Häbematult lubav seltskond ehk imo.ee

Mõni kord vaatad seda, mida sõbrad ja tuttavad on kokku meisterdanud ning tunned, kuidas kuidagi piinlik hakkab. Tead, kui vähesega nad tegelikult on hakkama saanud, kuidas siit ja sealt tehnikat laenates ning enda loovust rakendades on tehtud asju, mille üle saab olla midagi häbenemata uhke.

Ja see inspireerib.

imo.ee ehk "and sometimes we make music videos"

Leheküljelt võib leida väikse dokumentaalfilmi "The Narrators"; mõned muusika videod, millest üks on parem kui teine; "Waking Life"-ist inspireeritud "Eeter" ja mõned eksperimendid.

Ah jaa, igal väiksel filmikesel on oma selgitus tehnilisemast poolest, mis ehk abiks teistele huvitunutele.

Ma arvan, et igaüks leiab nendest 7'st väikesest saavutusest midagi, mis tema tähelepanu suudab mõneks minutiks köita.

Kui nüüd keegi nende tegevust korralikult finantseeriks saaks me midagi tõeliselt huvitavat näha...

Disclaimer: mitmed tegijad/esinejad on tuttavad isegi sõbrad - järeldused jäävad seega lugeja teha.

Kriitiliselt permanentsetest valimistest

Mulle tundub mõnevõrra kummaline pideva hääletamise idee, soov pidevalt poliitikat mõjutada läbi mingi valijate poolse usaldushääletuse. Samas ega mingit konsensust ei ole veel kujunenud sellest, mida siis õieti tahetakse. Olev Vaheril on oma idee, Linnar Viik näib niisama teemal filosofeerivat, piraaja on mõtte arengut jälginud ja BC blogis samuti paar viidet.

Ma olen sellise ettevõtmise suhtes üpris skeptiline, sest:

1) Poliitikul, kes peab sisuliselt permanentset valimiskampaaniat tegema, on väga keeruline teha ebapopulaarseid otsuseid, küll aga jagub motivatsiooni populistlikeks initsiatiivideks.

Esialgne e-entusiasm vaibub kiiresti ja asendub e-apaatiaga, kus võim koondub huvigruppide ja erakondade kätte. Huvigrupid, mis suudavad mobiliseerida inimesi hääletama, saavad võimaluse ebapopulaarsetele poliitikutele pakkuda võimul püsimiseks toetust - vastutasuks on vaja ainult mõnda teenet või algatust.

2) Stabiilsusest ei saaks rääkida, kui minister (jah, sest just ministrid on kõige nähtavamad) iga 4 kuu tagant välja vahetatakse. Selle ajaga ei jõua ta midagi teha. Lisaks on välisriikide esindajatel keeruline sõlmida isiklike kontakte või usaldada inimest, kes ei pruugi järgmisel tippkohtumisel enam sama ametit pidada. Rahvusvaheliselt oleks selline lähenemine aga uudne ja kahtlust tekitav, mille tulemusena võib Eesti mitmest initsiatiivist kõrvale jääda kui ei toetuta inimestele, keda ei ole võimalik nii lihtsalt välja vahetada.

Sellises olukorras liigub võim de facto ametnikule/diplomaadile, keda pole valinud ei mina ega sina vaid ametisse määranud poliitik. Enda poliitikat suudavad sellises olukorras ellu viia erakonnad, mis mõistavad ametisse määramise tähtsust ja suudavad ametisse määrata endale sõbralikud ametnikud. Valimistel on sellises olukorras veel vähem tähtsust kui varem.

3) Enamus "pideva valimise" ideid on üles ehitatud ID kaardi rakendustel. Ok, mina ja sina tuleme sellega toime aga Tädi Maali, kes on arvutit ainult kaugelt näinud? Mis saab nendest huvigruppidest, mis pole huvitatud lahendusest, mida nad ei oska ega õieti tahagi kasutada? Miks nad peaksid selle ideega üldse kaasa minema - veel parem, miks peaksid poliitikud selle ideega kaasa minema? Kas nad on huvitatud sellisest pidevast tõmblemisest? Vaevalt.

4) Positiivset on hulka keerulisem märgata kui negatiivset, mida ei väsi ükski opositsiooni liige teistele meelde tuletamast. Niimoodi mustatakse üks-teist ja toimub mingi pidev karusell, kus samad näod pidevalt vahetuvad. Või on meil mingi poliitikute allikas kuskil, kust neid pidevalt juurde tuleb ja me saame läbikukkunud pensionile saata? Vist mitte.

5) Valija on enamasti ratsionaalselt ignorantne ehk tal puudub motivatsioon hankida piisavalt informatsiooni, sest saadav kasu ("õigesti" valimine) on minimaalse positiivse tagajärjega - tegu ikkagi ainult ühe valija häälega. Inimestel on isiklikud elud ja vähesed neist suudavad/soovivad pidevalt koguda informatsiooni, mille mõju oleks nende eludele minimaalne. Pigem veedavad nad aega lastega, käivad sõpradega kohtumas või teevad tööd. Kardan, et pidevad valimised tekitaks olukorra, kus hääletatakse harva ja peamiselt negatiivse informatsiooni baasil, mida on näiteks läbi meedia liigagi lihtne võimendada.

