TypePad'i kasvuraskused, Friedmani intervjuu ja T-särk?!

Nädala alustuseks lühidalt, kuid konkreetselt:

Kes vaatas mõnda TypePad'i põhist blogi nädalavahetusel ehk märkas, et viimase nädal postitused olid lihtsalt kuskile kadunud - nagu neid polekski olnud. Tegu oli TypePad'i kasvuraskustega, mida Steve Rubel võrdleb heldelt eBay omadega. Niall Kennedy Technorati'st võttis aga aja maha ning tegi TypePad'i "raudvara" Anil Dashiga intervjuu, mille tekst ja podcast saadaval Kennedy leheküljelt. (viited via BlogWrite for CEO's)
. . .
Milton Friedman on 93. aastane, kuid jätkuvalt terane ning valmis andma intervjuusid. Hiinast, Iraagist, USA'st ja turumajanduse tulevikust võib lugeda ajakirjast New Perspectives Quarterly.
. . .
Ma olin üpris rahul enda T-särgi voltimise oskustega. Ja siis ma nägin SEDA filmi ja mul jäi suu lahti...

REACH mõjub halvasti ka Aafrikale

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi leheküljelt võib leida teate REACH'i värske kokkuleppe kohta:

Eesti jaoks on positiivne näiteks lihtsustatud lähenemine väikeses koguses (1-10 tonni) toodetavate/imporditavate ainete registreerimisel, kohustuslik andmete jagamine nii loomsete kui mitteloomsete katsetuste puhul, aga ka Lisade I-III ümbervaatamine Euroopa Komisjoni poolt 12 kuu jooksul pärast määruse jõustumist. Viimane annab Eestile võimaluse kaaluda täiendavate ainete lülitamist REACH erandite alla.

Kas sellest siiki piisab ja mida tähendab "lihtsustatud" - palju "lihtsustatud" maksab?

REACH'i tagajärgedest Euroopale laiemalt ja Eesti keemiatööstustele kitsamalt on Vabalogis varem juba juttu olnud (vt. Ettevaatusprintsiibist II - REACH), kuid teistest piirkondadest on juttu olnud ainult kaudselt seoses eestlaste importidega Venemaalt.

REACH'i näol on tegu paljuski ka varjaturd protektsionismiga, mis tabab kõige teravamalt just väike-ettevõtteid, mis ei suuda teha vajalike kapitaliinvesteeringuid või finantseerida ulatuslike REACH poolt kehtestatud analüüse. Tõenäoliselt saavad ühe valusaima löögi REACH'ist mitmed riigid Aafrikas, mis on orienteerunud toormaterjalide ekspordile.

Mida siis REACH ikkagi tähendab mitmetele Aafrika riikidele:

Last year over half sub-Sahara's total mineral exports of US$23.billion went to the EU. With the exception of South Africa, most of the minerals exported are in raw bulk form and many of these ores contain substances considered hazardous in the EU that will require authorization under REACH. The result may be the promotion of substitution away from these ores and concentrates.

But it may also encourage some African state-owned companies to invest in downstream operations in order to beneficiate the products and keep a market share. Again, this involves significant initial cost. Beneficiation of minerals is a line SA has begun pressing vigorously for all Africa, starting with its own diamond industry.
. . .
South-African Chamber of Commerce estimates REACH could cost the sub-Saharan mining industry around Euros2 billion over ten years from the date of implementation of the legislation. REACH would also mean a 2 percent loss of GDP for South Africa, said Jerry Majtila.
. . .
It (REACH - Vabalog) would hit small-scale mining companies by making their penetration of the EU market more difficult. Industry sources say that if a company is small, the EU importer is likely to be more reluctant to get involved in the red-tape necessary for small quantities and would make going to a large producer would be more attractive.

SA's small black empowerment companies look thus more vulnerable to the consequences of REACH. And since many mines in sub-Saharan Africa are still state-owned or partially financed by governments, if the state has to step in to maintain their viability, this could mean a redirection of resources away from social, health and education programmes, says Majtila

Põhjust jälle eurokraatide üle naerda annab tõsiasi, et LAV'i suursaadik Brüsselis Jerry Majtila arvates on REACH vastuolus EL'i "Strategy for Afirca"-ga, mis peaks abistama mandrit võitlusse vaesusega. Kas see on irooniline või lihtsalt masendav jääb aga iga lugeja enda otsustada.

