Viimane eksam mõneks ajaks

Kuna olen hetkel peamiselt hõivatud järjekordse eksami kirjutamisega järgneb väike postituste põud.

Üritan mõne postituse siiski teha, kuid ei saa midagi lubada. Palju oleneb sellest, kui hästi edeneb eksami kirjutamine.

Uue hooga hiljemalt 5. veebruaril.

7 põhjust ehk alternatiivist Arengufondile

Sellest, miks Arengufondi kaudu 500 miljoni krooni jagamine "innovaatilistele projektidele" järgmise 5 aastat jooksul on jama, olen juba kirjutanud.

Lihtsustatult võib öelda, et Arengufondi kaudu raha jagamine on raha jagamine ideedele, mille teostust ei pruugi olla tõenäoline ega võimalik ning üpris palju oleneb rahajagajate suhetest potentsiaalsete rahasaajatega. Enda argumendi toetuseks pakun välja Riigikontrolli poolt 2004 aastal läbi viidud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetatud tootearendusprojektide tulemused (PDF). Tooks ära ka mõned numbrid, mis peaksid tõsiselt mõtlema panema kõiki, kellele veel kahtlus sellest, et kõik pole päris korras:

Kuidas oleks siis alternatiiviga?

Alternatiivina Arengufondile pakun välja hoopis auhinnad, mis sõltuvad märksa vähem läbipaistmatutest otsustus- ja finantseerimisprotsessidest ja bürokraatiast tulenevatest piduritest ning märksa rohkem tulemustest. Seega 7 põhjust, miks Arengufondi asemel peaks meil olema auhindadel põhinev innovatsioonitoetus programm:

1. Raha jagatakse reaalsete tulemuste, rakenduste ja lahenduste eest mitte unistuste ning sageli tegeliku olukorda eiravate projektsioonide ja oletuste eest. "Money for nothing" olukorrad muutuksid haruldusteks, sest kui ei saa ülesandega hakkama, siis ei saa ka auhinda.
2. Poliitiline element auhinna jagamise otsustus protsessis oleks minimaalne, sest tingimused on paika pandud enne igasugust osalejate poolset tegevuse algust. Võimalused igasuguseks poliitiliseks eelistuseks on praktiliselt olematud.
3. Auhinna saanud lahenduse omandiõiguste saatus on märksa paindlikum, sest riik võib näiteks kasutada eelisõigust patenteeritud lahenduse ostmiseks täiendava summa eest või jätta omandiõigus firmale, mis suudaks toote turule tuua ja kui ei suuda, siis tasuta patendi või õigused omandad.
4. Osalejad ei pea olema ainult eestlased vaid võivad olla välismaised firmad, mis on eestlasi kaasanud partneritena. Taolise lähenemise eeliseks on laiem intellektuaalne potentsiaal ja võimalus eestlaste koostööd teha välismaiste firmadega, mille töö meetoditest ja organisatsiooni kultuurist võib juba palju õppida - isegi siis kui auhinda ei võideta jäävad kontaktid koos kogemustega.
5. Bürokraatliku kontrolli vajaduse vähenemine vastupidiselt praegustele skeemidele. Paberi määrimisega ei peaks tegelema osalejad, kellest osad on praegu välistatud, sest neil puuduvad selleks oskused, aega ja motivatsioon. Kui reeglid on paigas, siis pole tähtis, kuidas tulemusin jõuad reeglite raames tegutsedes. Lisaks on Riigikontroll EAS'ile avaldanud survet pärast taotluse heakskiitmist teha järelkontrolli ja muud tsirkust, mis kandub nagunii taotluse saajale. Selline faas oleks sisuliselt üleliigne auhindade puhul. On täiesti realistlik, et auhinnale pretendeerijad täidaksid kogu projekti jooksul 2 administratiivset dokumenti: osalemise avaldus ja võidu avaldus.
6. Igasugused sisse ehitatud skeemid meeskonna eeldusele hariduse, kogemuse ja oskuste näol, oleks välistatud. Sinu meeskond võib koosneda põhikooli haridusega inimestest, kuid kui nad suudavad leida lahenduse vastavalt reeglitele on neil kõik õigused auhinnale. Kogu auhinna mehhanism on üles ehitatud kaasamisele mitte välistamisele.
7. "Positive externalities" ehk need, kes osalevad, ei pruugi jõuda võitva lahenduseni, kuid mingile alternatiivile, millel on märksa suurem turupotentsiaal või tulla tegevuse käigus mingile hoopis paremale ideele, mis on atraktiivsem turule.

Ma võiks jätkata - kirjutada erakapitali kaasamisest ja inimeste suhtumise muutmisest- , kuid seitse on ilus number ja ma loodan, et eelnev alusel on piisavalt selge, miks auhindade põhine süsteem on innovatsiooni märksa rohkem toetav. See, et midagi taolist pole Eestis või Põhjamaades tehtud, ei tähenda midagi. Küsimus on inimeste vahel hajutatud informatsiooni koondamises mingi eesmärgi ümber ja nende loova potentsiaali vabastamises mitte aheldamises paberimajandusse või mõttetutesse nõudmistesse.

Kas ideel on jumet või olen ma lihtsalt naiivne magistrant - kommentaarid on nagu ikka avatud!

"La la la la -ma ei kuule sind- la la la.." näpud kõrvades ja ümisedes

Eesti välisminister Urmas Paet 16. jaanuari Päevalehes:

“Mitte ükski riik ei ütle seda, et lepinguga ei peaks edasi minema. Praegune meeleolu on täiesti erinev sellest, milline see oli möödunud aasta esimesel poolel,” ütles Paet. Paeti sõnul ei välista ka Holland, et protsessiga on võimalik edasi minna.

Hollandi välisminister Bernardt Bot 12. jaanuaril Telegraph'is :

Federalist hopes of reviving the draft European Union constitution were snuffed out yesterday when the Dutch foreign minister, Bernard Bot, said the treaty was "dead".

He swept away months of euphemisms and half-truths, as European leaders struggled to avoid being the first to declare an end to the constitutional project, after its rejection in referendums by French and Dutch voters.
. . .
Mr Bot, standing beside Mrs Plassnik (Austria välisminister - Vabalog), said: "We have discussed the constitution, which for the Netherlands is dead."

Suur-Britannia välisminister Jack Straw samas 12. jaanuari Telegraph'i artiklis:

Jack Straw, the Foreign Secretary, said on Tuesday: "Since the best that can be said about the draft constitutional treaty is that is in limbo, which is somewhere between Heaven and Hell, it is difficult to argue that it is not dead."

Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu ratifitseerimise jätkamine on aja raiskamine, mis ei tohiks olla mingiks prioriteediks. See dokument peaks riiulil tolmu koguma mitte ringlema Riigikogus või selle komisjonides.

Millega tegelevad aga meie ajakirjanikud? Nende suutmatus Euroopa Liidust midagi kirjutada, mis neile pole ette söödetud on hämmastav. Kuhu on jäänud kaua lubatud diskussioon, mille eestvedajaks peaks olema ajakirjandus - miks ei toimu mingit avaliku arutelu selle üle, millist rolli hakkab Euroopa Liit mängima meie seadusandluse kujundamisel (juba mängib!) ja mille üle jääb õigus otsustada koju? Kas on midagi, milles me jätame lõpliku otsustus õiguse Eestisse ja kui on, siis millal ja kes selle selgelt välja ütleb?