(vt. ka Bryan Caplan "Rational Ignorance vs. Rational Irrationality" (DOC )

Lõpetuseks täpsustaks miks minu jaoks selline lähenemine kummaline on: sest kõige lihtsam viis poliitikat mõjutada on poliitikas minna mitte unistada mingist e-utoopiast.

Maailma on lihtsam parandada läbi eraalgatuste kui poliitika.

Kui poliitikute tegevus sedavõrd häirib, siis kuidas oleks nendest mööda minemisega? Kui toores võim ei huvita vaid hoopis mingi kindel initsiatiiv, siis äkki annaks selle riigi kontrolli alt ära võtmine mingit tulemust? Väiksem riik, mis sekkub inimeste eludesse vähem ja võimaldab rohkem inimestel endil otsustada.

Kui poliitikul pole millegi üle eriti otsustada, siis ei oma tema tegevus ka erilist tähtsust. Las sahmerdab kui tahab, peaasi, et ei sekku pidevalt (ka kaudselt) minu toimetamistesse.

Väikseid täheldusi Rootsist - viilutatud juust

Rootsis on poodidest sageli peaaegu võimatu leida pakendatud valmis lõigatud juustu. Juustu ennast võib leida kümnetes erinevates sortides ja kujudes, kuid mitte valmis lõigatud viiludena. Põhjus selleks on väga lihtne - rootslased kasutavad juustulõikajaid, mille leiutas 1925. aastal Thor Bjorklund Norrast. Mõned aastad hiljem läks juustulõikaja masstootmisesse ja levis kiiresti ka Rootsi.

Wikipedia ültleb, et juustulõikajad on peamiselt kasutusel põhjamaades. Ma kaldun arvama, et see on ka peamine põhjus, miks Rootsi poodidest on keeruline leida valmis lõigatud juustu.

Kommentaaridest

Viimaste postitustega on kaasnenud selline tüütu nähtus nagu "comment spam". Ei meeldi mulle see mõttetu risustamine.

Kuna ma ei taha anonüümseid kommentaare kinni panna, siis peab nüüd inimesest kommenteerija lihtsalt veel ühe sammu läbima - "captcha" testi. Loodan, et see ei vähenda motivatsiooni kommenteerida.

Majandusteadusest ja viroloogiast sünteetilistes maailmates

Video- ja arvutimängudes kujutatavad virtuaalsed maailmad muutuvad üha keerulisemaks ning pakuvad üha rohkem huvi nii sotsioloogidele kui majandusteadlastele, kes näevad sadade tuhandete osalejatega virtuaalsetes maailmades huvitavaid võimalusi ja arenguid.

Alles see oli kui mõned ettevõtlikud isikud suutsid ennast Ultima Online'is leitud/ostetud/vahetatud virtuaalse kolaga elatada müües sea edasi eBay'l. 2003. aasta BBC artiklist:

Sites such as eBay, Player Auctions and Tradespot list items, characters and player accounts for sale.

The amounts being traded are huge. Figures collected by economist Edward Castronova show that the total dollar value of what is being traded, excluding EverQuest items, runs into the millions.

Mr Dibbell has become an itinerant merchant wandering the land of Britannia seeking out gold and other goods to sell.

"I've discovered that there is a food chain and the producers are at the bottom and the merchants are at the top," he says.

Artiklis mainitud majandusteadlaselt Edward Castronova'lt ilmub peatselt raamat Synthetic Worlds: The Business and Culture of Online Games, mille ilmumise eel andis mees intervjuu The Guardianile. Üks Castronova huvitavamaid täheldusi:

JS: Are these games doing to closed societies what the Voice of America did to the Soviet Union in the cold war?

EC: Much, much more intensely. Right. I think the smart thing for the US state department to do today is build a game about Islam but make it a democracy. And set it up so that every 16-year-old from Morocco to Pakistan can go into that world when they get a computer. Not say anything overt about democracy but have them play - have them vote, for example.

Terve intervjuu on huvitav ning käsitleb muuhulgas virtuaalsete maailmade kasutamist sotsiaalseteks eksperimentideks (kommunism, marksism - aga palun!).

Soovitan kõigile, keda sünteetilistes maailmates toimuv huvitab.

Natuke teise nurga alt, kuid võib-olla veel huvitavam on hiljuti World of Warcraft'is toimunu, mille käigus pääses valla "virutaalne katk", mis ei oleks pidanud levima:

Game administrators were baffled. As they scrambled to quarantine areas of the game world, the disease quickly spread beyond their control. Partially to blame was the game's "hearthstone" feature, which allows players to essentially teleport from one area to another, and which made it possible for the plague to reach the most distant regions of the map in just minutes.

Eventually the game's administrators came up with a "spell" to cure the plague and managed to distribute it to the players en masse. But the legacy of Corrupted Blood remains. While software viruses are nothing new, Corrupted Blood is unique in that it's the first such infection ever to spread through a virtual environment without being deployed by malicious intent. It was, in a certain sense, naturally occuring in its environment. You might even say it evolved and sought self-propagation, just as any lifeform would do.

Mida keerulisemaks muutuvad virtuaalsed/sünteetilised maailmad seda keerulisem on nende loojatel ennustada ja ette näha väikestest muudatustest tulenevaid probleeme. Isegi programmeerija ei ole kõike nägev ning arvestav jumal vaid inimene, kes teeb aeg-ajalt vigu.