Eesti Pank arvab endast liiga hästi

Päevaleht vahendab:

Eesti keskpank plaanib piirata eluasemelaenu buumi ning teha valitsusele ettepaneku oluliselt vähendada või lõpetada eluasemelaenude intressimaksete mahaarvamine tulumaksust.

Pank leiab, et kehtiv soodustus viib laenu intressitaseme liiga madalale ning laenuvõtja ei hinda võetud riski adekvaatselt.
. . .
Lisaks intressi mahaarvamise plaanile leiab Eesti Pank, et ka pangad peavad suurendama omakapitali osatähtsust laenamisel, seega suureneb pankade omavastutus laenu andmisel.

Minu esimene reaktsioon: WTF?

Kas kellelegi lõi võim järsku pähe, et polegi nagu midagi ammu teha saanu - et peaks ka kuidagi endast märku andma, sest me oleme ju majandusinimesed!

Esiteks, nagu ka Päevalehe artiklist selgub on intressi mahaarvamise kaotamisel ka rahalised tagajärjed nendele, kes juba laenu on võtnud. Miskipärast tundub täiesti realistlik, et mõne perekonna elu teeks selline trikk eriti kitsaks ja tulevikus tabaks valusamalt just neid peresid ja isikuid, kellel sissetulekud on väiksemad nagu ka Eiki Nestor Päevalehele ütles.

Teiseks, mille alusel selliseid väiteid tehakse? Kus on analüüsid ja uuringud ning miks neid pole avaldatud kui nad on olemas? Selle asemel, et kohe sekkuma hakata võiks inimestele olukorda selgitada, kuid Eesti Panga leheküljel pole ei kippu ega kõppu.

Kolmandaks, ma ei ole kindel, kuid ma kaldun arvama, et pankade omavastutuse suurendamine tähendaks ka sissemaksete suuruse tõusu klientidele. Samas võib ka mitte tõusta, sest pangad suudavad omavastutuse hajutada teiste toodete vahel.

Neljandaks, Eesti Panga jutust jääb mulje nagu pankadel oleks suva, kes laenu saab. Aga ei ole nii. Pank ei ole huvitatud kinnisvaraga kauplemisest, sest see ei kuulu nende pädevusse. Kui laenude tagasi maksmisega tuleb massilisi probleeme saavad korterite omanikeks pangad. Ma tõesti ei usu, et nad sellest huvitatud on, sellepärast on põhjust arvata, et valdav enamus laenudest antakse täiesti õigustatult.

Ma siiralt loodan, et kui tegu ei ole mingite meeleolu katsetustega, siis tulevad ka põhjalikud selgitused ja analüüsid sellest, miks selliseid ettepanekuid tehakse, sest majanduspoliitikat ei tohiks ajada mingi sisetunde järgi.

Viimane eksam enne jõule

Taas üks moodul selja taga ja aeg eksamit kirjutama asuda. Loodetavasti ei kulu selleks terve nädala. Teiste blogide lugemist jätkan ma nagunii, kuid Vabalogi uuendamisesse võib järgneva nädala alguses tulla väike põud.

Kelle huvi selle vastu, mida üks moodulieksam endast kujutab, siis PDF leiab siit.

Kas Päevalehes pole kedagi, kelle poole majandusküsimustega pöörduda?

Tänases Päevalehes ilmus arvamuslugu, mida demonstreerib kui piiratud ja kitsarinnaline on mõne inimese arusaam sellest, kui talle meeldib midagi, mida ta on varem kuulnud. Külli-Riin Tigasson kirjutab meile töö lõpust ja tööjõu lõpust sidudes omavahel kaks vägagi erinevat nähtust ja minu jaoks täiesti arusaamatutel põhjustel.

