EL' põhiseaduse rahvahääletus Eestis paar sammu lähemal

Meeldiv on näha, et Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu kohta on oma arvamuse välja käinud ka õiguskantsler Allar Jõks tänases Postimehes. Jõksi kirjutisest võis leida ka üpris teravaid täheldusi:

Euroopa põhiseaduse leping on aus dokument, kuhu on kirja pandud Euroopa õiguse status quo ning arengud edasise lõimumise tarvis.

Kuid aus ei ole hommikuti rääkida sellest, et põhiseadusleping ei too kaasa olulisi muudatusi, ning õhtuti rõhutada sellesama lepingu pöördelist ajaloolist tähtsust Euroopa ja Eesti jaoks.
...
Kui põhiseadus ja seadused näeksid Euroopa asjades ette eri võimutasanditele konkreetsed õigused ja kohustused ühes vastutusega, õnnestuks ehk vähendada ka kartust eurotrahvide ees ning ära hoida hilisemaid vaidlusi teemal, kes on süüdi.

Samast lehest võis leida ka väiksemat sorti artikli, kus enda seisukoha ELi põhiseaduse suhtes ütlesid välja ka neli Eesti erakonda. Nende vastustel sooviks ka mõnevõrra pikemalt peatuda:

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, respublikaan Urmas Reinsalu pole Jõksiga nõus. Tema sõnul on rahvahääletust vaja vaid juhul, kui põhiseaduskomisjoni loodud õigusteadlaste töörühm leiab, et Euroopa põhiseaduse lepingu ja Eesti põhiseaduse vahel valitseb riigiõiguslik vastuolu ning nende vastavusse viimiseks on vaja kehtivat seadust tõepoolest muuta.

«Eraldi poliitilistest huvidest lähtuvat referendumi korraldamist leppe üle ei pea mina vajalikuks,» ütles ta.

Reinsalu peaks päris hästi teadma, mis toimub ja see tuleb ka tema vastusest välja. Ta on pigem referendumi vastu, kuid jätab kõik võimalused avatuks - lükkab tähelepanu enda arvamuselt töörühma omale, mis praegu ei ole veel teada. Nagu varem mainisin harrastab mees komisjonipoliitikat - hea ja ohutu, vastutama ei pea.

Samal seisukohal on Isamaaliidu juht Tõnis Lukas, kelle sõnul on tegemist parlamentidevahelise leppega, mille ratifitseerimiseks piisab riigikogu otsusest.

«Muidugi võib rahvahääletuse vajadust arutada siis, kui avalik arvamus seda nõudma peaks,» lausus ta. «Kuid praegusel juhul, kus me äsja korraldasime referendumi üsna samal, euroliitu astumise teemal, ei ole selleks põhjust.»

Lukas lihtsalt ei tea, millest ta räägib. Kuskilt on midagi kuulnud, kuid EL'i põhiseadusliku lepingut ta lugenud ei ole. Erakond, mis peaks seisma enne kõike eestlaste ja Eesti huvide eest peab selle dokumendi suhtes märksa konkreetsema seisukoha võtma. Praeguse seisuga Isamaaliidu allakäik ja marginaliseerumine jätkub.

Teisel seisukohal on Rahvaliit, mille juhi Villu Reiljani sõnul on nad alati arvanud, et suuri asju peab rahvalt küsima.

«Praegu vaidlevad õigusasjatundjad selle üle, kas ELi põhiseaduse lepe on rahvusvaheline lepe või mitte. Kui on, siis ei saa seda rahvahääletusele panna,» lausus Reiljan. «Kui ei ole või nõuab selle riigikogus ratifitseerimine põhiseaduse muutmist, tuleb kindlasti teha referendum ja lepe nüanssideni rahvale lahti rääkida.»

Villu on "vana kala", kuid leppe "nüanssideni rahvale selgeks tegemine" saab küll ainult üks suur europropaganda pidukäik olla. Samas kaldun arvama, et ka Villu pole kõnealuse dokumendiga eriti kokku puutunud. Kuidas lepet rahvale selgitama tahab hakata - seal on ju 400 lehekülge nüansse.

Keskerakond aga arvab, et põhiseadusleppe ratifitseerimine tekitab olukorra, mis nõuab igal juhul olemasoleva Eesti põhiseaduse muutmist, kui just ei soovita teadlikult sisse jätta vastuolu. «Selles küsimuses, kas teha meie põhiseadusesse vajalikud muudatused enne ELi põhiseaduse lepingu ratifitseerimist, tuleb läbi viia referendum,» ütles partei peasekretär Kadri Must.

Keskerakonnalt see algatus tuli ja sellepärast ei tulnud nende seisukoht üllatusena. Tundub, et Keskerakond tajub, et enamusele eestlastest pole Euroopa Liit elu tajutavalt paremaks teinud ning näeb seal võimalust.

Euroskeptikutel oma erakonda Eestis ei ole ja tõenäoliselt ei tule ka kuni Keskerakond ennast selles küsimus rohkem Euroopa Liidu poole ei positsioneeri.

Kahju, et Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide käest ei küsitud, kui aega veel on ja enda seisukohad peavad nad varsti välja ütlema nagunii. Pääsu sellest ei ole.

Nüüd, kus diskussioon on alanud ja referendum näib ikkagi tulevat, tõusevad esile kolm küsimust, mis võivad väga olulist rolli mängida rahvahääletuse tulemuse kujundamisel:

1) Kui referendum tuleb, siis mida küsitakse? Inglismaal selgus, et valitsus uuris päris põhjalikult, milline küsimuse sõnastus soosib EL'i põhiseadust. Sisuliselt sooviti esitada küsimus, millele on keeruline "ei" öelda kui sa asjast eriti midagi ei tea.

Jään huviga ootama, milline küsimus Eestis sõnastatakse. Kas selline, mis on seotud Eesti põhiseadusega või selline, mis on seotud Eesti jätkuva kuulumisega Euroopa Liitu? Arvan, et neist esimene võib pigem "ei" poole inimesi kallutada samas kui teine pigem "jah" poolele.

Praegu pööratakse rohkem tähelepanu Eesti põhiseadusele, kuid kui rahvalt soovitakse ilmtingimata "jah"-i saada, siis ennustan peatset diskussiooni ümber orienteerumist Euroopa kesksemaks, kus Eesti põhiseaduse teemat üritatakse vältida.

2) Kui referendum tuleb, siis millal? EL'i põhiseaduse ratifitseerimiseks on aega kuni 2006 aasta sügiseni. Esimene võimalus rahvahääletust pidada on samal päeval kohalike omavalitsuste valimistega kui osalemisprotsenti soovitakse võimalikult kõrgel hoida ja eesmärgiks on võetud "jah". Kohalike omavalitsuste valimised neelavad kindlasti enamuse meedia ja poliitikute tähelepanust, mis tähendab, et erilist tähelepanu EL'i põhiseaduse vastaste argumentidele ei pöörataks.

Kui referendum tuleb pärast valimisi on osalusprotsent tõenäoliselt väiksem, mis soosiks euroskeptikuid ja "ei" pooldajaid. Samas on pärast valimisi võimalik järjekordne võimu vahetus, mis tähendab, et 2006. aastal on rahvahääletuse tulemuste ennustamine sama hästi kui võimalik.

3) Kui suurt mõju avaldavad hääletajatele Euroopa Liidu erinevad trahvid? Suhkrutrahvidest on vist kõik eestlased kuulnud, kuid tänasest Äripäevast võis lugeda, et suhkrutrahv eo pruugi sugugi viimaseks trahviks jääda.

Kuidas ja millal suhkrutrahvi tasumist korraldatakse jääb mulle esialgu segaseks, kuid endiste ja praeguste ministrite üks-teise võidu süüdistamine annab põhjust arvata, et olukord on tõsine. Tõenäoliselt oodatakse enne ära Komisjoni või Euroopa Kohtu otsus kui määratakse rahvahääletuse toimumise kuupäev. Kui inimestel on Euroopa Liidu riukalikus värskelt meeles võivad eestlased vägagi ülekaaluka "ei" kasuks otsustada.

Minu teada ei ole meil veel ühtegi Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu kohast avaliku arvamuse uuringut tehtud, kuid mingit aimu saab ehk Päevalehe online küsitlusest Kas Eesti esimene aasta Euroopa Liidus on muutnud teie suhtumist liitu positiivsemaks või negatiivsemaks?

Praeguse seisuga leiab 1770'st vastanust 67%, et pigem on suhtumine muutunud negatiivsemaks.

Viimast korda Kaplinskist

Pärast seda segast ja sisemistest vastuoludest kubisevat arvamuslugu Päevalehes ja online-intervjuud samas lehes mõned nädalad hiljem ütleb Vabalog Jaan Kaplinskile hüvasti.

Kuskilt tuleb minu jaoks ette piir argumenteeritud väidete ja meeltesegaduses öeldu vahel. Neist esimesest on võimalik kirjutada - vastuväiteid esitada -, kuid neist teine on täis sisemisi vastuolusid, mille autoripoolne mitte märkamine teeb murelikuks ja samas ärritab.

Ma ei ole esialgu veel suuteline lugejale vastuvõetavas vormis teiste meeltesegadusest kirjutama.

Kaldun arvama, et Kaplinski igatseb konkreetsust ja aeglust, mida suudab talle pakkuda minevik. Ei väida, et selline elu ei võiks Kaplinskile tema talus või üksikutele teistele indiviididele sobida, kuid laiendada sellist lähenemist tervele maailmale seab küsimärgi alla selle, kas ta üldse saab aru, mida propageerib.

Kuna kirjutasin ühes varasemas postituses, et Kaplinski võiks Hayekit lugeda ja enda Päevalehe loos seda ka teeb, siis miks mitte tsiteerida ja arvata - viimast korda:

Möödunud kahe sajandi revolutsiooniline futurism on tänaseks kaotanud suure osa poolehoiust. Toetust on leidnud konservatiivsed teooriad, mis kritiseerivad keeruliste ühiskondlike süsteemide ümberkonstrueerimist (social engineering’ut) ja rõhutavad just isetekkinud süsteemide tõhusust nagu teeb sotsialiste ründav majandusfilosoof Friedrich Hayek.

Samal ajal elab progressiusk aktsepteeritud ideoloogias võimsalt edasi. Tõusvas uuskonservatiivsuses kombineeruvad deklareeritud vastumeelsus sotsiaalsete eksperimentide vastu usuga majanduskasvu ja reformidesse (paneme tähele nime “Reformi-erakond”). Neokonservatism, nagu on märgatud, jätkab paradoksaalsel kombel möödunud aastasaja revolutsionääride traditsiooni, seda aga kontrrevolutsiooniliste siltide all. Jutlustades traditsioonilisi väärtusi, viivad uuskonservatiivid nii Ameerikas kui Eestis läbi radikaalseid sotsiaalmajanduslikke eksperimente, mille teoreetiline põhjendatus on enam kui kaheldav ja mille õnnestumise või luhtumise üle otsustavad tulevased põlved.