Kui suudaks nüüd veel ainult ise uuesti mängima hakata aga...lihtsalt ei julge selle ajaneelajaga maadlema hakata.

Järjekordadest Rootsis - on ka teisi kriitikuid

Mõni aeg tagasi kirjutasin järjekordadest Rootsis. Tõestuseks sellest, et ma pole enda kirjeldustega liiale läinud pakun lugemiseks artikli The Localist, mis vahendab Rootsi uudiseid inglise keeles. Seega mõned näited artiklist Stockholm Syndrome: The Waiting Games:

As I write, I am waiting on the phone, on hold to an electricity company. A very gentle and not unattractive voice has just informed me that I am number 73 in the queue and that my call will be answered shortly.
* * *
Yesterday lunchtime as I popped into Systembolaget the red counter flashed 130. I took my ticket. Number 191 - 61 people before me.
* * *
Today I decided to give in to my wanton desire and made a beeline for the balloon-festooned outlet at the end of the main station hall.

There were seven people in the queue for the only till which was open. The sleepy teenager behind the counter was unenthusiastic about her job, rolling her eyes every time the Italian tourists at the front of the queue changed their minds.

Someone who seemed to be slightly more senior - judging by the lack of eye contact with the customers, an acquired skill among reluctant serving staff - loitered behind the burger racks.

The Italians drifted off and the queue, which by this time had built up behind me, shuffled forward. It was all happening in slow motion. Even the McMusic was slowing down.

Autor on muide jõudnud põhimõtteliselt samadele järeldustele kui mina:

Of course, the real solution would be to cut the cost of employing people and get them working harder to keep their jobs, but we'll leave the politics to the editorial page.

Lõpetuseks väike soovitus kõigile, kes kavatsevad mingit suuremat äri Rootsis avada:

When operating in Sweden, the labour costs mean you'll never be able to afford to give good service. Indeed, Swedes don't even expect good service.

But what they do expect, more than anything, is that your bad service is distributed equally.

Tasuta internetist Rootsis - Lundi juhtum

Tasuta interneti lubadustest Tallinnas on juba piisavalt juttu olnud ja sellepärast on võib-olla huvitav võrdluseks tuua Lundi kogemus ja muudatused, mis siinses süsteemis aset leiavad. Ehk on sellest võimalik teha mingi huvitav järeldusi ka Tallinnale.

Kui ma augusti lõpus Lundi tulin, siis üks esimesi prioriteete oli interneti ühenduse saamine. Nagu selgus on ühiselamud, mida haldab kohalik monopol (sellest tulevikus eraldi ja pikemalt), ühendatud Lundi ülikooli võrku ning interneti ühendus peaaegu tasuta. Miks peaaegu? Selgus, et interneti kulud on kenasti rendi sisse peidetud, seega puudub igasugune ette kujutus sellest, palju ma enda keskmiselt 4 Mbit/s'se ühenduse eest maksan. Tõenäoliselt vaid natuke rohkem kui kodus 1 Mbit/s ühenduse eest. Kõlab hästi, kuid ma pole veel klienditeeninduseni jõudnud.

Mulle jääb üha rohkem ja rohkem mulje, et suur hulka rootslasi on paberimajandusse armunud, eriti ametnikud, kes lasevad sul hea meelega täita vormi, kus on mingi veidrus või jaburus. Näiteks interneti ühenduse saamiseks pead täitma ülikooli rahvusvahelises osakonnas avalduse, kus peab olema toodud toas oleva ethernet pordi number, ühendust kasutava arvuti MAC aadress (et ikka keegi teine ei kasutaks), toas elava inimese nimi ja allkiri ning siis veel rendilepingu sõlminud isiku kinnitus, et ta lubab toas elaval inimesel interneti kasutada...isegi kui tegu on sama isikuga. Täidad vormi ära ja viid neile tagasi. Mida nemad teevad? Panevad selle täiesti tavalisse posti, mis saadetakse kuskile keskusesse, kust siis internet järgmise nädala või kahe pärast sisse lülitatakse. Semestri alguses kaldub ooteperiood enamasti kahe nädala poole.

Mingit prioriteetide seadmist selline süsteem ei võimalda ja inimene, kes kasutab interneti 5 minutit päevas (näiteks mail vaatamiseks) võrdsustatakse inimesega, kes soovib interneti kasutada (näiteks tööasjade tegemiseks) mitu tundi päevas. Näib nagu oleks teenus tasuta, kuid kaudselt maksavad kõik sama palju. Informatsioon, traditsiooniliselt kaasneb hindadega (loe: hind on informatsioon) jääb seega teenuse pakkujal saamata ja kõik kliendid on võrdselt ebamugavas olukorras.

Ei saa vähem maksta ja kauem oodata, ei saa rohkem maksta ja vähem oodata. Kannatab ka teenuse kvaliteet - peamiselt nende silmis, kes oleksid nõus maksma rohkem.

Oma roll on siin mängida ka mugavusel, mis kaasneb monopolistliku staatusega. Ühiselamuid varustab interneti ühendusega Lundi ülikool, mis kasutab selleks majasid haldava sihtasutuse võrku. Internetipakkuja ei pea kartma konkurente, sest teab, et kliendil puudub ligipääs alternatiividele. Ta peab leppima selle teenuse ja kvaliteediga, mida talle pakutakse. Kõik.