Aga just "töö lõpu" teesi levitamine paneb mind jätkuvalt imestama, eriti kui selle levitamisel viidatakse maailma esiludiidile Jeremy Rifkinile:

Esimene stsenaarium – mida jutlustavad näiteks Ameerika visionäär Jeremy Rifkin ja Saksa sotsioloog Ulrich Beck – kannab nime “töö lõpp”, kapitalism ilma tööta. Ja viimaste aastate arengud Euroopas näivad seda tendentsi ka kinnitavat: tööpuudus lööb uusi rekordeid, ainuüksi Saksamaal ulatub töötus rekordilise viie miljoni inimeseni. Töökohti jääb üha vähemaks – põhjuseks ühest küljest tootmise laienev Aasiasse kolimine, teisalt automatiseerimine.

Aga miks ei sõnagi USA'st või sellest, kuidas seal on töökohti stabiilset viimastel aastatel, mil Saksamaa probleemid on ainult süvenenud, JUURDE loodud - kuust kuusse, aastast aastasse? Kas äkki sellepärast, et majanduspoliitika on võtnud natuke teise suuna? Kas äkki ei ole Saksamaa ja Prantsusmaa töötuse taga hoopis kõrged maksud ja ülereguleeritud majandus?

Jah, tootmine kolib Aasiasse ja automatiseerimine on ulatuslik, kuid kui tööjõuturg oleks paindlikum oleks inimestel lihtsam uusi töökohti leida, oleks tööjõuturu signaalid töötajatele selgemad ja ettevõtluskeskkond soodsam. Milleks nii hooletult üldistada?

"Kapitalismi edu tähendab, et me ei vaja enam töölisi,” on Päevalehes öelnud Rifkin, kes on välja arvutanud, et viimase seitsme aasta jooksul on tootmise automatiseerimise tõttu töö kaotanud ligi 14% maailma tehasetöölistest. Tööjõu pakkumine maailmas suureneb, nõudlus aga väheneb, väidab see stsenaarium.

Ja kaugeltki kõik need inimesed ei ole tööta. Paljud nendest on asunud tööle teenindusettevõtetesse ja sealt on liikunud inimese ettevõtlusesse (kus võimalik!) ja loonud uusi ja märksa väljakutsuvamaid töökohti, sageli ka paremini tasutud töökohti.

Automatiseerimine, mis suunab 14% inimestest mõnele produktiivsemale tööle on toonud alla tootmiskulud ja võimaldanud inimestele tooteid ja kaupu, mis vaid mõnikümmend aastat tagasi olid luksused. Seega, vähe sellest, et need 14% ei ole tööta, nad saavad läbi ajada sama ja isegi madalama palgaga, kuid endale rohkem lubada - elada paremini.

Üleminek põldudelt tehastesse tõi samuti kaasa olukorra, kus 50 aasta jooksul "kadus" valdav enamus töökohtades põllumajanduses. Kui Külli või Jeremy oleksid siis elus olnud oleks nad vist sama usinalt kuulutanud töölõppu. Tehnoloogiline progress võimaldab tootlikkuse kasvu, mis omakorda võimaldab inimestele kõrgemaid sissetulekuid, rohkem võimalusi ja valikuid.

Oma osa selles on ka infotehnoloogial, mis aitab organisatsioonide tööd korraldada nii, et osa tööst – mida varem tegid palgalised töötajad – teevad ära kliendid-tarbijad ise. Tasuta. Näiteks pangatehingud: et pangaülekannet teha, ei pea inimene panka minemagi, piisab internetiühendusest. Või lennukipiletid: neid broneeritakse üha enam interneti vahendusel, mitte aga reisibüroost või lennufirmast.

Huvitav, kust tulevad tehnoloogiad, mis võimaldavad interneti, internetipõhiseid pangaülekandeid või lennukipiletite broneerimist internetis? Kas äkki ei ole selle taga inimesed, kes töötavad mitte tootmises vaid hoopis teeninduses - programmeerijad, juhid, raamatupidajad, analüütikud?