Põhiseaduslik leping on veel üpris lihtne teema võrreldes näiteks Gallileo implikatsioonidega või ühise kaitsepoliitika arenguga. Meie ajakirjanduse suutmatus neid küsimus lahata kurvastab mind, kuid mingi Kadrioru "peoskandaali" taustal juba masendab, sest kui Euroopa Liit ei lagune järgmise 10 aasta jooksul tehakse praegu otsuseid ka järgmiste põlvkondade eest.

Äkki ma pole piisavalt põhjalikult otsinud?

Vähemalt on olemas blogid nagu EU Referendum, mis kirjutavad Euroopa Liidu ametnike ja poliitikute sahkerdamisest - midagi neile, kellele läheb rohkem korda ka see, mis toimub enda konnatiigist kaugemal.

Korea mängukulutuurist ja üpriski reaalsest rahast

Juba mõnda aega olen üha kasvava huviga vaadanud, kuidas arenevad sünteetilised maailmad - kuidas labasest meelelahutusest on vaikselt välja arenemas neljas sektor, kus inimesed teenivad raha - siuliselt käivad tööl - ja milliseid väljundeid inimeste loovus võib leida. Seega pakun välja lugemiseks kaks pikemat ja ühe lühema loo sellest, kuidas virtuaalne põimub üha rohkem reaalsega.

Esimesena pakun välja pikem loo Lõuna-Korea "kurikuulsast" mängukultuurist - sellest kuidas see on arenenud ja millised mõõtmed on tänaseks omandanud ning kuidas mängib üha suuremat rolli ka inimeste vahelises suhtluses. Kajastust leiab nii tipp-mängijate (ikka Starcraft) sissetulek kui nende staatus omamoodi iidolitena, kellel isegi omad fännid. Lugu on pikk, kuid kirev ja täis huvitavaid detaile tavalistest korealastest.

Teine kirjutis pakub tõenäoliselt huvi märksa väiksemale seltskonnale, kuid on selle eest üks põhjalikumaid kirjeldusi sellest, kuidas EverQuest'is "mängu raha" teeniti ja kuidas omakorda reaalseks rahaks tehti. Autor oli ise pikemat aega "kullafarmer" ja asutas selle põhjal isegi reaalse äri - palkas töötajaid, maksis nende tervisekindlustus eest ning konkureeris dünaamilisel turul. Lugemist väärib kirjutis ka sellepärast, et selgitab suurepäraselt, mida endast kujutab inflatsioon (loo lõpus) ja kuidas ta tegelikult ka päris maailmas toimib. Kajastamist leiab ka hiina odavatööjõu konkurents nagu ka mängu "vigade" ära kastumine.

Kolmas lugu on lühike ja tegelikult väga konkreetne: hiljuti läksid müüki esimesed reaalsed esemed (videokaart ja iPod nano) virutaalse raha eest (Linden Dollars), mida on võimalik teenida Second Life nimelises mängus. Mõelge natuke selle peale - virtuaalse raha eest reaalne kaup...

Kas ajutine kurioosum või millegi väga huvitava algus? Kas traditsiooniliste valuutade nagu jeen, dollar, euro kõrvale on kerkimas virtuaalsed?

Teemat kajastanud blogides on juba heietatud mõtteid selle üle, mida see tähendab maksuametitele ja musta turu kujunemisele. Omalt poolt lisaks veel ühe mõtte: millal hakatakse sünteetilistes maailmades rahapesuga tegelema - kas probleemiks on summade suurused või pole keegi veel sellele tulnud?

Kellel sügavam huvi toimuva vastu, siis Terra Nova blog on hea algus.

"Gotta love that free market" ehk WinXP MacBook'ile

Kuidas on turumajanduslikus ühiskonnas võimalik sekundaarseid - isegi triviaalseid - probleeme esile tõsta, et neile lahendusi leida? Kuidas suunata probleemile tähelepanu ja koordineerida erinevate indiviidide väheseid ressursse?

Kuna turumajanduse tingimustes pole võimalik kedagi sundida tuleb leida ajendeid, millest kõige käepärasem ja levinum on raha.

Kui teisejärgulise probleem lahendamisega ei tule toime need, kellel on aega ja viitsimist on probleemi lahendamiseks vaja kompetentsemaid inimesi. Kompetentsemad inimesed on aga enamasti hõivatumad tulutoovama tegevusega, mille tõttu teisejärgulistele probleemidele ei pöörata erilist tähelepanu - need ei ole prioriteet.

Seda olukorda on aga võimalik muuta, kui näiliselt triviaalse probleemi lahendus pakub huvi piisavale hulgale inimestest, kes on kõik nõus natuke probleemi lahenduse eest maksma ja kui nad suudavad enda tegevust koordineerida.

PledgeBank'ist on tänaseks tänu Silverile paljud blogilugejad teadlikud ja Fundable.org'i teoreetilistest võimalustest on Vabalogis juba juttu olnud. Hetkel toimub aga ühe eraisiku algatuse tulemusena üks huvitav, kuid väga praktiline eksperiment:

My MacBook is shipping on the 15th of February. I told my boss that this would replace my IBM desktop and I could boot Windows XP on it. I am still confident it can be done. I am pledging $100 of my own money and offering anyone else who would like the instructions on how to Dual boot these two operating systems the ability to donate some of their money into the pot as a reward for the person / group that can make dual-booting Mac OS X and Windows XP happen on an Intel Mac.

Uudise on üles võtnud mitmed Apple'i uudiseid edastavad leheküljed ja esialgsest $100 on saanud praeguseks $2450. Tõenäoliselt kasvab summa lähipäevadel (kui mitte tundidel) veel täiendavalt.

Huvitav, kas probleemile on lahendus ja kui on, siis kaua läheb lahenduse leidmiseks aega?

Igal juhul jälgin ma seda arengut huviga ja saatsin isegi ürituse eestvedajale maili soovitusega mõelda Fundable.org peale, sest see laiendaks maksmisvõimalusi ja suurendaks usaldust. Saab näha, kas ma ka mingi vastuse saan.

TÄIENDATUD: Ennww kommentaarides (aitäh) tõi Colin'i (ürituse eest vedaja) blogile viite, kus ta selgitab, miks ta fundable.org'i ei kasuta:

- They take 10% if your goal is met. (average so far with paypal is 4.4%)

- You have to set goals and limited time frames - it isnt possible to have an open ended fundraiser and I dont want to shoot too low for the prize in this contest. The time frames were 25 days or 15 days. I expect the contest may last longer

- Pain of switching - I thought about adding fundable as an alternative, but that 10% commission didnt sound very good to me.

Hea põhjused kõik, mis annavad põhjust arvata, et fundable.org'i kõrvale on ruumi ka konkurendile või fundable.org võiks suuremate summade puhul enda protsendi madalamaks lasta.

Parasiidist, mis suudab mõjutada roti käitumist!

Toxoplasma gondii nimeline parasiit elab peamiselt kasside kõhus, kus ta muneb munad, mis väljuvad kassist koos väljaheitega. Munad satuvad sealt edasi rottidesse, kes mullas tuhnivad või lihtsalt midagi söövad, mis on kokkupuutunud Toxoplasma gondii munadega. Aga kuidas saab parasiit tagasi kassi kõhtu, et enda paljunemistsükkel lõpuni viia?