Kuigi teenuse eest maksavad läbirendi kõik võrdselt, mõjutab hindade selgem välja toomine ja sidumine reaalselt kasutatava teenusega oluliselt kasutamist ennast. Heaks näiteks sellest on p2p programmid.

Nagu isegi võite arvata ei ole p2p programmid paljudele tudengitele midagi võõrast. Lundis elab umbes 50 000 tudengit, kellele seast võib leida tuhandeid BitTorrent'i või Kazaa kasutajaid. Hiljuti ületas aga p2p programmide kasutajate hulk ülikooli võrgu mahu piirid. Tavalise veebilehekülje laadimini tuletas äkki meelde vanu häid 28.8Kbit/s aegu ja pahandust oli rohkem kui küllaga.

Ülikooli IT administraatooril ei jäänud muud üle kui paika panna uued reeglid: p2p programmide kasutamine LUNET'is keelati ära. Monitooring toimub nii protokollide kui sisse tulevate ühenduste järgi. Siiani pole ükski tudeng p2p programmi kauem kui 30 minutit kasutada saanud. Katsetajaid ootab ees 48 tunnine interneti moratoorium pärast mida nad võivad süsteemi uuesti proovile panna. Järgneb järgmine 48 tunnine interneti keeld. Periood on piisavalt pikk, et hoida p2p programmide kasutajad võrgust eemal, mis on omakorda LUNET'ist taas kasutamiskõlbliku teinud.

Kui ei ole hinda, ei ole inimestel endil võimalik piiranguid seada ning suunata olemas olevat vaba ressurssi neile, kes seda kõige kõrgemalt hindavad. Kui hinnasüsteem ei toimi, siis väljendub ressurssi vähesus järjekordades (ravijärjekorrad) või ooteajas (aeglane internetiühendus).

Kui ressurss on näiliselt tasuta, siis üritavad paljud sellest välja pigistada nii palju kui vähegi võimalik - tähtsaks muutub aeg, mitte raha. Lundi tudengitele on tähendab odavus piiranguid programmidele, mida nad võivad kasutada. Paljud nendest oleks nõus aga natuke rohkem maksma, et saada see p2p programmide kasutamise võimalus tagasi.

LUNET'i ummistumisele järgnenud arutelude käigus jõuti järeldusele, et p2p programmide keelamine pole pikemas perspektiivis praktiline ja tudengite poolset nurinat oli niigi küllaga. Lahenduseni jõuti sellel suvel, kui LUNET otsustas loobuda ühiselamute varustamisest internetiga. 26. oktoobrist alates seisab tuhandetel tudengitel ees teenusepakkuja vahetus.

Kuna ühiselamutesse veetud kaablite võrk koos mõnede tähtsamate sõlmedega kuulub ühiselamuid haldavale sihtasutusele, siis on tegu olukorraga, kus infrastruktuuri haldab üks firma, kuid teenuseid samal infrastruktuuril võivad pakkuda mitmed firmad. Esialgne üleminek peaks tudengitele pakkuma võimalust valida kuni kolme erineva teenusepakkuja vahel. Mõne aja pärast laieneb pakutavate teenuste ja kiiruste hulk, seega saab iga tudeng valida just talle sobiv lahenduse - nii kiiruse kui hinna poolest.

Selgem hinna, kiiruse ja teenuse kvaliteedi sidumine võimaldab olemas olevat infrastruktuuri tõhusamalt kasutada. Konkurents erinevate pakkujate vahel hoiab hinna madalal ja sunnib teenusepakkujaid eristuma konkurentidest kas hinna, kiiruse või teenuse kvaliteedi poolest. Kliendid maksavad aga ainult selle eest, mida nad soovivad SAADA mitte selle eest mida neile ANTAKSE.

Lundis on ka omamoodi munitsipaalvõrk - Lunds Stadsnät ehk LSN -, mis koosneb mitmetest WiFi punktidest üle kogu linna. Kui ma augustis lõpus Lundi jõudsin, siis oli see meeldivaks üllatuseks, mis võimaldas mõnevõrra kannatlikumalt oodata interneti sisselülitamist minu elamus. Kiirus oli muljetavaldav kuni 5Mbit/s ja ligipääs polnud millegi poolest piiratud.

Kasutasin LSN'i vahendusel ka BitTorrentit ja mõnda teist p2p programme, kuid kauaks seda lõbu ei jätkunud.

Alates 1. septembrist peab LSN'i kasutamiseks omama vähemalt Rootsi isikunumbrit (personnummer), mis eeldab kohalikus maksuametis päris korraliku paberimäärimist ja eeldust, et sa jääd Rootsi rohkem kui aastaks. Isegi kui isikunumber on olemas on tasuta ligipääs piiratud 1 tunnile sessiooni kohta. Kasutada saab ainult HTTP ja HTTPS protokolle. Loomulikult on võimalus ka maksta nii 50 SEKi kuus, mis seab ühe sessiooni maksimaalseks pikkuseks 12 tundi ja lubab kõigi protokollide kasutamist.

