maksmise peatada, sest nagu tema enda artiklist võib lugeda: "väärtuste hoidmine ja inimese väärtustamine on kõige olulisem. Olulisem kui raha."

Kuidas oleks, Berk, tasuta töötamisega või tasu loovutamisega heategevusele või orbudele, sest inimesed on ju olulisem kui raha?

TÄIENDATUD: Andres Laiapea kirjutab 26.07 postituse alguses:
Alati kui kuskil tõstatub taas Lääneriikide paljuräägitud iibeprobleemi teema, paneb mind imestama see, et peaaegu mitte kunagi ei mainita selle seotust pensionisüsteemi olemasoluga. Ometigi peaks olema inimestele väga hästi näha, et selle niinimetatud iibeprobleemi on kutsunud esile pensionisüsteemide (olgu siis riiklike või mitteriiklike) laialdane kasutuselevõtt Lääne ühiskondades. Asi ei ole otseselt hariduse levikus või riikide majanduslikus arengutasemes. Probleemi juureks on just vanaduspensionite maksmine, mis vähendab tunduvalt inimloomade elulist vajadust endile järglasi hankida. Looduslik valik? Ükskõik kuidas seda nimetada, kuid see toimub ja toimib.
Selles lõigus on rohkem sisu kui terves Berk Vaheri artiklis.

15 Comments:

Blogger Geily said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

25. juuli 2005 21:10  
Blogger Geily said...

Dämn Jüri - ma tahtsin ise Berkist moosi teha - nüüd võtsid mule kõik mõnu ära :)

Aga väga hästi kirjutasid - olen suga 99% ühel meelel. Ning minu arust on osade inimeste eneseväärikuse kompleksid kohe näost näha - kahju, et ta neid siis aga kogu maailmale kuulutab ning laiendab.

Tobe on ka minu arust see, et Päevaleht ilma lugusi läib lugemata neid niimoodi avaldab - sest kui üks terve mõistusega inimene ikka oleks selle loo läbi lugenud poleks see sel viisil ilmunud. Päevaleht on ise suur leht - kas nad tõesti ei mõtle, et sellise jama avaldamisega nende maine kannatab?

Rumal poiss majanduse alal ja veel rumalam on temast seda kogu ülejäänud maailmale kuulutada, et ta majadnusest midagi ei teha. Samas selline suhtumine paneb minu arust kahtluse alla tema üleüldise võimekuse neturaalse ja aruka õppejõuna nagu seda vaja oleks Tartu ülikoolile.

25. juuli 2005 21:20  
Blogger Paul said...

Loed ja tundub, et mõned oleks justnagu tasuta kommipoodi saanud, et muudkui lutsutavad oma kommi ja naudivad seda!
Tegelikult on on nii, et eituse eitus on jaatus "Alustaks sellest, et mitte ükski valitsuse liige pole mitte kuskil isegi mitte väitnud, et eesmärgiks on mingi kindel majanduskasvu protsent" -ehk valitsuse liikmed on väitnud, et eesmärgiks on majanduskasvu protsent!? No see on jama küll.
Ah, et miks USA sündivus on suurem, kui Euroopas? Pakun ühe põhjuse -latiinod ja neegrid. Valgete sündivus on üsna väike ja see on suureks probleemiks USA-s.
Üldiselt jääb mulje, et kodanik Vaher kardab, et ei tule konkurentsi tingimustes omadega toime, aga mõned teised leiavad, et see on suur patt. Aga ei ole ju! Lihtsalt tuleb olla tolerantsem kaaskodanike arvamuste suhtes.

25. juuli 2005 22:40  
Blogger Jüri Saar said...

Tänud Paulile tähelepanu juhtimise eest lohakale veal...liiga hoogu läksin nende eitustega. Ups :D

Aga USA sündivust hoiab tõesti immigratsioon kõrgel, kuid isegi ilma immigrantideta on sündivus USAs kõrgem ja kõik see pole taandatav "latiinode ja neegrite" rollile

25. juuli 2005 22:55  
Blogger p said...

>miks on sündide arv perekonna kohta USAs kõrgem kui Euroopas...
hispaanlaste ja aasialaste osakaal?

>Huvitav, kui ma läheks ja mäkerdaks selle maja ära, kus Berk Vaher elab - maaliks ja kirjutaks igasugust jura, mis talle ei meeldi maja seintele värviga, mis ei tule sealt niisama lihtsalt maha - kas ta siis arvaks ka, et ma "elustan linnaruumi"? Vaevalt.

annab veel ühe aadressi. jakobkarule ka sümpatiseerib graffiti

25. juuli 2005 23:30  
Blogger p said...

