550 postitust ehk aeg kolida (uus aadress, uus RSS)

Vabalogi algusest on tänaseks möödas mitu head aastat, postitusi on siia kogunenud sadu ja teemadest, millest edaspidi kirjutada, ei näi puudust tulevat. Sellega seoses tundus mõistlik Vabalog eraldi kohaliku domeeni kolida, kus elu läheb nüüd loodetavasti natuke aktiivsemalt edasi.

Tõenäoliselt jääb blogspoti versioon Vabalogist ilusti siia üles, kuid mingil hetkel ta tõenäoliselt siiski kaob. Igal juhul pole siit uusi postitusi enam mõtet otsida, selleks tuleb juba pöörduda uuele aadresile www.vabalog.ee ja RSS agregaatorid vastavalt ümberhäälestada: http://www.vabalog.ee/?feed=rss2

Ongi kõik.

Esimesed kaks uuemat postitust on üleval, blog.tr.ee's on muudatused tehtud, feedburner jookseb, analytics töötab.

Elu läheb nurga taga edasi!

Kaks eriliselt erinevat mõtisklust Kuubast ja Castrost

Kuna Fidel otsustas lõpuks ameti maha panna, siis on tekkinud olukord piisavalt ebamäärane, et soojenda üles mõtted demokraatlikust ja turumajanduse võimalustele avatud Kuubast. Nagu enamus asjadega selles maailmas pole ka Kuubas lootust kiireteks muutusteks, mis tähendab, et Kuubast kirjutades kaevatakse üles nii vanu mälestusi kui värskeid külastuskogemusi.

Nii kirjutab Neil Clark, kes määratleb ennast ise vana-kooli vasakpoolsena, Spectator'is hiljutisest Kuuba külastusest ja ootustest, mis tal olid Kuubat külastades:

My wife and I, as unreconstructed paleo-lefties who support Clause Four, free school meals and NHS dental provision, had long wanted to visit Castro’s Cuba. All the people whose views we respect had said that the Caribbean island was a progressive model whose policies on education and healthcare ought to be copied throughout the world. We went there last April desperately wanting to like the place — after all, if George W. Bush and other right-wing nasties hated Cuba so much, then the country must be on the right tracks.

But we returned home terribly disillusioned. Neither of us had been to a country which was so utterly decrepit.

Sarnaseid lugusid võib kindlasti teisigi leida, ent üks huvitavamaid, mis minul õnnestus lugeda pärineb Tim Berry'lt, ettevõtjalt, kelle firma tegeleb äriplaanide tarkvaraga ja kes on nooruspõlves olnud korporatiivkonsultant. Ühe korporatiivkliendi projektiga seoses veetis Tim ka päris mitu nädalat Kuubal. Tema on üks nendest vähestest ameeriklastest, kes on isiklikult Kuubas käinud ja isegi Castroga aega veetnud:

Fidel, however, was like a human magnet. Everybody hung on his every word, not because we had to, not because it was good business, but because he was the kind of leader that attracted attention and admiration. His warmth, his sense of humor, his dedication to ideals, all of that made his personal power obvious. In his presence, it seemed only reasonable that an entire nation could depend on his one-man rule. Even though it was easy to see that Cuba wasn't working, it was also easy to believe it wasn't because it didn't have a great leader. To this day I'm convinced that Fidel would have risen to power almost anywhere. His ideals weren't working, and Cuba wasn't working, but Fidel Castro was.

Kuna Tim on ka ajakirjaniku rolli täitnud, siis on tal ka teisi päris huvitavaid täheldusi kohalike mentaliteedist ja suhtumisest:

I liked these people we worked with. And with time I realized that they were spouting slogans and phrases to each other -- for example the ubiquitous "companero," meaning "comrade" -- because that was important. Of course they were watching us, and that was off-putting but expected, but when I realized they were also watching each other, and spouting slogans as a protection, that gave me that special intellectual claustrophobia. It made me think how much it meant that I could be on salary with Business International and work on my own time with other publications, without a government interfering. That I could quit and open a travel agency if I wanted. My companeros, on the other hand, were assigned a career. One was the economist, and one was the tour guide, and neither could choose to change. And the worst part of it was that success was clearly related to spouting slogans, not necessarily to competence and performance, and major life changes were not easy options...

