reede, september 23, 2005

Tasuta internetist Rootsis - Lundi juhtum

Tasuta interneti lubadustest Tallinnas on juba piisavalt juttu olnud ja sellepärast on võib-olla huvitav võrdluseks tuua Lundi kogemus ja muudatused, mis siinses süsteemis aset leiavad. Ehk on sellest võimalik teha mingi huvitav järeldusi ka Tallinnale.

Kui ma augusti lõpus Lundi tulin, siis üks esimesi prioriteete oli interneti ühenduse saamine. Nagu selgus on ühiselamud, mida haldab kohalik monopol (sellest tulevikus eraldi ja pikemalt), ühendatud Lundi ülikooli võrku ning interneti ühendus peaaegu tasuta. Miks peaaegu? Selgus, et interneti kulud on kenasti rendi sisse peidetud, seega puudub igasugune ette kujutus sellest, palju ma enda keskmiselt 4 Mbit/s'se ühenduse eest maksan. Tõenäoliselt vaid natuke rohkem kui kodus 1 Mbit/s ühenduse eest. Kõlab hästi, kuid ma pole veel klienditeeninduseni jõudnud.

Mulle jääb üha rohkem ja rohkem mulje, et suur hulka rootslasi on paberimajandusse armunud, eriti ametnikud, kes lasevad sul hea meelega täita vormi, kus on mingi veidrus või jaburus. Näiteks interneti ühenduse saamiseks pead täitma ülikooli rahvusvahelises osakonnas avalduse, kus peab olema toodud toas oleva ethernet pordi number, ühendust kasutava arvuti MAC aadress (et ikka keegi teine ei kasutaks), toas elava inimese nimi ja allkiri ning siis veel rendilepingu sõlminud isiku kinnitus, et ta lubab toas elaval inimesel interneti kasutada...isegi kui tegu on sama isikuga. Täidad vormi ära ja viid neile tagasi. Mida nemad teevad? Panevad selle täiesti tavalisse posti, mis saadetakse kuskile keskusesse, kust siis internet järgmise nädala või kahe pärast sisse lülitatakse. Semestri alguses kaldub ooteperiood enamasti kahe nädala poole.

Mingit prioriteetide seadmist selline süsteem ei võimalda ja inimene, kes kasutab interneti 5 minutit päevas (näiteks mail vaatamiseks) võrdsustatakse inimesega, kes soovib interneti kasutada (näiteks tööasjade tegemiseks) mitu tundi päevas. Näib nagu oleks teenus tasuta, kuid kaudselt maksavad kõik sama palju. Informatsioon, traditsiooniliselt kaasneb hindadega (loe: hind on informatsioon) jääb seega teenuse pakkujal saamata ja kõik kliendid on võrdselt ebamugavas olukorras.

Ei saa vähem maksta ja kauem oodata, ei saa rohkem maksta ja vähem oodata. Kannatab ka teenuse kvaliteet - peamiselt nende silmis, kes oleksid nõus maksma rohkem.

Oma roll on siin mängida ka mugavusel, mis kaasneb monopolistliku staatusega. Ühiselamuid varustab interneti ühendusega Lundi ülikool, mis kasutab selleks majasid haldava sihtasutuse võrku. Internetipakkuja ei pea kartma konkurente, sest teab, et kliendil puudub ligipääs alternatiividele. Ta peab leppima selle teenuse ja kvaliteediga, mida talle pakutakse. Kõik.

Kuigi teenuse eest maksavad läbirendi kõik võrdselt, mõjutab hindade selgem välja toomine ja sidumine reaalselt kasutatava teenusega oluliselt kasutamist ennast. Heaks näiteks sellest on p2p programmid.

Nagu isegi võite arvata ei ole p2p programmid paljudele tudengitele midagi võõrast. Lundis elab umbes 50 000 tudengit, kellele seast võib leida tuhandeid BitTorrent'i või Kazaa kasutajaid. Hiljuti ületas aga p2p programmide kasutajate hulk ülikooli võrgu mahu piirid. Tavalise veebilehekülje laadimini tuletas äkki meelde vanu häid 28.8Kbit/s aegu ja pahandust oli rohkem kui küllaga.

Ülikooli IT administraatooril ei jäänud muud üle kui paika panna uued reeglid: p2p programmide kasutamine LUNET'is keelati ära. Monitooring toimub nii protokollide kui sisse tulevate ühenduste järgi. Siiani pole ükski tudeng p2p programmi kauem kui 30 minutit kasutada saanud. Katsetajaid ootab ees 48 tunnine interneti moratoorium pärast mida nad võivad süsteemi uuesti proovile panna. Järgneb järgmine 48 tunnine interneti keeld. Periood on piisavalt pikk, et hoida p2p programmide kasutajad võrgust eemal, mis on omakorda LUNET'ist taas kasutamiskõlbliku teinud.

