BBC kaldub - üllatus, üllatus - vasakule. Aga ETV?

Meediakanalite ideoloogilisest kallutatusest on pidevalt juttu terves maailmas. Eesti ei ole mingi erand. Nii Rahvaliit kui Keskerakond on seda kohalikele ajalehtedele ette heitnud samas kui ETV politiseerumisest eest oli samuti vaid loetud kuud tagasi päris palju juttu. Samas on ETV's korduvalt esile tõstetud BBC'd kui eeskuju mida järgida - ikkagi riiklikult rahastatud ja väidetavalt erapooletu uudistekanal.

Kuid isegi BBC's töötavad kõigest lihtsurelikud, kellel on omad arvamused ja arusaamad maailmast, mis vahel mõjutavad ka saadete teemasid ja suunda. Sellepärast ei tohiks uudis BBC kallutatusest kellelegi erilise üllatusena tulla:

A leaked account of an 'impartiality summit' called by BBC chairman Michael Grade, is certain to lead to a new row about the BBC and its reporting on key issues, especially concerning Muslims and the war on terror.

It reveals that executives would let the Bible be thrown into a dustbin on a TV comedy show, but not the Koran, and that they would broadcast an interview with Osama Bin Laden if given the opportunity. Further, it discloses that the BBC's 'diversity tsar', wants Muslim women newsreaders to be allowed to wear veils when on air.

Artiklist võib leida ka muid huvitavaid tsitaate anonüümseks jäänud BBC uudiste toimetajatelt, millest üks parem kui teine.

Nagu eelnevalt mainitud ei ole võimalik inimestel enda arvamustest ja arusaamadest täiesti loobuda, teeselda, et nende maailmavaade nende seisukohti ei mõjuta. FOX News või CNN on samuti kreenis (üks ühele teine teisele poole), kuid vähemalt ei ole keegi sunnitud neid vastu tahtmist finantseerima. Probleem on selles, kui telekanalit finantseeritakse maksumaksjate rahaga eeldusel, et edastatavad uudised on tõesti erapooletud.

BBC uudise taustal ei saa ma aga mööda küsimusest, kuidas suhtuda ETV'sse. Kas eestlastel on vaja avalik-õigusliku telekanalit, mis pretendeeriks erapooletusele? Kas see on väikeriigis võimalik?

Pean tunnistama, et ise ETV'st peale mõne üksiku saate midagi ei vaata ja needki saated on piisavalt populaarsed, et leida endale publik erakanalites. Kindlasti jääks mõned saated tegemata, kuid kas me tunneks neist mõne aasta pärast puudust? Millist mõju avaldaks Eesti telemaastikule riikliku kanali kadumine? Kas ja millises ulatuses toimib ta erakanalite personali kasvulavana? Kas ETV lõpetamine tooks kaas mõne uue erakanali sünni ja meediamaastiku rikastumise? Kas see oleks tõukeks innovatsioonile, kus näiteks ETV endised tegijad koliks enda kultuuri-, usu-, tervisesaated, kus tootmiskulud tegelikult üpris madalad, veebi?

Kahjuks on mul rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid kindlasti tasub selle teema juurde veel tagasi tulla. Seniks vaatan BBC'd ja FOX News - tõde jääb ehk kuskile sinna vahele :)

Lahates Leo Kunnase pealiskaudset "analüüsi"

Mõni aeg tagasi kirjutasin, et on põhjust tutvuda Leo Kunnase värske teosega "Viiv pikas sõjas" ja eriti selle teoses sisalduva väidetava majandusliku analüüsi aspektidega. Pean tunnistama, et kaanest kaaneni teost läbi ei lugenud, kuid piisavalt põhjalikult, et leida üles "analüüs" ja mõned muud huvitavad palad, mis võimaldavad järeldada, et ega Kunnasel NATO vastu mingit erilist sümpaatiat pole.

Kunnase NATO vaenulikusest seekord juttu ei tee vaid keskendun pigem "analüüsile".

Kogu "analüüs" taandub tegelikult neljale leheküljele teose lõpus (lk 235 - 238), kust puuduvad viited ja täpsustused, mille tõttu jääb minul arusaamatuks, kust tulevad ja mida tähendavad numbrid nagu 16 000 kaitseväe operatiivstruktuuris, administratiiv- ja väljaõppestruktuuris 3000 ning täiendus reservis 30 000 inimest? Vähemalt on Kunnas nõus tunnistama, et sõjalist jõudu on võimalik rakendama kuni 50 000 meest.