Kuuba puhul armastavad osad inimesed hirmsasti välja tuua tervishoiusüsteemi, kuid Arnold Kling tuletas hiljuti meelde ühte nalja, mida ta Kuubat sageli külastavalt professorilt oli kuulnud:

One Cuban young woman complains to another. "He lied to me! He told me that he was a luggage handler! It turns out, he's nothing but a neurosurgeon!"

Kling selgitab, et Kuubas teenib pakikandja tänu jootrahale rohkem ühes päevas kui neurokirurg terve kuu jooksul. Iga üks võib sellest teha omad järeldused - olgu siis tegu kiratseva vaesuse või lihtsalt lameda naljaga.

Kuubas kiratsevat vaesust tuletab meelde ka Johan Norberg, kes juhib tähelepanu Kuuba arengutasemel enne Castrot:

Fidel Castro´s social achievements usually ignore that Cuba was higly developed before communism. Before 1959 Cuba had more doctors per capita than Britain, lower infant mortality than France and West Germany, more cars per capita than the Japanese and more television sets than West Europeans.

See tekitab huvitava küsimuse sellest, milline oleks kuubalaste elatustase kui sotsialistlike poliitikate asemel oleks riik pööranud liberalistlikus ja turumajandusele sõbralikumas suunas?

Mõttepausist koos ilmunud artiklitega

Viimase nädala jooksul pole ühtegi postitust Vabalogis olnud päris mitmel põhjusel, millest kõige banaalsem on mingi külmetusviirusega võitlemine. Samas on see väike paus andnud hoogu juurde juba kaua küpsenud plaanile Vabalogiga midagi ette võtta.

Mingeid dramaatilisi muutusi pole oodata, kuid väikesed kosmeetilised muutused kujunduses ja kajastatavate teemade fookuse täpsustamine on juba ainuüksi minu enda jaoks olulised küsimused, kuid sellest kõigest pikemalt kui aeg on selleks küps.

Seniks aga mõned viited kirjutistele, mis on siin ja seal ilmunud.

Olen juba varem korra maininud, et regulaarsete kolumnide kirjutamine Ekspressi minu poolt lõppes eelmise aastaga, sest teemad millest soovin kirjutada ei paku laiemale lugejaskonnale Ekspressi toimetuse arvates huvi. Neil võib selles osas täiesti õigus olla ja mingeid etteheiteid mul neile pole ja saadud kogemus oli tegelikult igati positiivne.

Viimased kaks lugu, mis Ekspressile said kirjutatud olid Feta juustu reguleeriv euroliit ja
Riiklik poliitika ja klikivõim. Ma ise ei jäänud kummagi looga piisavalt rahule, sest nad tundusid natuke liiga palju laiali valguvat ja sellepärast saigi juba järgmine lugu natuke kitsamal teemal kirjutatud, kuid tundub, et isegi liiga kitsal teemal.

Toivo pakkus jaanuaris huvitava võimaluse natuke Arengufondist kirjutada ja enda mõtteid jagada, kuid minu jaoks on Arengufond lihtsalt üks osa ettevõtlustoetuste teemast, mille juurde on plaanis juba lähiajal tagasi tulla.

Kes veel minu auhindade juttudest tüdinenud ei ole, siis viimases HEI's ilmus Auhinnad - patentide omaaegse rivaali taastulek (PDF), milles üritasin eesti keeles kokku võtta terve enda magistritöö koos mõnede hilisemate arengutega. Tegu on terve ajakirja PDF'iga ja minu artikli leiab suht lõpust, kuid uudishimulike jaoks on seal üks suur ja üpris värske pilt ka artikli autorist.

Head lugemist.

Alan Moore - kirjanik, looja, maag

Alan Moore - mõistatus, mis valgustab maailma
Allikas: ce399/research archive

Mulle tundub, et Alan Moore on jätkuvalt üks huvitavamaid inimesi sellel planeedil, kelle eksentrilisus väljendub paljuski meediumis, mille ta on valinud enda mõtete väljendamiseks - koomiksid.

Moore on enda meediumivalikut selgitanud heade mälestustega noorusest, kus Northamptoni halli argipäeva ja monotoonsust aitasid üle elada värvilised koomiksid USA'st, mis avasid hoopis teise maailma ja võimaldasid noorel autoriteedivastasel leida ruumi ka enda vilkale fantaasiale.