Taas, tasuta teenust lihtsalt ei olnud rentaabel üleval hoida. Midagi pidi muutuma ja selleks millekski oli hinna sisse toomine. Kasutajal on nüüd selge ettekujutus sellest, mida ta saab tasuta ja mille eest ta peab maksma, kus peitub lisandväärtus.

Järeldusi?

Nagu valvsamad kodanikud jätkuvalt märgivad on Res Publica "tasuta" interneti lubadusega trobikond probleeme, mis tõenäoliselt enne valimis lahendust ei leia.

Loodan, et arengud Lundis valgustavad kogu "tasuta" fenomeni ja annavad ka mingi ettekujutuse sellest, et "tasuta" tähendab valikuid - loobumist kiirusest, mugavusest või järjekordi/ooteaegu. Inimesi huvitavad üha vähem ja vähem piirangud ning nad on nõus nende piirangute vältimis eest maksma.

Isegi Rootsis.

Kas Saksamaad ootab ees 4 aastat stagnatsiooni?

Eile toimusid Saksamaal valimised ja võitja on...vist...Angela Merkel'i CDU/CSU 35,2% Gerhard Schröderi SPD ees, mis sai 34,3% häältest.

Miks "vist"?

Kummalgi erakonnal ei näi olevat koalitsioonipartnerit, kellega annaks valitsust moodustada. SPD traditsioonilised liitlased Rohelised said 8,1% häältest ja CDU/CSU liitlased FDP (ettevõtlust ja äri toetav erakond) sai 9,8% häältest. SPD'l on võimalus moodustada koalitsioon ka PDS'iga (endised kommunistid), kes võitsid 8,9% häältest, kuid nii SPD eesotsas Schröderiga kui PDS eesotsas Lafontaine'iga on sellise koalitsiooni juba välistanud - esimene enne valimisi, teine vahetult pärast.

Mõni tund veel õhus püsinud kartus, et CDU/CSU saab vähem kohti parlamendis pole õnneks tõeks osutunud ja vähemalt minu arvates jääb Merkel'ile õigus valitsuse moodustamiseks. Samas on Schröder mõista andnud, et tema olukord päris nii ei tõlgenda.

Kui mõned kommentaatorid jõudsid juba spekuleerida kahe suure erakonna koalitsioonis, siis sellele mõttele tõmbas Schröder põhimõtteliselt vee mõni minut tagasi peale. CNN vahendab:

Schroeder, speaking later at Social Democratic Party (SDP) headquarters in the capital, told supporters: "They claim a political mandate but this is something I cannot understand.

"Those who wanted change in the office of chancellor have failed grandly. I do not understand how the (conservatives) could be so arrogant and self-assured now they are facing a disastrous election result," Schroeder said.

"Over the next four years there will be a stable government under my leadership," he said.

Kui nüüd Schröderi retoorika kõrvale jätta, siis kõige suuremad kaotajad - võrreldes eelmiste valimistega - on ikkagi SPD kandidaadi.

Mida tähendab selline määrmatus Saksamaa ja terve Euroopa jaoks?

Ei midagi head.

Saksamaa vajab reforme ja tundub, et see ei mahu pähe ainult Ida-Sakslastele, kellest korralik päris suur hulk elab jätkuvalt mingis unenägude maailmas ja hääletas PDS'i poolt. Juba enne valimis hakkasid külmasõjaaegsed piirid esile kerkima ja vaevalt, et olukord tänu värsketele valimistulemustele muutub.

Medienkritik on ära toonud mõned asjakohased graafikud valijate jaotumisest ning kontrastiks kõrvale ka graafik töötusest. Nagu mees ise kirjutab:

Reunification has had very clear political consequences for Germany. Without the eastern voters, the SPD would have clearly lost the past two elections.

Kaua peavad "wessid" "osside" lapsikule jonnakusele vastu? Kes ja millise koalitsiooni moodustab? Kas võimuiha toob PDS'i ikkagi kellegi koalitsiooni?

Kui on häda, siis ei jää vist midagi üle...

"I think I MAY NEED A BATHROOM break?" - George W. Bush.

Heh.

Google siseneb blogide otsingu turule

Technorati, BlogPulse ja PubSub on endale saanud väärika konkurendi Google'i Blog Search'i näol (beeta loomulikult).

Esmamulje on...googellik ehk siis lihtne ja selge kasutajaliides päris ülevaatlike tulemustega! (via Marginal Revolution)

Kristjan Otsmann blogib Brüsselist

Kaugeltki kõik huvitavad üritused ei leia Eesti ajakirjanduses kajastamist - eriti kui nad toimuvad väljaspool riigi piire. Õnneks on meil ettevõtlike blogijaid, kes ei pea paljuks mõned read toimuvast kirja panna.

Kristjan Otsmann viibib praegu Brüsselis üritusel Debates on the Digital Society ja ma loodan, et esialgsele sissejuhatavale postitusele ja tänasele kokkuvõttele (teemaks usaldusväärsus ja eetilisus) tuleb lisa homme.

Kristjani blogi Vurle Unarnurk

eBay ostis Skype'i ehk can you say PayPal?

Täna/eile selgus, et Skype'i jaoks kõige soodsama pakkumise tegi lõpuks eBay. Aktsiaid ja raha kokku 2,6 miljardi dollari eest.