>ja kõik see pole taandatav "latiinode ja neegrite" rollile

kristlikud ja puritaanlikud väärtused (mõnes osariigis)?

25. juuli 2005 23:31  
Anonymous veiko100 said...

Pauli kommentaari peale, et eesti keeles, erinevalt inglise keelest, eituse eitus ei pruugi olla jaatus ning polnud ka algses tekstis tegemist sellega, millega Paul väitis tegemist olevat.

26. juuli 2005 13:30  
Blogger Jüri Saar said...

veiko100: mida rohkem ma seda lauset lugesin, seda kohmakam ja segasem ta mulle tundus. Liiga palju mitte vajalike sõnu :) Tänud tähelduse eest.

26. juuli 2005 13:39  
Anonymous kapitalist said...

Laenudest väga hariv lugemine:

http://www.fromthewilderness.com/free/ww3/053105_world_stories.shtml

26. juuli 2005 19:20  
Blogger OV said...

«Probleemi juureks on just vanaduspensionite maksmine, mis vähendab tunduvalt inimloomade elulist vajadust endile järglasi hankida.»
Jüri väga hea tõesti ja haakub mu 2002 aasta pensionireformi ideega, mille ka oma blogis mais kirja panin: http://vaher.blogspot.com/2005_05_01_vaher_archive.html

26. juuli 2005 22:15  
Blogger Jüri Saar said...

Kapitalist: Lugesin Maundi kirjatüki läbi ja - üllatus, üllatus - panin mõned mõtted kirja:

PARANOIAST
Vandenõuteooriatega, eriti nii ulatuslikega nagu Nigel Maund välja pakub, on see probleem, et nende ellu viimiseks on vaja väga palju inimesi - inimesi, kes ei hooli teistest; inimesi, kes ei lobise seda mida nad teavad välja ega blogi sellest; inimesi, kelle ego on piisavavalt vaos hoitud, et mitte kogu hiiglasliku vandenõud alt vedada; majandusteadlasi ja statstikuid, kes on loobunud igasugusest ustavusest tõele ja teadusele - mis motiveerib kõiki neid inimesi vaikima?

Turumajandus on tõhus sellepärast, et erinevad huvid konkureerivad oma vahel ja informatsioon ei koondu kellegi ühe inimese või grupi kätte, mida oleks siis võimalik kontrollida. Huvitav on ka see, et inimeste ahnus on samuti tugev kontrollmhenaism. Kui keegi teaks, et USA kapitalism on üks suur silmapete, siis on tal võimalik teenida tohutuid summasid, kuid selleks peab juba täna soetama vara. Iga tehing on aga informatsioon, mille põhjal tegutseb keegi teine - näeb võimalust või aimab kasumit.

Soovitan lugeda James Surowiecki raamatut "The Wisdom of Crowds" (tõsise huvi puhul võin isegi laenata), mis selgitab informatsiooni agregeerimist turgudel päris hästi.

Nii võib mõnda aktsituru indeksit jälgides olla suht kindel, et see peegeldab üldisemat majanduse olukorda, kus on agregeeritud miljonite inimeste otsused, kelle sissetulek sõltub sellest, et nad teevad võimalikult õigeid otsuseid.

KINNISVARAST
Maund peatub kinnisvara mullil, kuid ei tee mingit vahet erinevatel piirkondadel. Selle üle on palju arutletud, et kas USAs ikka on kinnisvaramull või mitte ja kui on, siis mis piirkondades ja milliste tagajärgedega. Marginal Revolution on seda teemat korduvalt käsitlenud nagu ka EconLog (mõlemad majandusteadlaste blogid) ja jõudnud järeldusele, et paanikaks pole nüüd küll mingit põhjust.

RISKIDEST
Inimestel on kasutada mitmeid finantsinstruemente, et vähendad erinevaid riske. Maund ei väsi kordamast, et kui inimene pole suuteline töötama, siis maja läheb kohe pangale. Ta ei arvesta sellega, et pank ei ole huvitatud kinnisvara ärist vaid laenu tagasi saamisest ja on sellepärast ka kliendile maksepuhkustega nõus vastu tulema. Nii pole Eestis aastase maksepuhkus saamine mingi probleem ja see võib ulatuda isegi kuni kolme aastani. Pole põhjust arvata, et USA suurel turul oleksid tingimused karmimad. Samas leiab USAs enamus inimesi endale uue töökoha 18 kuuga (kui ma nüüd just ei eksi). Need, kellel kulub rohkem aeg on enamasti ise selles süüdi (kui isikuomadusi süüks saab pidada) ja tegu pole tavaliselt ka mingite erandlike juhtumitega - pangal on ikkagi teada sinu krediidi ajalugu. Mida suurem risk sa panga jaoks oled, seda väiksemat laenu (kui üldse) sa saad.

