reede, november 10, 2006

Allkiri Uus Sakala POOLT koos selgitusega

TÄIENDATUD: Kommentaarid miskipärast ei töötanud, kuid nüüd peaks asi korras olema.

Vahel on mul tunne, et inimesed ise ka ei tea, mida nad õieti tahavad peale olemas oleva konserveerimise - igasuguse uudsuse välistamise ja stagnatsiooni - peaasi, et midagi ei muutuks. Mõnes mõttes saan ma sellest aru, sest inimene on ikkagi harjumuse loom, kuid kas see õigustab veel linna muutmist muuseumiks ja tuleviku foobiat?

Mina ei soovi elada surnud linnas - muuseumis, kus tohib ainult vaadata ja imetleda, et küll olid alles ajad. Ma tahan elada linnas, mis elab ja areneb, mis suudab üllatada ja mis kutsub avastama mitte tolmu pühkima kopitanud hoonetelt.

Ma kahtlustan, et 20 või 25 aasta pärast, kui soovitakse näiteks Viru Keskuse asemele midagi uut ehitada, siis hakkab täpselt see sama jama peale. Et see on unikaalne ehitis, mis kannab endas ajastu vaimu ning kuskilt võsast hüppab välja seltskond inimesi, kes on veendunud, et kui Viru Keskus lammutatakse ja asemele ehitatakse midagi muud, siis kindlasti on see kole ja sobimatu. Kui see jutt ei kõla veenvalt, siis kindlasti poleks pärast Sakal Keskuse valmimist peaaegu keegi praegustest Uus Sakala vastastest uskunud, et paarikümne aasta pärast seda sama hoonet kaitsma tõttavad.

Mõni aasta tagasi toimus suur allkirjade kogumine Rahva Raamatu kaitseks. Inimesed võtsid ajalehtedes sõna, kogusid allkirju ja käisid meelt avaldamas. Ja täna? Tänaseks on enamus inimesi üldse unustanud, et midagi taolist üldse toimus ja käivad Rahva Raamatus hoopis Viru Keskuses. Olen mõnelt inimeselt, kes omal ajal hoogsalt Rahva Raamatut kaitsesid, küsinud, et millal sa seal viimati käisid? Järgneb pikk ja piinlik paus ning selgub, et eelistatakse pigem teisi raamatupoode ja Draamateatri kanti pole juba tükk aega sattutud.

Uus hoone ei tähenda ainult millegi vana kaotamist vaid ka millegi uue juurde saamist. Rohkem kohti tähendab rohkem võimalusi, mis omakorda tähendab võimalust võtta riske ja proovida seda, mida varem siin pole julgetud teha. Probleem on selles, et kui inimesed tajuvad ja mõistavad, mida nad kaotavad, siis märksa keerulisem on tajuda ja mõista seda, mida kõike saadakse juurde:
Suur saal – keskuse “kroonijuveel” ehk 1800-kohaline suur saal. Sellise mahuga saali ootavad Tallinnasse pikisilmi nii kvaliteetkontsertide, muusikalide, kui ka suurte rahvusvaheliste konverentside korraldajad.

Kino – 7 saaliga kobarkino peaks viimaks murdma Tallinnas valitseva sisulise monopoli ning tooma seeläbi meie filmisõpradele kauaoodatud piletihinna languse ning senisest parema filmivaliku.

Väärtfilmikeskus – täna ei ole Tallinnas kohta, kus sügavamate kultuurihuvidega inimesed saaksid regulaarselt näha tõelisi väärtfilme. Uues Sakalas selline võimalus viimaks tekib. Ka Eesti Filmi Sihtasutus ja Tallinnfilm on avaldanud soovi uude majja kolida.

Tantsukeskus – Tallinnas ei ole täna ühtegi spetsiaalselt tantsuõppeks rajatud ruumiansamblit. Sakalas leiab endale koha tantsukeskus, kõige erinevamate stiilide – showtantsust balletini – õppimiseks ja harrastamiseks.