Nii reisibürood kui lennufirmad peavad muutuva keskkonnaga kohanema ja paljudel neist õnnestub see juba täna. Külli ei maini, et reisifirmad on ümberorienteerumas piletitevahendajatest pakettide ja lahenduste loojateks ning kulude vähendamine lennufirmades võimaldab meile näiteks EasyJetiga vaid mõnekümne euro eest Berliini või Londonisse jõuda. Aga miks ta peakski mainima, see ei lähe tema teesidega kokku.

Kumb stsenaarium on õige: “töö lõpp” või “tööjõu lõpp”? Raske öelda, kuid näib, et Euroopas ja ka Eestis muretsetakse rohkem pigem teise stsenaariumi pärast.

"Töö lõpp" on Rifkini poolt populariseeritud pseudoprobleem, kuid "tööjõu lõpp" on reaalne oht, millel on tõsised tagajärjed. Sellepärast ei võta keegi seda probleemi ka tõsiselt. Tundub, et ka Külli saab pseudoprobleemi olemusest aru, sest kõik tema "lahendused" käsitlevad "tööjõu lõppu".

Külli ei tööta tootmises ja vaevalt on ta sellest huvitatud, kuid miks ta arvab, et kui inimestel oleks valida tootmise ja teenindamise vahel, siis nad valiksid tootmise? Ajakirjaniku töö võib raske olla, kuid seda Rifkini jura jätkuv levitamine jätab ajakirjanikust lihtsalt olematu silmaringiga inimese mulje.

Äkki ma olin liiga karm enda esialgses hinnangus? Äkki oli loo pikkus ette määratud ja noh, kui häda käes, siis tuli mingi vana hea klishee sahtlist välja rookida?

Miks "töö lõpp" on pseudoprobleem selgitab Virginia Postrel: It's All in the Head. Muide, Postreli artikkel on peaaegu 10 aastat vana!

"Lost" jõuab varst mobiilile

Huvitav on jälgida, kuidas filmid ja seriaalid traditsioonilisest meediast aja jooksul üha kaugemale ja kaugemale ulatuvad - kuidas lugu jutustatakse edasi teistes meediumites.

Star Trek oli vist esimene, millele lisandusid romaanid ja animasari. Star Wars laienes igas suunas, kuid lugusid sai edasi jutustada peamiselt raamatutes ja koomiksites - hiljem ka videomängudes.

Viimase paari aasta jooksul on lisandunud podcastid, mida kasutatakse peamiselt seriaali/filmi kommenteerimiseks, kuid nende eelkäijana võib näha audiokommentaare DVD'le - lihtsalt kommentaari tegemine muutus odavamaks ja levitamine mugavamaks.

Viimasel ajal on ühed eesrindlikumad olnud "Lost"-i tegijad, kes on jõudnud podcastidest video iPodide ja iTunesini ning sealt mobiilile. Cnet News vahendab:

The Emmy-winning hit is spawning a second series for mobile phones in a deal soon to close with a major U.S. carrier, sources said.

About 20 episodes, each several minutes long, are being shot next month in Hawaii and should hit phones early next year.
. . .
The new series, "Lost Video Diaries," will introduce two characters said to be stranded alongside the cast featured on the primetime version.

As fans know, not all of the dozens of survivors of the series' fictional plane crash get screen time. While the story lines of the two characters will be new to "Lost" viewers, events depicted in the primetime version will inform the pair's story.

Üks väike täheldus: tundub, et ulmelisema sisuga seriaalid on valmis katsetama erinevaid meediume, julgevad riskida ja proovida. Kas sellepärast, et sihtgrupp on tehnoloogiasõbralikum ja katsetamishimulisem?

Robert Cringely: kolumnid ja NerdTV

Robert X. Cringely on üks huvitavamaid kolumniste tehnoloogia maailmas, kes ei häbene spekuleerida ka selle üle, mis suunas maailma areneb. Viimased kolm nädalat on mees peedistanud Google'i plaane ja teinud vägagi huvitavaid järeldusi. Iga üks võib artiklitest leida, midagi mis temal suu lahti vajutab, kuid minu jaoks oli üks hämastavamaid järgnev lõik:

The players in broadband Internet service - the telephone and cable companies for the most part - have as much to lose as they do to gain from the Internet. The telephone companies have at risk their voice service, which is already being undermined by VoIP. The cable TV companies are risking their video service as telcos get set to offer various DSL video channels. Each group realizes they can't stop the progress of technology yet on some level each group would like to try. By grabbing a big fistful of optical fiber and having data centers at very peering point, though, Google offers an alternative in case one party or another is tempted to undermine the system through technical tricks like altering the packet interleaving to mess with VoIP as I have written before. Google's success requires an open Internet and their presence and deep pockets guarantees that will be the case.