Vastupidiselt Kaplinskile ei rünnanud Hayek kedagi vaid lootis argumentide ja laiaulatusliku ajaloolise tõendusmaterjaliga sotsialistidele ning tsentraliseerijatele näidata, et nende sotsiaalsed eksperimendid on juba eos hukule määratud. Ta ei pidanud paljuks väga põhjalikult selgitada, miks ta nii arvas nagu ei pidanud ka paljuks kirjutada The Constitution of Liberty lõpus, miks ta EI OLE konservatiiv...tõenäoliselt just kaplinskisuguste "loovtsiteerijate" pärast.

Mulle jääb mõnevõrra segaseks Kaplinski teine lõik, kuid kui ma õieti aru sain, siis tema arvates on Reformierakond Hayek'i ideedega vastuolus. Ainult, et Reformierakond juurib siiani välja kommunistliku sotsialismi jääknähte, pigem taastab seda korda, mida Hayek sotsialistide eest kaitsta soovis. Kas Eestis kunagi sellist liberaalset ühiskonnakorraldust oli (Hansaliit?) on eraldi küsimus, kuid see on hoopis eraldi teema.

Eht kaplinskilikult väidab mees, et viiakse läbi "sotsiaalmajanduslike eksperimente". Ta ei defineeri seda sõnade kombinatsiooni ja ei varusta meid ühegi näitega. Kas tõesti oli keeruline mõnda tema arvates "teoreetiliselt kaheldavat põhjendust" välja tuua või teadis ta, et tema lohakas kaardimaja konkreetsuse all kokku variseb?

Kaplinski näib olevat loobunud argumentidest (kas tal neid kunagi üldse oli?) usu kasuks, mis on ka tema viimasaja kirjutistes domineerima hakanud. Üks on aga kindel: Hayekit pole ta lugenud või siis lihtsalt ignoreerib enamust tema kirjutatud - nopib talle sobivat, tsiteerib valikuliselt. Mida Hayek aga progressist kirjutas võib tsiteerida Constitution and Liberty'st:

... What matters is the successful striving for what at each moment seems attainable. it is not the fruits of past success but the living in and for the future in which human intelligence proves itself. Progress is movement for movement's sake, for it is the process of learning, and in the effects of having learned something new, that man enjoy's the gift of his intelligence. (Via flinthills'i postituse Hayek and Progress)

Keda huvitab Hayeki argumentatsioon, siis Viru Keskuses asuvas Rahva Raamatus on müügil päris mitu koopiat Hayeki tuntuimat teost "Road to Serfdom". Alati on aga võimalik külastada lähimat hästi varustatud raamatukogu ja seal ka eesti keelset versiooni samast raamatust ("Tee orjusesse") lugeda.

Soovitaksin ka "Fatal Conceit"-i ("Hukutav upsakus"), kuid mõned kuud tagasi tõusis teravalt esile küsimus sellest, kui palju raamatust oli Hayek'i palju aga tema toimetaja looming.

Aga aitab.

Hüvasti Jaan Kaplinski, seltsimees kirjanik/sotsiaaldemokraat.

Kus toimub Eestis dikussioon EL'i põhiseaduse üle?

TÄIENDATUD: Viimased uudised Saksamaalt. EU Observer vahendab:

Centre-right MP Peter Gauweiler on Monday (25 April) presented the constitutional court with the legal action which he is hoping will stop the bill to pass the EU charter on 12 May.

The MP says that the Constitution will take power away from the German parliament arguing in a written statement that the EU charter "definitively" oversteps the boundaries that the German constitution provides for the integration of state institutions in the EU.

Mr Gauweiler also claims that the German parliament cannot give more rights to the EU than it has itself.

- - - - -
Laupäeval jõudis lõpuks diskussioon Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu mõjust Eesti põhiseadusele läbi Postimehe ka laiema avalikkuseni. Vähemalt nii ma arvasin.

Esialgu lootust andev artikkel degenereerub aga kiiresti suitsu ja peeglite mänguks - mustkunstiks, kus inimeste tähelepanu juhitakse triviaalsele, samas kui kõige tähtsam toimub peaaegu märkamatult selja taga. EL'i põhiseadusliku lepingu kohta võib ühe lause leida alles artikli lõpust:

Rühm otsib vastust, kas ELi põhiseaduslepingu võib parlamendis ratifitseerida ilma Eesti põhiseadust muutmata.

Juridicas arenenud diskussioonist ja Postimehe artiklist võib esialgu järeldada, et Urmas Reinsalu soovib endale saada pea-mustkunstniku tiitlit. Selle asemel, et arutada EL'i põhiseadusliku leping mõju üle meie põhiseadusele võib näiteks Reinsalu Juridicas avaldatud sõnavõtust leida laiaulatusliku erudeeritust, kuid vähe sisulist analüüsi ja seiskoha võttu. Pigem hoopis poliitikule omast põiklemist - komisjonipoliitikat:

Omaette küsimus on Euroopa Liidu põhiseaduse lepinguga seotud õigussuhted. Selles valdkonnas vajame põhjalikku õigusanalüüsi ja ma ei hakka leppe võimalikke mõjusid etteruttavalt hindama.

Laiem diskussioon tundub praegu keskenduvat rohkem sellele, et meie põhiseadust on vaja muuta juba praegusest olukorrast lähtuvalt nagu illustreerib ka Rait Maruste arvamuslugu samas Postimehes. Mõni ime siis, et Postimehe juhtkiri pigem ootame-vaatame seisukoha võtab. Oma roll võib sellisel suhtumisel olla loomulikult ka ajakirjanike vähesel huvil "juriidiliste nüansside" vastu.

Üldjuhul oleks see andestatav, kuid EL'i põhiseaduslikust leppest võib saada oluline "juriidiline nüanss", millel laiaulatuslikud tagajärjed riigile, mille poliitika on paljuski orienteerunud rahvuslikkuse propageerimisele ja toetamisele.

Kui paljud eestlased üldse teavad, et kuni 2/3 (Ivar Raigi arvates 70%) uuest seadusandlusest ei tule enam riigikogust vaid hoopis Euroopa Liidu institutsioonidest?

Paljude jaoks iseenesest mõistetav rahvuslikest kaalutlustest tulenev haridus- või migratsioonipoliitika tuleb tõenäoliselt Euroopa Liidu põhiseadusliku lepinguga liitumisel üle vaadata. Kui mitte vabatahtlikult, siis mingi välise surve tõttu. Ühelt poolt võivad Euroopa Liidu institutsioonid kehtestada eestlaste jaoks sobimatu immigratsioonipoliitika, teiselt poolt võivad aga indiviidid vaidlustada tasuta hariduse saamise neile sobivas (vene) keeles.

Mulle on jäänud mulje, et Euroopa Liit on enamuse eestlaste jaoks midagi kauget ja ähmast, mis neid otseselt ei puuduta. Ajakirjanikud näivad seda suhtumist kõige rohkem kandvat, kuid kas seda isiklikust teadmatusest või hoopis teadmisest, et keskmisele eestlasele ei lähe Euroopa Liidu teemalised artiklid midagi korda, on keeruline kui mitte võimatu öelda.

Lõpetuseks ka väike Vabalogi poolne panus võimalikult informeeritud diskussiooniks.

Nimelt ei ole Juridica artikleid tasuta võimalik lugeda, samas kui seal kirjutatu aitaks diskussiooni praegustelt triviaalsustelt tõsta natuke sisulisemale tasemele. Sellepärast olen teinud kolm artiklit, mis käsitlevad Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu mõju Eesti põhiseadusele, tasuta saadavaks kõigile Vabalogi lugejatele ja teistele huvitunutele.

Anneli Albi - Euroopa põhiseaduse leping: kas põhiseadus või välisleping?
Ülo Lõhmus - Mida teha põhiseadusega?
Urmas Reinsalu - Kas vajame uut põhiseadust?

Neist kolmest artiklist toon välja ka mõned Anneli Albi artiklist pärit huvitavamad tsitaadid:

Põhiseaduse leping sätestab sõnaselgelt ülimuslikkuse printsiibi. Artikli I-6 kohaselt „[p]õhi­seadus ja õigusaktid, mida liidu institutsioonid võtavad vastu liidule antud pädevust kasutades, on liikmesriikide õiguse suhtes ülimuslikud“. Kuigi ühenduse õigus oli ka varem ülimuslik, on konstitutsioonikohtud seni pidanud ülimuslikkuse aluseks riikide põhiseadustes sisalduvaid delegatsiooninorme. Sellest tulenevalt on konstitutsioonikohtud leidnud, et neile jääb õigus kontrollida, kas Euroopa Liit ei ületa põhiseaduse alusel delegeeritud võimupädevust ega lähe vastuollu põhiseaduses sätestatud põhiõigustega. Nüüd hakkab ülimuslikkus selgelt tulenema Euroopa Liidu alusdokumendist. Lisaks toob nn sammaste kaotamine kaasa ülimuslikkuse laienemise esimese samba valdkonnast ka praeguse teise ja kolmanda samba valdkonnale.
...
Olulist rolli suveräänsuse suhtes võib mängida ka rotatsiooni kaotamine Euroopa Liidu Ülemkogu eesistumise puhul ning alates 2014. aastast rotatsiooni põhimõtte juurutamine komisjonis (art I-26). Need muudatused vähendavad liikmesriigi võimalusi vahetult osaleda Euroopa Liidu poliitika kujundamisel.
...
Kuna Euroopa Liidu lepinguid on hakatud muutma keskmiselt nelja-aastase intervalliga, oleks mõttekas kaaluda uusi variante lepingute ratifitseerimisel tulevikus. Ühelt poolt ei ole mõttekas korraldada pidevalt referendumeid Euroopa Liidu lepingute järkjärguliste muudatuste suhtes. Teiselt poolt on ratifitseerimine vaid parlamendi poolt küsitava legitiimsusega, arvestades Euroopa Liidu integratsiooni riigiõiguslikku tähtsust ja erinevust rahvusvahelistest lepingutest [toim.- Vabalogi rõhutus].

Lõpetuseks tooks välja veel ühe tsitaadi Anneli Albilt, kuid seda väikse eelneva selgitusega.

Nimelt leiab üks Vabalogi teenekamatest kommentaatoritest, et minu EL'i põhiseadusliku lepingu kriitika peaks automaatselt võrduma Euroopa Liidu vastasusega.

Ma ei ole Euroopa Liidu vastu ja ma ei arva, et minu soov põhiseaduslikule lepingule rohkem tähelepanu tõmmata olukorras, kus enamus eestlasi arvab, et sellega ei kaasne midagi erilist, peaks kohe võrduma Euroopa Liidu vastasusega.

