Alan Moore - kirjanik, looja, maag

Alan Moore - mõistatus, mis valgustab maailma
Allikas: ce399/research archive

Mulle tundub, et Alan Moore on jätkuvalt üks huvitavamaid inimesi sellel planeedil, kelle eksentrilisus väljendub paljuski meediumis, mille ta on valinud enda mõtete väljendamiseks - koomiksid.

Moore on enda meediumivalikut selgitanud heade mälestustega noorusest, kus Northamptoni halli argipäeva ja monotoonsust aitasid üle elada värvilised koomiksid USA'st, mis avasid hoopis teise maailma ja võimaldasid noorel autoriteedivastasel leida ruumi ka enda vilkale fantaasiale.

Vastupidiselt paljudele teistele autoritele ei piirdunud Moore aga olemas olevate klisheedega vaid kasutas esimesi võimalusi enda loomingut avaldada eksperimentideks koomiksi kui formaadiga ja meediumiga. Ühtlasi pööras noor autor rohkem tähelepanu mütoloogiale ja selle rollile lugudes, mis inimesi köidavad ja USA koomiksites seiklevatest kangelastest oma ajastu ikoonid tegi.

Ei läinud kaua enne kui Moore Inglismaal esimesed auhinnad võitis ja USA koomiksitööstusele (mis igas auhinnatud talendis uut lootust nägi) huvi pakkuma hakkas. Peatselt kirjutas Moore DC Comics ridades - alguses teiste loodud tegelastele uut ja märksa originaalsemat elu pakkudes, kuid hiljem juba legendaarseks saanud isiklike projektide nagu V for Vendetta ja Watchmen raames.

Moore'i karjääri läbiv joon on olnud originaalsus ja koomiksite kui kuntsivormi täieliku potentsiaali esile tõstmine ja lugejatele maailma pakkumine, mis pole realiseeritav traditsioonilisemas kirjanduses ega televisioonis või filmides. Moore on korduvalt rõhutanud, et alates 1980ndatest üritas ta enda lugudes tähelepanu pöörata just sellele, mida on võimalik teha koomiksites, kuid mitte filmides või kirjanduses. See on ka üks peamiseid põhjuseid, miks kinolinale jõudnud osa Moore'i loomingust on tema enda poolt ära põlatud - olgu tegu üle lihtsustatud From Hell'iga või masendavalt labastatud The League of Extraordinary Gentlemen'iga.

The League of Extraordinary Gentlemen filmi puhul on huvitav ka see, et kui Moore'i looming paistab silma koomiksikangelaste prototüüpide ja klisheede oskusliku ja ootamatu kasutamisega, mis võimaldab märksa mitmekihilisemaid ja huvitavamaid lugusid, siis filmi paistab silma just nende klisheede ja kohmakustega, millest Moore on üritanud aastakümneid eemalduda. Mõni ime, et ta enda loomingu Hollywoodi tõlgendustest midagi isegi kuulda ei taha.

Viimase kümne aasta jooksul on Moore minu teada aktiivselt ise osalenud ainult ühes filmiprojektis - The Mindscape of Alan Moore. Tegu on dokumentaalfilmiga, mis sisuliselt üks pikk Moore'i monoloog teemadel, mis ulatuvad tema lapsepõlvest Northamptonis kvantmehaanika tõlgenduste ja arutlusteni sellest, miks mees otsustas traditsioonilise keskeakriisi asemel hoopis deklareerida, et hakkab maagiks. Filmi traileriga on võimalik tutvuda YouTube'is ja tõenäoliselt ei ole terve filmi leidmine suurem probleem kui teada, kust otsida.

Film ise on üllatavaltki kaasahaarav ja Moore'i arutlused kuulsuse, kultuuri, maagia ja fantaasia üle peaksid huvi pakkuma kõigile, keda kunsti ja kultuuri roll inimkonna arengus köidab.

YouTube'i kanali AllanMooreVids vahendusel on võimalik ka osa saada erinevatest Allan Moore'i intervjuudes ja isegi 1980ndatel tehtud dokumentaalfilmist Monsters, Maniac, and Moore.

Kui videost väheks jääb või pigem pakuvad huvi intervjuud, kus Moore mõnel teemal kitsamalt sõna võtab, siis sama inimese poolt, kes kokku pannud YouTube'i kollektsiooni, on arhiveeritud ka kõik veebis saadavad Moore'i intervjuud (seal hulgas podcastid) Allan Moore Interviews leheküljel.