Vastupidiselt paljudele teistele autoritele ei piirdunud Moore aga olemas olevate klisheedega vaid kasutas esimesi võimalusi enda loomingut avaldada eksperimentideks koomiksi kui formaadiga ja meediumiga. Ühtlasi pööras noor autor rohkem tähelepanu mütoloogiale ja selle rollile lugudes, mis inimesi köidavad ja USA koomiksites seiklevatest kangelastest oma ajastu ikoonid tegi.

Ei läinud kaua enne kui Moore Inglismaal esimesed auhinnad võitis ja USA koomiksitööstusele (mis igas auhinnatud talendis uut lootust nägi) huvi pakkuma hakkas. Peatselt kirjutas Moore DC Comics ridades - alguses teiste loodud tegelastele uut ja märksa originaalsemat elu pakkudes, kuid hiljem juba legendaarseks saanud isiklike projektide nagu V for Vendetta ja Watchmen raames.

Moore'i karjääri läbiv joon on olnud originaalsus ja koomiksite kui kuntsivormi täieliku potentsiaali esile tõstmine ja lugejatele maailma pakkumine, mis pole realiseeritav traditsioonilisemas kirjanduses ega televisioonis või filmides. Moore on korduvalt rõhutanud, et alates 1980ndatest üritas ta enda lugudes tähelepanu pöörata just sellele, mida on võimalik teha koomiksites, kuid mitte filmides või kirjanduses. See on ka üks peamiseid põhjuseid, miks kinolinale jõudnud osa Moore'i loomingust on tema enda poolt ära põlatud - olgu tegu üle lihtsustatud From Hell'iga või masendavalt labastatud The League of Extraordinary Gentlemen'iga.

The League of Extraordinary Gentlemen filmi puhul on huvitav ka see, et kui Moore'i looming paistab silma koomiksikangelaste prototüüpide ja klisheede oskusliku ja ootamatu kasutamisega, mis võimaldab märksa mitmekihilisemaid ja huvitavamaid lugusid, siis filmi paistab silma just nende klisheede ja kohmakustega, millest Moore on üritanud aastakümneid eemalduda. Mõni ime, et ta enda loomingu Hollywoodi tõlgendustest midagi isegi kuulda ei taha.

Viimase kümne aasta jooksul on Moore minu teada aktiivselt ise osalenud ainult ühes filmiprojektis - The Mindscape of Alan Moore. Tegu on dokumentaalfilmiga, mis sisuliselt üks pikk Moore'i monoloog teemadel, mis ulatuvad tema lapsepõlvest Northamptonis kvantmehaanika tõlgenduste ja arutlusteni sellest, miks mees otsustas traditsioonilise keskeakriisi asemel hoopis deklareerida, et hakkab maagiks. Filmi traileriga on võimalik tutvuda YouTube'is ja tõenäoliselt ei ole terve filmi leidmine suurem probleem kui teada, kust otsida.

Film ise on üllatavaltki kaasahaarav ja Moore'i arutlused kuulsuse, kultuuri, maagia ja fantaasia üle peaksid huvi pakkuma kõigile, keda kunsti ja kultuuri roll inimkonna arengus köidab.

YouTube'i kanali AllanMooreVids vahendusel on võimalik ka osa saada erinevatest Allan Moore'i intervjuudes ja isegi 1980ndatel tehtud dokumentaalfilmist Monsters, Maniac, and Moore.

Kui videost väheks jääb või pigem pakuvad huvi intervjuud, kus Moore mõnel teemal kitsamalt sõna võtab, siis sama inimese poolt, kes kokku pannud YouTube'i kollektsiooni, on arhiveeritud ka kõik veebis saadavad Moore'i intervjuud (seal hulgas podcastid) Allan Moore Interviews leheküljel.