Uurimuste käigus on selgunud, et parasiit jõuab roti organismis ka roti ajju, kus suudab mõjutada rottide käitumist muutes nad vähem kassikartlikuks, seeläbi suurendades tõenäosust, et mõni kass parasiidi poolt nakatunud roti ära sööb. Voíla, täis ring - ainult, et osa parasiite satuvad ka inimestesse ja õhku on jäänud rippuma küsimus: kas Toxoplasma gondii suudab mõjutada ka inimeste käitumist:

Given that human and rat brains have a lot of similarities (they share the same basic anatomy and use the same neurotransmitters), a question naturally arose: if Toxoplasma can alter the behavior of a rat, could it alter a human? Obviously, this manipulation would not do the parasite any good as an adaptation, since it's pretty rare for a human to be devoured by a cat. But it could still have an effect.

Some scientists believe that Toxoplasma changes the personality of its human hosts, bringing different shifts to men and women. Parasitologist Jaroslav Flegr of Charles University in Prague administered psychological questionnaires to people infected with Toxoplasma and controls. Those infected, he found, show a small, but statistically significant, tendency to be more self-reproaching and insecure. Paradoxically, infected women, on average, tend to be more outgoing and warmhearted than controls, while infected men tend to be more jealous and suspicious.

Ühe uurimuse kohaselt võib nakatunud inimeste arv ulatuda kuni 3 miljardini ja esile on kerkinud ka küsimus sellest, millist mõju võib Toxoplasma gondii avaldada inimkultuuri arengule ja mitmekesisusele (PDF):

Differences in risk cause prevalences of toxoplasmosis to vary widely among populations. For example, in the United States, the prevalence of Toxoplasma is higher in the Northeast (29%) than in the south (23%) and Midwest (21%) and lowest in the arid West (18%). Not surprisingly, there is even more variation among nations. This ranges from 81% in France (where raw beef – steak tartare – is a traditional dish) and 79% in Brazil (where climatic conditions are favorable for oocyst survival), to 7% in Japan. It seems possible that differences in personality between my wife and I could partly result from her having grown up in humid, toxoplasmosis rich Brazil and me being raised in arid, toxoplasmosis poor California.

Heh, äkki on prantslased nii kummalised sellepärast, et neid kontrollivad parasiidid?

Üldiselt, järgmine kord kui kassi paitate või aeda mullatöid lähete tegema mõelge sellele - äkki on kassisümpaatsuse põhjuseks hoopis parasiit teie ajus!

(via Marginal Revolution, teadusartikkel via Lund University Library)

Spontaanse korra võimalikusest Tallinna liikluses

Üha tihedam liiklus ja ummikud on probleemiks ka Tallinnas, kuid lahendused, mis praegustele probleemidele välja pakutakse on traditsioonilised: suuremaks, laiemaks ja üha rohkem ka kõrgemaks.

Mõni aeg tagasi kuulsin ühte huvitavat lugu Sri Lankat külastanud healt sõbralt ja Vabalogi teenekalt kommentaatorilt. Ta kirjeldas teed, mis viib Sri Lanka pealinnast Colombost lennujaama. Eriliseks tegi selle tee aga liikluskorraldus või õigemini selle puudumise tagajärjed. Nimelt olevat täiesti kaootiline ja praktiliselt reeglitevaba liiklus toiminud üleootuste hästi ja ummikute asemele (mida võib kohta Singapuri-taolistes ülikorraliku liikluskorraldusega linnades) voolas igati talutava kiirusega autodejõgi. Anarhiast oli tuhandete indiviidide vastastikuse tegevuse tulemusel välja arenenud spontaanne kord - ilma planeerijateta.

Paralleelid turumajanduses näiliselt koordineerimatu ja kaootilise tegevuse vahel tundusid juba siis seda lugu kuulates üpris selged ja tahes tahtmata kerkis esile küsimus sellest, kas midagi taolist ei annaks teha ka Tallinnas? Ja kui saab, siis millises ulatuses ja milliste tagajärgedega?

Eile sattusin täiesti juhuslikult aga Wired'i artikli otsa, mis kirjeldab sarnast trendi liikluskorralduses laiemalt. Üks näide Hollandist:

The Intersection. It's the confluence of two busy two-lane roads that handle 20,000 cars a day, plus thousands of bicyclists and pedestrians. Several years ago, Monderman ripped out all the traditional instruments used by traffic engineers to influence driver behavior - traffic lights, road markings, and some pedestrian crossings - and in their place created a roundabout, or traffic circle. The circle is remarkable for what it doesn't contain: signs or signals telling drivers how fast to go, who has the right-of-way, or how to behave. There are no lane markers or curbs separating street and sidewalk, so it's unclear exactly where the car zone ends and the pedestrian zone begins. To an approaching driver, the intersection is utterly ambiguous - and that's the point.

Monderman and I stand in silence by the side of the road a few minutes, watching the stream of motorists, cyclists, and pedestrians make their way through the circle, a giant concrete mixing bowl of transport. Somehow it all works. The drivers slow to gauge the intentions of crossing bicyclists and walkers. Negotiations over right-of-way are made through fleeting eye contact. Remarkably, traffic moves smoothly around the circle with hardly a brake screeching, horn honking, or obscene gesture. "I love it!" Monderman says at last. "Pedestrians and cyclists used to avoid this place, but now, as you see, the cars look out for the cyclists, the cyclists look out for the pedestrians, and everyone looks out for each other. You can't expect traffic signs and street markings to encourage that sort of behavior. You have to build it into the design of the road."

Artiklist selgub, et isegi niivõrd autokeskses riigis nagu USA on uudne lähenemine leidnud poolehoidjaid ja seda ka positiivsete kõrvalmõjude tõttu. Kuigi liiklus aeglustub mõnevõrra selliste skeemide kasutamise puhul teeb see teed märksa sõbralikumaks jalakäijatele ja jalgratturitele, mis omakorda elavdab kommertselu nende "aeglustunud" tänavate ääres - avatakse poode, kohvikuid ja restorane, mille läbi muudetakse piirkond atraktiivsemaks elukeskkonnaks.

Huvitav on mõelda, et kas Tallinnas on piirkondi, kus midagi taolist oleks võimalik rakendada? Esimesena torkab pähe Paldiski maantee Õismäelt Kesklinna suunal - eriti see väike jupp, kust avaneb vaade merele. Pillroo asemele, mis seal vist pea igal kevadel lõõmab, võiks ehitada korraliku promenaadi. Vabaõhumuuseum ja loomaaed on üldisemas piirkonnas juba niigi, kuid jalakäia jaoks on vähemalt Paldiski maantee lähedus äärmiselt ebaatraktiivne.

Teise ja üpris terava küsimusena kerkib esile liikluskultuur. Kas selline skeem muudaks autojuhtide suhtumist? Mulle on jäänud mulje, et enamus õnnetusi leiab Tallinnas aset just sellepärast, et liiga palju jäädakse lootma reeglitele ja inimeste suutlikust reageerida muutuvale olukorrale ei suudeta ära kasutada - reeglid võtavad laisalt inimeselt selle võimaluse. Kui liikluse aeglustamine Tallinnas on nagunii juba mõttena läbi käinud, siis miks piirkiirusega - miks mitte hoopis kasutada natuke loovamat lähenemist?