Kui ei ole hinda, ei ole inimestel endil võimalik piiranguid seada ning suunata olemas olevat vaba ressurssi neile, kes seda kõige kõrgemalt hindavad. Kui hinnasüsteem ei toimi, siis väljendub ressurssi vähesus järjekordades (ravijärjekorrad) või ooteajas (aeglane internetiühendus).

Kui ressurss on näiliselt tasuta, siis üritavad paljud sellest välja pigistada nii palju kui vähegi võimalik - tähtsaks muutub aeg, mitte raha. Lundi tudengitele on tähendab odavus piiranguid programmidele, mida nad võivad kasutada. Paljud nendest oleks nõus aga natuke rohkem maksma, et saada see p2p programmide kasutamise võimalus tagasi.

LUNET'i ummistumisele järgnenud arutelude käigus jõuti järeldusele, et p2p programmide keelamine pole pikemas perspektiivis praktiline ja tudengite poolset nurinat oli niigi küllaga. Lahenduseni jõuti sellel suvel, kui LUNET otsustas loobuda ühiselamute varustamisest internetiga. 26. oktoobrist alates seisab tuhandetel tudengitel ees teenusepakkuja vahetus.

Kuna ühiselamutesse veetud kaablite võrk koos mõnede tähtsamate sõlmedega kuulub ühiselamuid haldavale sihtasutusele, siis on tegu olukorraga, kus infrastruktuuri haldab üks firma, kuid teenuseid samal infrastruktuuril võivad pakkuda mitmed firmad. Esialgne üleminek peaks tudengitele pakkuma võimalust valida kuni kolme erineva teenusepakkuja vahel. Mõne aja pärast laieneb pakutavate teenuste ja kiiruste hulk, seega saab iga tudeng valida just talle sobiv lahenduse - nii kiiruse kui hinna poolest.

Selgem hinna, kiiruse ja teenuse kvaliteedi sidumine võimaldab olemas olevat infrastruktuuri tõhusamalt kasutada. Konkurents erinevate pakkujate vahel hoiab hinna madalal ja sunnib teenusepakkujaid eristuma konkurentidest kas hinna, kiiruse või teenuse kvaliteedi poolest. Kliendid maksavad aga ainult selle eest, mida nad soovivad SAADA mitte selle eest mida neile ANTAKSE.

Lundis on ka omamoodi munitsipaalvõrk - Lunds Stadsnät ehk LSN -, mis koosneb mitmetest WiFi punktidest üle kogu linna. Kui ma augustis lõpus Lundi jõudsin, siis oli see meeldivaks üllatuseks, mis võimaldas mõnevõrra kannatlikumalt oodata interneti sisselülitamist minu elamus. Kiirus oli muljetavaldav kuni 5Mbit/s ja ligipääs polnud millegi poolest piiratud.

Kasutasin LSN'i vahendusel ka BitTorrentit ja mõnda teist p2p programme, kuid kauaks seda lõbu ei jätkunud.

Alates 1. septembrist peab LSN'i kasutamiseks omama vähemalt Rootsi isikunumbrit (personnummer), mis eeldab kohalikus maksuametis päris korraliku paberimäärimist ja eeldust, et sa jääd Rootsi rohkem kui aastaks. Isegi kui isikunumber on olemas on tasuta ligipääs piiratud 1 tunnile sessiooni kohta. Kasutada saab ainult HTTP ja HTTPS protokolle. Loomulikult on võimalus ka maksta nii 50 SEKi kuus, mis seab ühe sessiooni maksimaalseks pikkuseks 12 tundi ja lubab kõigi protokollide kasutamist.

Taas, tasuta teenust lihtsalt ei olnud rentaabel üleval hoida. Midagi pidi muutuma ja selleks millekski oli hinna sisse toomine. Kasutajal on nüüd selge ettekujutus sellest, mida ta saab tasuta ja mille eest ta peab maksma, kus peitub lisandväärtus.

Järeldusi?

Nagu valvsamad kodanikud jätkuvalt märgivad on Res Publica "tasuta" interneti lubadusega trobikond probleeme, mis tõenäoliselt enne valimis lahendust ei leia.

Loodan, et arengud Lundis valgustavad kogu "tasuta" fenomeni ja annavad ka mingi ettekujutuse sellest, et "tasuta" tähendab valikuid - loobumist kiirusest, mugavusest või järjekordi/ooteaegu. Inimesi huvitavad üha vähem ja vähem piirangud ning nad on nõus nende piirangute vältimis eest maksma.

Isegi Rootsis.