Ettevaatusprintsiibist II - REACH

REACH'ist (Registration, Evaluation and Authorisation of CHemicals) on Vabalogis ka varem juttu olnud, kuid hiljuti avaldatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi mõjude analüüs ja Vabalogi poolne ettevaatusprintsiibi käsitlemine annavad põhjust sellel bürokraatlikul initsiatiivil - mis on mõeldud inimeste ja keskkonna kaitsmiseks, kuid võib lõppkokkuvõttes avaldada hoopis vastupidist mõju - veel üks kriitiline pilk heita.

REACH kui hinnatõus, mis tähendab inflatsiooni ja majanduskasvu aeglustumist

Suuremad kulutused - mis tulenevad ainete registreerimisest, need aga omakorda soovist igasuguseid ohtusid vähendada - tootjatele ja importijatele tähendavad suuremaid kulutusi lõpptarbijale.

Esmapilgul võivad need summad tunduda tühised, kuid kui sa asud näiteks enda maja värvima, avastad sa peatselt, et oled sunnitud maksma kümmekond protsenti rohkem. Kui sa ostad ühe purgi värvi, siis ei pruugi sa hinnamuutusele erilist tähelepanu pöörata, kuid kui sa ostad sada purki saab sulle kiiresti selgeks, et kuskilt tuleb see raha võtta, mis aga tähendab, et midagi jääb ostmata.

Selline tootmisest sõltumatu hinnatõus väljendub peatselt ka inflatsioonis. Seda sellepärast, et REACH:

ei mõjuta mitte ainult keemiatööstust, vaid kaudselt ka paljusid teisi tööstussektoreid, mis kasutavad kemikaale oma tootmisprotsessis (eriti näiteks tekstiili-, puidu-, paberi-, trükitööstust jne) (Allikas: MKM REACH mõjuanalüüs)

Paljudes tööstussektorites oleks seega hinnatõus REACH'i rakendumisel peaaegu vältimatu ning tabaks kõige valusamalt just madalama sissetulekuga inimesi, kelle niigi väike palk võimaldab endisest veelgi vähem.

Kuigi inflatsioon avaldab survet ka palkade tõstmiseks on tõenäoline mõne aastane kohanemisperiood, mille jooksul nende tööstuste käive ja kasum langevad, avaldades seeläbi survet tööandjale, kes on sunnitud kulutusi vähendama. Eestis tähendab see peamiselt madala produktiivsusega töötajate vallandamist, kellel võib aga uue töökoha leidmisega olla tõsiseid probleeme.

Olukorra teeb veelgi teravamaks tõsisasi, et REACH'iga kaasnev hinnatõus vähendab REACH'ist sõltumatute tööstusharude käivet, sest inimesed on sunnitud tegema valikuid erinevate kaupade ostmisel - tarbima neid vähem või valima odavamaid alternatiive, mida suudavad pakkuda peamiselt mastaabiefekti saavutanud suurfirmad.

REACH'ist alguse saav doominoefekt ei jäta puutumata ühtegi majandusharu ning väljendub tõenäoliselt aeglasemas Euroopa Liidu majanduskasvus ja üha väiksemas konkurentsivõimes globaalses keemiatööstuses. Olukorras, kus Euroopa Liidu suurimate liikmete majanduskasv on olemas olevate regulatsioonide raames peaaegu seiskunud võib REACH anda täiendava löögi, mille tagajärjel kasvab töötus veelgi ja maksutulu langeb.

REACH on kahjuks lihtsalt veel üks näide sellest, kuidas Lissaboni protsess eksisteerib ainult Euroopa Liidu poliitilise eliidi fantaasiates.

Kuigi REACH'i eesmärk on keskkonna- ja tervisekaitse tähtsustamine, siis pikemas perspektiivis on REACH'i mõju ristivastupidine ja seda peamiselt tänu kulutustele, mida on sunnitud tegema ravimitööstus. Ainsad ravimid, mida tasub Euroopas REACH'i käiku laskmisel välja töötada või toota, on need, mille suur tarbijaskond. Haigustele, millega puutuvad kokku vähesed, kuid mis oleksid ravitavad medikamentidega, ei tasu lihtsalt ravimeid välja töötada. See ei pruugi kõige mõjuvama REACH'i õigustus olla, kuid ei tasu unustada, et kõige suuremad kokkuhoiud tervishoius on viimastel aastatel tulnud just medikamentide laiemast kasutamisest, mis võimaldab vabastada voodikohti ja ressursse haiglates.