Lõpetuseks üks väga konkreetne ettepanek näiteks....noh...ma ei tea, näiteks mõnele teeprojektide ekspertiisiga tegelevale firmale: Õismäe ring mitte ehitada kahetasandiliseks ristmikuks vaid hoopis kaotada sealt kõik sõiduread ja "anna teed" märgid.

Kas tulemuseks oleks verine kaos või spontaanne kord? Kas selline liiklejate usaldamine (ja nende omavaheline vastastikune usaldamine) võiks suurendada usaldust ühiskonnas tervikuna?

Stalini "supersõdurid", kaheksajalad ja myvu

Stalin suudab üllatada isegi aastakümneid pärast enda surma:

Soviet dictator Josef Stalin ordered the creation of Planet of the Apes-style warriors by crossing humans with apes, according to recently uncovered secret documents.

Moscow archives show that in the mid-1920s Russia's top animal breeding scientist, Ilya Ivanov, was ordered to turn his skills from horse and animal work to the quest for a super-warrior.

Heh. Kui see poleks nii võigastav ja võimatu oleks see päris lahe.
. . .

Mis juhtub kui hai ja kaheksajalg pannakse ühte ja samasse akvaariumisse? Päris huvitavat vastust sellele küsimusele võib vaadata RealVideo formaadis. Jutud kaheksajalgsetest merekoletistest tunduvad nüüd kuidagi usutavamad...
. . .
MicroOptical nimeline firma demonstreeris viimasel MacWorldil päris huvitavat toodet: mywu, mis rajaneb paljuski sõjaväe poolt välja arendatud tehnoloogiale, mida mõne aja pärast saavad kasutad kõik iPod video omanikud.

Tundub igal juhul etem kui tillukese ekraani vahtimine, kuigi jah, siis võib juhtuda, et vahtimisobjektiks osutub hoopis kasutaja, kuid kui tootele on turgu, siis leiab aset ka arendustegevus ja peatselt ehk ei tundugi enam nii imelik, kui näed mõnda inimest lennukis, rongis või bussis, seda vidinat kasutamas.

"Sünteetiline" kui neljas sektor põllumajanduse, tootmise ja teeninduse kõrvale?

Sünteetiliste maailmade majandusest on Vabalogis varem juba korra juttu olnud, kuid uuesti annab selleks põhjust Edward Castronova värske raamatu Synthetic Worlds: The Business and Culture of Online Games arvustus Financial Times'is. Mõned paremad palad:

When will synthetic worlds become economies worth reckoning with? They are already real, and are the fastest-growing economies in the world. But they are small: all the synthetic economies put together, with about 10 million players, are about the size of Bosnia and Herzegovina. It's possible to compute an hourly wage in a synthetic world, how much one could make seeking gold in a synthetic world and selling it for cash on eBay. The answer is small but not minuscule: enough to attract the Chinese and perhaps some teenagers, but less than you can earn working at Starbucks. "Anshe Chung" may make $150,000 a year but such a salary would hardly be news if earned in the corporeal world.
. . .
Today's synthetic economies are dull, even if the games are not. A popular game of the moment, World of Warcraft, has an economy largely based on killing monsters, taking their gold, and spending the money to acquire better weapons and armour. There is no technological progress, little gain from specialisation, and no opportunity to invest in capital stock (castles, for example, are created by game designers, not enterprising players). Second Life, which allows people to build almost anything, is more fertile territory, but remains small relative to the simpler games. For me, the interesting moment will come when - if? - a world with the popular appeal of Warcraft or Star Wars Galaxies allows entrepreneurial players to invest and invent.

Ja siinkohal ei pääse ma mööda ühest mõttest, mis juba pikemat aega on kummitanud: kas agraar-, tootmis- ja teenindussektorite kõrvale on "varsti" lisandumas neljas - "sünteetiline" sektor?

Ainuüksi neljanda sektori lisamine sellesse nimekirja on elevust tekitav, sest järkjärguline progress vahetust kasvatamisest (põllumajandus) toormaterjalide töötlemise (tootmine) ja sealt inimpotentsiaali rakendamiseni reaalses maailmas (teenindus) on üpris loogilise arenguna jälgitav neljanda - sünteetilise - sektorini välja, kus tegevus pöörleb inimpotentsiaali (peamiselt loovuse näol) rakendamise ümber virtuaalses maailmas.

Kuigi Tim Harfordi arvustusest ja eelnevalt toodud tsitaatidest võib lugeda, et ruumi loovusele on sünteetilistes maailmades hetkel veel üpris vähe, ei pea eriti kaugele minevikku vaatama, et mõista, kui kiirest sünteetilised maailmad arenevad ning kui palju nendes tegutsejad on vabadust enda loovuse rakendamiseks juurde saanud.

Küsimusi, mida sünteetilise sektori tähtsustamine esile tõstaks ja millele juba praegu võiks vägagi huvitavaid vastuseid anda on tohutult:

- kas sünteetilises maailmas töötamine suurendab ka sünteetilises maailmas veedetava vaba aja osakaalu?
- millised oskused on vajalikud selleks, et sünteetilises maailmas edukas olla?
- kas loovus ja selle väljendamiseks vajalike "tööriistade" valdamine hakkavad mõjutama ka reaalses maailmas antavat haridust ja hariduse rõhuasetusi?
- kuidas näeb välja kaubandus maailmas, kus transiit ühest maailmast teise on momentaalne, igasuguse aja kuluta?
- kui suure osa tervest maailma majandusest saab sünteetiline sektor moodustada ehk kas tootmise automatiseerimine ja produktiivsuse kasv jätkuvad?
- kui suure hulga (ja milliseid?) teenindussektori töödest saab üle viia sünteetilisse sektorisse?
- kuidas väljenduvad võim ja traditsioonilisemad piirangud kaubandustegevusele sünteetilises sektoris, kas mingi kontroll on üldse võimalik?
- kuidas areneb inimeste suhtumine ettevõtlusesse ja riskidesse sünteetilises maailmas?
- millist mõju avaldab innovatsioon sünteetilises sektoris/maailmas reaalsele maailmale?

Huvitavad küsimused kõik ja nendele vastuse teadmine võib kunagi osutuda vägagi tulusaks, kuid taas, millal ja millises ulatuses jääb esialgu veel väga hämaraks. Ega ei ole välistatud, et selles suunas arengut üldse ei toimu, kuid ma kahtlen selles.

Üldiselt Euroopa Liidu mõjust Eesti innovatsioonipoliitikale

Hiljuti kirjutasin põgusalt innovatsiooni mõõtmisest tootmis- ja teenindussektorites ja natuke ka sellest, miks väikeriikide puhule ei tasu suurematest rahvusvahelistest uuringutest teha üle liigseid järeldusi - et väike riikide suhteline eelis on pigem olemas olevate tehnoloogiate uutes kombinatsioonides ja organisatsioonilistest muutustes kui kõrgetehnoloogilises arendustöös.

Väikeriikides domineerivad väikefirmad on tõenäoliselt nende riikide üks suuremaid suhtelisi eeliseid. Kuigi väikefirmad mängivad olulist roll ka suuremate riikide majandustes on poliitikutel ja ametnikel kalduvus toetada poliitikat, mis soosivad just suurfirmade arengut ja eeliseid. Ja selleks ei pea suureettevõtted riigis sugugi palju olema.