Kui ma nüüd õieti aru sain, siis Google'i plaan on põhimõtteliselt teenus purki panna ja olla mobiilne. Keegi hakkab ühel või teisel moel pidurdama, siis lihtsalt tõstad purgi auto peale ja sõidad sinna, kus pidurid puuduvad. Sõltumatus tehnilistest kitsendustest ja poliitilistest regulatsioonidest - üks suuremaid probleeme ettevõtte arendamisel ületatud?

Google: mobiilne infrastruktuur kõigiks sinu vajadusteks?

Cringely lahkab ka Google'i riistvara plaane, mis on omandamas huvitavat mõõtu just kodukasutajate jaoks:

But the most important reason for Google to distribute its data centers in this way is to work most efficiently with a hardware device the company is thinking of providing to customers. This embedded device, for which I am afraid I have no name, is a small box covered with many types of ports - USB, RJ-45, RJ-11, analog and digital video, S-video, analog and optical sound, etc. Additional I/O that can't be seen is WiFi and Bluetooth. This little box is Google's interface to every computer, TV, and stereo system in your home, as well as linking to home automation and climate control. The cubes are networked together wirelessly in a mesh network, so only one need be attached to your broadband modem or router. Like VoIP adapters (it does that too, through the RJ-11 connector) the little cubes will come in the mail and when plugged in will just plain work.

Think about the businesses these little gizmos will enable. The trouble with VoIP in the home has been getting the service easily onto your home phone. Then get a box for each phone. The main hurdle of IP TV is getting it from your computer to your big screen TV. Just attach a box to every TV and it is done, with no PC even required. Sounds like Apple's Video Express, eh? On top of entertainment and communication the cubes will support home alarm and automation systems - two businesses that are huge and also not generally on the radar screens of any Google competitors.

Kõhedust tekitav ja suurejooneline visioon, mida Google pole (veel?) eitanud.

Samas on kogu diskussioon väga USA keskne ja vägisi tekib küsimus, et kes Eestis seda võimaliku tühimiku täidab? Kas on julgeid kohalike hakkajaid, kes suudavad Google'ile teenust pakkuda või inimesi, kes soovivad Google'i käepikenduseks hakata - mis selleks üldse tegema peaks?

Cringely Google triloogia:
1. Google-Mart
2. The Google Cube
3. The Sweet Spot

Muide, Cringely tegeleb ka NerdTV nimelise projektiga, mille käigus viib mees läbi umbes tunniseid intervjuusid Silicon Valley tuntuimate nimedega - ettevõtjate, tehnoloogide, leiutajate ja visionääridega.

Fantastiline ressurss kõigile, keda huvitab, kuidas maailma muutnud inimesed mõtlesid ja mõtlevad, kuidas suhtuvad ettevõtluses ja riskikapitali, millisena näevad tuleviku.

Praeguseks on Cringely läbi jõudnud viia kümmekond intervjuud (s.h. Dave Winer, Tim O'Rilley, Brewster Kahle ja Andy Hertzfeld), kuid see on alles algus. Cringely ambitsioonid ulatuvad sadadesse intervjuudesse.

Mugavaks on tehtud ka intervjuude formaat: video (netist või torrent), mp3, AAC, või OGG.

Ma siiralt loodan, et projektid kulutused ei ületa võimalusi ja Cringely plaan teha sadu intervjuusid realiseerub.