Ähmaselt optimistlik number, kuhu võib autor vabalt arvata ka ilma sõjalise väljaõppeta inimesi näiteks operatiivstruktuuri 16 000 inimeste sekka. Need, allikad, mis on avalikud ja millele on ligipääs lihtsurelikel, toovad Kaitseväe rahuaja keskmiseks suuruseks ca 5500 inimest, kellest pooled on ajateenijad. Kust tuleb aga Kunnasel selline ulatuslik reserv?

Michael H. Clemmesen kirjutas 2000. aasta Baltic Defence Review's (PDF lk 117), et Eestis on parimal juhul võimalik välja arendada kuni 20 000 meheline reserv, kuhu oleks hea tahtmise juures võimalik lülitada täiendavalt 50%, kes sobiks küll pigem tagalasse tegutsema. Brigaadikindral Clemmesen'i sulest pärineb ka väide, et tänapäeval pole võimalik rohkem kui 5 aastat tagasi ajateenistuse läbinuid ilma nädalate pikkuse täiendõppeta rindele saata. Eesti tingimustes tähendab see täna maksimaalselt 3000 meest aastas ehk 5 aasta peale 15 000 meest.

Igasuguse tõsiselt võetava analüüsi eelduseks on sama väärne suhtumine algandmetesse erinevate stsenaariumite puhul, kuid kahjuks ei soovi Kunnas sellest kinni pidada. Kui jutt läheb elukutselisele kaitseväele (Kunnase sõnastuses palgaarmee), siis selgub üpris kiiresti, et elukutselise kaitseväe puhul lakkaks reserv eksisteerimiast - võimalik oleks kasutada ainult täiendavat ligi 5000 liikmelist kaitseliitu. Eriti huvitavaks teeb sellise vassimise tõsiasi, et sama peatükki alguses selgitab Kunnas USA reservistide rolli. Reservistide, kellest enamus on teeninud elukutselistena sõjaväes, kuid on mõõduka lisatasu eest ennast reservi arvanud ja käivad pidevalt ennast täiendamas.

Elukutseline kaitsevägi toodaks ka Eestis reservi, ainult et mõne kuulise kogemuse asemel oleks neil aastate pikkune kogemus ja motivatsioon ka iseseisvalt kordusõppustele tulla vastupidiselt ajateenijatele, kes pole esialgsest teenistusest sageli huvitatud ja veel vähem hilisematest kordusõppustest. Tegu ei oleks kaugeltki nii suure reserviga, kuid samas oleks see tõsiselt võetavam ja usaldusväärsem.

Täiesti kohatu on Kunnase poolt Eesti ja Kuveidi võrdlus. Jah, mõlemad on väikeriigid, kuid vastupidiselt Kuveidile, mida ründas Iraagi armee Saddami eestvedamisel, on Eesti nii NATO kui Euroopa Liidu täieõiguslik liige. Kuveidil puudus usutav sõjalise heidutuse võimalus, kuid Eesti saab toetuda mõlema organisatsiooni toele juba ennetavalt ning heidutus, mis kaasneb nende kahe organisatsiooni liikmelisusega on märksa tõsiselt võetavam kui iseseisev kaitsevõime.

Murelikuks tegi mind aga see osa Kunnase raamatu viimasest peatükist, mis algab palju lubavalt: "Kui analüüsida palgaarmee loomise majanduslike aspekte...", kuid tähendab Kunnase jaoks ainult kasvavaid personalikulusid ja suuremat osakaalu SKP'st. Ei sõnagi koolituskulude vähenemisest ja koolitusega seotud personali vabanemisest, ega alternatiivkulust. Jah, elukutselisele kaitseväele üle minnes personalikulud kasvavad, kuid sellega kaasnevad ka mitmed kokkuhoiud alustades koolituskuludega ja lõpetades kinnisvaraga, mida kaitsevägi peab haldama.