Näiteks Rootsis on suurfirmadelt saadud maksutulud arvestatavaks piduriks väikeettevõtjate sõbralikuma keskkonna loomisel. Küsimus pole ainult maksutuludes vaid ka riigi poolses pikemaajalises planeerimises, kus planeerimispartneriteks on pigem suurfirmad, mis on sunnitud ainuüksi enda olemuse tõttu enda tegevust aastaid ette planeerima. Vastavalt sellele kujuneb ka ettevõtluskeskkond.

Väikeriikides pole aga enamasti üksikuid suurfirmasid, mille jätkuva kasvu ja heaolu nimel leiavad aset ulatuslikud kahepoolsed planeerimisinitsiatiivid - näiteks arendustegevuse kaasrahastamise või ekspordi/impordipoliitika näol. Pigem on väikeriikides tegu laiemapõhjaliste poliitikatega, mis orienteeritud keskkonna ja võimaluste loomiseks ettevõtlikele indiviididele ja väikefirmadele - vähemalt teoorias.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi leheküljel asuvatest innovatsiooniteemalistest uuringutest võib aga näha, kui tugevalt mõjutab Euroopa Liidu poliitika koos erinevate raamprogrammide Eesti valikuid - kuidas takistab originaalsemat lähenemist probleemidele ja võib-olla Eestile märksa sobivamate meetmete ning lahenduste välja töötamist.

Euroopalikust "feel-good" konsensusest on välja tulnud poliitikad, mis ehk soosivad veel keskmise suurusega riike nagu Rootsi ja Soome, kuid mitte väikseid nagu Eesti või Läti, mis on surutud pigem abivajava perifeeria rolli, tillukeseks nishiks suurel ühisturul, samas kui kohalikud ametnikud pelgavad ära isikliku vastutust ja hoiduvad igasugustest riskidest.

Ega siin ei olegi tegelikult eriti midagi imestada - minu jaoks tunduvad need probleemid kõik klassikaliste avaliku valiku - public choice - probleemidena, mida on (oli!) võimalik ette näha. Jääb üle loota, et Euroopa Liidu üldised lahendused ei nürista eestlaste loovust ja ettevõtlikust enne kui Euroopa Liit laiali laguneb.

"Heaoluriigi" majanduspoliitika mõju Rootsi majanduskasvule

Minu jaoks üks kõige väärtuslikumaid asju Lundis õppimise juures on ligipääs rahvusvahelistele teadusartikite andmebaasidele, mida ülikool tudengitele võimaldab.

Tuhanded ja tuhanded artiklid, mis kõik saadaval tasuta - ammendamatu ressurss.

Kuna Rootsi majandusest on Vabalogis juba päris palju juttu olnud, siis panen ka siia üles zip faili, kust võib leida 6 teadusartiklit, mis kirjutatud 5 aasta jooksul ning koos moodustavad debati Rootsi majanduse käekäigust alates 1960.ndatest ja "heaoluriigi" poliitika mõjudest majanduskasvule.

Kes ja mida pooldab (kumbki pool saab sõna 3 artiklis) jätan huvitunud lugejate uurida. Enda poolt lisaksin veel vaid niipalju, et debat annab hea ettekujutus sellest, kui olulist rolli mängib statistika tõlgendamine majandusteaduses ja millised metodoloogilised probleemid vahel esile kerkivad kui tekib kahtlus, et enam ei tegeleta teaduse vaid poliitika kujundamisega.

"Rootsi mudeli" debatt - Henrekson, Korpi, Lindbeck (ZIP ja seal 6 PDF'i)

Muide, kas keegi teab kuidas on Eesti ülikoolides lood ligipääsuga rahvusvahelistele teadusajakirjade elektroonilistele versioonidele?

Eesti kui "mahajääja" ehk innovatsiooni ja R&D mõõtmisest

Vurle Unarnurk viitab ühele Trendchart'i uurimusele European Innovation Scoreboard 2005, mida on keeruline innovatsiooni õppides kommenteerimata jätta, sest innovatsiooni ja R&D mõõtmisega on tõsiseid probleeme.

Osad nendest probleemidest on ajaloolised, teised praktilised ja kolmandada iseärasuslikud.

Selle tõttu murravad näiteks rootslased siiani pead, miks vaatamata maailma suurimatele R&D kulutustele ei taha see väljenduda majanduskasvus. Osad rootslased (vähemalt Lundis) kutsuvad seda "Rootsi paradoksiks" - ulatuslikud R&D kulutused, kuid oodatust väiksem majanduskasv.

1. R&D tootmissektoris ehk kuhu jääb teenindussektori R&D mõõtmine

R&D hakati süstemaatilisemalt mõõtma ja tähtsustama pärast Vannevar Bush'i Science: The Endless Frontier raporti valmimist 1945. aastal - ajal kui enamus arenenud riikide majandusest moodustas tootmissektor. Umbes 1970. ndate keskel võis aga täheldada tööjõu suuremat liikumist tootmissektorist teenindus sektorisse ja see trend on jätkunud tänaseni.

Kahjuks on teenindussektoris innovatsiooni ja arendustegevust sageli keeruline kui mõõta. Akadeemilised uurimused keskenduvad järjekindlalt tootmissektorile, sest on mida mõõta (inimesed, raha, aeg, mis kulus toote väljatöötamisele) ja muutused on sageli selgelt eristatavad (uus toode või protsess kas tuli või ei tulnud). Nii kerkis mõned kuud tagasi Lundis "Rootsi paradoksi" käsitleva uurimustöö (PDF) esimesel tutvustamisel esile küsimus, et miks ei leia töös kajastamist teenindussektor. Vastus oli ootuspärane - pole andmeid, sest neid kas pole või on keeruline koguda.

Praeguseks on 65-75% arenenud riikide tööealisest elanikkonnast hõivatud just teenindussektoris ja seega omab innovatsioon teenindussektoris tootlikkuse suurendamise ja seeläbi majanduskasvu seisukohalt märksa suuremat tähtsust kui kunagi varem.

Uurimuste metodoloogiat kohandatakse, kuid erinevates riikides erineva kiirusega. See on ka üks põhjus, miks võrdlused lähitulevikus jäävad jätkuvalt üpris tootmissektori keskseks.

2. High-tech ei ole innovatsiooni A&O

Rain Rannu juba Vurle kommentaarides mainis, et R&D kajastamisel on problemaatiline liigne high-tech tootmissektori rõhutamine. High-tech R&D kulutusi võib ju võreld, kuid suhteline eelis võib väikeriikidel peituda hoopis kuskil mujal.

Nii ei suuda väike Eesti kunagi tootmissektori keskse (eriti high-tech) R&D kohalt näidata "häid" tulemusi. Eestil puuduvad selleks vajalikud finants- ja inimressursid. Lisaks peitub Eesti suhteline eelis just valdkondades, mis ei oma suuremat kaalu Innocation Scoreboard taolistes uuringutes.

Innovatsioon Eestis väljendub minu arvates peamiselt olemas olevate tehnoloogiate uutes kombinatsioonides, organisatsioonilistes muudatustes ja nende kahe kombinatsioonis.