Moore on ka traditsioonilisemaid vorme enda mõtete edastamisel kasutanud nagu romaanid (praeguse seisuga ainult üks) ja esseed, mida on veebist märksa keerulisem leida, kuid mis üldjuhul on otsimise vaeva väärt. Heaks näiteks on 2006. aasta novembris ilmunud essee pornograafia rollist kultuuris Bog Venus versus Nazi Cock-Ring: Some Thoughts Concerning Pornography, mille esimesed lõigud ühendavad endas nii erudeerituse kui kompleksivaba otsekohesuse:

Whether we speak personally or Palaeo-anthropologically, it’s fair to say we humans start out fiddling with ourselves. Our improved scan technology reveals that most of us commence a life of self-pollution while in utero, while if we trace our culture back to the first artefacts that showed we had a culture, then we find ourselves confronted by a hubcap-headed humming-top of tits and ass carved lovingly from limestone, excavated from an Aurignacian settlement discovered in a North-East Austrian village known as Willendorf.

The mighty Robert Crumb, back in his awesomely prolific Weirdo days, depicted the creator of the first Venus of Willendorf as Caveman Bob, a neurasthenic outcast with a strong resemblance to Crumb himself, perpetually horny, crouching in his cave and whacking off over the big-butt fetish woman he’d just made: Homo erectus.

Crumb’s point, in all probability, was that while she may well have functioned as a magic icon to induce fertility, and while to modern eyes she stands as an example of the prehistoric genesis of art, Willendorf Venus was an object of arousal in the eyes of her creator, was a piece of stone-age stroke material, primal pornography. He may also have been saying that if we trace culture to its very origins, we find its instigator to be an obsessive smut-hound and compulsive masturbator much like Crumb himself, or me, or you, or any of us if we are to be entirely candid.

Ma loodan, et Moore jaksab kirjutada ja see viljakas fantaasiamaailm, mis on peidus mehe kohati hirmutava välimuse taga, imbub sealt jätkuvalt välja ka teistele tutvumiseks.

Mida arvaks Adam Smith Arengufondist?

Gavin Kennedy on Adam Smithi elu ja loomingut pikalt ja põhjalikult uurinud ning peab isegi blogi nimega Adam Smith's Lost Legacy, kus kommenteerib artikleid, arvamusi ja isegi blogipostitusi, kus Adam Smith on mainimist leidnud. Üsna sageli on Kennedy sunnitud erinevaid Adam Smith'i tõlgendusi ümber lükkama ja täpsustama, mida Smith on tegelikult kirjutanud või kuidas millessegi võis suhtuda.

Eelmise postituse jätkuks ja täpsustuseks sobib tsitaat ühest Gavin Kennedy hiljutisest postitusest, kus oli juttu riigi sekkumisest majanduse arengusse ja seda ajendatuna Friedrich Listi protektsionismi õigustustest, mis tegelikult ei erine väga nendest argumentidest, mida Arengufondi õigustuseks välja käiakse ehk tegu on "mingi probleemiga", mida saab valitsuse ja avaliku sektori sekkumise kaudu kuidagi kiiremini lahendada.

Kuna Kennedy üritab enda blogi võimalikult poliitikavabana hoida, siis üldjuhul ei lasku ta poliitilistesse diskussioonidesse vaid selgitab, milline ikkagi oli/oleks Adam Smith'i suhtumine või seisukoht:

Smith was pragmatic about changes in policies arising from political economy. He was not an ideologue. He was not in a hurry for change. He looked backwards to how a country arrived at where it was at. He rarely made predictions about the future.

Eestlastelgi on põhjust tagasi vaadata ja mõelda sellele, et miks Eesti on üks edukaimaid idabloki riike. Kust tulid meie vähegi edukamad tehnoloogia või tarkvara ettevõtted? Kas aktiivsetest riigi toetusmeedetest või vabaturu konkurentsist? Kust ja kuidas said alguse Skype, Playtech, Mobi või CV-Online ja kas me saame nendest ettevõtetest rääkida ka siis, kui riigitoetusi poleks?

He observed and reported on what he observed, and he cautioned people who read his books not to rush at making the needed changes he identified in Britain’s political economy. His free trade analysis arose from what the mercantile political economy of Britain since the 15th century had done to hold back the ‘natural’ growth of the economy, which could spread opulence deeper into society, particularly to the vast majority of the labour poor who supported all the rest.