Vabalogi eesmärgiks on ikkagi diskussiooni arendada ja mõned seisukohad välja öelda, anda lugejatele mõista, et igasugused rahvuslikud argumendid poliitikas või majanduspoliitikas on mõne aja pärast silmakirjalik võlts-patriotismi.

Seega Anneli Albi artikli viimane lõik:

Kahjuks kohtab iseäranis poliitilisel tasandil sageli suhtumist, mis seostab argumendid Euroopa Liidu mõju kohta suveräänsusele ja põhiseadusele euroskeptitsismiga, mistõttu on mugavam eitada Euroopa Liidu mis tahes mõjusid põhiseadusele. Selline seisukoht ei ole õigustatud. Konstruktiivsem on traditsioonilised riigiõiguslikud kontseptsioonid ümber hinnata. See võimaldaks vabamalt arutada eurointegratsiooni mõju põhiseadusele ning aitaks otsida võimalusi säilitada riiklike põhiseaduste tõsiseltvõetavus olukorras, kus samas õigusruumis hakkavad kehtima riiklik ja Euroopa Liidu põhiseadus.

EL'i põhiseadusest ja Euroopa Kohtu pretsedentist

Eesti kõige euroskeptilisem erakond näib olevat Keskerakond. Üheks põhjuseks võib siin olla Savisaare arusaam, et mida tihedamalt integreerume, seda vähem otsustamisvõimalust (loe: võimu) jääb Eestisse. Kui mehel on jätkuvalt soovi kunagi veel peaministriks saada, siis vaevalt soovib ta ainult Brüsselist tulevat ellu viia ja mõndasid üksikuid pisiasju teha.

Isegi kui põhjus Euroopa Liidus kahelda on sedavõrd isiklikest ambitsioonidest tingitud on sellel siiski üks positiivne kõrvalmõju: diskussioon Eesti rollist Euroopa Liidus ei piirdu ainult kitsa aruteluga Juridicas vaid levib ka natuke laiemate huvidega lugejaskonnani.

Eesti tõenäoliselt üks tuntuimaid euroskeptikuid on Ivar Raig. Tema viimane kirjutis Mida ja kuidas teha põhiseadusega? ilmus aga üllataval kombel Kesknädalas. Huvitav oleks teada, kas Raig kirjutas artikli valmis ja pakkus seda teistesse ajalehtedesse või oli tegu Kesknädala huviga Raigi seisukoha/analüüsi vastu?

Kuigi Kesknädal on peamiselt Keskerakonna propagandaleht, siis vahel võib sealt leida ka üpris huvitavaid mõtteavaldusi. Raigi artikkel on üks sellistest ja väärib isegi tsiteerimist:

Eelmine valitsus ei tahtnud tunnistada Euroopa põhiseaduse lepingu ja EV põhiseaduse vastuolu ja tahtis sisuliselt rahvast petta. Eesmärgiks oli ilmselt saada Euroopa põhiseaduse lepingule heakskiitu kõige lihtsamal moel – lihthäälteenamusega Riigikogus, sest enama saavutamine polnuks rahva valdava osa toetuse minetanud valitsuskoalitsioonile jõukohane.
...
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 59 ütleb lihtsalt ja täpselt: “Seadusandlik võim kuulub Riigikogule.” Paraku ulatub ELi regulatsioonide ja direktiivide osatähtsus, mis on vastu võetud ELi institutsioonides, juba praegu enam kui 70 protsendini Eestis rakendatavatest õigusaktidest. Kuid praegu on see vähemalt kooskõlas liitumislepingu ja rahvahääletusel heakskiidu saanud põhiseaduse täiendamise sätetega. Liitumislepingu tühistumisel satub aga Euroopa põhiseaduse leping selles ja veel mitmes punktis Eesti põhiseadusega vastuollu.
...
Euroopa Liidu põhiseadusest saab Euroopa õigusliku võimu põhialus, mis õigusvõime põhiallikana võib hakata järk-järgult asendama liikmesriikide põhiseadusi. ELi põhiseadus muutub osaks ka meie põhiseadusest, sest see on ülimuslik rahvusriigi põhiseaduse ja seaduste suhtes (I osa art 1–6) ning seda ei saa muuta teiste riikide nõusolekuta.

Uus ELi alusdokument saab olema ülimuslik mitte ainult praegu kehtivate seaduste osas, vaid potentsiaalselt ka uute seadusaktide suhtes kõikides peamistes poliitikavaldkondades. Mahukas (482 lk) Euroopa põhiseaduse leping ei jäta peaaegu ühtegi valitsemisala ainult liikmesriikide kontrolli alla. Võrreldes praegu kehtiva alusleppega on selles laiendatud ELi ainupädevuse valdkondi ja vähendatud poliitikavaldkondi, kus rahvusriikidel on ELi otsustusmehhanismis vetoõigused oma iseseisvuse ja suveräänsuse kaitsmiseks.

Artikkel on huvitav ja minu arvates väärib lugemist. Pärast seda soovitan aga tutvuda meie tulevase põhiseadusega terves tema mahukas ulatuses. Eestikeelse versiooni leiab siit.

Eelmise postituse kommentaarides tõusis esile ka tulumaksu võtmine dividendidelt kui aktsiate omanikuks on välisettevõtete. Tsiteerides Tulumaksuseaduse § 29 lg 8:

Tulumaksuga maksustatakse dividend või muu kasumieraldis, mille mitteresidendist juriidiline isik on saanud residendist äriühingult. Kui mitteresidendist juriidilisele isikule, välja arvatud madala maksumääraga territooriumil asuvale juriidilisele isikule, kuulub dividendi väljakuulutamise või väljamaksmise ajal vähemalt 20% dividende maksva residendist äriühingu aktsia- või osakapitalist või häältest, saadud dividende tulumaksuga ei maksustata.

Euroopa Liidu teemaga tahtsin antud maksuküsimust siduda sellepärast, et kuigi maksude harmoniseerimine on esialgu veel eurofiilide kauge unistus on ta pärast üle-eelmise nädala Euroopa Kohtu hinnangut/eelotsust mõned sammud lähemal. Miks?

Inglismaa päritolu rõivapoodide kett Mark's & Spencer soovis nimelt enda Inglismaal teenitud kasumiga tasaarveldada teistes Euroopa riikides teenitud kahjumit ehk tsiteerides 11. aprilli Äripäeva (vajab registreerimist):

Euroopa Liidu riik, mis lubab kontsernil maksukohustuse arvestamisel sisse arvata samas riigis asuva tütarettevõtte kasumid ja kahjumid, ei tohi keelata sama asja kontserni tütarettevõtetes, mis asuvad teistes ELi liikmesriikides.

Kuidas on see lugu aga seotud meie tulumaksu seadusega lasen selgitada Äripäeval:

ELi uusi liikmesriike otsus valdavalt ei ohusta. Küll on neil võita, kuna välisfirmadel on otsuse järel kindlam ja kasulikum sinna tütarfirmasid rajada. “See on topeltvõit, sest ühelt poolt maksustatakse uutes liikmesriikides firmade kasumeid kergemalt, teisalt saab mujal kantud kahjumid emafirma kõrgema maksutasemega asukohariigis maha arvata,” ütles M&Si esindav advokaat Graham Aaronson agentuurile Bloomberg.

Ehk teiste sõnadega on tõenäosus Rootsil Hansapanga kasumist maksudenäol osa saada väiksem kui kunagi varem, samas kui Lääne-Euroopa kasumlikel ettevõtetel on motivatsioon enda kasumit Ida-Euroopa filiaalidesse hajutada aina kõrgem.

Juhul kui eelhinnangust saab mõne kuu pärast otsus võib Ida-Euroopasse hakata tekkima hulgaliselt nende Lääne-Euroopa ettevõtete filiaale, kes nagunii maialt siiapoole vaatasid - lihtsalt õiged momenti ootasid.

Miks "juhul kui"?

Ainuüksi Inglismaal võib otsus rahandusministeeriumile maksma minna (kasumist maksudena saadud raha tuleb ju tagastada!) kuni 5 miljardit naela (114 miljardit krooni!) ja Äripäeva artiklist võis lugeda, et Saksamaal ulatuks see summa kuskile 30 miljardi euro (470 miljardit krooni!!) kanti.

Arvestades Saksamaa niigi suurt eelarve defitsiiti ja väiksemate liikmesriikide nurinat Kasvu ja Stabiilsus paktile vilistamisest suuremate liikmesriikide poolt võib järgmiste kuude jooksul toimuda nii mõndagi huvitavat.

Vabalog kavatseb lugejaid toimuvaga jätkuvalt kursis hoida.

Teemast huvitunutel soovitan lugeda samal teemal EU Referndumi viideterohket postitust On the road to tax harmonisation ja Euroopa Kohtu tegevust natuke põhjalikumalt analüüsivat postitust The "unknown" law enforcers.

Kuidas tulumaksuga MITTE "Telefoni" mängida

Lugedes Isemõtleja tänast postitust Proportsionaalne pealtung tuli mulle meelde vana-hea telefoni-mäng, kus üks inimene sosistab teisele inimesele sõnumi ning see edastab selle kolmandale jne. Naerda saavad aga kõik, kui hakatakse võrdlema esialgset sõnumit ja seda, milleks see lõpuks moondus.

Seekordne telefoni-mäng sai alguse The Economist'i artiklist Simplifying Tax Systems, kust ammutas inspiratsiooni Heiki Suurkase artikkel Eesti eeskujul on vallandunud maksurevolutsioon, millele on oma - natuke riukaliku - tõlgenduse andnud Isemõtleja:

Selleks, et tõestada, kui meeletult edukas on friidmani süsteem, mida meil pidevalt arutelul hoitakse, on nüüd hakatud eriti valimatute vahenditega vehkima. Selleks, et tõestada, et me oleme edukatega ühes rivis, on Päevalehes täna tabel riikidest, mis minu maitse järgi küll eriline oma majandusega uhkustada pole (hongkong välja arvatud)

Eestis elan ma ikka põhiliselt sellepärast, et mulle meeldib see, mis siin sajandeid on olnud - eestlased, kes räägivad sama keelt, mis mina ja koht, kus mu esivanemad pärit on. Aga see, mida siin oma proprtsinaalsuse uimas promotakse, no kuulge! see küll ei ole tabel, mis meie majanduse edukust tõestaks! Või, et meie 24 on liiga kõrge, et teistel on madalam ja neil on nagu kõik korras vä!!!

Soovin tähelepanu pöörata sellele, et ei Economist ega Päevaleht väitnud, et tegu oleks "edukate tabeliga". Tegu kõigest tabeliga riikidest, kus on kehtestatud proportsionaalne tulumaks, kui suure maksuga on tegu ja millal kehtestatud. Kõik.