Samas pani see tehing taas mõtlema hiljuti Reasonis ilmunud artiklile Who killed PayPal?, mis on ühtlasi ka raamatu The PayPal Wars: Battles With eBay, the Media, the Mafia, and the Rest of Planet Earth arvutus.

Artiklis vaatleb Radley Balko PayPal'i algusaastaid, kuidas entusiasmist ja tahtest pakatavad noored tahtsid maailma muuta, kuidas nende ettevõtlikus ning innovaatilisus võimaldasid neil leida probleemidele huvitavaid ja omapäraseid lahendusi. Kuid nii kuidas kasvas firma, laienes üha rohkem traditsioonilisemate firmade (loe: pankade) territooriumile hakati neid pommitama kohtukutsetega ja pidurdama regulatsioonidega - seda kõike loomulikult "tarbijakaitse" lipu alla:

The financial pressures of battling aggressive government officials and opportunistic class action lawyers, all while trying to stave off a better-funded competitor, soon became too much for the still-young company to bear. “It was clear,” Jackson writes, “that PayPal now faced many challenges outside the marketplace. Entrepreneurial nimbleness may have helped us survive the company’s post-merger internal turmoil and Billpoint’s fierce competitive charge, but these new threats would require a different approach.”

In July 2002 PayPal executives sold the start-up firm to their longtime nemesis, eBay. Jackson notes that the sale had some obvious benefits. The company’s new parent already had a formidable, well-funded legal team in place to deal with PayPal’s litigation and regulation troubles. Also, eBay promised to do away with Billpoint, essentially securing PayPal’s position as the premier online payment provider.

But there were significant drawbacks too—most of them for consumers. Instead of allowing its customers to transact voluntarily with anyone they please, eBay, whose conciliatory approach is touted within the company as its “culture of community,” settled the PATRIOT Act charge with the Justice Department for $10 million and agreed to bar its customers from using the service for online gambling. Shortly thereafter, PayPal announced the even stricter policy that ensnared Quick and Merritt (though both accounts were later reactivated). The new terms of service prohibited the use of PayPal not only for adult-oriented purchases but for “non-adult services whose Web site marketing can be reasonably misconstrued as allowing adult material or services to be purchased using PayPal.”

PayPal today is a far cry from Thiel and Levchin’s dream.

Mulle on jäänud mulje, et Skype pole sama keerulisesse situatsiooni veel sattunud, kuid konkurente suure rahakotiga hüppab põõsast välja nii paremalt (Microsoft) kui vasakult (Google). Telekommid on kadedusest juba niigi roheliseks minemas ning hirm, et tavatelefoniga pole varsti enam suurt midagi teha pakub kindlasti nii mõnelegi telekommi bossile unetuid öötunde.

Samas on esimesed otsustatavad sammud Skype vastu vähemalt Hiinas juba astutud. Postimees vahendab (via BC blogi):

Päevalehe Shanghai Daily teatel hakkas China Telecom hiljuti blokeerima Skype'i teenuste kasutamist Shenzheni linnas.

Ajalehe andmeil kavatseb ka internetiteenust pakkuv suurettevõte keelustada Skype'i kaudu internetikõnede tegemise võimaluse kogu riigis.

. . .

Skype võimaldab hiinlastel teha arvuti vahendusel kaugekõnesid Ameerika Ühendriikidesse ja Euroopasse kuni 40 korda odavamalt kui China Telecom.

Kaugekõnede eest kasseeritud raha moodustas umbes 20 protsenti China Telecomi möödunud aasta kasumist.

Loodetavasti annab eBay juristide armee ja paks rahakott Skype'ile peatselt võimaluse tegutseda vabalt ka Hiinas.

Rootsi kõrgharidus - tasuta kuid tagamõttega

Kommentaarides tõusis esile küsimus Rootsi tasuta haridussüsteemist ja sellest, kuidas ma seda sotsiaaldemokraatliku nähtust ära kasutan samas kurtes mõnede sotsiaaldemokraatliku ühiskonna korralduse puuduste üle. Tegelikult ei ole olukord aga sugugi nii ühekülgne kui esialgu võib näida - isegi mitte hariduse kohalt.

Rootsi haridussüsteemi ümber käivas debatis on viimaste aastatega jõutud konsensusele, et lokaalset haridust pole mõtet anda maailmas, mis globaliseerub ja kus erinevatest kultuuridest pärit inimeste oskus koos töötada omandab üha suuremat tähtsust. See ei ole aga lihtsalt tühipaljas retoorika vaid ka sügavalt majanduslike kaalutlustega otsus:

1. 1993. aastal alustati ulatuslike reformidega Rootsi kõrghariduses, sest paljude arvates oli süsteem liiga jäik, kaotamas rahvusvahelist prestiizi ning kvaliteeti. Teine reformide laine leidis aset alates 2001. aastast ning keskendus jätkuvale detsentraliseerimisele ja erasektori finantseerimis panuse jäkuvale suurendamisele, et rahuldada kvalifitseeritud spetsialistide vajadust erasektoris.

2. Nii nagu Eestil on ka Rootsil ees tõsisem demograafiline kriis, mis ei lähe mööda ka kõrgharidusest. Kõik arenenud majandused vajavad üha rohkem ja rohkem kõrgharidusega spetsialiste ning kui neid ei ole võimalik leida kodust tuleb hakata vaatama mõnevõrra kaugemale, sest mitmete tehnilistemate erialade vastu on juba praegu kohalike huvi murettekitavalt väike.