3. Kuidas ettevõtete suurused mõjutavad tulemusi

Ettevõtete R&D kulutused korreleeruvad märkimisväärselt nende suurusega. Mida rohkem suuri ettevõtteid, seda suuremad on riigi erasektori kulutused R&D'le. Näiteks Rootsi firmade R&D kulutustest moodustavad ainuüksi Ericssoni arenduskulutused ligi 30%. Ettevõtte suurusest tingitud raamatupidamislike eripärade tõttu kajastavad suurfirmad R&D kulutusi märksa selgemalt.

Huvi võib pakkuda ka Charles Edquist poolt 1990.ndate keskel läbi viidud Rootsi ja Taani innovatsiooni ja arendustegevuse võrdlev analüüs, mis näitas, et vaatamata Rootsi firmade suurematele R&D kulutustele oli Taani majanduskasv kõrgem ja uusi tooteid samuti rohkem. Lähemal uurimisel selgus, et Taanis domineerivad peamiselt väiksemad ettevõtted, mis jätavad paljud arendustegevuse kulutsed kajastamata. Innovatsioon ja arendustegevus leidis aset, lihtsalt seda oli (on!) keeruline statistikast välja lugeda, kui firmad seda eraldi välja ei too või ei teadvusta.

Minu arvates on meil põhjust arvata, et Eesti R&D kulutustes võib näha sarnast olukorda Taanile - peamiselt väikeettevõtted, mis tegelevad R&D-ga põhitegevuse kõrvalt, seda eriti ületähtsustamata.

4. Innovatsiooni mõõtmisest väikeriigis

Kui rääkida innovatsioonist väikeriikides nagu Eesti oleks tegelikult vaja läbi viia intervjuusid, kus saab rääkida sellest, mis tegelikult toimub. Küsimustikule vastamine või statistika uurimine tähendab teatud eelarvamusi ja arusaamu, mille varjus ei pruugi inimesed mõista, et see, millega nad tegelevad on arendustegevus või innovatsioon. Probleemiks on sellise ettevõtmise mahukus ja maksumus. Mida kvalitatiivsem töö, seda suuremad kulud, seega on täiuslikuma (realistlikuma?) pildi saamisel praktilised probleemid.

Näiteks midagi nii lihtsat nagu arvutite järkjärguline integreerimine igapäevasesse äritegevusse võib olla ettevõtja jaoks iseenesest mõistetav ja vältimatu samm. Selle tulemusena võib aga muutuda äritegevuse olemus ja mudel. Isegi ettevõtte juht ei pruugi tajuda, et tegu on millegi innovaatilisega.

Teise näitena võiks esile tuua organisatsioonilist innovatsioon, mida paljud ei pruugi üldse ära tunda. Taas, protsess võib olla aeglane ja selles osalejatele sedavõrd enesest mõistetav, et seda ei suudeta tajuda kui innovatsiooni - eriti kui midagi taolist kuskil eksisteerib.

Lõpetuseks

Eestlastel pole tegelikult midagi häbeneda. Seni kuni meil jätkub ettevõtlusest huvitatud inimesi ja majanduskeskkond on võimalikult vaba toimub ka innovatsioon. See ei pruugi nii glamuurne olla, kui mingi statistilise edetabeli esikoha jaoks vajalik, kuid ega innovatsioon ei ole eesmärk omaette.

EL annab, EL võtab - lennake odavalt kuni veel saate

Odavlennufirmad said võimalikuks tänu Euroopa Liidu poliitikale - liberaliseerimisele ja turgude avamisele. See oli paras löök rahvuslikele lennufirmadele, millest osad on tänaseks jõudnud ajaloo prügikasti ja teised on sunnitud konkureerima madalamate hindadega.

Ja siis tuli eurokraatidel üks "tarbijasõbralik" idee, et laseks lennufirmadel kompenseerida reisijatele viivituse puhul mingi kindla summa - isegi siis kui viivitus ei ole tingitud lennufirmast. Üle Euroopa kostis väike hurraa, bürokraadid patsutasid rahulolevalt üksteisele seljale ja isegi Eesti ajakirjandusest võis lugeda, kuidas Euroopa Liidu ametnikud ikka "tavainimese" peale mõtlevad.

Kahjuks on aga EL poolt kehtestatud kompensatsioonisummad sellised, et odavlennufirmade jaoks võib neist sõltumatu viivitus reisijatele sageli peale maksmist tähendada. Kõrgemat piletihinda nõudvaid lennufirmasid ei taba uued reeglid pooltki nii valusalt. Minu küüniline väike aju ei suuda jätta spekuleerimata, et selle supi taga võib näha rahvuslike lennufirmade varjatud karvast kätt. Miks?

Ainuüksi mõne üksiku odavlennufirma lennu ärajäämine võib osutuda kallimaks kui mitu lendu kokku. Võib juhtuda, et ainuüksi riskide maandamiseks on odavlennufirmad sunnitud varsti piletite hindu kergitama - loobuma enda konkurentsieelistest.

Ma jään siiski lootma nende loovusele ja suutlikkusele uutest reeglitest leida võimalusi ja maandada enda riske muud moodi kui pileti hinda tõstes, kuid eks seda näitab aeg.

Igal juhul pole enam uusi reegleid odavlennufirmadel kuhugi ka edasi kaevata, sest alates üleeilsest on enda hinnangu uutele reeglitele andnud ka Euroopa Kohus, mille lõplik otsus nägi päevavalgust teisipäeval.

Pressiteate PDF formaadis võib leida siit samas kui natuke tagatausta võib leida EU Referendum leheküljelt.

Mida see võib tähendada?

1. Juba mõnda aega käivad ringi kuulujutud, et lennukite tehnilisi probleeme ei kontrollita enam nii põhjalikult kui varem, sest viivitused lähevad kalliks maksma. Avalikult ei julge keegi sellest eriti rääkida, kuid mõnda lennufirmat (kusjuures ei ole odavlennufirma) on juba süüdistatud reisijate eluga mängimises, sest natuke pikem kontrolli ja hoolduse asemel otsustati ettevõtta lend, mis säästis firmale päris arvestatava summa.

Ja kes Estonian Airi mõnedest huvitavatest ajalehtedest pole pole lugenud, siis Google aitab.

Olukord muutub veel huvitavamaks, kui mängu tulevad potentsiaalsed pommid ja terroristid (ptüi, ptüi, ptüi) lennukites. Kuna tõenäosus, et lennukis on pomm või terroristide jõuk on suht väike, võib maandumiste ja viivituste asemel lennufirma võta kalkuleeritud riski. Tundub, et selles suunas ka liigutaks kui see võimalikuks osutub.

2. Tegu on tegelikult üpriski mõttetu reeglite pundiga, sest juba varem pidid lennufirmad viivitustega lendude reisijatele kompensatsiooni maksma. Lisaks sellele soosib tihe konkurents lennufirmasid, mis suudavad töötada ilma reisijatele viivitusi põhjustamata või neile vastavalt olukorrale kompensatsiooni makstes. Teenuse kvaliteedi tagab konkurents mitte bürokraatia.

Inimestel on võimalik valida odavlennufirmade ja traditsioonilisemate rahvuslike lennufirmade vahel, mille piletid kallimad, kuid kus õigused suuremad. Klientide eest ei varjata teenuse olemust ja iga inimene on täpselt nii informeeritud kui ta tahab olla. Võtta odavlennufirmadelt ära võimalus maksta piletite hinnaga proportsionaalset kompensatsiooni on tarbijale mitte kasulik vaid kahjulik.