Päevalehes ei ole proportsionaalse tulumaksu kehtestamise põhjuste analüüsi, küll on aga analüüs olemas Economistis ja seal ei ole ta sugugi pealiskaudne, pigem vastupidi. Analüüsist ei pääse ka teised maksud ja nende osakaal riigikulutuste finantseerimisel.

Üllatavalt palju on aga Economistis kirjutatud Eestist:

Estonia's economy has grown impressively since its 1994 reform. Growth reached double digits in 1997, and has since settled at around 6% annually, after a slump at the turn of the century. Repealing its high tax rate on the rich did not erode the country's tax base as some might have feared. In 1993, general government revenues were 39.4% of GDP; in 2002, they were 39.6%. Estonia now plans to cut its flat tax from 26% to 20% by 2007.

But how much do Estonia's robust revenues owe to its flat income tax? Perhaps less than is frequently advertised. In 1993, the year before its reform, Estonia's multiple personal income taxes raised revenues amounting to 8.2% of GDP. In 2002, its flat income tax raised revenues worth just 7.2%. Indeed, the flat income tax that generated so much excitement abroad seems to be carrying less weight than Estonia's old-fashioned VAT, which raised 9.4% of GDP in revenues in 2002.

VAT is, of course, the flattest tax of all. It levies a uniform rate on the goods you buy, taking a constant cut of your money when it is spent as opposed to when it is earned. Estonia's VAT is also quite broad, leaving relatively few things out (hydropower and windpower were two curious exceptions). The same point could be made about Slovakia. At 19%, it has a relatively low rate of income and corporate taxes, but one of the highest rates of VAT in Europe. It may be this high rate of VAT, not the flattening of its other taxes, that sustains the government's revenues in the future.

Huvitav igal juhul.

Eelneva jutu taustal käiks välja ka ühe mõtte seose Keskerakonnaga. Kuigi nad väidavad, et soovivad astmelist tulumaksu pole nad seda siiski ühegi koalitsiooni moodustamisel piisavalt tähtsaks pidanud, et seda agressiivsemalt nõuda.

Viimastel koalitsiooniläbirääkimistel näis eestlaste jätkuv osalemine Iraagi missioonil omavat märksa suuremat kaalu kui maksuküsimus.

Arvan, et tegelikult Keskerakond progressiivset tulumaksu ei soovi ja üritab seda isegi vältida seni kuni nad ise ei ole sunnitud valitsust moodustama.

Vähegi parempoolsete erakondadega (Isamaa, Res Publica, Reform) koalitsiooniläbirääkimisi pidades on seega Keskerakonnal alati trump tagataskus, millest pärast väikest näitemängu tulevaste koalitsioonipartnerite ees loobutakse.

Parempoolne erakond on endaga väga rahul samas kui Edagar nurga taga pihku itsitab ja midagi vastutasuks nõuab.

Poliitilise manööverdamise kõrgem pilotaaz!

Matt Drudge ja Rupert Murdoch - sipelgas ja imperaator

Mis saab blogidest tulevikus? Kas nad kaovad ülejäänud infomüra sisse või integreeruvad nad hoopis traditsioonilisema meedia interneti lehekülgedega? Kumba peab tõenäolisemaks proto-blogija Matt Drudge, kumba aga meediamagnaat Rupert Murdoch?

Viimase nädala jooksul on mõlemad mehed küsimusele vastanud ja esmapilgul mõnevõrra üllatavalt, kuid seda ainult esmapilgul. The Times'il õnnestus Drudge'ist tema Londoni külastuse ajal välja pigistada põgus intervjuu, kus Drudge ka blogidel peatus:

Back in the 1990s Drudge was a believer in the empowering potential of the internet. In a speech he said, “We have entered an era vibrating with the din of small voices. Every citizen can be a reporter, can take on the powers that be.”

Now he sounds disillusioned and says that the “din” is growing into a cacophony: “There’s a danger of the internet just becoming loud, ugly and boring with a thousand voices screaming for attention.” He is no fan of the blogging phenomenon (weblogs linking sites): “I don’t read them. I like to create waves and not surf them. And who are these influential bloggers? You can’t name one because they don’t exist.”

He loves The Sun — “the best newspaper in England” — and BBC Radio 5. He even loves Michael Moore, the Bush-baiting documentary maker: “He’s genius.” And he does not believe that the internet will be the end of newspapers: “The internet feeds off the main press and the main press feeds off the internet. They’re working in tandem. I think what will happen is that newspapers will be printed throughout the day so you get different editions like in the old days.”

Vaid mõned päevad varem pidas Rupert Murdoch (ülevaatlik artikkel mehe varasemast tegevusest) Ameerika Ajalehetoimetajat Ühingule kõne, mis oli märksa positiivsemalt blogide suhtes meelestatud, kui mitte öelda entusiastlik. Soovitan lugeda tervet Murdochi kõnet kõigil, kes ajakirjandusega tihedamalt on seotud, kuid toon ära ka mõned huvitavamad lõigud:

Think about how blogs and message boards revealed that Kryptonite bicycle locks were vulnerable to a Bic pen. Or the Swiftboat incident. Or the swift departure of Dan Rather from CBS. One commentator, Jeff Jarvis, puts it this way: give the people control of media, they will use it. Don’t give people control of media, and you will lose them.
...
We have to refashion what our web presence is. It can’t just be what it too often is today: a bland repurposing of our print content. Instead, it will need to offer compelling and relevant content. Deep, deep local news. Relevant national and international news. Commentary and debate. Gossip and humor.

Some newspapers will invest sufficient resources to continuously update the news, because digital natives don’t just check the news in the morning – they check it throughout the day. If my child played a little league baseball game in the morning, it would be great to be able to access the paper’s website in the afternoon to get a summary of her game, maybe even accompanied by video highlights.

But our internet site will have to do still more to be competitive. For some, it may have to become the place for conversation. The digital native doesn’t send a letter to the editor anymore. She goes online, and starts a blog. We need to be the destination for those bloggers. We need to encourage readers to think of the web as the place to go to engage our reporters and editors in more extended discussions about the way a particular story was reported or researched or presented.

At the same time, we may want to experiment with the concept of using bloggers to supplement our daily coverage of news on the net. There are of course inherent risks in this strategy -- chief among them maintaining our standards for accuracy and reliability. Plainly, we can’t vouch for the quality of people who aren’t regularly employed by us – and bloggers could only add to the work done by our reporters, not replace them. But they may still serve a valuable purpose; broadening our coverage of the news; giving us new and fresh perspectives to issues; deepening our relationship to the communities we serve, so long as our readers understand the clear distinction between bloggers and our journalists.

To carry this one step further, some digital natives do even more than blog with text – they are blogging with audio, specifically through the rise of podcasting – and to remain fully competitive, some may want to consider providing a place for that as well.

And with the growing proliferation of broadband, the emphasis online is shifting from text only to text with video. The future is soon upon us in this regard. Google and Yahoo already are testing video search while other established cable brands, including FOX News, are accompanying their text news stories with video clips.

To carry this one step further, some digital natives do even more than blog with text – they are blogging with audio, specifically through the rise of podcasting – and to remain fully competitive, some may want to consider providing a place for that as well.

And with the growing proliferation of broadband, the emphasis online is shifting from text only to text with video. The future is soon upon us in this regard. Google and Yahoo already are testing video search while other established cable brands, including FOX News, are accompanying their text news stories with video clips.

What this means for us as newspapers is the opportunity to partner with credible video programmers to provide an infinitely better product. More access to news; more visually entertaining news and advertising product; deeper and more penetrating coverage.

Kõne on pikemat laadi, kuid lugemist väärt, sest Murdoch on korduvalt demonstreerinud võimet tajuda trende ja inimeste vajadusi ning mitte ainult tajuda vaid ka reaalselt pakkuda inimestele seda, mida nad soovivad. See, mida keegi pakutavast arvab on aga eraldi teema, millesse selles postituses ei soovi laskuda.

Drudge'i ja Murdoch'i suhtumine blogidesse näib olevat nagu öö ja päev, kuid arusaam blogide rollist tulevikus tundub mõlemal mehel olevat sarnane: blogid ei hakka kunagi ajalehti asendama vaid täiendama, pakkuma lisandväärtust, mida saavad kõige edukamalt kasutada meediakonglomeraadid, mis ei piirdu ainult tekstiga vaid suudavad pakkuda ka audiot ja videot.

Mulle tundub, et Drudge ei näe blogides enda tegevusele mingit erilist tuge samas kui Murdochi silmad on blogide tegevust vaadates särama löönud ning mees tajub, millist tuge võib anonüümsele meediakonglomeraadile pakkuda blogide isiklikus.

Vahelduseks natuke EL'i põhiseadusest

Minule pakub jätkuvalt huvi Euroopa Liidu Põhiseadusliku Leppe saatus ja põhjust sellest taas kirjutada annab värske valitsuse koalitsioonileping, mille punkt 23 ütleb:

Valitsusliit toetab Euroopa Liidu Põhiseadusliku Leppe ratifitseerimist. Valitsusliit korraldab Põhiseaduse muutmiseks rahvahääletuse.

Huvitav, huvitav - kas sellest võib välja lugeda, et Euroopa Liidu põhiseadust ei ratifitseerita ainult riigikogus, et ka täiesti tavalisel eestlasel õnnestub sõna sekka öelda... isegi kui see toimub kaudselt?

Tõenäoliselt pole kõik meie valitsuserakondade juhid ignorantsed sellest, mis suunas liigub teistes Euroopa riikides EL'i põhiseaduse rahvahääletusele panemine. Iga päevaga tundub üha tõenäolisem, et eestlased ei peagi EL'i põhiseadust ratifitseerima, sest rohkem kui ühel referendumil ütleb rahvas sellele riukalikule dokumendile "ei".

Prantsuse valitsuse toetus EL'i põhiseadusele on olnud üpris lahja ning sulaselget vastuseisu võib näha vasakpoolsemates opositsioonierakondades ja ametiühingutes. Viimased küsitlused on näidanud, et Chirac'i katsed prantslastele EL'i põhiseadust "müüa" on haledalt läbi kukkunud ja Prantsusmaa võib olla esimene riik, mis EL'i põhiseaduse tagasi lükkab.

Huvitav on aga see, et Prantsusmaal näivad nii põhiseaduse pooldajad kui vastased olevat mures sama asja pärast. The Times vahendab:

M Chirac said that, contrary to French belief, the constitution was a guarantee “that France will continue to exist”. The treaty, he said, would ensure that Europe did not succumb to ultra-liberalism — French jargon for the Anglo-American free market system.