Moore on ka traditsioonilisemaid vorme enda mõtete edastamisel kasutanud nagu romaanid (praeguse seisuga ainult üks) ja esseed, mida on veebist märksa keerulisem leida, kuid mis üldjuhul on otsimise vaeva väärt. Heaks näiteks on 2006. aasta novembris ilmunud essee pornograafia rollist kultuuris Bog Venus versus Nazi Cock-Ring: Some Thoughts Concerning Pornography, mille esimesed lõigud ühendavad endas nii erudeerituse kui kompleksivaba otsekohesuse:

Whether we speak personally or Palaeo-anthropologically, it’s fair to say we humans start out fiddling with ourselves. Our improved scan technology reveals that most of us commence a life of self-pollution while in utero, while if we trace our culture back to the first artefacts that showed we had a culture, then we find ourselves confronted by a hubcap-headed humming-top of tits and ass carved lovingly from limestone, excavated from an Aurignacian settlement discovered in a North-East Austrian village known as Willendorf.

The mighty Robert Crumb, back in his awesomely prolific Weirdo days, depicted the creator of the first Venus of Willendorf as Caveman Bob, a neurasthenic outcast with a strong resemblance to Crumb himself, perpetually horny, crouching in his cave and whacking off over the big-butt fetish woman he’d just made: Homo erectus.

Crumb’s point, in all probability, was that while she may well have functioned as a magic icon to induce fertility, and while to modern eyes she stands as an example of the prehistoric genesis of art, Willendorf Venus was an object of arousal in the eyes of her creator, was a piece of stone-age stroke material, primal pornography. He may also have been saying that if we trace culture to its very origins, we find its instigator to be an obsessive smut-hound and compulsive masturbator much like Crumb himself, or me, or you, or any of us if we are to be entirely candid.

Ma loodan, et Moore jaksab kirjutada ja see viljakas fantaasiamaailm, mis on peidus mehe kohati hirmutava välimuse taga, imbub sealt jätkuvalt välja ka teistele tutvumiseks.

Mida arvaks Adam Smith Arengufondist?

Gavin Kennedy on Adam Smithi elu ja loomingut pikalt ja põhjalikult uurinud ning peab isegi blogi nimega Adam Smith's Lost Legacy, kus kommenteerib artikleid, arvamusi ja isegi blogipostitusi, kus Adam Smith on mainimist leidnud. Üsna sageli on Kennedy sunnitud erinevaid Adam Smith'i tõlgendusi ümber lükkama ja täpsustama, mida Smith on tegelikult kirjutanud või kuidas millessegi võis suhtuda.

Eelmise postituse jätkuks ja täpsustuseks sobib tsitaat ühest Gavin Kennedy hiljutisest postitusest, kus oli juttu riigi sekkumisest majanduse arengusse ja seda ajendatuna Friedrich Listi protektsionismi õigustustest, mis tegelikult ei erine väga nendest argumentidest, mida Arengufondi õigustuseks välja käiakse ehk tegu on "mingi probleemiga", mida saab valitsuse ja avaliku sektori sekkumise kaudu kuidagi kiiremini lahendada.

Kuna Kennedy üritab enda blogi võimalikult poliitikavabana hoida, siis üldjuhul ei lasku ta poliitilistesse diskussioonidesse vaid selgitab, milline ikkagi oli/oleks Adam Smith'i suhtumine või seisukoht:

Smith was pragmatic about changes in policies arising from political economy. He was not an ideologue. He was not in a hurry for change. He looked backwards to how a country arrived at where it was at. He rarely made predictions about the future.

Eestlastelgi on põhjust tagasi vaadata ja mõelda sellele, et miks Eesti on üks edukaimaid idabloki riike. Kust tulid meie vähegi edukamad tehnoloogia või tarkvara ettevõtted? Kas aktiivsetest riigi toetusmeedetest või vabaturu konkurentsist? Kust ja kuidas said alguse Skype, Playtech, Mobi või CV-Online ja kas me saame nendest ettevõtetest rääkida ka siis, kui riigitoetusi poleks?

He observed and reported on what he observed, and he cautioned people who read his books not to rush at making the needed changes he identified in Britain’s political economy. His free trade analysis arose from what the mercantile political economy of Britain since the 15th century had done to hold back the ‘natural’ growth of the economy, which could spread opulence deeper into society, particularly to the vast majority of the labour poor who supported all the rest.