Rahvusvahelistes ettevõtetes - nagu eelnevalt mainitud - omab aga üha tähtsamat rolli koostöö oskus. Kuna kõiki Rootsi tudengeid ei ole võimalik saata välismaale avaneb just läbi välistudengite suureneva osakaalu rahvusvahelise koostöökogemuse omandamise võimalus ka nendele tudengitel, kes koduülikoolist kaugemale ei jõua.

3. Mainimata ei saa jätta ka välistudengite panust Rootsi majanduses. Minu esialgsete arvutuste kohaselt läheb üks semester siin maksma umbes 40 000 - 50 000 tuhat eesti krooni, kui tagasihoidlikult elada. Ainuüks Lundis on aga natuke alla 2000 välistudengi, mis on vähemalt 80 miljonit eesti krooni semestri. Kokku on Rootsis erinevate allikate kohaselt 15 - 28 tuhat välistudengit. Võttes aluseks konservatiivse keksmise ehk 20 000 tudengit, selgub, et välistudengid pumpavad Rootsi majandusse semestris vähemalt 800 miljonit eesti krooni ehk siis üle 1,5 miljardi eesti krooni aastas. 100 miljonit Eurot. Pole paha - kusjuures eelnevast arvestusest jäävad välja kaudsemad ja abstraksemad tulud.

Eelnevat arvutust ei tasu liiga tõsiselt võtta, kuid mingi pildi peaks see ikkagi looma - välistudengitele tasuta hariduse pakkumine ei ole niisama raha musta auku loopimine vaid kõigile osapooltele kasulik tehing, eriti kui riigi rahakott sellele vähegi vastu peab.

4. "Tasuta" on argument, mis võimaldab nii mõnelgi andekal tudengil, kes muidu on sunnitud piirduma koduse valikuga, otsustada Rootsi kasuks, kasutada siinseid võimalusi. Rootslased on teadlikud, et inimene, kes on Rootsis õppinud vaatab tulevikus näiteks uut äri asutades ka Rootsi poole, nii finantseerimise kui oskuste osas. Taas, rootslastel on sellest ainult võita.

Algab Vabalogi Rootsi ajastu

Olen veendunud vaba turumajanduse pooldaja ja pole ka sellest saladust teinud, et olen sotsiaaldemokraatia suhtes, mis pidevalt kõike reguleerida ja ümber jagada üritab, ülimalt skeptiline ning Rootsi sotsiaaldemokraatiast isegi pikemalt kirjutanud, et osasid eksiarvamusi hajutada. Minu arvamused võib küll lihtsalt ideoloogiliseks juraks tembeldada, kuid see tähendaks ka majandusajaloolase Mauricio Rojas'e Sweden after the Swedish Model uurimuse juraks tembeldamist.

Huvi muutuva Rootsi vastu oli ka üks põhjuseid, miks otsustasin aastaks just Rootsi magistrantuuri minna, elada ühiskonnas, mis on sotsiaaldemokraatiast ja selle põhimõtetest läbi imbunud, kuid on siiski mõistmas, et samas vaimus enam jätkata ei saa ja muutumisest pole pääsu.

Teine põhjus, miks langetasin valiku just Rootsi kasuks oli võimalus osaleda programmis, mis mind huvitab, rahvusvahelises seltskonnas ja seda kõike tasuta.

Kuna augustis lõpus sai Vabalog aastaseks enam kui 175 postitusega, siis on ehk praegu ka sobiv hetk märkida, et järgmiste kuude ehk isegi aasta jooksul on plaanis rohkem jälgida arenguid Rootsis ja seda, mida eestlastel on/ei ole Rootsilt ja rootslastelt õppida...vähemalt minu arvates.

Järjekorrad: kas probleem ainult Lundis või terves Rootsis

Teise riiki kolimisel hakkavad märksa teravamalt silma torkama seigad, millele kodus ei pruugi üldse tähelepanu pööratagi. Esimese kahe nädalaga on mulle Rootsis silma torganud nähtus, mis Eestis on haruldane ja tema esinemise korral pigem triviaalne: pikad järjekorrad.

Kuna Rootsis on miinimumpalk päris kõrge, tööandjate maksud samuti arvestatavad ja võimalus töötajaid hooajaliselt palgata ja vallandada peaaegu olematu, siis võib enamuses teenindusega tegelevates asutustes kohata järjekordi või muid tööjõu puudusest tingitud probleeme.

Minu esimene kokkupuude järjekordadega oli Lundi ülikooli rahvusvaheliste tudengite majutusosakonnas, mis töötab vaid mõned tunnid päevad ja kus kümneid ja kümneid tudengeid teenindab vaid kaks (heal juhul kolm) inimest. Kuna mõned probleemid on keerulised, siis kulub nende lahendamiseks kümneid minuteid ja järjekorrad on kerged tekkima. Kuigi meiega tegelev personal on kompetentne ja sõbralik oleks neile hädasti kedagi appi vaja, kuid kuidas sa palkad inimesi juurde, kui enamus probleeme saab esimese kuuga lahendatud? Millega õigustada inimese tööle võtmist, kes peaks enamuse aastast lihtsalt käed rüppes istuma? Need, kes tööotsa siiski saavad on enamasti just kõige produktiivsemad ja usinamad inimesed, kuid ka nemad on inimesed ja kõike korraga lihtsalt ei suuda teha. Sellises olukorras on aga järjekorrad lihtsad tekkima.