His repeated stress on “les Anglo-saxons” as the adversary of France reflected the fact that the swing to the “no” camp has been driven by left-wing voters who believe that the constitution is a British-inspired plot to destroy the protective French state and its welfare system.

“This constitution is precisely the logical answer to liberal logic,” he said. “Of course we are not contesting the market economy. But we are trying to answer an economic Europe with a political Europe.”

Järgmine loogiline küsimus on loomulikult, mis siis ikkagi juhtub, kui isegi prantslased EL'i põhiseadusele "ei" ütlevad. Tsiteerides taas The Times'i:

But if France does vote “no”, what happens then? The short answer: not much. The EU will keep running under its old rules, cumbersome but not unbearable, while members work out whether it is worth trying to salvage the treaty.

In theory, all member states must approve the constitution for it to take effect. But for months, there has been much talk about how a “no” vote from a peripheral country might be fudged. One suggestion is that if the rejection came from a small country, it might be allowed to hold the vote again, as Denmark did after it voted against the Maastricht treaty in 1992, and as the Irish did when they rejected the Nice treaty in 2001.

A large country that happened to be a new entrant (a common, coy way of referring to Poland) might be excused on the grounds that it was a newcomer, and perhaps also allowed a second chance.

Volumes have been written already about what to do if Britain votes “no”. “Leave it on the sidelines” is a popular answer.

But if France voted against, it would be hard to fudge the question in that way. It is simply too central. Could the constitution be revised? That might not be as horrific as many assume.

The problem with the constitution is that it took far too long to draw up. The two years of wrangling purported to be an effort to find consensus, but the sprawling document includes something for everyone to hate.

A drive to find a much less ambitious text on which all agree could be a more refreshing and profitable exercise.

Or nothing happens at all. That could be the making of the EU. Small alliances would be formed; agreements would be struck between them.

That would not be the death of the EU, as some fear, but merely the death of the attempt to make so many policies apply to all countries. It could even help the acceptance of the new members by giving them more chances to strike alliances with the older ones.

Jan Rokita, Poland’s centre-right opposition leader, who hopes to become prime minister in elections this year, is of that school. Arguing that the constitution was not needed, he said: “Europe can integrate wonderfully without the treaty, and it can just as easily descend into crisis with it as without it.”

Nagu eelnevast tsitaadist selgub on EL'i põhiseaduse vastaseid ka teistes Euroopa riikides kui Inglismaal ja Prantsusmaal. Näiteks Hollandis toimub referendum loetud päevad pärast Prantsusmaad ja sealne "ei"-kampaania on on märksa organiseeritum, andes sellega põhjust ka sealset hääletust jälgida. Ka Taani ja Tshehhi on riigid, kus võib referendumi tulemus olla "ei", kuid nagu eelnevast The Times tsitaadist selgus ei pruugi "ei" mõnes uues või väiksemas liikmesriigis veel mingit lõpliku vastust tähendada.

Isiklikult ei poolda EL'i põhiseadust mitmel erineval põhjusel. Üks nendest on aga kindla poliitilise maailmavaate kehtestamine põhiseadusega. See on ka üks põhjuseid, miks nii prantslased kui inglased võivad EL'i põhiseadusele "ei" öelda - esimesed liigse turumajanduse pärast, teised aga "sotsiaalse turumajanduse" pärast.

Ma ei ole huvitatud tagurlikust sotsiaalpoliitikast, mis võib järgmise 25 aasta demograafilisi projektsioone vaadates, põhja lasta ka Ida-Euroopa riikide majandused. See, et prantslased ja sakslased meile enda keedetud suppi tahavad ümber nurga kaela määrida, ei taha mulle hästi sobida.

Bürokraatiast, tobedatest regulatsioonidest ja liigsest tsentraliseerimisest seekord ei kirjuta. Euroopa ühisidentiteedil ei peatu aga veel nii peagi.

Muide, EL'i kommunikatsiooni "kommisaar" Margot Wallström peab blogi, mille kommentaarides domineerivad euroskeptikud, kes halastamatult tema väiteid ümber lükkavad ja argumentidesse auke torgivad. Kahju ainult, et ta neile ei vasta.

TÄIENDATUD: Ka Delfis on üleval esimene uudis, mis annab mõista, et mingi referendum tuleb ka meil. Igal juhul näib Eesi Pank nii arvavat ja seda peamiselt hirmus, et eestlased ei ole kroonist nõus loobuma. Sisuliselt on meil juba praegu tegu euroga - me lihtsalt nimetame seda krooniks ja peame kõik hinnad jagama 15.6466-ga. Rahvuslik kurioosum.

Eesti esimene poliitikust blogija

Kes veel ei tea, siis Silver Meikar on asunud blogi pidama ja esmamuljed on üpris positiivsed. Minu arvates piisavalt isikupärane ning informatiivsem, kui esialgu arvata oskasin.

Igal juhul edu talle.

Olematu arhitektuur Moskvas 1931 -1948

Venemaa Riiklik Arhitektuuri Muuseum on välja pannud elektroonilise eksponaadi "Realiseerimata Moskva" inglise ja vene keeles.

Tegu on tagasihoidliku valikuga mitmetest 1930-ndatel ja 1940-ndatel projekteeritud hoonetest, mis pidid sümboliseerima Nõukogude Liidu sotsialismi suurejoonelisust arhitektuuris. Kui Albert Speeri ja Hitleri grandioossed plaanid on paljudele teada, siis Stalini visioon suurejoonelisest Moskvast on vähem tuntud. Loodetavasti leiab eksponaat piisavalt külastajaid, et seda tulevikus laiendatakse.

Kes käis mõni aeg tagasi Rotermanni Soolalaos vaatamas Tallinnasse projekteeritud hoonete projekte, mis pärit enam-vähem samadest aastakümnetest, leiab kindlasti nii mõndagi huvitavat ka sellest virtuaalsest eksponaadist.

Tulumaksu astmeliseks muutmine on halb idee

Vabalogi üheks peamiseks alusideeks on diskussiooni ja mõttearendus, mis paneks kõiki osapooli enda seisukohti natuke põhjalikumalt argumenteerima. Sellepärast ei saanud ma jätta kommenteerimata Isemõtleja blogis 5. aprillil tehtud sissekande viimast paari lõiku:

Ok, ma seletan veel korra maksutõstmise vastastele ära, miks on kasulik suurepalgaliste maksu tõsta.

Suurepalgalised on sellised kummalised inimesed, kes teevad tööd igal juhul ja soovivad kogu aeg ka palju teenida, see tähendab, et kui neilt rohkem maksu võtta, siis nad ei jäta teenimist pooleli, vaid üritavad ikka oma taset säilitada (liising + 2 laenu nõuavad oma). Seda, et keegi hakkaks Eestist ära minema või tulusid varjama, ei tule ka kõne allagi. Panga ori on ju suhteliselt sunnismaine! Seda esiteks.

Teiseks on see point, et väga hästi teenivad tüübid hakkavad raha koguma, selle asemel, et seda kulutada. Või investeerivad välismaale. 20 tuhat teeniv inimene ei osta suvilat Hispaaniasse, kõrgepalgaline ostab. Aga mis kasu sellest Eestil on? Ei kopika eestki. Samuti pole riigil mingit kasu sukasääres olevast rahast. Parim kodanik on see, kes laseb rahal ringelda - SKP paneb kohinal üles ja majandus areneb. Nii, et - go, edgar, go!

Mulle tundub, et suht naljaga pooleks kirjutatud lõigud, kuid ei raatsi neid siiski jätta kriitikata.

Esiteks, kui kõrgepalgalised teevad tööd ka kõrgete maksude puhul, siis kas sellest ei järeldu, et madalapalgalised ei tee tööd isegi madalate maksude puhul? Kas niisama virelemise eest peaks inimesi premeerima madalate maksudega ja neid, kes käivad tööl, karistama kõrgetega?

Mulle tundub selline loogika reaalsusest ning kainest mõistusest kuidagi väga kaugel olevat.

Miks peaks inimene rohkem tööd tegema, kui ta saab päeva lõpus kätte reaalselt väiksema palga?

Kui 24 999 kroonist palka maksustatakse 24% aga 25 000 kroonist palka 34%, siis ei taha töötaja, et tema palka tõstetaks vähem kui 3800 krooni võrra, sest tõstes tema palka vähem kui 3800 krooni võrra jääb töötajale vähem raha kätte kui varem. Ta on pigem nõus vähem töötama, et enda praegust taset hoida. Samas on aga tööandja olukorra ees, kus ta peab arvestama, et väiksemat kui 3800 kroonist palgatõus ei võta töötaja vastu. Palgaga tõusevad aga omakorda teised maksud nagu näiteks sotsiaalmaks.

Ettevõtja jõuab seega olukorrani, kus ta on sunnitud tõsisemalt mõtlema sellele, keda ja mis hinnaga ta saab palgata. Alternatiiviks on loomulikult erinevad soodustused, kuid see hakkab juba maksudest kõrvale hiilimise all vajuma ning eks meie maksuamet ürita ka seda võimalust jõudu mööda kinni pigistada.

Loomulikult on motivatsioon enda tulusid astmelise tulumaksu puhul varjata tunduvalt suurem, samas kui eriti kõrge sissetulekuga inimesed - kellel on kõige rohkem kaotada - hakkavad tõsisemalt mõtlema mujale kolimisele.

Riigi seisukohalt võib see tähendada tööhõive langust ja sellest tulenevaid probleem nagu ka ulatusliku kontrolliva bürokraatia sisseseadmist inimeste sissetuleku jälgimiseks ning pettuse vältimiseks, mis võib aga maksude tõstmisest saadava tulu märkamatult "ära süüa".

Minu jaoks kerkib esile veel rida huvitavaid küsimusi: (1) kas kõrgepalgaline ja rikas on sünonüümid? (2) mille järgi seatakse progressiivse tulumaksu puhul paika astmed?

Teiseks, kui riik on investeeringute ja ettevõtja sõbralik, siis jätab kõrge sissetulekuga inimene raha parema meelega Eestisse kui Hispaaniasse. Ja isegi, kui ta ostab endale suvila Hispaaniasse, siis tõstab see kohalike elatustaset ja sissetulekuid ning võimaldab neil näiteks Eestit külastada - või osta näiteks Rootsi elektroonikat, mis võimaldab mõnel rootslasel jälle Eestis suvila osta!

Muide, mida tähendab raha Eestisse jätmine, kui sa kasutad Rootsi panga filiaali teenuseid nagu näiteks deebetkaart Prantsuse juustu, Itaalia veini, Hispaania tomatite ja Hollandi kartuli ostmiseks - mille sa viid koju Saksa auto või USA jalgrattaga?