Mulle tundub, et paljud inimesed alahindavad turge ja nende suutlikust koguda väga mitmekülgset infot ja võimaldada seeläbi teha otsuseid, mis ei ole poliitilised vaid majanduslikud - ajendatuna kasumist ja reaalsetest võimalustest mitte niivõrd poliitilisest soovist või võimuahnusest. Ei tasu unustada, et jagades raha Arengufondidele loobume piiratud ressursside puhul millestki muust, kuid kuna selle potentsiaalse "muu" mõju pole võimalik hinnata, siis seda sama hästi kui pole. Ma väidan, et indiviidid (olgu nad suvalisi tarbimisotsuseid tegevad inimesed või investeerimisotsuseid tegevad ettevõtjad) teavad märksa paremini, kuhu suunata enda piiratud ressursse. Jah, Arengufond võib olla edukas, kuid mis alust on meil arvata, et meil ilma Arengufondita halvemini läheks?

He recommended ‘slow and gradual change’in Britain’s monopolistic and protectionist regime, in the interests of ‘common humanity’ to ensure those vulnerable to its dismantling would be able to adjust over a period of time. He didn’t think free trade would ever be completely established, given the institutions and interest groups who benefited from protection.

Ma ei arva, et Euroopa Liidus, kus struktuurifondide rahad on arvestatavad, oleks võimalik Eesti taolises väikeriigis ettevõtluse toetamisest loobuda (summad on lihtsalt liiga suured ja kui meie loobume ei teeks seda teised), kuid samas ei ole meil mingit kohustust üle võtta seda, mis teistes - hoopis teistsuguse arengu ja taustaga - riikides on tehtud.

Kõik need sajad miljonid, mida Tekese läbi on Soome ettevõtjatele jagatud oleks võib-olla madalamate maksude või paindlikuma tööalase seadusandluse näol andnud märksa paremaid tulemusi, millele lisanduks kokkuhoiud maksude kogumise ja Tekese administreerimise kulude näol, kuid kuidas sa midagi taolist mõõdad? Kui tõsiselt võetavad oleks taolised arvutused?

Meil ei ole vaja Eesti riskikapitali, mida administreeritakse tugeva poliitilise surve all vaid võimaldada lihtsalt vaba ligipääsu riskikapitalile, mis tuleks enda kogemuste, oskuste, teadmiste ja võrgustikuga ning on valmis aktiivselt tegutsema, et tagada enda investeeringule edu. Kust ta pärit on ei ole lõppkokkuvõttes tähtis.

Kui 5 aastat tagasi oli riskikapital Eestis probleem, siis täna ei saa seda väita olukorras, kus mitmed skandinaavia fondid siin tegutsevad ja mitmed teised pinda sondeerivad. Probleem lahenes enne kui valitsus jõudis Arengufondi käima lükata ja mulle tundub, et nüüd üritatakse lahtisest uksest sisse murda.

Mulle tundub, et see võiks olla ka üks põhjus, miks Arengufondile on aastate möödudes külge poogitud selline huvitav funktsioon nagu arenguseire.

Mida siis arvaks Adam Smith Arengufondist?

Mulle tundub, et ta kutsuks üles olema ettevaatlik majanduse kunstliku suunamisega ja arengufaasidest üle hüppamisega ning hoiatanud ka panustamast programmidele, millest on kasu vähestele ja mis pigem ajendatud huvigruppide lobist kui reaalsest vajadusest.

Indrek Neivelti lohakad üldistused Aregufondi nimel?

Mõned päevas tagasi sain kirja, mis juhtis tähelepanu Sten Tamkivi blogipostitusele, mis koondas Eesti Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil Tuulelohe lend 2008 välja käidud mõtteid.

Kuna ma ise üritusel ei olnud ja Steni märkmed pole tsitaadid, siis on taolise postituse kommenteerimise otstarbekuses põhjust kahelda, kuid samas tahaks tähelepanu mõnedele seikadele juhtida.

Ei hakka peatuma poliitikute märkustel, mis on täna ühed ja homme teised vaid tuleks tagasi Arengufondi ja seeläbi Indrek Neivelti jutu juurde.

Kui Steni märkmed on sisult õiged, siis jääb üle ainult hämmeldusega küsida ja kommenteerida, üritada mõista, kust taolised väited ja järeldused üldse tulevad.

Vaatasin järgi, President Meri kõne, kus ta kutsus Eesti Nokia otsingule, toimus juba 1999. a 5. mail. Mis me need 9 aastat teinud oleme?