Üks suurimaid probleeme ajateenistuse olemuse selgitamisel on tema näiline odavus kuna ajateenijatele ei maksta palka nende vabatahtlikuks kaasamiseks vaid sunnitakse teenistusse vabaduskaotuse ja vägivalla ähvardusega. Sund annab võimaluse mitte tasuda ajateenijatele nende ajateenistuse eest vaid võtta nende poolt loodav väärtus neilt endilt - sisuliselt ajateenistusmaksu näol. Selle asemel, et katta personalikulud maksutuludest, millesse oleks sunnitud panustama valdav osa eestlastest (kõik, kes makse maksvad) finantseerivad ajateenistust praegu ajateenijad ainuisikuliselt samas kui ülejäänud ühiskond pääseb selle kulutuse tegemisest.

Sellepärast on äärmiselt tervitatav praeguse Kaitseministri eestvedamisel sisse viidud kõrgemad kompensatsioonid ajateenijatele, mis hajutavad vähemalt mingis ulatuses koormat, mis on praegu langenud ainult ajateenijatele. Ilmselgelt jääb minu arvates sellest väheks, kuid väited nagu oleks kuni 4000 krooni maksmine ajateenijatele kuidagi kohatu on asjatundmatu ja petlik.

Sellest, kui suureks ajateenistusmaks on Eestis kujunenud kirjutasin enda kolme aasta taguses bakalaureusetöös, kus arvutasin ka ajateenistusmaksu välja. Tõsi, aeg on edasi läinud ja numbrid natuke muutunud. Näiteks Kunnas toob lihtsõduri palgaks 12- 15 tuhat krooni, mis muudab ka ajateenistusmaksu suurust - mõistagi üles poole. See, et kulutused ei kajastu ühelgi eelarvereal ei tähenda, et neid poleks.

Elukutseline kaitsevägi on täiesti võimalik, kuid kahtlemata tähendab see täiendavaid kulutusi. Seni kuni kulutused on varjatud ja vähemalt osa sõjaväelasi ja poliitikuid teeskleb, et neid pole üldse olemaski, ei saa juttu olla mingist erilisest informeeritud debatist. Eesti Kaitsevägi saab eksisteerida sellisena nagu ta täna on ainult tänu teadmatusele.

Kunnasel on päris huvitav lõik enda "analüüsi" lõpu pool:

Need, kes on kaitseväe kohta kasutanud ilkuvaid väljendeid "massiarmee", "hiigelsuur rahvaarmee" või "ajateenijatest kahuriliha", pole üldjuhul teeninud päevagi üheski armees ning neil pole arvestatavaid sõjalisi teadmisi ega oskusi, nad on lihtsalt diletandid."

Ma pole teeninud päevagi üheski armees, kuid olen kasutanud väljendit "ajateenijatest kahuriliha". Kas see teeb minust diletandid jääb nagu ikka iga lugeja enda otsustada.

Samas vaimus tahaks Kunnasele aga südamele panna, et inimene, kes pole omandanud majandusalast haridust, kuid hakkab enda lihtsustatud arusaama majandusest analüüsiks nimetama ei sära silma millegi muu kui diletantismiga.

Kunnas ei argumenteeri - ta väidab ja oletab, näitab asju temale sobiva nurga alt - aga mida muud saab paadunud ajateenistuse toetajalt oodata. Mõistagi ei käi see kogu raamatu kohta, mis sisaldab kohati üpriski huvitavaid kirjeldusi ja mõtisklusi.

Post Scriptum

Pühapäevases Olukorrast Riigis võis samuti kuulda päris huvitavaid mõtisklusi ajateenistuse teemal. Saade pole veel interneti üles pandud, kuid loodetavasti on ta juba homme kuulatav SIIT.

Auhindadest: Netflixi miljon ja midagi parimale Aafrika riigi valitsejale

Minu magistritöö (PDF) on järgmisel nädalal olnud kuu aega hindamisel. Selle aja jooksul olen korduvalt saanud mõelda selle üle, mida oleks saanud teha paremini - mida lisad, millele rohkem tähelepanu pöörata. Kõige murelikumaks teeb mind potentsiaalne fookuse hajumine, kuid samas arvestades seda, et tööst on nii 60% kirjutatud samal ajal ka tööl käies olen enda valikutega üpris rahul.