Tõenäoliselt on tänase seisuga kõrgepalgaliste seas välistatud olukord, kus nad raha "sukasäärde" koguvad - tõenäoliselt ei ole inflatsioon sellise sissetulekuga inimeste jaoks arusaamatu võõrsõna. Raha investeeritakse fondidesse, aktsiatesse, võlakirjadesse või isegi äritegevusse. Äärmisel juhul on tegu mingi tähtajalise hoiusega, kuid isegi see raha teenib pankade käes uut raha.

Säästmise tähtsust elujõulises majanduspoliitikas ei tasu alahinnata, sest kapitali mahukate äriprojektide (kinnisvara, tootmine) jaoks tuleb raha ikkagi peamiselt pankadelt mitte onu Mihkli sukasäärest.

Lõpetuseks veel üks küsimus: miks on üldse vaja Eestis makse tõsta kui kõik meie naabrid Euroopas üks teise võidu neid langetavad?

Lisa lugemist:
1) One law for all: The flat tax proposal
2) Evidence, Evidence, and More Evidence: Lower tax rates spur economic growth. End of story

Kas probleemiks on ikkagi tervis?

Vaatamata väikesele blogimispausile ei jätnud ma lugemata uudiseid, mis kohalikes ajalehtedes prevaleerisid ja pea paljuks vähemalt ühte neist - Postimehes ilmunud artiklit Üle poole noorukitest ei sobi kaitseväkke - ka tagantjärgi kommenteerida.

Artikkel on suurepärane näide sellest, kui infantiilsel tasemel on Eestis praegu diskussiooni meie kaitseväe tuleviku üle. Tallutakse vanu teiste poolt klishee-koormate all sisse tallatud radasid ja jäetakse küsimata palju huvitavamad küsimused nagu:

Kas äkki langevad pooled noormehed ajateenistuse jaoks kõlbmatusse kategooriasse selle tõttu, et neid poleks kuskile majutada, isegi kui nad oleksid kõlblikud?

Äkki annavad pooled noormehed märkimisväärse panuse enda läbikukkumisel, sest ei soovi veeta 8-11 kuud sunnitööl - kohas kuhu neil pole vähimatki soovi minna?

Kas selline füüsiline vorm nagu on sõjaväelastel peaks olema kõigil noormeestel? Kas füüsiline vorm ongi see, mis tänases maailmas on kõige tähtsam?

Miks ei peatuta noorte naiste füüsilise vormi küsimusel, kas see on kuidagi automaatselt parem või ei ole riigikaitse seisukohalt tähtis?

Äkki võrdleks selle noormehe, kes istub arvuti taga, tulevast sissetulekut selle noormehe omaga, kes on hoopis enda füüsilise vormi arendamisele pühendanud ja tegema sellest mingeid järeldusi?

Kas kohustuslik ajateenistus on üldse moraalne? Mis õigus on riigil sundida 18-aastast inimest loobuma enda vabadusest?

Igasugusele statistikale, mis tuleb olukorrast, kus inimesi sunnitakse midagi tegema, on juba ette määratud olema puudulik, sest alati leidub neid, kes ei soovi sunnile alluda ja on nõus ka enda tervist märkimisväärselt ohustama, et mitte sattuda vähemalt kaheksaks kuuks kasarmusse konutama.

Statistika on salakaval ja selle põhjalt mingeid üldiseid järeldusi teha on totrus!

Eriti hea oli loomulikult Teet Lainevee kommentaar nagu ei oska "noormehed sõjaväemiljöös suhelda ega suuda külg-külje kõrval teistega koos elada."

Ma tahaks teada, kas karja kaupa koos elamine peaks 21. sajandil ühes Euroopa Liidu riigis olema midagi, millega kõik on kokku puutunud? Julgen väita, et 99% ajateenijatest pole rohkem kui 2 inimesega koos kunagi ühes toas elanud ja neilt seda eeldada on totrus.

Tegu ei ole mingi loomuliku või laialt levinud nähtusega ja see, et probleemid tekivad on enesest mõistetav - eriti aga siis, kui inimene vastu tahtmist kasarmusse sunnitakse.

Need, kes valivad sõjaväelase auväärtameti ise - vabatahtlikult - suudavad ka teistega koos elamisest tulenevate probleemidega paremini toime tulla, sest neil on tahe, mis ajateenijatel puudub.

Mind ärritavad ka sellised labasused sõjaväelaste suust nagu: "Kõva kord tuleb kasuks...noormehed hakkavad vähem suitsetama või loobuvad sellest üldse. Nende eluviis muutub tervislikumaks." Noh, aga siis on ju kõik Eesti tervishoiuprobleemid võimalik lahendad sõjalise diktatuuri kehtestamisega.

Vaevalt oli ükski hitlerjugend'i liikmetest nõrga tervisega suitsetaja.

Erinevatel inimestel on erinevad väärtused ja arusaamad elust ning kõike kompetentsemad otsustama selle üle, millist elu nad tahavad elada, on inimesed ise mitte riik või herr Stamm.

Seega jälle üks masendavalt ühekülgne artikkel, kus nähakse mingit väikest tükikest suurest pildist ja arvatakse, et see ongi probleem. Vahel võiks paar sammu tagasi astuda ja silmad lahti teha.

Vähemalt nii Soomes kui Rootsis on tekkimas tõsisem diskussioon selle ümber, kellele ja milleks on vaja kohustusliku ajateenistust - orjasid vabades ühiskondades - ja kelle eest ennast tegelikult kaitsta soovitakse.

Lõpetuseks veel üks küsimus: kui pooled noormehed (50%) ei sobi tervislikel põhjustel ajateenistusse ning ajateenistuse läbib vähem kui 30% noormeestest, siis kuhu kaob 20% noormeestest?

Tagasihoidlik sissejuhatus Blogosfääri

Juba jaanuari alguses kirjutasin, et on soov peatuda natuke põhjalikumalt blogidelt ja nende rollil väljaspool Eestit, kuid siis hakkasid järsku kõik blogidest kirjutama.

Esimesena torkas silma kohaliku staari artikkel Ekspressis, kus kirjeldamist leidis peamiselt eestlaste nurk blogosfäärist. Igati ülevaatlik artikkel, mis kajastas just seda osa blogosfäärist, millest minul kõige pealiskaudsem ettekujutus.

Mõned nädalad tagasi kajastasid aga mõlemad Eesti suuremad päevalehed blogide temaatikat laiemalt. Head, ülevaatlikud artiklid mõlemad (Päevaleht, Postimees), kuid paber seab omad piirangud ja leidsin, et vähemalt osa mainimist leidnud juhtumeid oleks võinud leida laiemat kajastamist. Seega oli põhjust jätkuvalt midagi kirja panna.

Käesolev postitus on sissejuhatus ja ühtlasi sisukord natuke põhjalikumale teemakäsitlusele, kus olen üritanud võimalikult palju viidata ka algallikatele, millest osad vist isegi ajaloolise väärtusega.

Esimeses osas käsitlen peamiselt blogosfääri kujunemist läbi murdepunktide, mis on ühel või teisel põhjusel leidnud kajastamist ka traditsioonilisemas meedias. Teises osas keskendun rohkem blogide rollile poliitikas ning üritan selgitada Coase'i ja Hayek'i ideid ja nende tähtsust blogosfääri mõju analüüsimisel. Kolmandas osas vaatan blogide kõige viimaseid arenguid ja spekuleerin selle üle, mis suunas blogosfäär on liikumas, mida huvitavat näen tulemas.

Kindlasti pole tegu mingi ammendava ülevaatega, kuid loodan, et käsitletav pakub huvi asjast huvitunutele ja võib-olla on isegi abiks kellegi mõne uurimustöö kirjutamisel. Kindlasti on aga teretulnud viited teistele põhjalikematele käsitlustele ja kommentaarid koos küsimustega.

Nii kuidas saavad valmis järgmised osad liigub see postitus blogis tagasi ülespoole.

TÄIENDATUD: See postituse ja sellega tihedalt seotud "esimene osa" seisavad mul juba mõnda aega draftidena, kuid seoses e-demokraatia seminariga (Teller kirjutab siin ja siin), kus osa kirja pandust leidis kajastamist vist Tarmu Tammerki poolt, otsustasin enda üllitise siiski pigem varem kui hiljem üles panna enne kui teise või kolmanda osaga üldse algust teen.

Pole veel lõplikult otsusatnud, kas selliseid põhjalike postitusi on üldse mõtet kirjutada blogi jaoks, kuid kui on lugejaid, siis leidub ka tahet kirjutada, seega palju oleneb kommentaaridest.

I osa: blogosfääri tõus

Protoblog kuulutab uue ajastu algust (1998)

Kuigi esimesed bloge meenutavada leheküljed olid internetis ülevalt juba 1990ndate keskel, siis erilist tähelepanu nad ei pälvinud. Üks nendest esimestest vähetähtsatest hobilehekülgedest kuulus veendunud poliitiliste uudiste ning kuulujuttude sõltlasele Matt Drudge’ile, kes alustas enda uudistekirja "Drudge Report" levitamist usenetis 1995. aasta 11. märtsil.

Esimene viide Drudge Report'i leheküljele internetis pärineb aga 1997. aasta veebruari lõpust, kui mees enda järjekordses uudistekirjas teatas, et sama info on nüüd saadaval ka tema kodulehelt. Aastate jooksul pole lehekülje kujundus eriti muutnud ja meenutab veel tänagi aegu, kui populaarseim brauser oli Mosaic ja pildid luksus, mida endale said lubada vähesed.

Drudge Report'i on pigem õige kutsuda proto-blogiks, sest tänapäeva blogidega on Drudge'il vähe ühist. Esileheküljel ilutsevad siiani pigem lugude pealkirjad kui lood, viiteid teistele internetiallikatele (nagu blogid) on haruldus ja muidu blogidele omane arhiiv puuduks Drudgeil samuti, kui poleks olemas eraldi Drudge Report'i arhiivi, mis mehe kirjutisi arhiveerima asus. Huvitav nähtus, mis viitab tõsiasjale, et see, mis Drudge'il on kunagi öelda olnud võib huvi pakkuda ka tulevastele sugupõlvedele.

Drudge Reporti esimene suurem läbi murre ja traditsioonilise meedia põrkumine üksiküritajate poolt levitatava kirjutistega internetis leidis aset 1998. aasta 17. jaanuaril, kui Drudge sai teada, et Newsweek'i toimetus oli otsustanud loobuda Michael Isikoffi loost, mis väidetavalt käsitles USA presidendi intiimseid suhteid ühe Valge Maja praktikandiga. Nagu selgus juba järgmisel päeval oli Druge'i postitus piisavalt intrigeeriv, et kõnealune lugu varjusurmast välja vedada. Lugu, mille teiseks peategelaseks oli Monica Lewinsky.