Ma ei ole üldse kindel, et "me" peaks otsima ettevõtet, mis nagu Nokia moodustaks 25% kogu riigi ekspordist ja 35% kogu erasektori poolt arendustegevusele kulutatust. Turumajandusele üleminekuga saadud võimalusi on eestlased saanud kasutada kõigest 15 aastat samas kui soomlastel on olnud võimalus (vaatamata sotsiaaldemokraatlikule poliitikale) vabalt kasutada olemas olevat tehnoloogiat ja koos teiste ettevõtetega üle terve maailma seda edasi arendada aastakümnete jooksul.

Eestlased on visalt viimased 9 aastat teinud seda, mida iga täie mõistuse juures ettevõtlik inimene teeb: teeninud tulu sealt, kus ta on kõige kergem tulema olgu siis allhangetest või ehitusest. Eesti majandus on selle "sihipäratu" uitamise tulemusena arenenud mitmekesiseks ja võimaldanud paremaid elutingimusi sadadele tuhandetele, kes ühtlasi on tootlikumad kui kunagi varem.

Innovatsioon on vaikselt, kuid kindlalt muutumas kinnisideeks, mis näib olevat ainult kõrgtehnoloogia keskne ja seda natuke keerulisemalt tajutava innovatsiooni arvelt nagu teenuste või ärimudeli innovatsiooni. Eestlastel on veel palju õppida just ärimudelite ja juhtimise kohalt ilma milleta ei jõua kuskile - sul võib olla maailma parim tehnoloogia, kuid see ei ole veel mingi edu garantii kui ettevõtte juhtimine on puudulik ja ärimudel eelmisest sajandist.

Kui keegi veel Eesti Nokiast räägib ja kurdab, et mida me viimase 9 aasta jooksul teinud oleme, siis ma soovitaks mõelda sellel, et juhul kui oleks tehtud otsus näiteks mobiilside ja telekommunikatsiooni riistvara eelistoetamise kasuks, siis kas me saaks täna rääkida Skype'ist? Kas Skype'ile hoo sisse andnud andekad inimesed oleks üldse tegutsenud selles valdkonnas või oleksid nad hoopis tegelenud sellega, mida eelisjärjekorras toetatakse?

Ainult madalate maksudega ei jõua kuhugi. Kasumi tulumaksu edasilükkamine ei ole startupi esimese 100 probleemi hulgas.

Nõus, siia juurde käivad veel paindlik tööturg ja lihtne ligipääs igasugusele välistööjõule. Samas ei tasu unustada, et 15 aastat on üpris lühike periood ja meil on veel palju ettevõtlusega märksa pikemalt tegutsenud inimestelt õppida. Parimaks praktiliste teadmiste siirde meetodiks on aga jätkuvalt otsesed välisinvesteeringud ja siin hakkab kasumi tulumaksu edasi lükkamine märksa olulisemat rolli mängima.

Ma saan aru, et Skype ja startupid on seksikad, kuid üks särav täht ei tähenda veel midagi terve riigi jaoks. Riigi funktsioon on tagada kõigile võrdsed võimalused ja seda ühtegi majandussektorit eelistamata, sest lõppude lõpuks ei tea keegi, mida tulevik endaga toob ja mingi ametnik või akadeemik ei mõtle seda kohe kindalt välja, mida tasub ja mida mitte "riigil" eelistada. Jätkuv majanduskasv eeldab eestlastelt jätkuvalt tähelepanu pööramist tootlikkusele, mille tõstmise parimaks ja lihtsaimaks võimaluseks on otsesed välisinvesteeringud, mille meelitamisel Eestisse mängib kindlasti olulist rolli ka maksupoliitika.

Kui riik ei toeta, ja kõrgtehnoloogilise toote arendus läheb nt 3-5 a pikkuseks, on see firma üha rohkem era-riskikapitalistide käes ja ka siis kui lõpuks edu tuleb, jäävad algsele leiduril tühjad pihud

ja

see, et Microsoft ja Skype sündisid ühegi riigi toetuseta, on tore, aga harv erand

Inglise keeles on selline huvitav väljend nagu "drinking the Kool-Aid", mille wikipedia võtab päris kenasti kokku:

The idiomatic expression, "drinking the Kool-Aid", was originally a reference to the Merry Pranksters, a group of people associated with novelist Ken Kesey who, in the early 1960s, traveled around the United States and held events called "Acid Tests", where LSD-laced Kool-Aid was passed out to the public (LSD was legal in the U.S. until 1966). Those who drank the "Kool-Aid" passed the "Acid Test". "Drinking the Kool-Aid" in that context meant accepting the LSD drug culture, and the Pranksters' "turned on" point of view.