Teiselt poolt tuleb pidevalt peale uusi ja huvitavaid auhindade kasutamise võimalusi, mis ühtlasi annavad ideid ja mõtteid, mida tahaks enda töösse integreerida...isegi pregu. Viimase kuu jooksul on meelde jäänud kaks väga huvitavat auhindade kasutamise meetodit.

Esimene neist on Netflix'i poolt välja kuulutatud 1 miljoni dollari suurune auhind, mille eesmärgiks parandada Netflixi poolt tehtavate soovituste täpsust. Nagu nad ise kirjutavad:

Now there are a lot of interesting alternative approaches to how Cinematch works that we haven’t tried. Some are described in the literature, some aren’t. We’re curious whether any of these can beat Cinematch by making better predictions. Because, frankly, if there is a much better approach it could make a big difference to our customers and our business.

So, we thought we’d make a contest out of finding the answer. It’s "easy" really. We provide you with a lot of anonymous rating data, and a prediction accuracy bar that is 10% better than what Cinematch can do on the same training data set. (Accuracy is a measurement of how closely predicted ratings of movies match subsequent actual ratings.) If you develop a system that we judge most beats that bar on the qualifying test set we provide, you get serious money and the bragging rights. But (and you knew there would be a catch, right?) only if you share your method with us and describe to the world how you did it and why it works.

Serious money demands a serious bar. We suspect the 10% improvement is pretty tough, but we also think there is a good chance it can be achieved. It may take months; it might take years. So to keep things interesting, in addition to the Grand Prize, we’re also offering a $50,000 Progress Prize each year the contest runs. It goes to the team whose system we judge shows the most improvement over the previous year’s best accuracy bar on the same qualifying test set. No improvement, no prize. And like the Grand Prize, to win you’ll need to share your method with us and describe it for the world.

Ma kirjeldasin midagi sarnast enda magistritöös InnoCentive'it näitena kasutades, seega pole Netflix'i auhinna välja kuulutamine eriline traagika. Küll aga oleks soovinud olla teadlik teisest auhinnast. BBC vahendab:

A $5m prize for Africa's most effective head of state is being launched by one of the continent's top businessmen.
UK-based mobile phone entrepreneur Mo Ibrahim - who was born in Egypt - is behind the plan to rate governance in 53 African countries each year.

The contest, launched in London, will award winning leaders $5m (£2.7m) over 10 years when they leave office, plus $200,000 (£107,000) a year for life.

"We need to remove corruption and improve governance," Mr Ibrahim said.

Ma jään huviga jälgima, kuidas nende auhindadega läheb, sest auhindade näol on tegu väga paindlike ajenditega, mille kasutamist piiravad praegu peamiselt inimeste harjumused ja rõhuasetus intellektuaalse omandi kaitsele.

Uus blogi - blog@inkubaator

Enne septembrikuu pikemat pausi kirjutasin, et plaanis on natuke blogimist üle vaadata ja proovid seda mingil määral ka tööga integreerida. Nüüd on siis lõpuks heameel avalikuks teha teine blogi, kuhu tõenäoliselt märksa sagedamini postitusi ilmub, kui viimasel ajal siia.

Tegu on Sihtasutus Tallinna Ettevõtlusinkubaatorid blogiga blog@inkubaator, kus on plaanis kajastada just ettevõtluse ja äriga seotud uudiseid, millest võiks alustavale ettevõtjale mingit kasu olla - kas siis inspiratsiooni, näidete või lihtsalt moraali tõstmise näol.

Enamus blogist on pühendatud artiklite, postituste või uurimuste esile tõstmisele, kuid nii kuidas aega ja võimalust on plaanis sinna tekitada ka originaalsemat sisu, mis valgustab ettevõtlusinkubaatorites toimuvat ja võimalusi. Lisaks on kavas kajastada innovatsiooni ja disaini puudutavat, kuid millises ulatuses selgub kirjutamise käigus.

Tegu on organisatsiooni ametliku blogiga, seega võib arvamuste rohkemaid postitusi jätkuvalt leida Vabalogist.

Teemade käsitlus on pigem laiem kui kitsam ja peaks huvi pakkuma kõigile, kes on ettevõtlusega alustamisele mõelnud või teavad, et soovivad seda kunagi teha. Kui Vabalogi jälgimine on huvi pakkunud, siis tõenäoliselt pakub huvi ka blog@inkubaator

PS. Miskipärast oli selle postituse kommenteerimine varem piiratud...enam ei ole!