Kuigi Drudge ennast blogijaks ei pea on temast saanud siiski saanud omamoodi internetiajakirjanduse ideoloog. Ta oli üks esimesi ajakirjanike, kes nägi interneti potentsiaali sõltumatute (korporatiivsetest huvidest) uudiste edastamisel ja mitte ainult ei heietanud suuri mõtteid vaid asus tegutsema. World Net Daily'ile 2000. aastal antud intervjuus toob Drudge muuhulgas välja seda, kuidas mõned "telenäod" ja korporatsioonid panevad sisuliselt paika, mis on ja mis ei ole uudis.

Drudge oli küll demonstreerinud interneti potentsiaali, kuid seda looga, mis oleks tõenäoliselt varem või hiljem kajastamist leidnud ka peavoolumeedias.

Let the bloggin begin! (1999-2002)

1999. aasta augustis tuli Pyra Labs nimeline firma välja Bloggeri tarkvaraga, mis võimaldas isegi tehnoloogiapelglikel inimestele suurema vaevata enda mõtteid internetis jagada mitte ainult teadetetahvlitele ja foorumites vaid ka isiklikel lehekülgedel, kus piiranguid ja tsensuuri polnud ning tähelepanu võis pöörata ka näiliselt kõige triviaalsematele asjadele.

Tunnustatuimatest blogijatest alustas esimesena Mickey Kaus 1999. aasta juunis, kuid seda koostöös siis veel iseseisva interneti ajakirja Slate'iga. Talle järgnesid Joshua Micah Marshall Talking Points Memo'ga 2000. aasta novembris ja Andrew Sullivan Daily Dish'iga 2001. aasta esimestel päevadel.

Kui eelnevalt mainitud blogijad olid kõik ajakirjandusliku tagataustaga, siis 2001. aasta augustis alustas Instapundit'i nimelise blogi pidamist üks Tennessee Ülikooli juuraprofessor, Glenn Reynolds.

2002. aastal said alguses aga praegu tõenäoliselt kõige suurema külastatavusega blogid Atrios (Duncan Black) aprillis ja Daily Kos (Markos Moulitsas) mais, andes sellega mõista, et isegi hiljem alustanud amatööridel on võimalus blogosfääris tunnustust koguda. Peaasi, et kirjutatu inimestele huvi pakub.

Trent Lott, lobamokk või rassist? (2002)

Vabariiklasest senati enamuse liider Trent Lott ei osanud 5. detsembril arvatagi, et tema poolt Strom Thurmondi (USA ajaloo vanim senaator) 100. sünnipäeval peetud kõnes öeldu võiks talle kuidagi saatuslikuks osutuda, sest "päris" meedia ei pööranud vaatamata ürituse kajastamisele Lotti märkustele tähelepanu. Küll tegi seda aga ABC News'i interneti kolumn The Note järgmisel päeval, kuid ka seal ei pööratud juhtumile erilist tähelepanu:

Here is what Senator Trent Lott, Republican of Mississippi, said yesterday at Senator Strom Thurmond's birthday party, according to ABC NEWS' O'Keefe. “I want to say this about my state: When Strom Thurmond ran for president we voted for him. We're proud of it. And if the rest of the country had of followed our lead we wouldn't have had all these problems over all these years, either.

Näiliselt süütud märkused omandasid märksa tumedama varjundi niipea, kui meeldetuletuseks kaevati välja mõned tsitaadid Thurmondi 1948. aasta presidendikampaania valimisplatvormist. Nimelt oli Thurmond 1948. aastal paadunud rassist, kelle jaoks segregatsioon täiesti loomulik ja kodanikuõigused valgete privileeg, mida suudab ainult "korralik" president kaitsta.

Mõne tunniga levis esialgu tühisena näiv senati enamuse liidri märkus üle terve liberaalse (USA mõistes) osa blogosfäärist. Nii Atrios kui Talking Points Memo lisasid tsitaate ja kritiseerisid Lott'i avaldust innuga, mis torkas silma ka konservatiivsemale poolele blogosfäärist. Veel samal õhtul leidis juhtum mainimist Instapundit'is, mis on siiani üks loetumaid parempoolseid bloge.

Järgmiste päevadel jooksul ilmusid artiklid nii Washington Post'is kui New York Time'is, kuid need olid lühikesed ja sugugi mitte prominentsed. Sellele vaatamata muutusid blogijad üha nõudlikumaks ja enda kriitikas teravamaks. Välja toodi mitmeid Trent Lotti varasemaid kommentaare, mille varjus tundusid Lotti katsed öeldut vabandada eriti küünilised.

Pahameelt hakkasid üles näitama ka Lotti vabariiklastest senatikaaslased ja Valge Maja, mis Lotti kommentaatrid hukka mõistis ja senati uue enamuse liidrina hoopis Bill Fristi näha soovis. Täpselt kaks nädalat pärast saatusliku kõnet pidi Trent Lott senati liidrikohast loobuma.

Senatis tegutseb Lott aga edasi vähemalt kuni 2006. aastani.

Peamine allikas: The Blogosphere: How a Once-Humble Medium Came to Drive Elite Media Discourse and Influence Public Policy and Elections - Joel David Bloom (PDF)

Jayson Blair ehk kuidas New York Times'is reporter lugusid fabritseeris

Viimaste aastate jooksul on New York Times'ile üha rohkem ja rohkem ette heidetud lohakust ja faktivigasid, mis esinevad mitte ainult kõrgelt makstud ning praktiliselt iseseisvate kolumnistide kirjutistest vaid ka tavalistes reportaazides. Kuigi mitmed lugejad saatsid New York Times'i toimetusse kirju jõudsid vähesed neist ajaleheveergudele. Seega ei ole eriti üllatav, et blogosfääri arenedes kolis ka kriitika toimetusse saadetud kirjadest blogidesse, kus peamiselt konservatiivse maailmavaatega kirjutajad Times'i kohati lausa kullipilguga jälgisid.

Üks nendest jälgijatest oli ajakirjanik ja blogija Andrew Sullivan, kes oli New York Times'is avaldanud mitmeid arvamuslugusid, kuid samas olnud kohati äärmiselt kriitiline osade New York Times'i kolumnistide nagu Paul Krugmann suhtes. Nagu enamus heategusid ei jäänud ka Sullivani oma karistamata.

New York Times'i peatoimetaja, Howell Raines, ei tundnud ennast Sullivani kriitikas just "eriti mugavalt". Tulemuseks oli Sullivani artiklite avaldamise keeld, mis tõenäoliselt ainult motiveeris meest Times'i veel terasemalt jälgima, kuid isegi Sullivan ei osanud arvata, et üks New York Times'i ajakirjanikest plagieerib ja isegi fabritseerib lugusid.

Nagu selgus 2003. aasta aprilli viimastel päevadel oli Jayson Blair'i nimeline ajakirjanik plagieerinud ühe väiksema ajalehe lugu ning sellega vahele jäänud. Intsidendile järgnenud juurdluse käigus selgus, et tegu ei olnud kaugeltki esimese juhtumiga.

11. mail avaldas New York Times üle nelja esimese lehekülje ulatuva 7000 sõnalise paranduste, selgituste, vabanduste ja analüüsi kornukoopia.

3. maiks oli Blair Times'ist lahkunud, kuid nagu selgus hiljem oli ta alles esimene mitmest lahkujast.

Blogide roll Jayson Blair'i paljastamisel oli minimaalne, kuid märksa olulisem Howell Raines'i tagandamisel. Jim Romenesko poolt kirjutatud Poynter Instituudi blog kujunes enda olemuse tõttu (ajakirjanikele suunatud) kohaks, kuhu Times'i ajakirjanikud saatsid kirju ja enda ajalehetoimetuse huvitavamaid sisememosid. "We must stop Jayson writing for the Times. Right now," kirjutas Jonathan Landman ühes memos, kuid midagi ei juhtunud.

Raines laiutas Landmani memo väljatuleku järel käsi ning süüdistas organisatsiooni siseseid kommunikatsiooniprobleeme, mille tõttu memo temani üldse ei jõudnudki.

Nagu selgus Times'i enda hiigelartiklist oli Jayson Blair'i artikleid 4 aasta jooksul parandatud enam kui 50 korral ning Raines'i vabandused olid mitmete blogijate ja ajakirjanike arvates hoopis lohakuse ja ükskõiksuse õigustused.

5. juunil astus Howell Raines peatoimetaja kohalt tagasi koos tegevtoimetaja Gerald Boyd'iga tuues lõpu saagale, mis oli kestnud rohkem kui kuu. Tõenäoliselt oleks Blairi fabritseeringud varem või hiljem välja tulnud, kuid ilma internetita oleks tõenäoliselt nii Raines kui Boyd saanud Times'is jätkata. Kuna aga Times'i ajakirjanike rahulolematus leidis avaliku väljundi Romenesko blogis ja laialdast kajastamist blogosfääris polnud vastutajatel vastutusest enam pääsu.

Blairi afääri teeb blogosfääri arengu kohalt oluliseks ka diskussioon, mis juhtumit ümbritses.

Blogijad olid veendunud, et Raines lahkus tänu nende survele ja aastate pikkusele kriitikale, mida keegi Times'is tõsiselt ei soovinud võtta enne kui oli juba hilja. Mitte kõik ajakirjanikud ei jaganud seda seisukohta, kuid paljud neist mõistsid, et see ei jää viimaseks looks, kus blogid mingit rolli mängivad.

2003. aasta septembris liitus New York Times kollektiiviga esimest korda ombudsman.

Peamised allikad: All about the Retrospect - Jill Rosen; Changes at the New York Times - Journalism.org

Blogid demokraatide kongressil Bostonis (2004)

Kuigi blogid olid 2004. aasta suveks juba päris mitmes suuremas ja väiksemas skandaalis olulist rolli mänginud ei osanud keegi ette näha artiklite laviini, mis järgnes blogijate kinnitamisele osalejatena Demokraatide kongressil Bostonis.

Nii Vabariiklaste kui Demokraatide kongressid on tegelikult mannetud üritused, mille uudisväärtus on tühine. Aastate jooksul on televisiooni poolt kongressidele pööratud tähelepanu järk-järgult vähenenud, kuid sellegi poolest akrediteeritakse ürituselel hordide viisi ajakirjanik. 2004. aastal lisandusid akrediteeritud ajakirjanikele ka akrediteeritud blogijad.
Uudistevaesele kongressile kokku sõitnud ajakirjanikud pidid millestki kirjutama ja selleks "millekskiks" osutusid blogid. Tõenäoliselt ei olnud USAs suuremat ajalehte, mis 2004. aasta juuli lõpus ei kirjutanud bloge ja seda sugugi mitte sellepärast, et tegu oleks olnud mõne suure uudisega. Blogid olid lihtsalt esimest korda ametlikult kongressil ja osade blogide manifestitaolised postitused, kus kuulutati blogide ajastu "tõelist" algust, tõmbasid igaljuhul endale uudistevaeses keskkonnas tähelepanu.