Doing Business 2005 - Eesti 16. kohal

Maailma Pank tegeleb ühe tänuväärse projektiga, mille raames kaardistatakse ettevõtlust mõjutavaid tegureid nagu ettevõtte asutamiseks vajalik aeg, töötajate palkamise ja vallandamise lihtsus, litsentside saamiseks kuluv aega jpm. Informatsiooni on kogutud 155 riigi kohta ning olulisemad näitajad on võrdlemiseks ilusti tabelisse pandud.

Eesti on meeldivalt 16. kohal, kuid samas teeb murelikuks, et meist ees pool on peale Leedu (15) ka Soome (13), Rootsi (14), Norra (5) ja Taani (8). Enne selle tabeliga tutvumist olin ma arvamusel, et meie keskkond on ettevõtlusele soodsam, kuid nüüd peab seda arvamust natuke muutma - ainult, et millises ulatuses?

Palkamine ja vallandamine: Eesti kõige nõrgem näitaja

Eesti suurimaks probleemiks näib olevat töötajate palkamine ja vallandamine. Nii võib detailsemaid andmeid uurides näha, et Rootsis (86), Taanis (17), Norras (46) ja Soomes(84) on tööjõu palkamine ning vallandamine lihtsam kui Eestis, mis kuulub enda kohalt (111) samasse gruppi riikidega nagu Mosabiik, Hiina, Iraan ja Austria.

Põhjuseid 111. kohale sattumiseks võib olla mitmeid.

Olulist rolli võib siin mängida näiteks uurimuse metodoloogia, mis eeldab, et töötaja ei kuulu ametiühingusse, mis on osadele riikidele soodsam kui teistele.

Eestis on ametiühingute positsioon üpris nõrk, kuid nii meie sotsialistlik pärand kui AÜ'de lobi on teinud meie vallandamist ja palkamist reguleeriva seadusandluse keerulisemaks kui ta olema peaks. Nii täidab Eestis seadusandlus tühimike, mida Rootsis, Soomes ja Norras täidavad ametiühingud. Ajalooliselt võivad siin olulist rolli mängida 1990ndate alguse suured vallandamised ja struktuursed probleemid Eesti majanduses (inimeste oskused ei läinud kokku töökohtadega), mis võisid anda tõuke karmimale seadusandlusele kui tegelikult vaja.

Kui Eestis räägitakse palkamist ja vallandamist reguleeriva seadusandluse lihtsustamisest, siis jääb paljudele inimestele mulje nagu tahetaks ainult nende vallandamist lihtsamaks teha. Palkamisest ei ole peaaegu kunagi seaduses juttu, ainult vallandamisest, mis on ka must-valgelt kirjas ning millest kramplikult diskussiooni käigus kinni haaratakse.

Ma kaldun arvama, et paljud inimesed ei mõista, et kui vallandamine on lihtsam, siis on ka palkamine lihtsam ehk kui ettevõtja riskid veel ühe inimese palkamisel on minimaalsed, siis on tal lihtsam seda täiendavat inimest palgata. Mida keerulisem on tal inimest vallandad, seda tõsisemalt peab ta mõtlema, kas ikka soovib kedagi juurde palgata. Tööandjal on peaaegu alati võimalik töötajate koormust suurendada ja vähendada, kui täiendava inimese palkamine on liiga riskantne.

Lisaks on inimestel kalduvus mitte mõelda sellele, et kui ettevõtja tahab olla edukas, siis ta ei saa enda töötajaid pidevalt välja vahetada. Sageli omavad töötajad teadmisi ja oskusi, mis on omandatud töö käigus ja tööandjale väärtuslikud: millised on tööandja ootused, kuidas ettevõttes asju aetakse, milliseid kliente ja kuidas tuleb teenindada jne. Sageli kaasnevad uute töötajatega aga koolitus - ja kohanemiskulud, mis sunnib ettevõtjaid kaaluma, kas olemas olevat töötajat on mõtet vallandada.

Paindlikum seadusandlus võimaldab lihtsamalt leida igale inimesele just talle kõige sobilikuma töö.