Inimestel on kasutada mitmeid finantsinstruemente, et vähendad erinevaid riske, mis tulenevad näiteks õnnetustest. Esimesena tulevad meelde loomulikult säästud, kuid oletame, et inimene ei ole suuteline säästma. Kuidas oleks siis kindlustusega? On nii riiklike lahendusi, mis suht triviaalseid ja on erasektori lahendusi, kus võid ennast vigastuste vastu kindlustada. Kindlustuslepingu sõlmimine, kus sulle makstakse sind töövõimetuks teinud õnnetuse eest summa, mis katab sinu laenu ja veel mingid kulud. Osad pangad pakuvad minu teada laen koos kindlustusega.

ORJUSEST
Mitte keegi ei sunni mitte kedagi laene võtma vastu tahtmist. Kui inimene ise on rumal ja laisk ning ei raatsi endale selgeks teha, et laen ei ole tasuta raha vaid hoopis tulevase raha kasutamine täna, väärib ta kõik seda jama, mis tema hoolimatusega kaasneb, sest see mõjutab ka vastutusttundlike inimeste intressiprotsendi suurust. Ma olen nõus, et tobusid tuleb aidata, ent mitte teiste valikute vähendamise arvelt. Selle asemel, et kuulutada kui jubeda need pangad ja pankurid on, kuidas nad raisad petavad ja reklaamivad, võiks Maund hoopis keskenduda inimeste harimisele. Näiteks teavitada inimesi laenudega kaasnevatest kohustustest ja võimalustest.

JAANALINNULIKULT
Maund ignoreerib fiskaala ja rahanduspoliitika põhitõdesid. Ta lükkab samasse patta nii jooksevkonto defitsiidi kui riigivõla kui eraisikute võlad nagu see oleks üks suur võlg. Aga ei ole ja iga endast lugupidav majandusteadlane teab seda.

Maund ei mõtle sellele, miks olukord on selline nagu ta on ja mis võiks seda seletada, mis on täna teist moodi kui varem või mis võimaldab ameeriklastel elada võlgu. Ta ignoreerib seda, et USA on läbi aastakümnete olnud üks suurema tulusega usaldusväärseid turge. USA'le pole konkurenti - on ülereguleerituses virelev Euroopa (riigi sekkumine); on autoritaarsete kalduvustega Aasia (riigi sekkumine); on täiesti usaldamatu Venemaa (ikka riigi sekkumine); on autoritaarsete ja sotsialistlike kalduvustega Ladina-Ameerika (jep, ikka riigi sekkumine) ja Aafrika...vaesuse, genotsiidi ja türannide usaldamatu manner. Aasia riikide majandused arenevad aga kohutava kiirusega ja enamus nende lisandväärtustest väljendub säästudena, mis otsib kõige turvalisemat "kodu" kasvamiseks ja see usaldusväärne koht on USA. Hiina ja USA vastatsikusest sõltuvusest/sümbioosist oli isegi ühes hiljutises Foreign Policy'is pikemalt jutt.

Maund lähtub staatilisest olukorrast. Ta muudab osasid muutujaid, kuid jätab teised konstantseks ning ignoreerib seda, et kui muutuvad tema valitud muutujad, muutuvad ka teised või neid on võimalik muuta (riigi roll poliitika kujundamisel). "Staatilisuse vea" küsimuses soovitan lugeda Arnold Klingi "Learning Economics'it", mis on tasuta saadaval ka netist (Google aitab) ja peaks ümber lükkama enamuse Maundi argumentidest.

JÄRELDUSI
Mida vähem sekkub turumajandusse mõne riigi valitsus, seda robustsem ja vastupidavam on kapitalism igasugustele shokkidele. Jah, aega ajalt panevad ka turud "metsa", kuid mida rohkem ja paremini me turgude toimimist mõistame, seda väiksemaks muutuvad ka mullid ja krahid.

Kui globaalset majandust ja kõigi nende muutujatega arvestamist oleks sedavõrd lihtne koondada ühte artiklisse oleks enamus maailma probleeme lahendatavad. Kuid globaliseeruv majandus on ülimalt keeruline nähtus, mida pole võimalik taandada Maund'i lihtsustustele.