Välistudengil on loomulikult järjekord ideaalne sotsialiseerumiskoht, sest kaua sa ikka lakke vahid - pigem teed juttu ees ja taga olijatega, torgid neid küsimustega ja proovid neist mingit huvitavat või kasuliku informatsiooni välja pigistada, kuid need, kes pärit Ida-Euroopast või USA'st jätavad harva mainimata, et järjekord kuidagi aeglaselt liigub.

Kui ma esimesel päeval peale lõunapausi ootasin uste avamist, tekkis mitte formaalne järjekord ehk kõik teadsid, kes on nende ees, kuid mitte seda, kes on nende taga. Kui lõpuks uks avati joosti järjekord "uueks". Minu järel oodanud rootslane oli aga väga pettunud, kui nägi, et mina tormi ei jooksnud ja olin valmis ka tagapool ootama - nagu ta mulle kiiresti selgeks tegi peab enda õiguste eest ALATI võitlema. Ja tõesti, kui sa ei kaitse enda kohta järjekorras, siis avastad kiiresti, et ootad märksa kauem kui esialgu arvestasid.

Restoranid on samuti kohad, kus tööjõupuudus silma hakkab. Mida rohkem kesklinna lähed, seda pikemaks muutuvad ooteajad. Pole sugugi haruldane, et selleks ajaks kui teenindaja sulle toidu lauda toob, on see juba parajalt jahtunud. Kui sulle üritatakse siiski enne kõike kuuma toitu tuua, märkad, et lauad ei saa koristatud või arve saamine võtab rohkem aega kui näiteks pizza tegemine. Teenindajate süüdistamine on aga mõttetu, sest mitte kordagi ei näe neid niisama passimas - ikka on neile kuskile kiire, midagi vaja teha.

Omaniku vaatenurgast on arusaadav, et kuni veel vähegi kannatab ilma personali juurde palkamata läbi ajada, siis tasub seda ka teha, sest lisatöötaja palkamine lihtsalt ei tasu ennast ära ja võib aktiivsema hooaja lõppedes põhjustada kahjumi ja osutuda saatuslikuks.

Poed (umbes Selveri suurused) torkavad põhimõtteliselt sama probleemiga silma.

Järjekorrad kassades on sageli kümnete ja kümnete minutite pikkused ning mõte osta üks või kaks asja taandub kiiresti kalkuleerivaks "mida mul järgmise nädala jooksul võiks vaja minna" mentaliteediks, isegi kui pood asub vaid viie minuti kaugusel. Ainult ühe paki mahla ostmine lihtsalt ei tasu ennast ära kui sa pead järjekorras mitukümmend minutit passima. Poes ringi jalutades torkab aga silma, et kaup, mis jõuab poodi suurtes blokkides jõuab niimoodi ka müügisaali, meenutades rohkem Säästumarketit kui Selverit või Prismat.

Taas, tihti lihtsalt pole mõtet personali juurde palgata ainult selleks, et nad midagi lahti pakiksid või ilusti virna seaksid. Loomulikult annavad töötajad endast parima, kuid kui järjekorrad on pikad, siis läheb enamus töötajate ajast kassades istumisele.

Mulle on jäänud ka mulje, et uue poe ehitamine/avamine on keeruline protsess, mida pidurdavad kinnisvara arendamise regulatsioonid. Selle tõttu jätavad enamus poode minu kui tallinnlase jaoks suht krampliku ja kokku surutud mulje, kus mõned riiulid ulatavad kõrgemale kui minu käsi- kusjuures ma pole sugugi lühike inimene.

Kuid inimesed on leidlikud - nii on täiesti normaalne osa ka kiduramast restoranist salatinurk või salat, mis sulle kiiresti lauda tuuakse, sest kui sa oled juba midagi söönud ei jaluta sa ka niisama minema. Poodides on aga televiisor kassa kohal täiesti tavaline nähtus. Tõsi, peamiselt tuleb sealt reklaami, kuid vähemalt ei pea sa eesseisja kukalt vahtima vaid võid lasta kireval pildil ennast lõbustada.

Loodan, et eelnevast ei jäänud mulje nagu oleks tegu väga tõsiste probleemidega. Pigem on need väiksed ebamugavused, mis kogunevad ja millega mina lihtsalt ei ole harjunud. Lõppude lõpuks, kui probleemid oleksid väga teravad, siis oleks need juba lahendatud. Samas on mul keeruline jätta mainimata, et lõdvemad regulatsioonid vallandamise osas ning madalam miinimumpalk (või selle puudumine) võiks märgatavalt lühendada paljusid järjekordi ning suurendad üleüldist tööhõivet, seda eriti vähese haridusega immigrantide seas.

Vabalog elab...

Varsti õnnestub ehk Vabalogile jälle hoogu juurde anda ja regulaarsemalt postitama hakata. Miks viimasel ajal uusi postitusi pole saab selgitatud juba järgmises postituses - natuke internetist, natuke kapitalismist ja natuke järjekordadest.