Ma julgen väita, et iga tööka inimese huvides on paindlikum palkamist ja vallandamist reguleeriv seadusandlus. Töötaja positsioon palgaläbirääkimistel paraneks märgatavalt, kui ta teaks, et mõnel teisel tööandjal on tema palkamine märksa lihtsam. Boonusena võiks mõelda sellele, et juba praegu on osades valdkondades tööjõu puudus. See olukord muutub järgnevate aastatega ainult teravamaks, mille tulemusena peaks taanduma ka "kui ei meeldi, mine ära" mentaliteet paljudes ettevõtetes.

Maksud: Eesti au ja uhkus

Vaatamata näiliselt positiivsematele näitajatele Skandinaaviamaades peetakse ettevõtluskeskkonda Eestis siiski sõbralikumaks ja Doing Business 2005 andmebaasist võib selle leida ainult ühe seletuse: maksud.

Maksude poolest on Eesti (18) Skandinaaviamaadest (40, 61, 68, 38) kaugel ees ja isegi USA'l (30) on vaja tõsiselt pingutada, et selle näitajaga meist mööda minna.

Kuna Skandinaaviamaad on heaoluriigid, mille ulatuslikud avalikud teenused baseeruvad maksutuludele, siis on ettevõtluskeskkonda arendatud just bürokraatia vähendamise arvelt. Siinkohal kerkib esile ka põhimõtteline küsimus, millele on paljuski ajaloolistel põhjustel Eesti ja Skandinaavia maad erinevalt vastanud: kuidas motiveerida inimesi ettevõtlusega tegelema?

Kuna Skandinaaviamaades on maksude alandamine (vähemalt esialgu) problemaatiline, siis on ettevõtlusega alustamine tehtud võimalikult lihtsaks. Kes vähegi soovib alustada ettevõtete saab seda teha kiiresti, suhteliselt tagasihoidliku summa eest ja mõnevõrra paindlikumal tööjõuturul kui Eestis. Kahjuks on ettevõtluse hind arvestatavad maksud, mis ei ole aga ühekordne vaid pidev iga-aastane kulutus, mis kasvab koos sinu ettevõttega.

Eestis on ettevõtte alustamine keerulisem ja aega nõudvam tegevus ehk ühekordsed kulutused on suhteliselt suured, kuid kui ettevõtte asutatud ja tulus, siis jääb märksa suurem osa tuludest maksude poolt puutumata. Ettevõtlusega kaasnevad riskid ja vaev tasuvad ennast ära märksa suuremas ulatuses kui Skandinaaviamaades. Paindumatusest tulenevad probleemid on võimalik lahendada märksa kergemalt kui kõrgetest maksudest tulenevad probleemid, mis võivad laienemise üpris keeruliseks teha.

Tahaks väga loota, et Doing Business 2005 uurimusest on teadlikud ka Eesti poliitikud, kes mõistavad, et arenguruumi on meil küllaga ja kui teha õigeid valikuid, siis võime juba mõne aasta pärast olla esikümne eespool otsas.

Post Scriptum: Simeon Djankov tegi CATO instituudile nädal tagasi uurimusest ka ettekande, mis salvestati ja on saadaval Real Video ja podcastina. Üks huvitavamaid märkusi pärineb ettekande küsimuste ja vastuste voorust, kus Djankov selgitab Hiina värskeid reforme, mis on suunatud siseriikliku ettevõtluskeskkonna soodustamisele. Mis kõige huvitavam, need reformid võivad mõne aasta pärast osutuda tähtsaimateks Hiina ajaloos, kuid praktiliselt keegi pole neid kajastanud.

NOVA teadusprogramm

Kuna ma harrastan hetkel üpris TV vaba elu, kuid aeg ajalt tahaks ikkagi midagi vaadata, siis olen üritanud internetist midagi vaadatavat leida.

Ma ei hakka teid tüütama Maailma Panga migratsiooniuurimust tutvustava presentatsiooni salvestusega vaid suunaks hoopis NOVA teadusprogrammi leheküljele, kust võib leida mõned huvitavad dokumentaalfilmid, millest üks huvitavamaid on The Elegant Universe, mis võtab kokku teoreetilise füüsika arengud viimaselt sajalt aastalt.

Hästi tehtud, põhjalik ja 100% vaadatav...mul on nüüd isegi natuke kahju, et füüsikate ei läinud õppima.