Olukorras, kus ravikindlustuse eest maksab riik ja maksutulude baas väheneb näib REACH välja eriti tagurlik kui mitte lausa ohtlikult kahjulik.

REACH kui Euroopa Liidu varjatud protektsionism suurettevõtetele.

Eesti keemiatööstuse väikeettevõtteid tabab REACH eriti valusalt sellepärast, et mitmed Eesti firmad on spetsialiseerunud keemiliste ainete impordile. Kuna importimine võimaldaks REACH'ist pääseda, siis on eelnõu koostajad ettenägelikult nõudnud ka imporditavate keemiliste ainete registreerimist.

Igasugune eelis, mis importivatel ettevõtetel tootjate ees oli kaob. Lisaks Euroopa Liidu majandusele mõjutab REACH ka nende riikide majandust, kus keemiatööstuse ekspordil on arvestatav osakaal.

Eesti väikesel importival ettevõttel, millel puudub personal ja valmisolek imporditavate ainete kohta andmete kogumiseks ja registreerimiseks, ei jää üle muud, kui osta samu aineid mõnelt Euroopa Liidu suurfirmalt, mis on enda toodangu juba registreerinud või tegevus lõpetada.

Euroopa Liidus on juba aastaid nähtav tendents, kus avalikust protektsionismist on WTO, kaubanduspartnerite ja tarbijate surve tõttu loobutud. Asemele on tulnud varjatud protektsionism, mida on märksa lihtsam müüa ka avalikkusele kui regulatsioone ja nõudmisi, mis on vajalikud tarbija kaitsmiseks või ohutuse tagamiseks.

REACH'i näol võis kunagi tegu olla ülla eemärgiga, kuid tänaseks on eesmärgist järel ainult sõnad, mida suurettevõtted kasutavad neile soodsate regulatsioonide sisse viimiseks vähendades seeläbi konkurentsi nii sise- kui välisturgudel.

Nii on näiteks REACH'i kõige märkimisväärseks erandiks kivisöe- ja naftasaadused, mis kuuluvad erandite alla ja millel registreerimise kohustus puudub.

Samas on Eesti põlevkivitööstus jõudmas olukorda, kus neile REACH'i raames järeleandmisi ei tehta ning Kirde-Eestis võib mõne aasta pärast olla löögi all kuni 10 000 töökohta, mis moodustab keskmiselt 13% sealsest tööhõivest.

Vaadates ainult Eestit võib põlevkivitööstusest jääda mulje, kui suurest tööstusharust, kuid Euroopa mastaabis on tegu kaduvväikse huvigrupiga, millel võimalus Brüsselis lobitööd teha (nagu võimalus eelnõudesse muudatusi sisse viia) äärmiselt piiratud.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi REACH'i mõjuanalüüsist

Harva võib leida elegantset näidet sellest, miks peaks iga inimene vaatama ametnike ja ministeeriumite tööd eriti kriitilise pilguga, kuid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) REACH'i mõjuanalüüs on üks nendest harvadest elegantsetest näidetest.

Häbematu ja vastutustundetu on MKM poolt mõjuanalüüsi puudulike järelduste laiendamine tervele keemiatööstusele olukorras, kus uurimuses on osalenud vaid 9 ettevõtete samas kui ainuüksi Eesti Keemiatööstuse Liidu liikmeid on üle 40. See ei pruugi üksinda veel mingiks määravaks näitajaks osutuda, kuid kui lisada siia, et mõjuanalüüsis uuritud 105 ainest jääks registreerimata liigsete kulude tõttu 67 ehk ligi 2/3 ainetest tundub väide:

Antud analüüsi põhjal ei ole oodata REACH-i rakendumisel mõjusid, mis peaks sundima ettevõtteid oma tegevust lõpetama. (Allikas: MKM REACH mõjuanalüüs)

lausa nahhaalne, eriti kui tsiteerida sellele järgnevat:

Samas tuleb siin arvestada, et analüüs kujutab endast siiski lihtsustatud mudelit, tegelikkuses on olukord keerulisem ning ettevõtete otsused sõltuvad paljudest teguritest. Analüüsis kasutatud hinnangud registreerimis- ja testimiskulu osas võivad konkreetsetel juhtudel hälbida keskmisest näitajast mõlemas suunas üsnagi olulisel määral. Kuluargument ei pruugi olla ettevõtte jaoks ainus/määrav kriteerium otsuste langetamisel, vaatluse alt on täiesti välja jäänud ainete asendatavuse võimalus. Samuti tuleb arvestada, et ettevõtete poolt esitatud ainete portfell ei pruugi olla nende jaoks lõplik, vaid see muutub ajas [toim.-Vabalogi rõhuasetus]. (Allikas: MKM REACH mõjuanalüüs)

Vabandage väga, aga milleks meil sellist "analüüsi" üldse vaja on? Kas selleks, et MKM saaks viidata "analüüsile" ja REACH'i toetada? Pärast MKM mõjuanalüüsi lugemist tekkis vähemalt minul uudishimu selle vastu, kui palju antud analüüsi koostajatele maksti.

Märkimist väärib ka tõsiasi, et mõjuanalüüsis ei ole osalenud enamus Eesti keemiatööstuse suurettevõtetest. Eesti suurust arvestades võib ainuüksi ühe lisa suurettevõtte osalemine tulemusi märkimisväärselt mõjutada.

Ma ei hakka pikemalt peatuma analüüsi metoodikal (mitmeid arvestatavaid puudusi!) ega keelekasutusel, mis näib olevat suunatud peamiselt REACH'i õigustamisele.

Mul on tõsiseid kahtlusi sellest, kas mõni teine samu andmeid analüüsiv konsultatsioonifirma jõuab samadele järeldustele.

Kahjuks ei saa väita, et jõudsin ainsana selle järeldusele. Probleem on märksa laiem ning mõjuanalüüsimetoodika puudulikkuse üle on skeptilisust väljendatud isegi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee inforaportis:

9.4. Arvestades ülalmainitud muredega ning kasvava murega REACH-i otseste ja kaudsete kulude taseme pärast koos peaaegu universaalse ressursside suunamisega tegevusvaldkondadesse, kus kasu otseselt mõjutatud isikutele on raske määrata, kvantifitseerimisest rääkimata, tundub olevat oluline, et mõjuuuringutes, mida nüüd peetakse vajalikuks, kajastuks asjaomaste majandussektorite reaalsus ning järgitaks läbipaistval ja aktsepteeritaval viisil sobivaid metodoloogiaid, näiteks sellise organisatsiooni nagu OECD tehnilises juhises toodud metodoloogiat sotsiaalmajandusliku analüüsi kasutamiseks keemilise riskijuhtimise otsustusprotsessis, avaldatud märtsis 2002. (Allikas: INFORAPORT)

Kuigi MKM REACH mõjuanalüüs avaldati umbes pool aastat pärast Inforaporti avaldamist ei ole mõjuanalüüsist võimalik leida ühtegi viidet OECD tehnilisele juhisele, mis annab alust arvata, et sellest ei lähtutud.

Masendavalt pealiskaudne mõjuanalüüs, mille alusel kujundab Eesti Vabariik enda seisukoha Euroopa Liidus. Pole mingit põhjust arvata, et paljudes teistes Euroopa Liidu liikmesriikides REACH'i analüüsi tõsisemalt suhtutakse.

Inglise keeles on üks hea ütlus: "The road to hell is paved with good intentions". Ettevaatusprintsiip ja selle väljund REACH'i näol näivad olevat veel üks verstapost teel põrgusse - bürokraatlikumasse Euroopa Liitu.

Kasutatud kirjandus:

1) INFORAPORT - Kemikaalide seadusandluse projekti (REACH) mõju teiste tööstussektorite konkurentsivõimele: regulatiivse ja tööstusliku muutuse küsimused
KOM(2003)644 (lõplik) – 2003/0256 (COD) – 2003/0257 (COD)
2) REACH eelnõu mõjude analüüs Eesti keemiatööstusele (kokkuvõte)
3) Eesti keemiatööstuse seisukohad REACH eelnõu osas