Leigelt otsedemokraatiast ja virtuaalsest kaasamisest

Kes on viimased pool aastat kuskil peidus olnud ja sattunud mingi ime läbi esimese asjana Vabalogi lugema, siis laupäeval asutati erakond Eestimaa Rohelised, mille programmi üheks olulisemaks nurgakiviks näib olevat otsedemokraatia, mis peaks laiemalt väljenduma sagedamate referendumite näol.

Õnneks on inimesi, kes ei pea üleliigseks meeldetuletada, et otsedemokraatia ei ole minigi võlukuul, mis tapab halvad poliitikad ja vähendab inimeste rahulolematust üldiste arengusuundade vastu:

Pikaajalist, strateegilist ja efektiivset poliitikat on võimatu sel moel ajada, et valijaskond iga viimse kui üksiku sammuga rahul oleks. Võiks ju mõelda, et võim hakkab rahvale nii hästi seletama oma sammuda tagamõtteid, et rahvas tuleb paati… Aga praktikas tähendaks rohked referendumid arvatavasti võidujooksu “poliitiliselt populaarsete” eelnõude suunas. Ja kuna poliitika seisneb kompromissides, tekiks iga vähegi sisulise otsuse juures ühiskonda veelgi enam lõhestav patiseis.

Esindusdemokraatia tähendab seda, et me anname teatavatele isikutele mandaadi uskudes, et nad oma võimuperioodil teostavad optimaalselt neid huve, mida nad lubasid esindada. Ideaalis näevad need isikud strateegilist plaani, kuidas läbi kompromisside ja võitude seda agendat võimalikult efektiivselt teostada. Ja üksiku otsuse puhul valija käest küsimine… oleks nagu kui keegi hakkaks Liivalaia tänaval kõrvalistmelt su autorooli rebima põhjendusega, et “lubasid ju Pärnusse sõita!”. Jah, sõidame küll Pärnusse, aga pöörde võiksime ikka ristmikul ja rohelise fooritule alt sooritada.

Otsedemokraatia suurim probleem nii nagu seda rohelised näivad praegu serveerivat on suutmatus arvestada erinevate poliitikate pikaajaliste tagajärgedega nagu ka vahetute ootamatute tagajärgedega. Mida tehnilisem või keerulisem küsimus, seda problemaatilisem on otsedemokraatia. Mulle on siiani täiesti arusaamatu, millised mõjud oleks taolisel referendumil - kas tegu oleks ühekordse ja vahetu sekkumisega (a la Sakalat ei lammuta) või tõesti seadustega, millel oleksid laiapõhjalised ja kaugele ulatuvad tagajärjed (a la rohkem kui 20 aastat vanu hooneid lammutada ei tohi).

Rohelistelt ootaks konkreetsemat visiooni sellest, kuidas see Eestis võiks toimuda kui viited Shveitsi süsteemile, sest praegu näivad erinevad inimesed otsedemokraatiast kohati vägagi erinevalt arusaavat.

Ma ei hakka pikemalt sellel teemal kirjutama, sest natuke rohkem kui aasta tagasi sai kirjutatud päris mitu pikemat ja kriitilist postitust pidev-valimistest, millest kõige põhjalikumale - Pidev-valimistest ja Tehingukuludest koos tagasihoidlikuma alternatiiviga - on vist õige aeg jälle viidata. Sisuliselt oli pidev-valimiste näol tegu otsedemokraatia vormiga - otsedemokraatia ruudus!

Kelle jaoks minu jutt pole piisavalt veenev ja põhjalik, siis soovitan tutvuda Bryan Caplani üpriski pika kirjutisega Myth of the Rational Voter, kus toodud hulgaliselt näiteid ja statistikat mis minu kirjutisest puudub.

Paljuski samasse kasti otsedemokraatiaga on mul kiusatus jätkuvalt paigutada mitmed eGA üritused, millest viimane - Virtuaalne debatt, reaalne kaasamine - toimus alles möödunud nädalal. Samas ei saa ma ürituse kava (DOC) vaadates üle muljest nagu tegu oleks vägagi ühekülgse seminariga, kus fännid saavad kokku ja räägivad üksteisele, kui äge see kõik on.

Kus on skeptikud ja kriitikud, kes sellesse ilusasse pilti auke sisse toksiks, potentsiaalseid probleeme ja puudusi esile tõstaks, et sealt edasi minna? Või polegi see asja eesmärk?

Tõenäoliselt on mõtet ära oodata ja kuulata ettekanded enne kui ma ennast mõnda tobedasse nurka kirjutan.

TÄIENDATUD: "osalusest" sai tänu tähelepanelikule kommenteerjale "otse". Sisu see siiski ei muuda...vähemalt minu arvates. Samas tekib küsimus, kas ma olen ainus, kellel need kaks vahel segamine lähevad?