Blogijad ise olid küll neile suunatud tähelepanust meelitatud, kuid hakkasid peatselt spekuleerima selle üle, miks kõik neist ühe aegselt kirjutada soovivad. Peamisteks põhjusteks pakuti uue nähtuse uudisväärtust ja osade ajakirjanike kahtlusi, et akrediteerides blogijad devalveeritakse ajakirjandust.

Nii Demokraadid kui Vabariiklased akrediteerisid blogijaid sarnaselt ülejäänud meediaga, seega defineerides blogid ühe osana meediast, mis aga tundus vähemalt osadele ajakirjanikele ülekohtune. Enamus blogijaid midagi revolutsioonilist kongressil osalemises siiski ei näinud ja nagu kirjutas Matthew Yglesias:

At the end of the day, blogging is just a mode of presenting text (and, to some extent, images) and a set of computer programs that make it easy to present text in that way. It's not a method of doing things. The result, I think, is that the phenomenon of the "blogger" has no real future, though the phenomenon of the blog does. At the end of the day, Brad DeLong is an economist, Lawrence Solum is a legal theorist, I'm a commentator, Jeralyn is a criminal justice expert, Laura Rozen is a national security reporter, etc. These are trades -- areas of competence, whatever -- that we can all ply in a variety of media, print, web articles, blogs, academic papers (where appropriate), live or taped radio or television interviews, etc. None of us are "bloggers" except in the sense that we all write weblogs. But we also talk about this stuff to people and that doesn't make us "talkers," it's a thing you do not a thing you are and, increasingly, it will be done by more-or-less the exact same group of people who are producing text in other formats.

Dan Rather'i memogate (2004 september)

2004. aasta USA presidendi valimiste üks huvitavamaid kõrvalnähtusi oli meedias töötavate inimeste hoiakute ja arusaamade paljastumine, mille kõige elegantsemaks näiteks oli telekanali CBS saade "60 minutes".

Parempoolse maailmavaatega blogijad olid juba aastaid välja toonud peavoolumeedia kaldumist vasakule ning demokraatide eelistamist vabariiklastele. Suurem osa kriitikast oli suunatud ajalehtedele (peamiselt New York Times), kuid tähelepanuta ei jäänud ka telekompaniid nagu ABC, NBC ja CBS. Neist viimase üks populaarsemaid saateid oli "60 minutes", mille üks peamisi juhte, Dan Rather, võis juba 2001. aastal leida blogosfäärist kriitiku, kes vaevus keskenduma ainult Rather'i ja CBSi eelarvamuste kajastamisele ja valede ümber lükkamisele.

Vaatamata eraldi blogile, mis kajastas CBS suurima staari eelarvamusi, ei pööranud telekanali juhtkond Rather'i tegevusele erilist tähelepanu. Olukord muutus radikaalselt 8. septembril, kui "60 minutes II" avaldas loo, mille kohaselt tõestavad mõned memod, et George W. Bush'i koheldi rahvuskaardis teenides kuidagi leebemalt (tehti erandeid) kui teisi teenistujaid.

Saatele järgnesid 9. septembril artiklid ajalehtedes, kuid artiklitest kajastamist leidnud memode ehtsus seati juba sama päeva hommikul kahtluse alla ning teema võtsid üles blogid, kellest kõige mõjukamaks osutus PowerLine.

Mõned tunnid pärast esimeste kahtluste esile kerkimist freerepublic.com'is olid PowerLine'i autorid teemat enda blogis kajastanud, kuid keegi ei osanud siis veel arvata, kui kiiresti Dan Ratheri poolt esitatud memode ehtsuse võimalus välistatakse.

PowerLine'i esialgne ja pealiskaudne postituskasvas enda detailsuses hämmastava kiirusega kui blogi omanikega hakkasid ühendust võtma erinevad trükimasinate ja käekirja eksperdid. Lugejad kirjutasid üksikasjalikult peale trükimasinate ka arvutitest, mis olid siis kasutusele nagu ka paberist, protseduuri reeglitest ja lühenditest - isegi terminitest, mida kasutati rahvuskaardis.

10. septembri hommikul võis ajalehtedest nagu Chicago Sun-Times lugeda, kuidas mingi suvaline seltskond inimesi oli vähem kui päevaga sisuliselt tõestanud, et CBS'i poolt esitatud memod olid võltsitud ning kuidas võltsimine tõenäoliselt aset leidis.

Samal ajal uurisid blogijad juhtumit edasi ning hakkasid huvituma sellest, kust memod üldse tulid, kes võis olla nende taga ning kõige tähtsam, miks nende ehtsust ei kontrollitud põhjalikult enne eetris avaldamist.

Järgmise 12 päeva jooksul proovis CBS nii memode ehtsust kui loo õigsust kinnitada, kuid asjatult. Lõpuks oli nii CBS'i juhtkond kui Dan Rather sunnitud vabandama loo eest, milles vähemalt president Bushi toetajad nägid meedia sekkumist presidendi valimistesse ja seda loomulikult John Kerry poolel.

CBS'i uudistetoimetus - ees otsas Dan Ratheriga - kaotas tänu "memogate'ile" vaatajate usalduse, mille taastamiseks oli CBS sunnitud läbi viima sisejuurdluse, mille tulemused avaldati 10. jaanuaril. Intsidendi tõttu kaotasid neli inimest töökohad ja Dan Rather soostus lahkuma CBS'i uudisteankru kohalt 2005. aasta märtsis.

Eason Jordan'i ja tahtlikult tapetud ajakirjanikud (2005)

Kui Eason Jordan, CNN'i uudistetoimetuse juhataja, käis Davos'i majandusfoorumil Shveitsis 28. jaanuaril välja süüdistuse, et USA sõjaväelased on tahtlikult ajakirjanike tapnud, ei leidnud räige süüdistus mingit kajastamist peavoolumeedias. Väide ei jäänud aga märkamata Rony Arbovitzil, kes kirjutas juhtumist majandusfoorumi ametlikus blogis:

During one of the discussions about the number of journalists killed in the Iraq War, Eason Jordan asserted that he knew of 12 journalists who had not only been killed by US troops in Iraq, but they had in fact been targeted. He repeated the assertion a few times, which seemed to win favor in parts of the audience (the anti-US crowd) and cause great strain on others.

Arbovitzi postitus tõstatas rida küsimusi sellest, kuidas meedia uudiseid kajastab ja sellest, kuidas väärtused ja standardid, mida uudisteorganisatsioonid uljalt maailmale kuulutatavad, näivad üha rohkem ja rohkem välja nagu silmakirjalikud valed.

Jordan'i öeldu leidis kajastamist Wall Street Journal'i e-postiga saadetavas uudistekirjas ja Fox News'is, kuid mitte eriti prominentselt. Küll aga võttis järgmisel päeval teema üles blogija ja "raadiohääl" Hugh Hewitt.

Järgmise 24 tunniga olid mitmed erinevad blogijad põhjalikult uurinud Jordani tagatausta, tema varasemaid ütlusi nagu ka Davos'is esitatud väite õigsust. Muu hulgas selgus, et Jordan oli ka varem USA sõjaväge tahtlikus ajakirjanike tapmises süüdistanud.

Sellele vaatamata ei pööratud loole suuremat tähelepanu, sest intsident näis tühine, kuid seda ainult siis, kui Jordani varasemad märkused ja tegevus kõrvale jäeti. Mõned üksikud artiklid ilmusid siin ja seal, kuid ei midagi erilist.

Teema muutus taas aktuaalseks alles siis, kui Davos'i majandusfoorumist osa võtnud USA senaator kinnitas Arbovitzi jutu õigsust. Veel samal päeval alustasid mitu erinevat blogijat uue blogi: Easongate, millest sai peamine Jordan'i afäärist huvitunute uudistekeskus.

Peatselt kajastasid nii New York Times kui Wall Street Journal Eason Jordani juhtumit, kuid mõlemad lehed leidsid, et probleem on üles puhutud ja mingid vastutustundetud blogijad tahavad lihtsalt verd. Argumendid jäid mõlemal ajalehel pealiskaudseks, kuid blogijad ei lasknud ennast sellest häirida vaid suunasid enda tähelepanu videosalvestusele, mis Jordani diskussioonist oli Davoses tehtud. Probleemiks oli ainult Davose foorumi korraldajate veendumus, et "kõik, mis Davos'is öeldud, peab Davos'isse jääma".

Videolõigu väljastamisest keelduti.

Järgmisel päeval astus Eason Jordan enda ametist tagasi ja lahkus CNN'ist. Blogijatel oli põhjust rõõmustamiseks, kuid veel samal nädalavahetusel tegi CNN blogijatest kaks lugu, mis olid üles ehitatud stereotüüpidele ning eelarvamustele.

Suuremate ajalehtede arvamuskülgedel ilmusid aga peamiselt blogide suhtes skeptilised ja isegi halvustavad artiklid, kuid nagu ka mitmed blogijad täheldasid, näis nende artiklite peamiseks mõjutajaks olevat ajakirjanike hirm blogosfääri mitte sisulised argumendid.

Enam ei saa ajakirjanikud kirjutada, mis pähe tuleb ja loota, et faktidest õnnestub enda eelarvamustele kinnitust leida. Nüüd peab arvestama blogosfääriga, kus ajakirjanike kirjutatut loetakse erilise tähelepanuga ning kahtlasena tunduvad väited kontrollitakse halastamatult.

Kui Eason Jordan'i juhtum oleks jäänud traditsioonilise meedia käsitleda oleks Jordan siiani CNN'i uudistetoimetuse juhataja. Need ajad on vähemalt mõneks ajaks läbi.

Davos'i videolõik pole siiani avalikkuseni jõudnud, kuid mitmed blogijad pole lootust kaotanud. Peavoolumeedia on aga nii mõndagi blogi Jordani afääri eest kritiseerinud, osade blogijate arvates asjata:

An overwhelming majority of bloggers simply wanted to see the transcript of Jordan's comments at Davos, or better yet, a tape of his comments so that not only all of Jordan's statements could be considered in context, but his tone and body language could be viewed as well. Neither Jordan nor CNN made any serious moves to provide the public with either a transcript or a tape. If CNN was the primary decision-maker in this non-decision and then compounded its refusal to provide a tape or a transcript with a decision to push Jordan out the door -- the appearance of a voluntary resignation by Jordan notwithstanding -- then it is CNN that should be blamed for any injustice doled out to Jordan and his career. This is especially the case if Jordan pleaded in good faith and in vain for CNN to release the video or a transcript where his comments could be considered in context. Regardless, either Jordan or CNN had it in their power to prevent Jordan's parting from CNN -- and failed.

Peamine allikas: Eason's Fable - Edward Morrissey