Kriitikat Jeffery Sachs'i põhjamaade ülistusele

Juuni keskel ilmus Päevalehes Jeffery Sachs'i ood põhjamaade majandusmudelile. Kuna see küsimus pakub ka minule huvi, siis kirjutasin sellest isegi pikema postituse Vabalogi, kus üritasin selgitada, miks minu arvates Sachs'i arvamus õigustatud ei ole.

Mõned nädalad tagasi ilmus aga Scientific America's taas kord Sachs'ilt kirjutsi samal teemal (PDF). Ma ei välistaks, et tegu on sama kirjutisega, mis ilmus mõned kuud tagasi Päevalehes, kuid igal juhul on ta seekord inglise keeles.

Minu meelt rõõmustas tõsiasi, et Sachs'i kirjutsi pole jäänud järelkajata teiste majandusteadlaste poolt, kes on tõstatanud rida huvitavaid küsimusi sellest, miks põhjamaadel vaatamata majanduse ulatuslikule reguleeritusele ikkagi sedavõrd hästi läheb.

Stefan Karlsson tõi välja neli problemaatilist punkti enda postituses, kus viitab ka varem kirjutatud pikemale artiklile.

Peter Boettke mõtiskleb selle empiirilise mõistatuse võimalike päritolude üle ning seab ühe võimaliku vastusena üles varimajanduse:

I am going to be looking into this a lot more closely, but my priors on any of these sort of comparative analysis is that aggregate measures both underestimate and overestimate the situation. They overstate the extent of state interference in the welfare states due to the extent of tax evasion and underground market activity, and they understate the true extent of state interference in so-called market economies.

Ja lõpetuseks Bob Subrick võrdleb natuke andmeid ja (üllatus, üllatus) leiab, et Sachs on vassinud ning ei häbene enda võrdluste põhjal järeldamast:

So what are we to make of the claims made by Sachs? I think his piece projects a non-ideological position when it really is a ideological essay. The data does not support his claims but he argues that it does. Given that Sachs is an above average economist, I doubt he does not understand basic statistics. He presented the inconclusive data as support for a policy position. Is this consistent with his plea for the removal of ideology from the discussion?

Huvitav, kas Päevaleht kunagi Sachs'i kriitikute artikleid ka avaldab....vaevalt.

X-Prize Cup (20-21. oktoober)

Hetkel toimub Arizonas osariigis, Las Cruces linnakeses, X-Prize Cup, kus võib näha viimaseid tõsisemaid arenguid erasektori kosmose ponnistustest. Lisaks raketimootorite testidele ja kosmoseliftiga seotud demonstratsioonidele hõlmab üritus palju muud huvitavat nagu Rocket Racing League'i.

Kosmose avamine inimtegevusele saab kõige paremini toimida läbi võimalikult erinevate lähenemiste, mis võimaldavad testida erinevaid lähenemisi ja loomulikult mõelda ka kulutuste vähendamisele. Igasugused riiklikud initsiatiivid on alati olnud problemaatilised ja seepärast on tulevik just eraalgatuse vormida.

Kes tahab näha, mida tulevik endaga toob, siis X-Prize Cup on selleks üks parimaid võimalusi. Kellel vähegi huvi kosmosetehnoloogia arengu vastu võiks vaadata ka ürituse webcasti.

Leo Kunnas ja väikesed ütlemata jätmised ehk miks jätkub ajateenistus Eestis

Kui Kunnase "Viiv pikas sõjas" välja tuli, siis jälgisin ka seda, mida raamatu kohta kirjutatakse ja kas on mingit põhjust seda teost endal lugeda. Esialgu oli teose profiil madal ja enamus kohtadest imbus välja, et tegu on ikkagi peamiselt Iraagi sõja sündmusi kajastava teosega. Viimastel päevadele olen aga täheldanud huvitavaid teema laiendusi.

