Üldiselt Euroopa Liidu mõjust Eesti innovatsioonipoliitikale

Hiljuti kirjutasin põgusalt innovatsiooni mõõtmisest tootmis- ja teenindussektorites ja natuke ka sellest, miks väikeriikide puhule ei tasu suurematest rahvusvahelistest uuringutest teha üle liigseid järeldusi - et väike riikide suhteline eelis on pigem olemas olevate tehnoloogiate uutes kombinatsioonides ja organisatsioonilistest muutustes kui kõrgetehnoloogilises arendustöös.

Väikeriikides domineerivad väikefirmad on tõenäoliselt nende riikide üks suuremaid suhtelisi eeliseid. Kuigi väikefirmad mängivad olulist roll ka suuremate riikide majandustes on poliitikutel ja ametnikel kalduvus toetada poliitikat, mis soosivad just suurfirmade arengut ja eeliseid. Ja selleks ei pea suureettevõtted riigis sugugi palju olema.

Näiteks Rootsis on suurfirmadelt saadud maksutulud arvestatavaks piduriks väikeettevõtjate sõbralikuma keskkonna loomisel. Küsimus pole ainult maksutuludes vaid ka riigi poolses pikemaajalises planeerimises, kus planeerimispartneriteks on pigem suurfirmad, mis on sunnitud ainuüksi enda olemuse tõttu enda tegevust aastaid ette planeerima. Vastavalt sellele kujuneb ka ettevõtluskeskkond.

Väikeriikides pole aga enamasti üksikuid suurfirmasid, mille jätkuva kasvu ja heaolu nimel leiavad aset ulatuslikud kahepoolsed planeerimisinitsiatiivid - näiteks arendustegevuse kaasrahastamise või ekspordi/impordipoliitika näol. Pigem on väikeriikides tegu laiemapõhjaliste poliitikatega, mis orienteeritud keskkonna ja võimaluste loomiseks ettevõtlikele indiviididele ja väikefirmadele - vähemalt teoorias.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi leheküljel asuvatest innovatsiooniteemalistest uuringutest võib aga näha, kui tugevalt mõjutab Euroopa Liidu poliitika koos erinevate raamprogrammide Eesti valikuid - kuidas takistab originaalsemat lähenemist probleemidele ja võib-olla Eestile märksa sobivamate meetmete ning lahenduste välja töötamist.

Euroopalikust "feel-good" konsensusest on välja tulnud poliitikad, mis ehk soosivad veel keskmise suurusega riike nagu Rootsi ja Soome, kuid mitte väikseid nagu Eesti või Läti, mis on surutud pigem abivajava perifeeria rolli, tillukeseks nishiks suurel ühisturul, samas kui kohalikud ametnikud pelgavad ära isikliku vastutust ja hoiduvad igasugustest riskidest.

Ega siin ei olegi tegelikult eriti midagi imestada - minu jaoks tunduvad need probleemid kõik klassikaliste avaliku valiku - public choice - probleemidena, mida on (oli!) võimalik ette näha. Jääb üle loota, et Euroopa Liidu üldised lahendused ei nürista eestlaste loovust ja ettevõtlikust enne kui Euroopa Liit laiali laguneb.