Spontaanse korra võimalikusest Tallinna liikluses

Üha tihedam liiklus ja ummikud on probleemiks ka Tallinnas, kuid lahendused, mis praegustele probleemidele välja pakutakse on traditsioonilised: suuremaks, laiemaks ja üha rohkem ka kõrgemaks.

Mõni aeg tagasi kuulsin ühte huvitavat lugu Sri Lankat külastanud healt sõbralt ja Vabalogi teenekalt kommentaatorilt. Ta kirjeldas teed, mis viib Sri Lanka pealinnast Colombost lennujaama. Eriliseks tegi selle tee aga liikluskorraldus või õigemini selle puudumise tagajärjed. Nimelt olevat täiesti kaootiline ja praktiliselt reeglitevaba liiklus toiminud üleootuste hästi ja ummikute asemele (mida võib kohta Singapuri-taolistes ülikorraliku liikluskorraldusega linnades) voolas igati talutava kiirusega autodejõgi. Anarhiast oli tuhandete indiviidide vastastikuse tegevuse tulemusel välja arenenud spontaanne kord - ilma planeerijateta.

Paralleelid turumajanduses näiliselt koordineerimatu ja kaootilise tegevuse vahel tundusid juba siis seda lugu kuulates üpris selged ja tahes tahtmata kerkis esile küsimus sellest, kas midagi taolist ei annaks teha ka Tallinnas? Ja kui saab, siis millises ulatuses ja milliste tagajärgedega?

Eile sattusin täiesti juhuslikult aga Wired'i artikli otsa, mis kirjeldab sarnast trendi liikluskorralduses laiemalt. Üks näide Hollandist:

The Intersection. It's the confluence of two busy two-lane roads that handle 20,000 cars a day, plus thousands of bicyclists and pedestrians. Several years ago, Monderman ripped out all the traditional instruments used by traffic engineers to influence driver behavior - traffic lights, road markings, and some pedestrian crossings - and in their place created a roundabout, or traffic circle. The circle is remarkable for what it doesn't contain: signs or signals telling drivers how fast to go, who has the right-of-way, or how to behave. There are no lane markers or curbs separating street and sidewalk, so it's unclear exactly where the car zone ends and the pedestrian zone begins. To an approaching driver, the intersection is utterly ambiguous - and that's the point.

Monderman and I stand in silence by the side of the road a few minutes, watching the stream of motorists, cyclists, and pedestrians make their way through the circle, a giant concrete mixing bowl of transport. Somehow it all works. The drivers slow to gauge the intentions of crossing bicyclists and walkers. Negotiations over right-of-way are made through fleeting eye contact. Remarkably, traffic moves smoothly around the circle with hardly a brake screeching, horn honking, or obscene gesture. "I love it!" Monderman says at last. "Pedestrians and cyclists used to avoid this place, but now, as you see, the cars look out for the cyclists, the cyclists look out for the pedestrians, and everyone looks out for each other. You can't expect traffic signs and street markings to encourage that sort of behavior. You have to build it into the design of the road."

Artiklist selgub, et isegi niivõrd autokeskses riigis nagu USA on uudne lähenemine leidnud poolehoidjaid ja seda ka positiivsete kõrvalmõjude tõttu. Kuigi liiklus aeglustub mõnevõrra selliste skeemide kasutamise puhul teeb see teed märksa sõbralikumaks jalakäijatele ja jalgratturitele, mis omakorda elavdab kommertselu nende "aeglustunud" tänavate ääres - avatakse poode, kohvikuid ja restorane, mille läbi muudetakse piirkond atraktiivsemaks elukeskkonnaks.

Huvitav on mõelda, et kas Tallinnas on piirkondi, kus midagi taolist oleks võimalik rakendada? Esimesena torkab pähe Paldiski maantee Õismäelt Kesklinna suunal - eriti see väike jupp, kust avaneb vaade merele. Pillroo asemele, mis seal vist pea igal kevadel lõõmab, võiks ehitada korraliku promenaadi. Vabaõhumuuseum ja loomaaed on üldisemas piirkonnas juba niigi, kuid jalakäia jaoks on vähemalt Paldiski maantee lähedus äärmiselt ebaatraktiivne.

Teise ja üpris terava küsimusena kerkib esile liikluskultuur. Kas selline skeem muudaks autojuhtide suhtumist? Mulle on jäänud mulje, et enamus õnnetusi leiab Tallinnas aset just sellepärast, et liiga palju jäädakse lootma reeglitele ja inimeste suutlikust reageerida muutuvale olukorrale ei suudeta ära kasutada - reeglid võtavad laisalt inimeselt selle võimaluse. Kui liikluse aeglustamine Tallinnas on nagunii juba mõttena läbi käinud, siis miks piirkiirusega - miks mitte hoopis kasutada natuke loovamat lähenemist?

Lõpetuseks üks väga konkreetne ettepanek näiteks....noh...ma ei tea, näiteks mõnele teeprojektide ekspertiisiga tegelevale firmale: Õismäe ring mitte ehitada kahetasandiliseks ristmikuks vaid hoopis kaotada sealt kõik sõiduread ja "anna teed" märgid.

Kas tulemuseks oleks verine kaos või spontaanne kord? Kas selline liiklejate usaldamine (ja nende omavaheline vastastikune usaldamine) võiks suurendada usaldust ühiskonnas tervikuna?