Enn Uusen segaselt ja pealiskaudselt ...millestki?!

Tõenäoliselt ei tule Vabalogi pikemat aega lugenud inimestele üllatusena, et kolmapäevases Postimehes ilmunud Enn Uuseni arvamuslugu Maksusüsteem üksi pole majandusedu garantii ei jää siin kriitikata.

Alustuseks sooviks tähelepanu juhtida sellele, et ainuüksi artikli pealkiri on juba eksitav. Ei Arrak ega Laar väida midagi taolist nagu "maksusüsteem üksi on majandusedu garantii". Esimeses lõigus heidab aga Uusen juba tagasihoidlikumat Arrakule ette, et see on "esitanud makse kui üht kõige olulisemat majanduskasvu või isegi majandusarengu tegurit" kuigi ainus ligilähedanegi Arraku artiklist leiduv lause ütleb, et "maksude alandamine aitab luua täiendavaid majanduslikke stiimuleid ja selle läbi elavdada majanduskasvu".

Ja selline vassimine ja teiste kirjutiste puudulik tõlgendamine on kahjuks Uuseni artiklis läbiv.

Arrak toob positiivseid näiteid USA kohta, kuid kahjuks pole need täielikud. USAs olid maksumuutuste taga põhjalikud majanduslikud kaalutlused, püüti leida maksunduse parimat seost ameerika tootjate-tarbijate käitumise omapäraga, et seda majandusedu huvides rakendada.

Arrak tõi enda artiklis välja kolm suuremat maksumuutuste perioodi ja ka sellele järgnenud majanduskasvu protsendid. Uusen ei too ühtegi näidet ja tema väide, et "püüti leida maksunduse parimat seost ameerika tootjate-tarbijate käitumise omapäraga, et seda majandusedu huvides rakendada" on sedavõrd üldine ja üle lihtsustatud, et see pole õige ega vale.

Uuseni väite põhjal võib ka öelda, et selline lähenemine viis pärast igat lihtsustamist taas maksusüsteemi liigse keerulisuseni, sest erinevad huvigrupid kauplesid endale välja maksusoodustusi ja erandeid, et ikka "tootjate-tarbijate käitumise omapära" võimalikult majanduse huvides rakendada.

Tulemus oli keeruline maksusüsteem, millest võitsid aga hoopis inimesed, kellel piisavalt haridust ja raha, et palgata endale maksukonsultante, kes suutsid orienteeruda keerulises seadusandluses ning võimaldasid seeläbi enda klientidel maksudest kõrvale hiilida.

Väga heaks illustreerivaks näiteks on näiteks John Kerry naise Teresa suutlikus vaatamata miljonitele dollaritele maksta keskmisest ameeriklasest väiksem osa enda sissetulekust tulumaksuna.

Kõigepealt, maksudel on nii majanduslik kui ka sotsiaalne eesmärk. Maksud ei ole majanduskasvu ega ka majandusarengu teguriks, maksude seos arenguteguritega on kaudne ning paljuski vaieldav.

Kuidas palun? Kas ma sain õieti aru, et kui näiteks maksud kahe või kolme kordistada siis ei juhtu midagi? Et kõik läheb sama moodi edasi? Taas kord, kui midagi sellist on julgust väita, siis võiks olla julgust natuke argumenteerida või selgitada, tuua näiteid.

Näiteid sellest, kuidas suur maksukoormus aeglustas majanduse kasvu, ei pea otsima aga kaugemalt kui 1970ndate Inglismaalt ja USA'st. Mõlema riigi majandus sai uue hoo sisse just tänu ulatuslikele maksureformidele ja riigikulutuste kärbetele.

Maksude muutmise abil võib loota või katsetada mingi majandusliku eesmärgi saavutamist, kuid selle edus või edutuses ei saa väga kindel olla.

Jah, lihtsalt ignoreerime ajalugu - pigistame silmad kinni, paneme näpud kõrva ja ümiseme ühe plaanimajandusega kuulsaks saanud riigi hümni. Milliseid majanduslike eesmärke peab Uusen silmas? Kas üks näide oleks talt tüki küljest võtnud? Arrak kirjutab enda artiklis konkreetselt majanduskasvust, kuid Uusen ajab taga lihtsalt mingit sogast pseudofilosoofilist mõttekäiku.

Järgmistes lõikudes näib Uusen keskenduvat rohkem semantikale kui mingitele sisulistele argumentidele. Arutledes selle üle, mis on progressiivne, mis proportsionaalne ja mis regresseeruv. Väga kena temast, kuid sellel jutu seotus eelnevaga (või järgnevaga) jääb mulle väga segaseks.

