Berk Vaher: topeltmoraalis suplev silmakirjatseja?

Ma lihtsalt ei saa jätta kriitikata osasid arvamuslugusid. Tänane Berk Vaheri kirjutis on üks nendest. Nagu ikka on kõik kommentaarid minu kriitika puudustele teretulnud ning ma olen meeleldi nõus enda seisukohti täpsemalt selgitama või isegi enda seisukohti muutma, kui selleks on põhjust.

Ma jätan kõrvale Vaheri emotsioonidest tiined ilukirjanduslikud liialdused ja keskendun hoopis alusetutele või eksitavatele väidetele, väärtushinnangutele, mida Vaher soovib tervele ühiskonnale laiendada.

Pereloomise asemel saab primaarseks fassaadi loomine laenuorjuse hinnaga.

Kui Vaher viitsiks akadeemilise ja elukauge hädaldamise asemel natuke reaalsemasse maailma tagasi tulla, siis saaks ta aru, et laen on see, mis muudab paljude unistuse oma kodust reaalsuseks mitte kahekümne või kolmekümne aasta pärast, kui laste kasvatamine ei pruugi puht bioloogiliselt enam võimalik olla, vaid täna.

Paljude inimeste jaoks teeb pere kasvatamise võimalikuke enam-vähem meeldivas keskkonnas just laen ja laenu poolt võimaldatav.

Laen ei ole orjus vaid inimeste endi poolt vabalt valitud kohustus, millest on võimalik igal inimesel ka loobuda - tagastada laen.

Mulle jääb mulje, et Vaher kardab laenu. See on täiesti loomulik reaktsioon, sest inimesed ikka kardavad asju, millest nad aru ei saa. Õnneks on enamus eestlasi aru saanud, mis asi on laen, mida see võimaldab ja mis kohustused sellega kaasnevad. Nad on endal selle selgeks teinud - Berk Vaher mitte.

Praegu liberalismiks nimetatu on ju pelk plaanimajanduse kloon – mis vahet seal on, kas eesmärgiks on x protsenti majanduskasvu või viis-aastak nelja aastaga? Ikka on inimene taandatud pelgaks tootmisühikuks. See on parteikooli “tarkusele” rajatud turumajandus, aga aeg on paradigmat muuta.

Ja see lõik, kallid lugejad, on tõestus sellest, et Berk Vaheri teadmised majanduspoliitikast on kas olematud või pealiskaudsed, hämmastavalt väärastunud või emotsionaalsest neo-marksismist mõjutatud.

Alustaks sellest, et ükski valitsuse liige pole kuskil väitnud, et eesmärgiks on mingi kindel majanduskasvu protsent. Enda teadmatust lihtsustada totruseks ja siis seda teistele ette heita...Vaher võiks enne endale selgeks teha, kuidas toimib turumajandus ja kuidas plaanimajandus ning alles siis võiks neid võrdlema hakata.

Ja kuidas peaks aru saama sellest, et "ikka on inimene taandatud pelgaks tootmisühikuks", kas keegi võiks seda mulle selgitada, sest mina ei mõista, mida ta silmas peab.

Majanduskeskse poliitika tulemuseks on kodanike pereloomisega viivitamine või juba vanemateks saanute töörühmamine, et küllus majja tuua – küll siis jõuab ka lapsele mõelda. Sellest kooperatiivide ja kurgiturunduse epohhist on sündinud praegune rullnokkade ja tibide põlvkond, kes (õnneks?) ei kipugi peret looma. Kahjuks ei kipu ka need teised...

Huvitav, kui majanduskeskne poliitika sedavõrd negatiivselt pereloomist mõjutab, siis miks on sündide arv perekonna kohta USAs kõrgem kui Euroopas - kõrgem kui näiteks Rootsis, mis on tõenäoliselt meie kõigi arvates vähem majanduskasvule orienteeritud riik kui USA? Majanduspoliitika võib mõjutada inimeste otsuseid pereloomisel, kuid kindlasti mitte sellises ulatuses nagu Berk Vaher annab mõista.

Lausa banaalne tundub minu jaoks aga ettevõtlike eestlaste liigitamine ühte suurde sarnasesse gruppi, mida Vaher ei jäta ka suht halvustavalt sildistamata.

Kuni ülistatakse ülikoolipaberit, püsib ka nõudlus arvukate saastkõrgkoolide järele ja seega pseudohariduse saanute juurdekasv. Ning ka kvaliteetülikoolidesse tunglevad paljud, kes sisimas akadeemilist kõrgharidust ei soovigi.

Jah, osad kõrgkoolid ei vasta kellegi ootustele, kuid neid saastaks kutsuda on natuke palju, eriti kui inimesed nendes koolides maksvad enda hariduse eest ise - ei hari ennast kaaskodanike maksuraha eest. Sama ei saa aga öelda kodanik Vaheri kohta, kes lisaks kõigele arvab, et suudab määrata ka seda, kes "sisimas akadeemilist kõrgharidust ei soovigi".

Veel üks telepaat Enn Uusenile seltsiks. Poleks kunagi arvanud, et telepaate on Eestis lausa kaks!