Mulle tundub, et paljud inimesed alahindavad turge ja nende suutlikust koguda väga mitmekülgset infot ja võimaldada seeläbi teha otsuseid, mis ei ole poliitilised vaid majanduslikud - ajendatuna kasumist ja reaalsetest võimalustest mitte niivõrd poliitilisest soovist või võimuahnusest. Ei tasu unustada, et jagades raha Arengufondidele loobume piiratud ressursside puhul millestki muust, kuid kuna selle potentsiaalse "muu" mõju pole võimalik hinnata, siis seda sama hästi kui pole. Ma väidan, et indiviidid (olgu nad suvalisi tarbimisotsuseid tegevad inimesed või investeerimisotsuseid tegevad ettevõtjad) teavad märksa paremini, kuhu suunata enda piiratud ressursse. Jah, Arengufond võib olla edukas, kuid mis alust on meil arvata, et meil ilma Arengufondita halvemini läheks?

He recommended ‘slow and gradual change’in Britain’s monopolistic and protectionist regime, in the interests of ‘common humanity’ to ensure those vulnerable to its dismantling would be able to adjust over a period of time. He didn’t think free trade would ever be completely established, given the institutions and interest groups who benefited from protection.

Ma ei arva, et Euroopa Liidus, kus struktuurifondide rahad on arvestatavad, oleks võimalik Eesti taolises väikeriigis ettevõtluse toetamisest loobuda (summad on lihtsalt liiga suured ja kui meie loobume ei teeks seda teised), kuid samas ei ole meil mingit kohustust üle võtta seda, mis teistes - hoopis teistsuguse arengu ja taustaga - riikides on tehtud.

Kõik need sajad miljonid, mida Tekese läbi on Soome ettevõtjatele jagatud oleks võib-olla madalamate maksude või paindlikuma tööalase seadusandluse näol andnud märksa paremaid tulemusi, millele lisanduks kokkuhoiud maksude kogumise ja Tekese administreerimise kulude näol, kuid kuidas sa midagi taolist mõõdad? Kui tõsiselt võetavad oleks taolised arvutused?

Meil ei ole vaja Eesti riskikapitali, mida administreeritakse tugeva poliitilise surve all vaid võimaldada lihtsalt vaba ligipääsu riskikapitalile, mis tuleks enda kogemuste, oskuste, teadmiste ja võrgustikuga ning on valmis aktiivselt tegutsema, et tagada enda investeeringule edu. Kust ta pärit on ei ole lõppkokkuvõttes tähtis.

Kui 5 aastat tagasi oli riskikapital Eestis probleem, siis täna ei saa seda väita olukorras, kus mitmed skandinaavia fondid siin tegutsevad ja mitmed teised pinda sondeerivad. Probleem lahenes enne kui valitsus jõudis Arengufondi käima lükata ja mulle tundub, et nüüd üritatakse lahtisest uksest sisse murda.

Mulle tundub, et see võiks olla ka üks põhjus, miks Arengufondile on aastate möödudes külge poogitud selline huvitav funktsioon nagu arenguseire.

Mida siis arvaks Adam Smith Arengufondist?

Mulle tundub, et ta kutsuks üles olema ettevaatlik majanduse kunstliku suunamisega ja arengufaasidest üle hüppamisega ning hoiatanud ka panustamast programmidele, millest on kasu vähestele ja mis pigem ajendatud huvigruppide lobist kui reaalsest vajadusest.

Indrek Neivelti lohakad üldistused Aregufondi nimel?

Mõned päevas tagasi sain kirja, mis juhtis tähelepanu Sten Tamkivi blogipostitusele, mis koondas Eesti Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil Tuulelohe lend 2008 välja käidud mõtteid.

Kuna ma ise üritusel ei olnud ja Steni märkmed pole tsitaadid, siis on taolise postituse kommenteerimise otstarbekuses põhjust kahelda, kuid samas tahaks tähelepanu mõnedele seikadele juhtida.

Ei hakka peatuma poliitikute märkustel, mis on täna ühed ja homme teised vaid tuleks tagasi Arengufondi ja seeläbi Indrek Neivelti jutu juurde.

Kui Steni märkmed on sisult õiged, siis jääb üle ainult hämmeldusega küsida ja kommenteerida, üritada mõista, kust taolised väited ja järeldused üldse tulevad.

Vaatasin järgi, President Meri kõne, kus ta kutsus Eesti Nokia otsingule, toimus juba 1999. a 5. mail. Mis me need 9 aastat teinud oleme?

Ma ei ole üldse kindel, et "me" peaks otsima ettevõtet, mis nagu Nokia moodustaks 25% kogu riigi ekspordist ja 35% kogu erasektori poolt arendustegevusele kulutatust. Turumajandusele üleminekuga saadud võimalusi on eestlased saanud kasutada kõigest 15 aastat samas kui soomlastel on olnud võimalus (vaatamata sotsiaaldemokraatlikule poliitikale) vabalt kasutada olemas olevat tehnoloogiat ja koos teiste ettevõtetega üle terve maailma seda edasi arendada aastakümnete jooksul.