Mul on juba ema ja isa - Euroopa Liitu pole ma kunagi kolmandaks vanemaks tahtnud, sest enda arvates suudan ma hinna ja kvaliteedi vahelisi valikuid ja sellega kaasnevaid tagajärgi hinnata ja sellest lähtuvalt ka otsuseid teha.

3. Kuna õpin Rootsis, siis kasutasin Tallinnast Lundi jõudmiseks Kopenhaageni ja Tallinna vahel lendavat odavlennufirmat FlyNordic. Alates veebruarist see liin suletakse. Tõsi, täituvusega oli FlyNordicul kogu aeg probleeme (ega nad ennast eriti ei reklaaminud kah) ja tõenäoliselt on see liini sulgemise peamiseks põhjuseks, kuid vaevalt, et nad arvestusi tehes ka potentsiaalseid kompensatsiooni tasusid ignoreerisid.

Kõige kurvem selle loo juures on aga tõsiasi, et peaaegu igal lennul moodustasid valdava enamuse reisijatest keskeas Eesti mehed - lihttöölised Rootsis, Taanis ja vahest kaugemalgi, kes käivad "läänes" enda perele raha teenimas. Odavlennud on need, mis võimaldavad nendel meestel tulla koju sagedamini kui kord mitme kuu tagant - näha perekonda, sõpru ja tuttavaid. Kui odavlennud kaovad, kaotavad need mehed võimaluse tulla koju piisavalt sagedalt ja kogu pere ning elamise kolimine Eestis ära muutub varasemast atraktiivsemaks. Tõenäoliselt kolimist siiski ei toimu, pigem hoopis kannatavad inimsuhted.

Reguleerimise ja nõudmiste esitamisel on tagajärjed, kuid keda see ikka eriti huvitab. Peaasi, et kõik hea välja näeb.

Lühidalt põhjamaade produktiivsusest

Vurle Unarnurk viitab International Heral Tribune'i artiklile Eesti mõjust Soomele, kust suurt midagi uut ei leia, kuid mis on siiski ülevaatlik. Ainult ühe asjaga ei tahaks eriti nõustuda:

Indeed, this model, shared in various forms by the economies of Finland, Sweden and Norway, is often viewed by the likes of France and Germany as a recipe for success: It combines strong social protection with flexible labor markets and an emphasis on investment in research. Taxes are high but generally accepted in return for good public services, including education, child care and retraining. This mix has fueled high productivity rates, making the Nordic countries among the most competitive in the world.

Esiteks, sooviks veel kord rõhutada, et sellist asja nagu "Nordic Model", mis on nii Rootsis, Soomes, Norras kui Taanis pole olemas. Kuigi esmapilgul võib näida, et tegu on ühise mudeliga on iga "heaoluriik" erinevate tegurite kombinatsioonide tulemus.

Teiseks, kõrge produktiivsus võrreldes kellega? Nii palju kui mina suudan andmetest välja lugeda, siis on produktiivsusega lood kurvema poolsed nii Soomes kui Rootsis kui vaadata kasvõi Euroopa Liidu keskmist (vt. neljandat slaidi presenatsioonist või varasem sama mehe uurimus, mis baseerub OECD andmetel ( PDF ) ja võrreldes Soomet ja Rootsit näiteks Iirimaaga võib näha üpris dramaatilisi muutusi (v.t. kuuendat graafikut).

Põhjamaadest on produktiivsemad Euroopas Prantsusmaa, Saksamaa, Austria, Belgia, Holland ja isegi Itaalia...võib-olla oleks pidanud hoopis mainima, kes on vähem produktiivsed?

Lõpetuseks kolm täheldust Nokia roolist Soomes täna: firma toodang moodustab 25% Soome ekspordist, 37% teadus- ja arendustegevuse kulutustest ning 4% SKT'st.

Soome majanduspoliitika on viimaste aastatega (paljuski tänu EL'i survele) muutunud liberaalsemaks ja see tuleb neile pikemas perspektiivis ainult kasuks, sest ühel heal päeval hakkab ka Nokial nadimalt minema kui soovitakse.

Kas ämblik saab kõrvas elada?

Tundub, et saab, kui uskuda ühe Rootsi naise juttu:

A spider that nested in the ear of a Swedish woman was discovered and removed alive after 27 days, Swedish tabloid Expressen reported on Wednesday.

The black spider, "the size of a thumbnail", crept into the woman's ear while she was sleeping and went undiscovered for almost a month, the paper said.

The woman, whose name was not disclosed, told the paper that she at first experienced "a slight loss of hearing" and assumed that she had a build-up of wax.

But when she heard "a scratching sound" in her ear she decided to go to the pharmacy to buy a cleanser to wash out her ear cavity.

When she did so, the spider was flushed out alive and crawled away. The woman recalled having seen a spider on her bed in November, 27 days earlier.

Kui nüüd veel mõni arst seda pulli oleks näinud, siis oleks seda natuke kergem uskuda. Huvitav, kas kevadel tulevad naise kõrvast välja väiksed ämblikud? Aga millest ämblik selle aja jooksul toitus - kõrvavahast? Heh.

"Rootsi mudelist" ja Austria plaanidest

The Guardian kirjutas hiljuti "rootsi mudelist" ning sellest, kuidas Austrial on Euroopa Liidu eesistujana plaanis Euroopa majanduse elavdamisele suuremat tähelepanu pöörata ja seda peamiselt rootslaste "mudelit" esile tõstes. Samas on rootslased ise kohaliku "mudeli" vastu skeptilisemad kui varem:

But even admirers of the system in Sweden, where the top tax rate is 55%, have their doubts. The country has the highest absentee rate of any in the developed world, with 14% of the working population on sick leave or disability benefit at any time. Critics say this contributes to a "hidden unemployed" figure of about 20%.

Johnny Munkhammar, from Stockholm's centre-right Timbro thinktank, says: "The extreme version of the social model we have ... causes high unemployment and fairly low growth. It creates dependency on the government."

Kuigi artikkel on üpris tasakaalukas ja kajastab ka "rootsi mudelist" tulenevaid probleeme võib artiklist leida lõike, mis esmapilgul tunduvad igati õigustatud:

There is generous paid parental leave and free childcare is offered to everyone until the child reaches the age of five. This has allowed women to work in record numbers, making them the most empowered in the world, according to the World Economic Forum.

Kahju, et Guardian'i ajakirjanikud enda kolleegide tööga ei tutvu, sest alles mõned kuud tagasi võis Guardianist lugeda, kui negatiivselt on Rootsi ulatuslikud sotsiaalhüved mõjutanud naiste tööhõivet ja palku. Sellest nädalast on võimalik aga lisaks Guardian'ile viidata veel Newsweek'i põhimõtteliselt samasisulisele artiklile:

But no paradise is without its paradoxes. In Sweden, the biggest one is this: while the government has done much to improve the lives of women, it has also created a glass ceiling for them that is thicker than that in many other European countries, as well as in the United States. While state-funded child care and extremely long and cushy maternity benefits (480 days with up to 80 percent of pay) make it easy to be a working mother in Sweden, such benefits also have the effect of dampening female employment in the most lucrative and powerful jobs. In Sweden, more than 50 percent of women who work do so in the public sector—most as teachers, nurses, civil servants, home health aides or child minders, according to the OECD. Compare this to about 30 percent in the U.K. and 19.5 percent in America.

