Der Spiegel lahedatest linnadest - sealhulgas Tallinnast

Der Spiegel'is ilmus augusti lõpus rida artikleid laiema teemakatuse alla nimega "An Inside Look at Europe's Coolest Cities". Euroopa lahedaimate linnade seas (Amsterdam, Barcelona, Dublin, Kopenhaagen) on ka Tallinn, kuid seda pigem tuleviku perspektiivi tõttu.

Minu jaoks on see artikkel huvitav veel sellepärast, et olin üks nendest, kes kaasati intervjuud andma ja sain artikli ettevalmistus protsessi kõrvalt vaadata. Artikli autor käis ise Tallinnas kohal ja kohtus kahe päeva jooksul erinevate linna esindajatega ja loomemajandusele tuge pakkuvate inimestega.

Kes vähegi intervjuusid andnud teab, et pärast ajakirjanike filtrit võib sõnumist, mis sina soovid edasi anda tulla hoopis midagi muud, kus rõhuasetus ja teemapüstitus on kohati täielikult moondunud. Eriti teravalt torkab see silma kui intervjuu kestab mitu tundi, kuid artiklisse jõuavad ainult loetud read sinu jutust, mida sina üldse oluliseks ei pidanud.

Sellegipoolest võib looga rahule jääda ja vähemalt minuga on ühendust võtnud isegi üks sakslane, kellele artikkel piisavalt huvitav tundus, et töökoha vastu huvi tunda. Aga minu lemmiklõiguks jääb ikkagi järgnev:

He's the director of a publicly funded training program designed to help young entrepreneurs take their first steps in the world of business. He has a degree in economics and looks like a Hollywood star. Only 26 years of age, he also runs a small company on the side.

Lõbus.

Parim lõik, mida ma täna lugesin...

Ära palka ajakirjanikke, vaid majanduse, juura, arstiteaduskonna, sotsiaalteaduskonna jne lõpetajaid. Neile saab kirjutamist õpetada, ajakirjanikele mingi valdkonna peensuste selgeks tegemine on raske või üldse võimatu. Konkurents kõiksugu majandusspetsialistidele on ju tugev? Kindlasti laekuks palju cv-sid. Paljud noored on omandanud teadmised välismaal, paljudel on mitmeaastane kogemus ärimaailmast. Oleks paju huvitavam lugeda asjatundjate vaadetest eesti majandusele, kui generalistidest ja humanitaarse taustaga ajakirjanike sisuta üldistusi.

Toivo kirjutab sellest, mida tema soovitaks meediaärisse sisenevale Oliver Kruudale. Toivol on ka teisi mõtteid, millest nii mõnigi mõjuks vägagi kosutavalt kohalikule meediamaastiklule.

Avameelusest internetis objektiivsuseni ajakirjanduses

Kuna ma ise kirjutan praegu seoses NBIA konverentsiga rohkem blog@inkubaatorisse, siis ei ole lihtsalt jõudu Vabalogi pikemalt kirjutada.

Samas jõuan ma lugeda igasugu huvitavaid postitusi siit ja sealt ning viimaste päevade üks huvitavamaid pärineb Andreselt Infopartisanist, mis on tegelikult Punase Hanrahani blogist alguse saanud teema arendus:

Alandi juhtis tähelepanu ühele väga tõsisele probleemile, mis ei puuduta tegelikult ainult ajakirjanikke, vaid kõiki avalikke ajaveebe pidavaid isikuid. Nagu hiljuti üht temaga seotud teemat kommenteerides märkisin: kui ajaveebile on võimaldatud vaba juurdepääs, siis asub see juba definitsiooni kohaselt avalikus internetiruumis. Loomulikult ei saa tahta, et eraviisiliselt peetavates ajaveebides järgitaks tingimata ajakirjanduseetika koodeksis toodud reegleid (ajaveeb on vaid tehniline vahend, nagu trükkipress), mida ajakirjanikud ei järgi alati isegi oma kutsetöö käigus, kuid avalikku ajaveebi pidades tuleks pidada meeles, et see ON avalik.

Andres arendab teemat edasi ühe hiljutise huvitava näite varal, millega saab põhjalikumalt tutvuda tema postitust lugedes. Soovitan. Küll aga väärib üks lõik tema postituse lõpust eraldi tsiteerimist:

Minu meelest on suuremad eestikeelsed meediakanalid selgelt vasakule kaldu (rääkigu neis töötavad vasakpoolitsevad ajakirjanikud üksteisele jagatavates intervjuudes objektiivsusest või mitte) ja kui mul kunagi suuremal hulgal aega üle jääb, siis kavatsen seda sisuanalüüsi abil tõestada. Tegelikult oleks Eestis vaja mõnda sellist organisatsiooni nagu Accuracy In Media, mis tegelekski sellega, et juhib tähelepanu ajakirjanduse kallutatusele.

Minu arvates on objektiivsuse taga ajamine ajakirjanduses suht lootusetu tegevus, eriti kui seda teevad väga tugevate ideoloogiliste eelarvamustega inimesed nagu Arni Alandi, kes kipuvad teistsuguseid seisukohti kui nad on põhjalikult (minu arvates) argumenteeritud lihtsalt ignoreerima, sest need ei lähe nende maailmavaatega kokku.

Kaldun arvama, et blogid on pigem hea võimalus inimeste eelarvamuste ja seisukohtadega tutvuda ning lõpetada objektiivsuse teesklemine. Kui mul on piisavalt informatsiooni, siis ma saan teha järeldusi selle kohta, kui tõsiselt ma autori artikleid tahan võtta. Näiteks Alandi nime nägemine mõne uudisloo juures teeb mind - pärast tema blogi lugemiste ja tema suhtumise teadmist - ettevaatlikumaks ja skeptilisemaks ning paneb vähemalt osade lugude puhul täiendavat informatsiooni otsima.

Loomulikult ei ole see ainult vasakpoolsete probleem ja siit ka veel üks põhjus, miks ma loen nende inimeste blogisid, kes ennast vasakpoolsemana määratlevad, et mõista kuidas nemad maailmas toimuvast aru saavad ning mida oluliseks peavad.

Meil kõigil on oma maailmavaade, mille peitmine objektiivsuse taha tundub sageli olevat lihtsalt mõttetu enesepettus, mille tulemus on pealiskaudsus ehk veelgi mõttetum uudislugu.