Laul ja helistuudio – Sakala saab koduks täiesti uuele Eesti Koorilaulu Keskusele. Muusikasõprade käsutuses saavad olema ka Eesti moodsaim helisalvestusstuudio ning kaasaegsed prooviruumid.
Ma ei hakka pikemalt peatuma omandiõiguse ja tehtud kulutuste probleemidel, mida erinevad kodanikeühendused lihtsalt ignoreerivad. Ise Sakala renoveerimise ja hooldamise eest maksta ei soovita ja teistel midagi paremat asemele samuti ei lasta teha. Ma pole siiani kuulnud mingit alternatiivi Uus Sakala vastastelt sellest, mis hoonest saab kui seda ei lammutada. Kes katab kulud?

Kõik tahavad otsustada, kuid keegi ei taha vastutada ega maksta enda rahaga - ikka teiste omaga.

Õnneks ei kogu allkirju ainult Uus Sakala vastased vaid ka toetajad. Ma ei näe, et kummagi poole allkirjadest oleks mingit kasu, kuid vahel peab visionääre kuidagi toetama.

Kas üks kasutu paekivilahmakas või mitmekülgne kultuurikeskus - ma arvan, et siin polegi midagi valida!

6 Comments:

Anonymous A.Kes said...

Teisipäeval, 14. Sõpruse kinos, kell 19.30 film "The Corporation".

10. november 2006 12:36  
Blogger John Doe said...

Minu meelest konkreetsel juhtumil peaks ära eristama erinevad inimeste arvamust mõjutavad aspektid ning neid siis ükshaaval uurima. Liigitaksin järgnevalt.

1) Projekti majanduslik tasuvus ning kinnistu väärtustamine
2) Hoonestusõiguse konkurssi tingimused
3) Omandiõiguse temaatika
4) Hoone arhitektuurne väärtus

1) Täiesti selge on, et arendaja, kelle põhieesmärk ikkagi on raha teenida, ei lähe hoonet lammutama heast peast vaid arvutuste kohaselt ei anna hoone säilitamisest tulenev ehitusmaksumuse kokkuhoid piisavat võitu, et õigustada tehtud investeeringut ning väiksemas mahus arendamist. Ja täiesti vabalt võivad hoone rekonstrueerimistööd olla märgatavalt sama kallid kui täiesti uue hoone ehitamine.
Lisaks ei pruugi olla võimalik olemasolevat hoonet ümber ehitada niimoodi, et sinna kõik planeeritu ära mahuks. Täiendavalt võib tulemus olla ebaefektiivne, ehk siis tekib mõttetult palju vaba pinda, millele ei ole võimalik kasutust leida.
Selge on see, et uue hoone ehitamisega suudetakse antud kinnistul rohkem ja mitmekesisemaid teenuseid kui praegu olemasolevas hoones. Uus hoone jääb ju edasi niiöelda kultuurikeskuseks ja samuti avatuks festivalide korraldamisele. Näen, et see tekitab linnakodanikele suuremat valikut, meelitab ligi suuremal hulgal rahvusvaheliste kultuuriürituste korraldajaid ja seeläbi suurendab Tallinna atraktiivsust turismi sihtpunktina. Samuti suurendab see Tallinna atraktiivust elukohana, kuna kultuurilised ning vaba-aja veetmisvõimalused on suurenenud.
Seega siinkohal nõustun sinuga täielikult, et linn peab arenema, sest kui ta seda ei teeks, sureks ta lihtsalt välja.