Siis aga kirjutab Uusen midagi eriti kummalist:

Kui kuuleme president Bushi kahtlusi USA maksusüsteemi suhtes, siis on need arusaadavad: USA kodanike üldise sissetulekute taseme tõustes hakkab riigi maksutulu suhteline maht vähenema. Et seda ei juhtuks, peab pidevalt astmete tulutasemeid muutma.

Ma saan aru, et vanemalt põlvkonnalt on mõnikord palju loota Google'i kasutamist, kuid riiklikusse päevalehte kirjutades võiks enda väiteid kontrollida mitte lihtsalt kuskilt tont-teab-kust kuuldut korrata. Isegi ameeriklased ei tea, milliseid reforme Bush tahab maksusüsteemis läbi viia ja selle küsimusega tegeleb eraldi komisjon, kuid üks on kindel nagu vahendab CNN:

Bush has said only that he wants a reformed code that is simple, fair, and revenue neutral -- meaning it doesn't increase or decrease tax revenues.[toim.- Vabalog rõhutus]

Millele siis Uuseni väide rajaneb? Puudulikule inglise keele oskusele? Soovile, et Bush tõesti nii mõtleb? Harukordsetele ja siiani tuvastamata telepaatilistel võimetel?

Ma ei ole kuulnud ühtki argumenti, mis tõestaks Eesti omapärase maksusüsteemi olemasolu ning selle seost sotsiaalse või majandusliku edukusega.

Häbematu nõudmine mehelt, kes ise pole ühtegi argumenti esitanud ega isegi teiste omi suutnud ümber lükata. Ja mida imet peab ta silmas "Eestile omapärase maksusüsteemi all"? Kust see järsku välja tuli ja kas Arrak mitte ei toonud eraldi välja, et põhimõtted on riikidest sõltumatud?

Eesti majanduskasv on täna võrreldav teiste endiste NSVL maadega, mis ei valinud sarnast maksusüsteemi. Miks loobuvad mitmed Ida-Euroopa riigid astmelisest tulumaksust ja miks nende majanduskasv selle tulemusena kiireneb? Saan aru, et "majandusteadlasele" võivad vastused nendele küsimustele olla enesest mõistetavad, kuid mitte kõik ei ole majandusteadlased - lihtsurelike võiks ka valgustada.

Kuid ka maksusüsteemi muutmiseks peavad olema selged teadmised maksunduse võimalustest, kaalukad argumendid ja tõsised teaduslikud uuringud.

Ja ühtegi neist ei suutnud Enn Uusen selle artikliga demonstreerida, isegi mitte pealiskaudselt.

Mis mind kõige rohkem Uusen'i jutu juures häirib on tema veendumus, et riik peab saama läbi maksude võimalikult palju raha, et seda siis kümmet erinevat moodi ümber jagada.

Uuseni jaoks on riik ja riigi maksutulu tähtsamad kui inimesed ning nende töö ja vaevaga teenitud sissetulek. Ta näib olevat veendunud, et riik (või tema ise?) teab paremini kui inimesed ise, mis rahaga peale hakata, kellele teiste teenitud raha jagada.

Ja see, kallid lugejad, tekitab minus vastikust ja põlastust!

Vaata ka:
Do Taxes Affect Economic Growth? ja Washington Times'i artiklit Lower tax rates, higher revenues, mis peatub muu hulgas värskel maksude alandamist käsitleval uurimustööl (hüvasti argumendid vähesest teaduslikusest!) ja Uuseni artikli kommentaaridest soovitan lugeda Pia Kurro oma, millest ka väike tsitaat:

Pealiskaudne maksukäsitlus seega lähtub harilikult arusaamast, et maks on riigi sünnipärane õigus, midagi mis on umbes sama enesestmõistetav ja looduslik nagu kartul eestlase toidulaual. Aga pole. Vanasti oli, siis kui oli kuningas, kes arvas et maa ja kõik mis sellel on, on tema oma. Ja võttis mis heaks arvas. Nüüd on maa ja muu vara igamehe enda oma ja riik pole muud kui meie kõikide ühine kokkulepe mingid asjad üheskoos korda ajada. Maks on tasu nende kordaajamiste eest, ja minu meelest enne peaks ikka tööplaan olema, siis eelarve, mitte et võetakse laest number ja tehakse otsekorraldus, siis vaadatakse et kuidas paisuvad laekumised kuidagi ära kasutada. Esimene tee on efektiivse rahakasutamise tee, kus raha küsitakse ainult selgelt vajalikeks otstarveteks. Teine tee soodustab raharaiskamist, kuna kogunenud raha tuleb ju ära kulutada, sest kulutamise organiseerimisele ongi süsteem üles ehitatud ja jääks muidu tööta.