Eestlased on visalt viimased 9 aastat teinud seda, mida iga täie mõistuse juures ettevõtlik inimene teeb: teeninud tulu sealt, kus ta on kõige kergem tulema olgu siis allhangetest või ehitusest. Eesti majandus on selle "sihipäratu" uitamise tulemusena arenenud mitmekesiseks ja võimaldanud paremaid elutingimusi sadadele tuhandetele, kes ühtlasi on tootlikumad kui kunagi varem.

Innovatsioon on vaikselt, kuid kindlalt muutumas kinnisideeks, mis näib olevat ainult kõrgtehnoloogia keskne ja seda natuke keerulisemalt tajutava innovatsiooni arvelt nagu teenuste või ärimudeli innovatsiooni. Eestlastel on veel palju õppida just ärimudelite ja juhtimise kohalt ilma milleta ei jõua kuskile - sul võib olla maailma parim tehnoloogia, kuid see ei ole veel mingi edu garantii kui ettevõtte juhtimine on puudulik ja ärimudel eelmisest sajandist.

Kui keegi veel Eesti Nokiast räägib ja kurdab, et mida me viimase 9 aasta jooksul teinud oleme, siis ma soovitaks mõelda sellel, et juhul kui oleks tehtud otsus näiteks mobiilside ja telekommunikatsiooni riistvara eelistoetamise kasuks, siis kas me saaks täna rääkida Skype'ist? Kas Skype'ile hoo sisse andnud andekad inimesed oleks üldse tegutsenud selles valdkonnas või oleksid nad hoopis tegelenud sellega, mida eelisjärjekorras toetatakse?

Ainult madalate maksudega ei jõua kuhugi. Kasumi tulumaksu edasilükkamine ei ole startupi esimese 100 probleemi hulgas.

Nõus, siia juurde käivad veel paindlik tööturg ja lihtne ligipääs igasugusele välistööjõule. Samas ei tasu unustada, et 15 aastat on üpris lühike periood ja meil on veel palju ettevõtlusega märksa pikemalt tegutsenud inimestelt õppida. Parimaks praktiliste teadmiste siirde meetodiks on aga jätkuvalt otsesed välisinvesteeringud ja siin hakkab kasumi tulumaksu edasi lükkamine märksa olulisemat rolli mängima.

Ma saan aru, et Skype ja startupid on seksikad, kuid üks särav täht ei tähenda veel midagi terve riigi jaoks. Riigi funktsioon on tagada kõigile võrdsed võimalused ja seda ühtegi majandussektorit eelistamata, sest lõppude lõpuks ei tea keegi, mida tulevik endaga toob ja mingi ametnik või akadeemik ei mõtle seda kohe kindalt välja, mida tasub ja mida mitte "riigil" eelistada. Jätkuv majanduskasv eeldab eestlastelt jätkuvalt tähelepanu pööramist tootlikkusele, mille tõstmise parimaks ja lihtsaimaks võimaluseks on otsesed välisinvesteeringud, mille meelitamisel Eestisse mängib kindlasti olulist rolli ka maksupoliitika.

Kui riik ei toeta, ja kõrgtehnoloogilise toote arendus läheb nt 3-5 a pikkuseks, on see firma üha rohkem era-riskikapitalistide käes ja ka siis kui lõpuks edu tuleb, jäävad algsele leiduril tühjad pihud

ja

see, et Microsoft ja Skype sündisid ühegi riigi toetuseta, on tore, aga harv erand

Inglise keeles on selline huvitav väljend nagu "drinking the Kool-Aid", mille wikipedia võtab päris kenasti kokku:

The idiomatic expression, "drinking the Kool-Aid", was originally a reference to the Merry Pranksters, a group of people associated with novelist Ken Kesey who, in the early 1960s, traveled around the United States and held events called "Acid Tests", where LSD-laced Kool-Aid was passed out to the public (LSD was legal in the U.S. until 1966). Those who drank the "Kool-Aid" passed the "Acid Test". "Drinking the Kool-Aid" in that context meant accepting the LSD drug culture, and the Pranksters' "turned on" point of view.

Having "drunk the Kool-Aid" now commonly refers to being a strong or fervent believer in a particular philosophy or mission -- wholeheartedly or blindly believing in its virtues.