Having "drunk the Kool-Aid" now commonly refers to being a strong or fervent believer in a particular philosophy or mission -- wholeheartedly or blindly believing in its virtues.

Mul on tunne, et Indrek Neivelt on natuke liiga palju enda Kool-Aid'i joonud. Kunagisest (kõigest 3 aastat) Arengufondi suhtes skeptilisest Neiveltist on tänaseks saanud uue usu kuulutaja Neivelt, sest tema viimased kaks väidet lihtsalt ei kannata mingit kriitikat, mida saaks väljaspool pimedat usku vaadelda.

Ma loodan, et ma ei pea tooma neid sadu vägagi edukaid ilma riigi toetuseta alustanud innovaatilisi ettevõtteid eraldi näidetena. Kui Neivelt taolise ekstravagantse väitega välja tuli, siis oleks oodanud ka vähemalt ühte näidet. Äkki ta isegi midagi mainis, kuid sellisel juhul oleks huvitav teada, mida täpselt.

Mulle jääb vägisi mulje, et Neivelt on jõudnud järeldusele, et tema teab ja oskab suunata raha õigesse kohta, kuid ta kipub unustama, et teiste näiline tegevusetus ei tähenda, et midagi ei toimuks. Tema viimase aja sõnavõttudest läbi imbuv vajadus planeerida ja eelistada on pigem omane ametnikele ja poliitikutele ning võib-olla peaks siit ka tegema mingeid järeldusi Neivelti tuleviku plaanide osas.

Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks on vaja loopida alusetuid väiteid paremale ja vasakule kui inimest ei kisu poliitikasse. Kui aga poliitika on see, mis huvi pakub, siis on ka tegu kõigest poliitiku loogikaga:

We must do something.
This is something.
Therefore we must do it.

Peaasi, et midagi tehakse - vähemalt selline mulje peab jääma ja 500 miljoni krooni laiaks löömine sellise mulje kindlasti ka jätab.

Ma jään skeptiliselt kui huvitunult ootama, mis ettevõtted lõpuks Arengufondi õnnistuse osaliseks saavad. Seniks jään aga lootma, et inimesed natuke rohkem mängureegleid usaldaksid ja ei arvaks, et nemad - või veel parem mingid ametnikud - on kõiketeadvad suunajad, planeerijad ja juhtijad - ole sa kui hea tippjuht tahes, kuid keegi ei suuda meist haarata kõike seda varjatud informatsiooni, mis inimeste igapäevastes toimetamistes kajastub.

Huvitavad, kuid kas ka kasulikud?

Mis juhtub kui arvutid on piisavalt võimsad ja kellelgi tuleb pähe mõte, et mailiprogramm ei pea olema igav tekstiridade kogum vaid hoopis virtuaalne lennujaam. Kohmakas ja tõenäoliselt paljuski ebapraktiline, kuid iseenesest täitsa lahe.

* * *

Väga lahe mudellennuk, millele on paigaldatud kaamera, mis raadioteel ühendatud VR kiivriga, millele on aga paigaldatud güroskoop ja mis võimaldab pead liigutades lennukis asuvat kaamerat liigutada. Tulemus: vaadake ise. Huvitav palju selline asjandus maksta võiks?

* * *

Mitte just iga päeva ei kohta uusi muusikalisi instrumente - eriti veel sedavõrd veidraid nagu seda on Thummer. Samas näeb see piisavalt lahe välja, et miks mitte ka ise seda proovida...võiks päris huvitav ja muusikaline kogemus olla. YouTube'i videod on kindlasti abiks.

* * *

Vahel paneb ikka mõni toode ikka kohe päris tõsiselt mõtlema sellele, et kes see kurat sellist absurdusust ostab. Ma pole juba mõnda aega ühegi taolise toote otsa sattunud, kuid Hawaii-Chairi reklaam tuletas meelde, et millestki olulisest pole ma ilmselgelt ilma jäänud.