Kõigepealt "Kahvlis" intervjuu Hannes Võrnoga, mis polnud just eriti sügava, kuid selline mõnus vestlus sõjaväelase ja wannabe vahel. Pole Võrnot juba tükk aega näinud saatekülalist sedavõrd leebelt vastu võtmas ja kaasa noogutamas. Üle libiseti ka kohustusliku ajateenistuse vajadusest, kuid seda kiiresti ja pealiskaudselt.

Kahtlemata on Kunnase sõjandusalased teadmised sügavad, kuid rahvusvahelisest poliitikast ning seal olulist rolli mängivatest teguritest...natuke vähem sügavad. Nii ujutati taas kord välja väide, et Eesti peab 60 päeva iseseisvalt vastu pidama. Ei mingit juttu sellise rünnaku eelsest olukorrast ning millised poliitilised tagajärjed oleks ründavale riigile. Loomulikult ei sõnagi potentsiaalsest ründajast.

Minu arvates ei tohi Eesti kaitsepoliitika üles ehitamise lähtuda sellest, et kui tuleb sõda siis peame vastu pidama 60 päeva vaid sellest, et sõja võimalus on viidud minimaalsele tasandile läbi koostöö teiste riikidega, mis tekitab olukorra, kus Eesti ründamine on juba poliitiliselt ülimalt keeruline. Aga see selleks.

Tänase Postimehe lisas Arter ilutses aga pikem intervjuu Kunnasega. Mingit tõsist intervjuud ma ei oodanud ja kahjuks paistis ka intervjuu tegija -Eve Jaaksoni - üldine teadmatus Eesti riigikaitse nüanssidest silma ning peale enda arvates paari intrigeeriva (Kunnase jaoks nagu selgus mitte) küsimuse seal õieti midagi polnudki.

Küll aga pani mind sügavalt Kunnase raamatu vastu huvi tundma Jaakson ühe küsimuse formuleering:

Miks on nii, et palgaarmeed pooldavad poliitikud esitavad oma seisukohti väga jõuliselt, kaitseväelaste ehk oma ala spetsialistide vastust peab aga tikutulega taga otsima? Teie suutsite oma raamatus esitada põhjendused, miks professionaalne kaitsevägi meil võimalik pole – ei majanduslikel ega ka demograafilistel põhjustel.

Ma olen juba ammu lootnud, et ka mõni kaitseväelane teeks majandusliku analüüsi ainult elukutselise kaitseväe sobimatusest/sobilikkusest Eestile. Kui Kunnas on seda tõesti suutnud, siis on tegu tõesti huvitava teosega, kuid loomult skeptilise inimesena on sellist väidet raske alla neelata. Seega enne raamatu lugemist sellelt kohalt rohkem ei kommenteeriks.

Vähemalt intervjuust - selliselt nagu ta on kirjas on - tuleb välja veel üks huvitav kurioosum. Nimelt väidab Kunnas et:

Põhiseadust on palju kritiseeritud, aga meie loeme täht-tähelt, mis seal kirjas on: üldine sõjaväekohustus, õigus osutada vastupanu.

Annaks ka poliitikutele tagasihoidliku soovituse: võtke põhiseadus, lugege seda ja püüdke aru saada, mis asi see on.

Ei ole see esimene kord, kus põhiseaduse isikliku tõlgendust on üritatud serveerida põhiseaduses kirjutatuna ja ei jää see viimaseks. Midagi taolist kuulsin ma esimest korda mõned aastad tagasi, mis ajendas mind ka põhiseadusest uuesti läbi lugema. Põhiseaduse 10. peatükk käsitleb riigikaitset ning § 124 on tegelikult kirjas:

Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras.

Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras.

Kunnase õigused jäävad õigusteks, kuid üldine sõjaväekohustus tuleneb isegi teoorias seadustest mitte põhiseadusest. Põhiseadus paneb paika põhimõtted samas kui seadused sätestavad praktilisemat laadi käitumisjuhised. Kui keegi teab, mida Kunnas silmas pidas ja kust ta täht-tähelt enda väidetele kinnitust leiab, siis kommentaarid ootavad.

Minu jaoks leidus ka muud kulmu kergitama panevat Kunnase ütlemistes nagu näiteks see väike jupp:

Avaliku arvamuse küsitluse järgi arvab enamik Eesti kodanikest oma kaitseväest positiivselt. Seni kuni kaitsevägi jääb laiapõhjaliseks, pole ka karta, et me rahvast irduksime. Me oleme tõesti rahvaarmee. Nõukogude ajal öeldi ka, et on rahvaarmee, aga see oli ainult loosung.