Mul on tunne, et Indrek Neivelt on natuke liiga palju enda Kool-Aid'i joonud. Kunagisest (kõigest 3 aastat) Arengufondi suhtes skeptilisest Neiveltist on tänaseks saanud uue usu kuulutaja Neivelt, sest tema viimased kaks väidet lihtsalt ei kannata mingit kriitikat, mida saaks väljaspool pimedat usku vaadelda.

Ma loodan, et ma ei pea tooma neid sadu vägagi edukaid ilma riigi toetuseta alustanud innovaatilisi ettevõtteid eraldi näidetena. Kui Neivelt taolise ekstravagantse väitega välja tuli, siis oleks oodanud ka vähemalt ühte näidet. Äkki ta isegi midagi mainis, kuid sellisel juhul oleks huvitav teada, mida täpselt.

Mulle jääb vägisi mulje, et Neivelt on jõudnud järeldusele, et tema teab ja oskab suunata raha õigesse kohta, kuid ta kipub unustama, et teiste näiline tegevusetus ei tähenda, et midagi ei toimuks. Tema viimase aja sõnavõttudest läbi imbuv vajadus planeerida ja eelistada on pigem omane ametnikele ja poliitikutele ning võib-olla peaks siit ka tegema mingeid järeldusi Neivelti tuleviku plaanide osas.

Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks on vaja loopida alusetuid väiteid paremale ja vasakule kui inimest ei kisu poliitikasse. Kui aga poliitika on see, mis huvi pakub, siis on ka tegu kõigest poliitiku loogikaga:

We must do something.
This is something.
Therefore we must do it.

Peaasi, et midagi tehakse - vähemalt selline mulje peab jääma ja 500 miljoni krooni laiaks löömine sellise mulje kindlasti ka jätab.

Ma jään skeptiliselt kui huvitunult ootama, mis ettevõtted lõpuks Arengufondi õnnistuse osaliseks saavad. Seniks jään aga lootma, et inimesed natuke rohkem mängureegleid usaldaksid ja ei arvaks, et nemad - või veel parem mingid ametnikud - on kõiketeadvad suunajad, planeerijad ja juhtijad - ole sa kui hea tippjuht tahes, kuid keegi ei suuda meist haarata kõike seda varjatud informatsiooni, mis inimeste igapäevastes toimetamistes kajastub.

Huvitavad, kuid kas ka kasulikud?

Mis juhtub kui arvutid on piisavalt võimsad ja kellelgi tuleb pähe mõte, et mailiprogramm ei pea olema igav tekstiridade kogum vaid hoopis virtuaalne lennujaam. Kohmakas ja tõenäoliselt paljuski ebapraktiline, kuid iseenesest täitsa lahe.

* * *

Väga lahe mudellennuk, millele on paigaldatud kaamera, mis raadioteel ühendatud VR kiivriga, millele on aga paigaldatud güroskoop ja mis võimaldab pead liigutades lennukis asuvat kaamerat liigutada. Tulemus: vaadake ise. Huvitav palju selline asjandus maksta võiks?

* * *

Mitte just iga päeva ei kohta uusi muusikalisi instrumente - eriti veel sedavõrd veidraid nagu seda on Thummer. Samas näeb see piisavalt lahe välja, et miks mitte ka ise seda proovida...võiks päris huvitav ja muusikaline kogemus olla. YouTube'i videod on kindlasti abiks.

* * *

Vahel paneb ikka mõni toode ikka kohe päris tõsiselt mõtlema sellele, et kes see kurat sellist absurdusust ostab. Ma pole juba mõnda aega ühegi taolise toote otsa sattunud, kuid Hawaii-Chairi reklaam tuletas meelde, et millestki olulisest pole ma ilmselgelt ilma jäänud.

Kui Jack Bauer oleks maailma päästnud 1994. aastal

Kes veel ei tea, siis Jack Bauer on sarja 24 peategelane, kes regulaarselt maailma...eee...pigem mõnda USA suurlinna päästab.

Kuidas oleks aga Baueril terroristidega võitlemine õnnestunud 1994. aastal on huvitav mõtteharjutus, mille filmitud tulemusega on võimalik tutvuda College Humor vahendusel.

24: The Unaired 1994 Pilot

Minu arvates selline mõnusalt nostalgiahõnguline vahepala, mis kisub vägisi näo muigele.

Kas digiloole kulutatud miljonid on lihtsalt maha visatud?

