Allkiri Uus Sakala POOLT koos selgitusega

TÄIENDATUD: Kommentaarid miskipärast ei töötanud, kuid nüüd peaks asi korras olema.

Vahel on mul tunne, et inimesed ise ka ei tea, mida nad õieti tahavad peale olemas oleva konserveerimise - igasuguse uudsuse välistamise ja stagnatsiooni - peaasi, et midagi ei muutuks. Mõnes mõttes saan ma sellest aru, sest inimene on ikkagi harjumuse loom, kuid kas see õigustab veel linna muutmist muuseumiks ja tuleviku foobiat?

Mina ei soovi elada surnud linnas - muuseumis, kus tohib ainult vaadata ja imetleda, et küll olid alles ajad. Ma tahan elada linnas, mis elab ja areneb, mis suudab üllatada ja mis kutsub avastama mitte tolmu pühkima kopitanud hoonetelt.

Ma kahtlustan, et 20 või 25 aasta pärast, kui soovitakse näiteks Viru Keskuse asemele midagi uut ehitada, siis hakkab täpselt see sama jama peale. Et see on unikaalne ehitis, mis kannab endas ajastu vaimu ning kuskilt võsast hüppab välja seltskond inimesi, kes on veendunud, et kui Viru Keskus lammutatakse ja asemele ehitatakse midagi muud, siis kindlasti on see kole ja sobimatu. Kui see jutt ei kõla veenvalt, siis kindlasti poleks pärast Sakal Keskuse valmimist peaaegu keegi praegustest Uus Sakala vastastest uskunud, et paarikümne aasta pärast seda sama hoonet kaitsma tõttavad.

Mõni aasta tagasi toimus suur allkirjade kogumine Rahva Raamatu kaitseks. Inimesed võtsid ajalehtedes sõna, kogusid allkirju ja käisid meelt avaldamas. Ja täna? Tänaseks on enamus inimesi üldse unustanud, et midagi taolist üldse toimus ja käivad Rahva Raamatus hoopis Viru Keskuses. Olen mõnelt inimeselt, kes omal ajal hoogsalt Rahva Raamatut kaitsesid, küsinud, et millal sa seal viimati käisid? Järgneb pikk ja piinlik paus ning selgub, et eelistatakse pigem teisi raamatupoode ja Draamateatri kanti pole juba tükk aega sattutud.

Uus hoone ei tähenda ainult millegi vana kaotamist vaid ka millegi uue juurde saamist. Rohkem kohti tähendab rohkem võimalusi, mis omakorda tähendab võimalust võtta riske ja proovida seda, mida varem siin pole julgetud teha. Probleem on selles, et kui inimesed tajuvad ja mõistavad, mida nad kaotavad, siis märksa keerulisem on tajuda ja mõista seda, mida kõike saadakse juurde:

Suur saal – keskuse “kroonijuveel” ehk 1800-kohaline suur saal. Sellise mahuga saali ootavad Tallinnasse pikisilmi nii kvaliteetkontsertide, muusikalide, kui ka suurte rahvusvaheliste konverentside korraldajad.

Kino – 7 saaliga kobarkino peaks viimaks murdma Tallinnas valitseva sisulise monopoli ning tooma seeläbi meie filmisõpradele kauaoodatud piletihinna languse ning senisest parema filmivaliku.

Väärtfilmikeskus – täna ei ole Tallinnas kohta, kus sügavamate kultuurihuvidega inimesed saaksid regulaarselt näha tõelisi väärtfilme. Uues Sakalas selline võimalus viimaks tekib. Ka Eesti Filmi Sihtasutus ja Tallinnfilm on avaldanud soovi uude majja kolida.

Tantsukeskus – Tallinnas ei ole täna ühtegi spetsiaalselt tantsuõppeks rajatud ruumiansamblit. Sakalas leiab endale koha tantsukeskus, kõige erinevamate stiilide – showtantsust balletini – õppimiseks ja harrastamiseks.

Laul ja helistuudio – Sakala saab koduks täiesti uuele Eesti Koorilaulu Keskusele. Muusikasõprade käsutuses saavad olema ka Eesti moodsaim helisalvestusstuudio ning kaasaegsed prooviruumid.

Ma ei hakka pikemalt peatuma omandiõiguse ja tehtud kulutuste probleemidel, mida erinevad kodanikeühendused lihtsalt ignoreerivad. Ise Sakala renoveerimise ja hooldamise eest maksta ei soovita ja teistel midagi paremat asemele samuti ei lasta teha. Ma pole siiani kuulnud mingit alternatiivi Uus Sakala vastastelt sellest, mis hoonest saab kui seda ei lammutada. Kes katab kulud?

Kõik tahavad otsustada, kuid keegi ei taha vastutada ega maksta enda rahaga - ikka teiste omaga.

Õnneks ei kogu allkirju ainult Uus Sakala vastased vaid ka toetajad. Ma ei näe, et kummagi poole allkirjadest oleks mingit kasu, kuid vahel peab visionääre kuidagi toetama.

Kas üks kasutu paekivilahmakas või mitmekülgne kultuurikeskus - ma arvan, et siin polegi midagi valida!