Ma olen seda korduvalt poliitikutele nende sõnavõttudes ette heitnud ja lootnud, et vähemalt kaadrikaitseväelased ei hakka väitama, et kutsudes aastas teenistusse vähem kui 30% ajateenistuse jaoks vanuse poolest sobivatest noormeestest. Kui me arvestame siia juurde veel naised, siis minu lihtsad arvutused näitavad, et kohe kuidagi ei taha see "laiapõhjalisus" ulatuda 15% kõrgemale. Mis rahvaarmeest räägib Kunnas sellises olukorras? See rahvaarmee teema oli loosung varem ja on seda ka praegu. Igal juhul veel üks põhjus otsida selgust Kunnase raamatust.

Hannes Võrno jutust Kahvlis jäi ka mulje, et Kunnase "Viiv pikas sõjas" on läbi müüdud. Kui keegi teab, kus raamat veel müügil (või on seda näinud müügil) võiks sellest kommentaarides teada anda.

Venemaa sõnavabadus verine lõpp

Põhjust selliseks väiteks annab Anna Politkovskaja mõrv. BBC vahendab:

The 48-year-old mother of two was found shot dead in a lift at her apartment block in the capital.

A pistol and four bullets were found near her body and a murder investigation has been launched.

Ms Politkovskaya's murder has all the hallmarks of a contract killing, says the BBC's Emma Simpson in Moscow.

Mul on isegi Politkovskaja Tsheenia sõja sündmusi kirjeldav raamat, mis saadud ühelt väga healt tuttavalt. Ainuüksi juba seal kirjutatu tõttu on keeruline näha ajakirjaniku mõrva taga muud kui poliitilist tellimust. Ma siiralt loodan, et Politkovsakaja surm ei jää ainult lahendamata juhtumiks, mis vaikselt vaiba alla pühitakse.

Vähemalt on uudis piisavalt kõlapinda meedias leidnud, kuid vaja oleks nii Euroopa riikide kui USA ametliku hukkamõistu sellistele brutaalsustele. Kahju ainult, et ma ise ei suuda selle lootuse teostumisesse uskuda.

Magistritööst

Kuna magistritöö on nüüd valmis ja esitatud, siis on otsa saanud ka õigustused blogimisest hoidumiseks, kuid enne kui minna tagasi huvitavama temaatika juurde paneks ka enda magistritöö kommenteerimiseks siia üles.

Prizes: The Neglected Innovation Incentive (PDF)

Töö formaadist. Tegu on natuke alla 22 000 sõnalise tööga, mis on tänu erinevatele formaadinõuetele veninud 98 lehekülje pikkuseks. Üritasin teksti hoida võimalikult loetavana ja hoiduda sõnastusest, mis võiks tavalugejale mingeid suuremaid probleeme tekitada.

Töö sisust. Kuna eesti keeles puudub hea vaste sõnale "prize", siis olen teistele rääkinud, et minu töös on juttu rahalistest auhindadest ja sellest, kuidas nad saavad olla innovatsiooni ajendiks.Esimeses peatükis selgitan termineid ja selgitan enda sõnadevalikut. Teises peatükis on toodud ajalooline ülevaade patentide arengust ja nende vastasest liikumisest 19. sajandil. Kolmandas peatükis lahkan auhindade teoreetilist käsitlust, mis ühtlasi valmistab ette neljanda peatükki empiirilist osa. Neljandas peatükis on peale metodoloogia selgituse veel viis kaasust, mis ulatuvad 18. sajandist 21. sajandisse. Viimases ehk viiendas peatükis üritan diskussiooni käigus tuua välja mõned järeldused teoreerilise kirjanduse ja empiirilise materjal analüüsist.

Kui hästi on töö kirjutatud ja kas seal ka midagi huvitavat on võib iga üks ise otsustada, kuid ma oleks ülitänulik kõigile, kes viitsivad ka tööd kommenteerida - isegi kui pealiskaudselt. Kõige loetavamad on tõenäolisesd viis kaasust, mis võivad ka muidu üldharivaks osutuda.