Newsweek'ist võib leida ka teise artikli, kus leiab kajastamist "rootsi mudel" ja erinevate parteide arusaamad sellest, mis suunas Rootsi peaks arenema nagu ka tavainimeste arvamus:

An increasing number of Swedes do not recognize the socialist paradise-cum-economic wunderkind of Guardian headlines. The model is showing "visible cracks," says Klas Eklund, the Stockholm-based chief economist of SEB bank. Among them: the lack of incentive to work, resulting in a real unemployment rate roughly three times the official 6.3 percent; the failure to foster entrepreneurship (Swedes are the Europeans least likely to consider starting businesses), and the "total inability to handle the integration of immigrants," who face an unemployment rate one third higher than native Swedes. The disparity is among the widest in Europe.

Võib juhtuda, et 2006. aastast saab "rootsi mudeli" aasta Euroopas, kuid ma kaldun arvama, et see mis on võimalik Rootsis ei ole võimalik paljudes teistes riikides. "Rootsi mudel" on ajalooliselt välja arenenud väikese ja homogeenses ühiskonna kompromiss, mis vaatamata enda avatusele on seda haavatavam, mida integreeritum on ta rahvusvahelisse majandusse.

Ma kaldun sügavalt kahtlema "rootsi mudeli" sobivuses teistele Euroopa riikidele, mille etniline koostis on märksa mitmekesisem kui Rootsis. Nende etniliselt mitmekesisemate riikide hulka kuulub ka Eesti tänu vene keelt kõnelevale vähemusele.

Midagi sarnast võiks ju ka liberalismi kohta öelda, et tegu on majanduse korraldusega, mis on sobiv ainult mõnedele riikidele, kuid liberalism on robustne, mis tähendab, et tingimused ei pea olema ideaalsed, et riigi majandus töötaks probleemideta ja saavutaks soovitud tulemusi - majanduskasvu ja heaolu võimalikult paljudele ka kõige nigelamate eelduste puhul. Nii võib suhteliselt liberaalse majanduskorraga riikide seast leida tillukese Uus-Meremaa (ja Eesti) koos suure USA'ga. Kusjuures, mida väiksem on riik, seda rohkem on tal liberalismist võita.

Lõpetuseks ei saa ma jätta mainimata vastuolu, mille Austria "rootsi mudeli" promo esile tõstab: ühelt poolt soovitakse rohkem toetada ettevõtlust ja suurendada konkurentsi, kuid just ettevõtlusega on kõige nutusemad lood Rootsis, sest vaatamata lubadustele on ettevõtluspoliitika Rootsis jätkuvalt suureettevõtete, mille suured käibed ja kasumid võimaldavad suuri maksutulusid ja stabiilsust, lüpsmise varju jäänud.

Kaks artiklit, mis panid pead vangutama

Urmas Paet arvab, et EL põhiseaduse võiks heaks kiita ja ta pole üksi.

Samas ütlesid nii Holland kui Prantsusmaa kodanikud aga põhiseaduslikule lepingule "ei" ja seega ei saa sellest versioonist, mida nüüd Paet soovitab Eestil kinnitada kunagi EL'i põhiseadust.

Mingid muudatused peavad tulema, et prantslastel ja hollandlastel avaneks võimalus asi uuesti hääletusele panna, sest kui muudatusi ei tule seisab antud riikide poliitikutel ees ülesanne, mis vähemalt minu arvates tähendab poliitilist enesetappu: selgitada inimestele, et esimesel korral said nad valesti asjast aru ja ei teadnud, mida nad tegid - ehk on pärast väikest järelemõtlemise aega mõistus tagasi pähe tulnud.

Ilma Prantsusmaa ja Hollandita aga põhiseadusliku lepingut ei tule.

Artiklist ei tule välja, miks ikkagi EL'i põhiseadust soovitakse kinnitada. Ilves annab mõista, et siis me oleks nagu mingid tublid eurooplased, kuid mulle tundub miskipärast Mart Laari arvamus samas artiklis usutavama:

Isamaaliitlane Mart Laar suhtub Paeti ettepanekusse skeptiliselt. Detsembris välispoliitika arutelul nimetas Laar ratifitseerimist asendustegevuseks, millega püütakse varjata tegevusetust.

Siiski ei mõista ma, miks ajakirjanikud ei tunne selle vastu huvi, miks tegeleb Riigikogu mingi dokumendi ratifitseerimisega, mida kunagi nagunii kehtima ei hakka? Kas nõrk EL'i teematika mõistmine või apaatsus?

(vaata ka Fiddling while Rome burns)

Teet Jagomägi arvab, et Arengufondist võib asja saada.

Võib, Teet, kuid üpris tõenäoliselt siiski ei saa. Miks ma nii arvan võib lugeda siit, kuid mind teeb murelikuks see, et kõik muudkui loodavad ja paljuski üpris alusetult. Mul on tunne, et Jagomäel on mõned huvitavad ideed, mida ta soovib Arengufondi abiga arendada, kuid kas neist ka mingit asja saab - vaevalt.

Apple'i ja Googel'i esile toomine ja siis anda mõista, et Arengufondist võiks midagi taolist tulla on aga kas teadlik hämamine või meelelahutuslik pull nagu kogu Jagomäe intervjuu:

“Näe seal, õues garaažis,” viitab Tartu tarkvarafirma Regio juht Teet Jagomägi oma kontoriaknast õuepealsele garaažile. “Vaatan aknast iga päev, kuidas seal Scania busse kokku pannakse. Mööda õue sõidavad bussi rattad ja mootor, vana istub taburetil ja sõidab ringi.”

Vähemalt Sten Tamkivi viitab sellele, mis peaks karjuvalt selge olema igale mõtlevale inimesele:

Skype Eesti tegevjuht Sten Tamkivi ütles, et arengufondi võtmeküsimus on saavutada selline kompetents, mis suudaks leida ja hinnata äriprojekte ning jälgida rahakasutust. “Mu kõhutunne ütleb, et riigil ei pruugi seda ressurssi olla. Kui selliseid inimesi on, miks nad ei tee praegu oma tööd eksisteerivate erakapitalil fondide juures?” küsis Tamkivi.

Arengufond on minu arvates viimase aja üks kahtlasemaid projekte, kus eestlaste rehapapluslikus võib taas kord üpris teravalt silma hakata.

Kui sa tead, kes on Chuck Norris, siis loe edasi

Washington Postis ilmus artikkel Chuck Norrise ümber arenevast kultusfenomenist, mis soendab ehk nende inimeste südant, kes kunagi näinud mõne osa Walker, Texas Rangerist. Mõned vaimukamad väljavõtted artiklist, mis viitab ka järgnevate tsitaatide allikale:

Chuck Norris does not sleep. He waits.

Outer space exists because it's afraid to be on the same planet with Chuck Norris.

There is no theory of evolution. Just a list of creatures Chuck Norris has allowed to live.

Chuck Norris does not go hunting because "hunting" implies a chance of failure. Chuck Norris goes killing.

Via Marginal Revolution.

PS. Nende keskmiselt 20 inimese ees, kes Vabalogi visalt iga päev vaatavad vabandan, kuid hiljemalt järgmise nädala teisipäevast taas tõsisemalt, pikemalt ja põhjalikumalt.