Eile sattusin lugema ühte New York Times'i artiklit. Artikkel on küll eelmise aasta augustist, kuid minu jaoks uus ning üpris huvitav, sest kajastas haiguslugude digitaliseerimise keerukust ja probleemide rägastiku selle ümber. Ühtlasi annab artikli autor lootust, et lisaks mitmetele väiksematele tegijatele on haiguslugude haldamisest ja sellega kaasnevast potentsiaalsest tuluallikast huvitatud nii Microsoft kui Google:

It is too soon to know whether either Google or Microsoft will make real headway. Health care, experts note, is a field where policy, regulation and entrenched interests tend to slow the pace of change, and technology companies have a history of losing patience.

And for most people, typing an ailment into a Web search engine is very different from entrusting a corporate titan with personal information about their health.

Google and Microsoft recognize the obstacles, and they concede that changing health care will take time. But the companies see the potential in attracting a large audience for health-related advertising and services. And both companies bring formidable advantages to the consumer market for such technology.

Nii Google kui Microsoft on väiksemaid valdkonnale spetsialiseerunud ettevõtteid omandanud, kuid õnneks jätkub veel piisavalt väiksemaid üritajaid, kes loodavad enda väiksusele ja paindlikkusele.

Üks suurfirmade teenuse olemust lahkav osa artiklist tundus olulisem kui teised, sest võiks ka eestlasi kriitilisemale mõttetegevusele ärgitada:

Mr. Shihadeh declined to discuss specifics, but said, “We’re building a broad consumer health platform, and we view this challenge as far bigger than a personal health record, which is just scratching the surface.”

Yet personal health records promise to be a thorny challenge for practical and privacy reasons. To be most useful, a consumer-controlled record would include medical and treatment records from doctors, hospitals, insurers and laboratories. Under federal law, people can request and receive their personal health data within 90 days. But the process is complicated, and the replies typically come on paper, as photocopies or faxes.

The efficient way would be for that data to be sent over the Internet into a person’s digital health record. But that would require partnerships and trust between health care providers and insurers and the digital record-keepers.

Privacy concerns are another big obstacle, as both companies acknowledge. Most likely, they say, trust will build slowly, and the online records will include as much or as little personal information as users are comfortable divulging.

Teadupärast on Eestis käima lükatud ambitsioonikas e-tervishoiu projekt, mille üks peamisi osasid, mis praegu tuntud eelkõige digiloona, peaks juba lähiajal valmima. Igal juhul saab plaanitavast päris hea ülevaate ühest Postimehe artiklist, mis ilmus novembris:

E-tervise programmi südameks saab digitaalne terviselugu ehk digilugu. See on sisuliselt register, mis talletab dokumente ja kirjeid iga patsiendi tervisehädadest ja nende lahendamiseks ette võetud sammudest. Arst või haigla, kellelt patsient abi saab, läkitab need andmed digilukku, kust neid võivad lugeda järgmised tohtrid, kelle ette patsient jõuab.

«Digilugu on asutustevaheline sõnumivahetuskeskkond,» sõnab E-tervise Sihtasutuse peaprojektijuht Oliver Lillepruun. «Sinna koondatakse inimesega aset leidnud tervisesündmuste kirjeldused, retseptid, saatekirjad, haiguslugude kokkuvõtted ja ka näiteks radioloogiliste piltide lingid.»

Huvitav on juba vaadata era- ja avaliku sektori retoorika erinevusi nende kahe artikli baasil. Google ja Microsoft räägivad inimesest ja valikutest, mida teeb teenuse tarbija, millist informatsiooni soovib jagada ja millist mitte. Eestis tundub olevat suht selge, et süsteem on eelkõige asutustele ja inimene, kelle kohta andmeid kogutakse on pigem mingi abstraktne subjekt, kes peab leppima sellega, mis lõpuks talle ette antakse. Patsiendi õigused andmete vaatamisel, lisamisel on pigem teisejärgulise tähtsusega.

Ok, USA tervishoiusüsteem erineb Eesti omast ja indiviidil on seal märksa laiemad valikuvõimalused, kuid andmete kogumise ja haldamisega kaasnevad probleemid siiski jäävad:

Siiski ei saa patsient tutvuda nende märkmetega oma haigusloos, mida arst on raviprotsessi käigus enda tarbeks arvutisse talletanud, samuti ei näe ta röntgeniülesvõtteid.

«Need võiksid patsiendis tekitada segadust ja hirmu,» leiab Lillepruun. «Näha saab aga kõiki lõplikke dokumente, otsuseid ja diagnoose.»