2) Ma pole mingit detailset uurimist teinud, aga inimesi tundub ärritavat fakt, et rikutud on hoonestusõiguse seadmise konkurssi tingimusi. Juhul kui see on nii, on loomulikult tegemist asjaga, mida uurida. Kui hoonestusõiguse konkurssi tingimuste kohaselt oleks pidanud praeguse hoone alles jätma ning lubati vaid renoveerida ning juurde ehitada, siis on hoonele lammutusõiguse väljastamisega seatud teised pakkujad ebavõrdsesse olukorda. Ebaõiglus tekib just sellisel juhul, kui teadmine lammutamise hilisemast võimalikkusest oli ühel pakkujal olemas või ta pakkus võttes arvesse, et suudab lammutusõiguse linnalt välja suruda. Selge on see, et täiesti uue hoone ehitamisel on ehitusmahud suuremad ning pinnakasutus efektiivsem, seega pinda, millel reaalselt äritegevust korraldada ning tulu teenida on rohkem ja seega on võimalik ka pakkuda hoonestusõiguse eest suuremat summat kui konkurendid.
Teisest küljest kui hoone lammutamise vajadus (tehniline seisukord jm.) selgus alles hiljem, siis ei oleks olnud vahet, kes oleks võitnud, sest igal juhul oleks ainuõige lahendus olnud asuda lammutamise teed. Antud olukorras on kahju kannataja konkursi korraldaja ehk riik, sest hoonestusõiguse pakkumised tehti arendajate poolt teadmisega, et hoonet ei lammutata ja seega tulu teenivat pinda on vähem. Nüüd kui hoone lammutatakse jääb riik ilma sellest lisasummast, mida arendajad oleksid pakkunud kui oleksid teadnud lammutamise võimalikkusest.
Huvitav on, et ma pole kuulnud ühestki teisest konkursil osalenud firmast, kes oleks avaldanud protesti lammutamisloa andmise vastu. Võib-olla neil on ükskõik ja ei tahagi lihtsalt niisama protsessimisega tegeleda, võib-olla aga polegi mingit probleemi.
Kogu eelnev jutt ei ole õigustuseks, et antud hoone tuleb alles jätta. Pigem juhin tähelepanu asjaolule, et konkursi reegleid võib olla rikutud aga võib olla ka mitte.

3) Kas kinnisasja omanikul on õigus oma kinnisasjaga teha ükskõik mida (peaasi, et ta ehitamisel ohutusnõuetest kinni peaks) või on vaja mingeid piire. Ma ei ole suutnud sellele küsimusele ühest vastust leida. Kas kinnistule ehitise ehitamisega on mingitmoodi võimalus, et riivan kellegi teise isiku või lausa avalikkuse huve? Kas see, kui ma ehitan elumaja kõrvale kõrge hiinamüüri sarnase ehitise ja sellega varjan kogu päevavalguse elumaja elanikelt, on nende huvide riivamine? Ühest küljest nagu on, sest päikesevalgus aitab D-vitamiini tekitada, hoiab valgustite arvelt energiat kokku, enamusel inimestel tõenäoliselt maandab stressi. Teisest küljest, miks pean mina kinnistu omanikuna teiste inimeste vajadused kinni maksma. Kui nad soovivad saada kõike eelpoolmainitut, siis peaksid nad minu käest kinnistu omanda ja jätmagi selle tühjaks. Kõigile ju meeldiks elada privaatse rohelise aiaga eramajas vaatega merele ja südalinnas :) Teine case on, et a la kui raekoja plats müüdaks maha, kas siis uus omanik võiks sinna pilvelõhkuja ehitada. Tundub nagu absurdne ja esimene reaktsioon on, et ei tohi. Aga miks ei tohi? Kas lihtsalt esteetiliselt ei sobi ning kes ütleb, et ei sobi? Puudub objektiivne hinnang. Kui nüüd aga mõelda, siis pilvelõhkuja mittelubamisel Raekoha platsile on oma loogiline põhjendus ka olemas. Nimelt vähendab see Tallinna vanalinna kui turismiobjekti väärtust. See omakorda tähendab vähem turiste Tallinnale ning seeläbi ka vähem raha. Seega vanalinna mitteehitamise lubamine on rahale täiesti vabalt taandatav. Sama kehtib näiteks Eiffeli torni kohta. Kui Eiffeli torn ümbritsetaks igast küljest pilvelõhkujatega kaotaks Pariis tõenäoliselt osa oma särast. Selle seisukohale väib vastu vaielda. Nimelt äkki Raekoja platsile rajatakse midagi sellist, mis on täiesti unikaalne ning meelitab turiste Tallinnasse rohkem. Seda vastuväidet aga saab pareerida - väga ebatõenäoline on, et too uus imeline asi vajab just Raekoja platsile ehitamist, pigem saaks ta ehitada ka vanalinnast väljapoole ning seeläbi saavutada suurenenud turistide vool ning samuti mitte kaotada Tallinna vanalinna külastavaid turiste.
Tulles tagasi Sakala keskuse juurde, siis antud hoone puhul pole tegemist millegagi, mille pärast meeletud rahvahulgad Tallinnasse tormaks ning millest oleks võimalik tekitada kaubamärki nagu vanalinnast. Isegi kui mõned arhitektuurihuvilised tõesti jäävad Tallinnasse tulemata, siis arvan, et see selle kaotatud raha kaaluvad ülesse uue hoone loodav uus äri näiteks konverentsikeskuse näol, mis võimaldab Tallinnas korraldada tõeliselt suuri kogunemisi, mida varem polnud võimalik teostada. Ja kuna konverentse peetakse pigem just väljaspool suveperioodi, siis on hotellides ilusti ka ruumi ning kõik külalised oodatud.

