teisipäev, juuli 19, 2005

Kui mul oleks 40 miljonit...

Peeter Marvet on jõudnud tagasi Res Publica "tasuta" interneti ideeni ning arutleb. JMO sõnastab probleemi konkreetsemalt:
Kuhu see raha siis kulutada, et me aastate pärast ei peaks tõdema, et läks aia taha, nagu alati?
Kui päris aus olla, siis teiste inimeste raha ümber jagamine, mille käigus tuleb kedagi /midagi eelistada ei ole minu jaoks just kõige sümpaatsem tegevus. Vaatamata sellele on probleem huvitav ja ehk õnnestub ka mõni mõte, mis midagi väärt, välja käia..."talentide linna" ideed edasi arendada.

Et loovus ei jääks töövahendite puudumise taha

Mõni kuu tagasi arutleti selle üle, et Tallinnas on käputäis koole, millel "eliitkooli" staatus ja kus õppimistingimused ning võimalused laiemad kui teistes Tallinna koolides. Kuigi tähelepanu pööratakse üha rohkem ja rohkem ka koolidele Õismäel, Mustamäel ja Lasnamäel, siis on nende koolide arvutiklasside sisseseade...tagasihoidlik ja lisavarustus olemas olu pigem õnnelik juhus kui reegel.

Minu arvates on üks suuremaid väärtusi noorte loomingulisus ja selle loomingulisuse soodustamine uute tehnoloogiatega tähtsam kui kunagi varem.

Noorte kreatiivsusele võiks pakkuda väljundit digikaamerad (nii pilt kui video) koos arvutitega, kus võimalik piltide/video töötlemine ja montaaz. Tõenäoliselt pole ma ainus, kellel meeles Tiigrituuri katsetused videoga ning animatsiooniga tegeletakse minu arusaamist mööda aktiivselt siiani.

Mõnda muusika kallakuga kooli võiks aga luua korraliku stuudio, kus noortel võimalus teha ja salvestada muusikat, katsetada tehnoloogiaga, mis jääks muidu kaugeks ja kalliks. Oma podcastid või kooliraadio internetis võiks aga olla arvestatavaks väljundiks, mis võimaldab tutvustada teistele enda loomingut ja ehk isegi midagi uudset välja mõelda.

Minu arvates võiks soodustada koolide spetsialiseerumist nagu ka erineva spetsialiseerumisega koolide omavahelist koostööd nii õpetajate kui õpilaste tasandil. Mingi väike filmiprojekt, kus noored näitlejad ühest koolist, filmijad teisest ja muusika/helispetsid kolmandast annab noortel suurepärase võimaluse harjutada koostööd keerulistes projektides, kus arvestama peab piiratud ressurssidega. Lisa motivatsiooni võiks pakkuda festivalid/konkursid/preemiad.

Kuna olen elupõline Mac'i kasutaja, siis pean lihtsust ja kasutajasõbralikust eriti oluliseks ja iMovie koos GarageBand'iga tunduvad mulle ise enest mõistetavate lahendustena. Vaevalt, et kõik sellega nõus on, kuid üks G5 ja korralik suuremat sorti LCD peaksid juba digivideo töötlust võimaldama.

Oluline on, et need noortel oleks ligipääs tööriistadele ja seda mitte ainult õppetöö käigus vaid ka suvel.

Mida ikkagi teha, kuhu ja millises ulatuses on kõik lahtised küsimused, millele ei saagi ilma koolide poolse tagasisideta vastata, kuid ma arvan, et just "mägede" koolid on need, kuhu tasub investeerida (siin kohal on vast sobiv märkida, et õppisin ise kahes Mustamäe koolis).

Tähelepanu võiks rohkem pöörata ka tüdrukute ja neidude aktiivsemale kaasamisele, sest viimaste aastate üheks edukaimaks koolidevaheliseks projektiks osutus noorteleht Versus ja seda paljuski tänu aktiivsetel neidudele.

Et areng saaks toimuda läbi konkurentsi ja auhindade

Minule jättis sügava mulje X-prize, mis viis esimese era-kosmoselennuni. Kokkuvõtlikult võib öelda, et X-prize'i puhul oli tegu mingi konkreetse eesmärgiga, mille saavutamiseks kuulutati välja võistlus, kus tähtis oli tulemus mitte selle tulemuse saavutamise meetod. 10 miljonit dollarit võitis see, kes esimesena eesmärgi saavutas. Teine hea auhinnapõhise võistluse näide on Methuselah hiire auhind, kus eesmärgiks maailma vanima hiire välja arendamine.

40 miljoni krooni eest ei õnnestu tõenäoliselt saada eestlasi oma tehtud sõidukiga kosmosesse (kuigi hiire ehk isegi saaks), kuid jagades summa väiksemateks osadeks ning seades erinevaid eesmärke mitmetes erinevates valdkondades võib see anda tõuke nii ettevõtlikele noortele kui vanadele tihedamaks koostööks ka näiteks meie ülikoolides õppivate inseneride, keemikute, bioloogide, füüsikute jne.

Auhinna üks suurimaid võlusid on potentsiaalne lahenduste paljusus. Auhind, mille saab ainult üks, motiveerib paljusid. Samas teadmine, et auhinnast võib ka ilma jääda ei võimalda toetuda oletusele, et raha saab tagasi nagunii. Kui tehakse suuremaid investeeringuid, siis peab ka midagi kasuliku sealt tulema isegi siis, kui auhinda ei võideta.

Selline lähenemine võimaldab väheste ressurssidega teha midagi, mis näib hullumeelne või suuremate ressurssidega midagi märksa läbimõeldumat. Jääb üle ainult välja mõelda, mida soovime ja kellelt - kas mingilt konkreetselt grupilt (tudengid) või tallinnlastelt laiemalt.

Talentide linn mitte ainult valimiste eel

Ma arvan, et "talentide linn" võiks Tallinna kohta käia küll, kuid kui me seda ideed soovime edasi arendada, siis tuleb hakata otsima võimalusi ja lahendusi, mis on natuke keerulisemad kui "tasuta kõigile".

Eelnevalt mainitud lahendused ei pruugi olla grandioossed, kuid minu arvates võiks Res Publical olla oma visioon Tallinnast, mida toetavad ka konkreetsed pikemaajalised tegevuskavad. Raha on alati piiratud hulk ja see tähendab valikuid. Selle asemel, et meeldida kõigile ja selle nimel kõigile midagi tasuta lubada võiks plaan olla konkreetsem, läbimõeldum.

Ehk õnnestuks Res Publical sellisel juhul ka enda mainet mõnevõrra parandada, demonstreerida et tegu ei ole populistliku projektierakonnaga.

1 Comments:

Anonymous Geily said...

Res Publica on populistlik ja on suht mõtetu erakond ja sinna pole eriti midagi teha. Kahtlustan, et see internetilinna projekt reaalses elus tegelikult küll nii ilus ei oleks.

Probleem lihtsalt selles, et ühendus oleks nii aeglane, et inimene pigem maksaks korraliku ühenduse eest.

Minu arust piisab täiesti tasuta punktidest kesklinnas nagu nad praegu olemas on (võiks ja veidi rohkem neid olla ja enamasti mõnes suuremas pargis).

Suht mõttetu on katta kogu Tallinn tasuta võrguga. Puhas maksumaksja raha raiskamine oleks.

24. juuli 2005 23:38  

Postita kommentaar

<< Home