Eesti ajateenistuse teemaline debatt jätkub - Mihkel Mutt

Tänases Päevalehes võtab ajateenistuse teemal sõna Mihkel Mutt, kellest ma saan mingil määra aru kuid siiski mõned probleemsemad tsitaadid:

Palgaarmee või ajateenistus?

See sõltub üksnes meie julgeolekuvajadustest. Kui keegi tõestab, et palgaarmee vastab neile paremini, siis ei tohi lugeda midagi ka see, et selle ülalpidamine tuleks väidetavalt kolm korda kallim.

Aga kui paremini vastab ajateenistus, ei saa samuti lähtuda kõrvalistest teguritest, nagu näiteks noorte inimeste isikuvabaduse piiramisest. See kõlab etatistlikult, aga väikeriigi puhul on see paratamatus.

Hüva, kui jätkub palgaarmee kasutamine elukutselise kaitseväe asemel, siis on aeg üle minna ajateenistuse kasutamisest sundteenistusele. Minu nagu iga teise vabadust armastava inimese jaoks on täiesti vastuvõetamatu süütute inimeste isikuvabaduste kutsumine "kõrvalisteks teguriteks" rahu ajal - sisuliselt annab see ülemaailmses võitluses terrorismiga võimaluse kõikide isikuvabadusi piirata. Äärmiselt kahetsusväärne suhtumine. Veel:

Võib-olla on üks protsent konflikti tõenäosust piisav, et kulutada pidevalt kaks (või enam) protsenti riigieelarvest? Ilmselt on olulisemgi suur ebakindlus. Me kõik kobame pimeduses. Keegi ei tea, mis laadi konfliktid ootavad meid tulevikus. Näiteks siis, kui puhas vesi on tähtsam kui praegu nafta. Või kui üleilmne migratsioon on jõudnud uude faasi. Ainult üks on kõikidele selge: tuleb valmis olla, parem karta kui kahetseda.

Alustaks sellest, et kui keegi tuleb ebakindluse ja määramatusega mingis valdkonnas toime, siis on selleks professionaal - inimene, kes on aastaid selles valdkonnas tegutsenud, on ise uutest arengutest ja nende jälgimisest huvitatud ning kes on motiveeritud tulevastele probleemidele mõtlema täna indiviidi tasandil (a la Leo Kunnas). Selliseks inimeseks ei ole ükski vastu tahtmist sundteenistuse sattunud inimene.

Ja kuidas peaks tõlgendama ohuna väidet "kui üleilmne migratsioon on jõudnud uude faasi"? Minu loen siit välja varjatud ksenofoobia, mille eesmärk on Eestisse paremat elu otsima tulevad inimesed jõuga väljaspool hoida. Kas selleks ongi vaja sundteenitust, et saaks Eestis hoida tõelistele eestlastele - et ikka rass puhtana püsiks? Eesti ei asu piirkonnas, kus järgmise 100 aasta või veel vähem 50 jooksul vee pärast peaks sõda pidama.

Ma ei saa Mihkel Muti hirmudest aru nagu ei saa ma ka tema suurest valmistumisest erinevateks ohtudeks aru. Kui tema hirme jälgida, siis nende loogiline lõpp on hoopis totalitaarne riik, kus kõigi isikuvabadused on piiratud, sest ohud varitsevad meid kõikjal. Põhja-Korea on vist sellest kõige ehtsam näide.

Midagi objektiivset Muti ohuhinnangus ei ole ja ainuüksi tema või ühegi teise inimese "arvamus" ei tohi kunagi olla aluseks teiste inimeste isikuvabadust nimetamisel "kõrvalisteks teguriteks".

Meie julgeoleku tagab pikemas perspektiivis mitte sõjaline valmisolek vaid vaba turumajanduse levimine Venemaale ja ühtlasi üle terve maailma koos marurahvusluse hääbumisega. Mida rohkem on inimestel võimalusi rikastuda ja teenida enda kodumaal, seda vähem peame muretsema nende pilkude pöördumisest Eesti poole. Tihedam majandusalane koostöö tähendab stabiilsemaid suhteid ja vähem sõjalisele jõule orienteeritust.

Ajateenistus rahuajal on minevik ning selle külge klammerdumine võib meile veel kalliks maksma minna. Jään jätkuvalt ootama paremaid ja sisulisemaid argumente kui hirm teadmatuse ja tuleviku ees.
. . .
Trivimi Velliste ei saanud loomulikult enda autoriteeti jäta kehtestamata Postimehes ilmunud suht sisutühjas arvamusloos.