Ma arvan, et iga inimene on ise suuteline otsustama, mis temas segadust või hirmu tekitab. Kui ühe inimese jaoks on tema veregruppi määratlemisega kaasnev segadust ja hirmu tekitav, siis kas seda informatsiooni peaks kõigi eest varjama? Kes otsustab, mis asi on segadust ja hirmu tekitav - mingi suvaline ametnik või on äkki minu arvamusel samuti mingi roll?

Digiloo õiguste küsimust on lahatud varem paaril korral (1 ja 2) Infotehnoloogia Neegri blogis, kust selgub muu hulgas, et projektiga on tegeletud juba 2002. aasta lõpust alates. Ise olen viidanud Arnold Klingi artiklile haiguslugde digitaliseerimise keerukusest USA's, mis tabab päris hästi ka meie probleemi olemust. Et probleem on olemas võib iga üks veenduda digiloo andmekasutusreeglitega (PDF) tutvudes, kust selgub muu hulgas, et andemete kustutamine on sisuliselt võimatu ja vigade puhul ei saa neid parandada mina vaid ma pean pöörduma valeandmed sisestanud arsti poole ja sisuliselt lootma, et ta ka parandusteni jõuab või neid üldse teha soovib. Kohustust seda teha ei ole.

Jääb üle küsida, et miks ma üldse taolist süsteemi, kus patsienti ei käsitleta isegi andmekasutajana, tahaksin kasutada kui paralleelselt tuleb kasutusele märksa inimsõbralikum lahendus Microsoftilt või Google'ilt? Süsteem, kuhu saan lisada (või lasta lisada!) enda tervishoiuks olulist - alustades erinevate piltidega (röntgen, MRI jne.) ja lõpetades näiteks tervisliku toidu menüüdega või näiteks hotellisoovitustega allergikutele.

Eestis on patsiendid tõenäoliselt kordades passiivsemad kui USA's samas kui arste ümbritseks nagu mingi puutumatuse ja eksimatuse aura, mis ei kuulu kritiseerimisele või kahtluse alla seadmisele. Arst teab, mis patsiendile on parim, sest patsient on lihtsalt ignorantne.

Ma ise julgeks küll selles kahelda, et interneti ja Google'i ajastul kasvanud noored on sedavõrd passiivsed, kuid sotsialiseeritud tervishoiusüsteemi on passiivsus sisse ehitatud. Hinna põhjal valikuid teha pole võimalik teha, sest enamus juhtudel ei tea sa hinnast midagi ja ega see tegelikult kedagi õieti ei huvita, sest üldjuhul maksab sinu eest Haigekassa.

Kui Eesti sotsialiseeritud tervishoiusüsteemiga jätkab, siis pikemas perspektiivis tuleb ka meil hakata harjuma mõttega, et ravijärjekorrad on pikemad kui kunagi varem, arsti koorumus aga suurem. See tähendab arstidele vähem aega kõige uuemate arengutega kursis olemiseks, mis tähendab, et üha rohkem initsiatiivi enda ravi korraldamisel peab üles näitama patsient. Tema enda parima tervishoiu huvides on enese harimine ja erinevate avastuste (teadusartiklid?) ja järelduste (pärast maasikate söömist tekkis lööve?) digiloosse märkimine.

Mõned täheldused veel.

E-tervisega on tegeletud alates 2002. aastast - 5 aastat - ja tundub, et vähemalt aasta läheb veel enne kui andmeid hakatakse digitaliseerima ja tont teab, millal sellega veel ühele poole jõutakse. Ma saan aru, et kõik sügelevad uue e-eduloo järele, kuid mulle tundub, et suurkorporatsioonide lahendused tulevad märksa patsiendikesksemad, paremini läbimõeldud kasutajaliidese ja rohkemate võimalustega.

Mis kõige parem - arenduskulud maksavad Google või Microsoft mitte Eesti maksumaksja. Ühtlasi ei kuulutata projekt lõppenuks vaid on teada, et arendustöö jätkub ning süsteem uueneb nii, kuidas kasutusele võetakse uusi lahendusi.

Ja digilugu? Tegu on avaliku sektori tellimusega, mis ostetud riigihanke korras. Kes vähegi riigihangetega kokku puutunud teab, et lisaks ajakulule ja bürokraatiale on hankeprotsess ise sageli piisavalt hägune, et mingit kindlust selles pole, et võitis soodsaima pakkumise teinud ettevõtte. Seda eriti vähegi keerulisemate projektide puhul, kus tellija võib alati etteheiteid teha ja täiendusi nõuda. Kui nüüd jõutakse järelduseni, et oleks vaja teha uuendusi, siis enne kui selle avastuseni jõutakse on konkurentsi survet tajuvad ettevõtted need muudatused juba sisse viinud. Järgmiseks heidetakse pilk eelarvele, mis loomulikult ei luba sellel aastal uuendusi finantseerida. Kui raha laekumises on mingi kindlus olemas hakatakse aga hankedokumente treima ja proovige te tehnilisse kirjeldusse panna, midagi üldist, mis lahenduse tehnilist poolt ei täpsusta vaid seab hoopis eesmärgiks tulemuse.