4) Arhitektuurse väärtuse osas tuleks minu meelest kasutada eelmises punktis mainitud metoodikat ehk siis hinnata, kas puhtalt hoone arhitektuur toob niipalju raha Tallinnasse juurde, et õigustada uue hoone ehitamata jätmist. Aga kui rääkida, et uus hoone on kole ja vana ikka nii ilus, siis see on minu hinnangul jabur. Ilu hindamine täiesti subjektiivne ja see on sama hea kui hinnata, mida keegi seljas kannab. Jah, õigus hinnata ju on, aga mingit õigust ei ole keelata mul kanda selliseid riideid nagu soovin ( v.a. täiesti alasti ringi käimine). Mul ei ole midagi selle vastu, et arhitektid kritiseerivad pakutuid arhitektuurseid lahendusi ning valminud hooneid. Kriitikat ongi vaja, aga selle kriitika alusel ei tohi midagi keelata. Kui mõnda hoonet tugevalt kritiseeritakse, siis ega arendajad rumalad ole, nad võtavad kriitikast konstruktiivse osa kuulda ning uued hooned tulevad veel paremad. Lisaks ei tohiks unustada, et kõiki hooneid ju projekteerivad ka arhitektid. Seega igat hoonet mida arhitektid kritiseerivad, on loonud ka arhitekt.

Täpsuse huvides mainin, et tegelikult on uue maja vastased alternatiivi vana kasutamise välja pakkunud. Selle võib leida siit http://epl.ee/artikkel/360194

10. november 2006 13:08  
Anonymous mr.Costello said...

Kas sellist kohta pole, huhu saaks risti teha, tähistamaks Jüri Saare liitumist kesknoortega?

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=14289121

:-D

10. november 2006 13:48  
Anonymous Anonüümne said...

A.Kes: Ja see seondub Sakalaga....kuidas?

John Doe: Asjalik ja hästi argumenteeritud. Tänud.

Mr. Costello: Hahahaaaa...sa loe vanemaid postitusi ja siis tuleme teema juurde tagasi.

10. november 2006 15:08  
Anonymous A.Kes said...

Ei seondugi, lihtsalt kuulutus väärt dokumentaalile, kui veel näinud pole.

10. november 2006 16:42  
Anonymous Jaan said...

Kui Jüri Saar kunagi nn. "kesknoortega" või üldse kuidagi ennast nende ninasarvikutega seostab, siis ma söön oma mütsi, salli, küünla (300 eeku maksis), kindad, koti, diivani, auto ja kassi ära :D (P.S. Ma ei tahaks oma kassi ära süüa)

11. november 2006 0:34  

Postita kommentaar

<< Home