Miks arvab Berk Vaher, et tema teab inimestest endist paremini, mis neile sobib või mida nad soovivad? Hayke kutsus sellist suhtumist hukutavaks upsakuseks.

Grafiti on ennekõike noorte meeleheitlik katse elustada kalki linnaruumi. Grafiti rohkus on pöördvõrdeline noorte legaalsete võimalustega elukeskkonda kujundada. “Omandi kahjustajate” manajad mõelgu aga, mil määral välireklaam süüdimatult avalikku ruumi reostab.

Et grafiti on elukeskkonna kujundamine ja reklaam on avaliku ruumi reostamine? Üks on teise inimese vara rikkumine, teine aga kahe osapoole vaheline vabatahtlik tehing. Vaherile üks meeldib aga teine mitte. Vara omanikule teine meeldib aga esimene mitte. Kogu probleem on taandatav omandiõigusele, mis pakub ka väga selge lahenduse: inimesel peab olema õigus enda varaga teha seda mida ta tahab kuni ta teiste õigusi ei riku. Osad eelistavad grafitit, teised aga reklaami. See ei ole Berk Vaheri asi, mida teised inimesed enda varaga teevad.

Mulle jääb sellest grafititeemast ka selline mulje nagu Berk Vaher oleks mingi krüptokommunist, kes teiste varaga teeks hea meelega seda, mida heaks arvab. Ühtedel lubaks maitse tsaar Vaher võtta ja teisi sunniks loobuma, sest tema teab paremini.

Huvitav, kui ma läheks ja mäkerdaks selle maja ära, kus Berk Vaher elab - maaliks ja kirjutaks igasugust jura, mis talle ei meeldi maja seintele värviga, mis ei tule sealt niisama lihtsalt maha - kas ta siis arvaks ka, et ma "elustan linnaruumi"? Vaevalt.

Kui tahame, et meie rahvas püsiks, tulgem ükskord mõistusele: majandus ei ole inimühiskonnas primaarne. Primaarne on kultuur: inimese korrastatud teadlikkus enesest, teistest ja keskkonnast. Alles sellest saavad välja kasvada muud elukorralduslikud struktuurid ja selle aluspõhjata kukuvad need ka kokku.

Berk Vaher teab lahendusi, sest...sest...ma ei tea, miks ta nii arvab...sest ta on "haritlane"?

Majandus ja kultuur ei vastandu teine teisele ja öelda, et üks nendest on primaarne - tähtsam kui teine - tundub mulle kuidagi üleolevalt üldistav. Läbi ajaloo on kultuuriliselt kõige mitmekesisemad ja uuenduslikumad keskused olnud ka tähtsad majanduselu keskused ning paljud "kultuuri" suurimad toetajad on olnud ettevõtjad. See, et Vaher ei soovi televisiooni, reklaami või tarbimist käsitleda kultuuri ühe osana - lugeda Virginia Postrel'i või Grant McCrackenit - on tema probleem, tema kaotus...tema valik.

Enda piiratud maailmavaadet ja hooletuid üldistusi ei tasu aga Vaheril laiendada tervele ühiskonnale veendumusega, et just need väärtused, mida tema õigeks peab ja propageerib on need kõige õigemad ja sobivamad.

* * *

Mida üldse arvata Berk Vaherist - kibestunud endisest respublikaanist, kes lahkus erakonnast ideaalide ja aadete tõttu, kuid samas istub tänaseni Tartu linnvolikogus ja kasseerib osutatud teenuse eest 759 krooni kuus? Milleks talle see raha - teisi ülalpeetavaid tal nagunii pole? Kui ta ei raatsinud pärast erakonnast lahkumist lahkuda volikogust, siis võiks ta vähemalt endale tasu maksmise peatada, sest nagu tema enda artiklist võib lugeda: "väärtuste hoidmine ja inimese väärtustamine on kõige olulisem. Olulisem kui raha."

Kuidas oleks, Berk, tasuta töötamisega või tasu loovutamisega heategevusele või orbudele, sest inimesed on ju olulisem kui raha?

TÄIENDATUD: Andres Laiapea kirjutab 26.07 postituse alguses:

Alati kui kuskil tõstatub taas Lääneriikide paljuräägitud iibeprobleemi teema, paneb mind imestama see, et peaaegu mitte kunagi ei mainita selle seotust pensionisüsteemi olemasoluga. Ometigi peaks olema inimestele väga hästi näha, et selle niinimetatud iibeprobleemi on kutsunud esile pensionisüsteemide (olgu siis riiklike või mitteriiklike) laialdane kasutuselevõtt Lääne ühiskondades. Asi ei ole otseselt hariduse levikus või riikide majanduslikus arengutasemes. Probleemi juureks on just vanaduspensionite maksmine, mis vähendab tunduvalt inimloomade elulist vajadust endile järglasi hankida. Looduslik valik? Ükskõik kuidas seda nimetada, kuid see toimub ja toimib.

Selles lõigus on rohkem sisu kui terves Berk Vaheri artiklis.