Mnjah.

Ma ei soovi eelnevaga väita, et digilugu ei tule või see läbi kukub vaid pigem pöörata tähelepanu sellele, et peatselt võib digiloole olla arvestatavaid konkurente, mis on märksa kasutajasõbralikumad ja paindlikumad. Samal ajal oleme aga ise varem tehtud kulutuste vangis ja mingit võimalust "paremaid" lahendusi reaalselt kasutada meil pole, sest seadused selleks ruumi ei jäta.

Innovatsioonist ravimitööstuses ehk miks ravimid on USAs kallimad kui Euroopas

Megan McArdle on viimased paar päeva lahanud ravimite maksumuse probleemi USA's ning ühtlasi selgitanud, miks Euroopas ja isegi Kanadas on mitmete ravimite hinnad olulisemalt madalamad (riiklik ravikindlustus ostab suuri koguseid madala hinnaga) sellest, mis nad on USA's ja miks ameeriklastel ei tasu unistada teiste riikide lähenemisest (lämmataks innovatsiooni sektoris) või proovida kõrgemat hinda teistelt nõuda (lõppeks patendikaitse kaotamisega ja loaga kohalike tootjatel odavalt koopiaid teha).

Ühtlasi selgitab Megan, miks alusuuringud on vaid üks samm - sealjuures pigem üks väike samme - protsessis, mille lõplik tulemus on ohutu medikament:

Many people are holding out the hope that the government can somehow substitute for the pharmas, bolstered by the ludicrous claim that the government really discovers all the drugs. This is arrant nonsense; government-funded research discovers targets that might someday turn into drugs, if the Big Pharma chemists can: find a molecule synthesis can be economically mass produced; keep the molecule from killing rats, mice, dogs, or humans; get the molecule into a form that does not have to be directly injected into the bloodstream; tweak the molecule so that the liver doesn't immediately chew it into pieces that no longer affect your target; and shepherd the entire thing through years of clinical trials. That's just off the top of my head; research chemists will undoubtedly have more.

Megan annab ka tugev löögi nende inimeste mõttemaailmale, kes arvavad, et innovatsiooniga võiks tegeleda avalik sektor selle asemel, et "pahadel kapitalistidel" meid kõiki koorida:

There is no evidence of a nationalized industry that consistently does cost effective innovation. Yes, you have a list of things invented by the government--but that number is a small fraction of a fraction of one percent of the number of things in the private sector. If the universe of products were your house, the government would have invented one washer inside the tap of your bathroom sink; the private sector would have developed every other thing you use. Even where the government is given credit for "inventing" something, such as DARPANet's invention of the internet; it turns out that 99% of the process of actually turning it into a product that was useful to end-consumers was handled by private actors, most of them corporations like Netscape, Microsoft, and AOL.

This is why when you start to make a list of all the state-run economies that have produced large numbers of innovative products with a high level of consumer satisfaction, you have to throw your privately manufactured gel pen aside in disgust. For whatever reason, the government is just not good at producing innovation.

Mul on innovatsiooni defitsiidi kohta avalikus sektoris tekkinud oma teooria, millest kirjutasin isegi ühe arvamusloo, mis kahjuks avaldamist ei leidnud, sest väidetavalt olevat teema olnud liiga spetsiifiline väljaande jaoks. Ok, nende valik, kuid kahjuks ei lähe mulle mingi üldise targutamise või mulina kirjutamine eriti korda, seega parem mitte kirjutada. Omal ajal oli plaanis isegi teine osa kirjutada avaliku sektori innovatsiooni võimalustest, kuid mulle tundub, et Eestis selle teema vastu lihtsalt huvi puudub või ma pole suutnud veel huvitatud inimesi leida.

Tulles tagasi Megani juurde, siis koondaks tema ravimitööstust käsitlevad postitused ilusti kokku siia lõppu teemast huvitatuile:

• How profitable is Pharma?
• Fantasy pharma
• Pharmaceuticals: understanding your solution set
• Why can't we just fund R&D from pharmaceutical advertising budgets?
• Prophets of profit
• Supply meet demand. Demand meet supply.