Jah, USA'l on probleeme ja need võivad tugevalt mõjutada tervet maailma majandust, kuid võivad ka mitte. Maund on enda jaoks välja mõelnud ühe päris apokalüptilise stsenaariumi, kust on välja jätnud kõik sellega mitte sobiva, kõik mis tema isiklike väärtushinnanguid riivab (Hand in hand with the strategy of enslaving people with credit is a much wider-ranging, multi-pronged attack against the entire fabric of society's cohesion. The facilitating of divorce laws, abortion, gay rights, and a raft of more insidious measures such as the progressive downgrading of the education system).

Igasugune tuleviku ennustamine taandub lõpuks ikkagi sellele, keda ja kui palju uskuda. Maund ei anna enda paranoiakümblusega erilist alust tema kirjutatut tõsiselt võtta.

Ja mul pole seda plaanis ka teha.

27. juuli 2005 18:00  
Anonymous Hr Düsfunktsionaalne said...

'Ja kuidas peaks aru saama sellest, et "ikka on inimene taandatud pelgaks tootmisühikuks", kas keegi võiks seda mulle selgitada, sest mina ei mõista, mida ta silmas peab.'

Jah, usun, et sa ei mõista. Ja isegi, kui keegi sulle selgitaks (ja keegi on sulle kindlasti kunagi üritanud seda selgitada), ei mõistaks sa seda ka siis; kuulutaksid selle inimese jutu hoopis "ilukirjanduslikuks liialduseks" mitte tõsiseltvõetavaks argumentatsiooniks, ja selle inimese enda "emotsionaalseks" mitte tervemõistuslikuks, "haritlaseks" mitte majandusteadlaseks.

"Küll teistel on ikka piiratud maailmavaade," raputaksid sa seejärel võltspettumusega pead ja elaksid targa ja hooliva inimesena oma mitmekülgse elu lõpuni.

27. juuli 2005 21:08  
Blogger Jüri Saar said...

Hr. düsfunktsionaalne: aga sa ei saa seda kunagi teada, kui keegi ei ürita mulle seda selgitada (ja keegi pole seda varem teinud). Äkki on selgitus sedavõrd mõjuv, et mu peab plahvatab või ma lõpetan blogimise? Äkki on see lihtsalt retooriline võte või subjektiivne tõlgendus?

Aga kui ma veel "palun" juurde lisan, kas siis tõuseb selgitamise motivatsioon? Ma võin isegi lubada, et ma ei kirjuta midagi vastu.

Lihtsalt võtan teadmiseks. Aita inimene hädast välja, palun ;)

27. juuli 2005 21:29  
Blogger OV said...

Asun siis Jürit harima ;)

Väljendiga: "inimene on taandatud pelgalt tootmisühikuks" peeteakse silmas seda, et tööjõudu sa ei saa käsitleda sama moodi nagu materjali, tööpinki jms.

Kui sa ostad materjali kuulub see sulle ja on sinu omand. Kui konkurent tahab seda endale, ei saa ta seda. Et näe sa ostsid 100 krooniga, ma maksan sulle 110
krooni ja nüüdsest kuulub asi mulle.

Tööjõud ei ole tööandja omand! Ta on seda seni kuni mõni konkurent pole ülepakkunud või kui tööandja mõistab, et tegu pole autobaasiga vaid, et ta suhtub oma töövõtjate
tiimi nagu meeskonna treener ja jagab oma kasumit hea töö eest ja tal pole vaja kunagi karta konkurendi poolt üleostmist!

27. juuli 2005 23:13  
Anonymous Tony said...

Heh... Mulle pole Berk Vaher eriti sümpaatset muljet jätnud, aga siin tegid Sa talle nüüd küll päris palju ülekohut. Minu meelest kah selline vähe omamoodi mees, veidi Tuglase moodi, nagu mõnest teisest ajast välja karanud. Aga Sina, Jüri, mõtled natuke liiga palju juristi moodi, vähemalt mulle tundub nii. Väga empiiriline lähenemine tunneteinimese mõtteavaldustele. Muidugi - eks Vahergi kirjutas antud juhul väga maistest asjadest, sellest johtuvalt on ka "maine" kriitika õigustatud. Aga jah... natuke liiga tigedalt närisid... ja natuke liiga palju närimise enda pärast.

No kuule... "...teine aga kahe osapoole vaheline vabatahtlik tehing." Teisel juhul on tõesti JOKK ja esimesel mitte, aga ütle seda siis, kui postkast jälle igasugust saasta täis on.

Aga muidu oli täitsa asjalikke mõtteid, teil MÕLEMAL.

21. jaanuar 2008 23:25  

Postita kommentaar

<< Home