Sakala Keskusest ja "avalikust huvist"
Sakala Keskuse ümber käib jätkuvalt aktiivne sõnasõda meedias. Kohtusse on Sakala Keskus juba jõudnud, sealt tagasi saadetud ja maavanema poole suunatud, kes nüüd on asunud dokumentidega tutvuma ja üllataval kombel projekteerimisbüroo eestvedamisel. Igati vaimukas samm ETP Grupi poolt, kuid kas neid ajendasid seda tegema samad motiivid, mis näiteks Arhitektide Liitu?
Palmaru soovis Sakala lammutamist peatada, sest see "väga paljudele ei meeldi" ja suht sarnaseid argumente Sakala lammutamise vastu on tulnud teistelt rohkem ja vähem tuntud nägudelt. Paljude jaoks taandub Sakala Keskus "avalikuks huviks". Mis asi see "avalikkuse huvi" siis ikkagi on ja milles väljendub? Ajakirjanduses ilmunud artiklites või hoopis kogutud allkirjades?
Ma arvan, et 7000 Uus Sakala vastast allkirja (huvitav, kui paljud nendest on reaalsed inimesed ja kui paljud tallinlased?) tuleb veel lähima paari päeva jooksul ära. Kui nüüd võtta Tallinna elanike arvuks 400 000 inimest, siis selgub, et Uus Sakala vastu on allkirja andnud vähem kui 2% Tallinlastest. Kas see 2% ongi "avalikkuse huvi", mille najal tuleks uute hoonete ehitamine vajaduse korral peatatakse? Kuidas peaks asjasse suhtuma ülejäänud 98% tallinlastest?
Kui Palmaru Kultuuriministeeriumis ümarlaua kokku kutsus oli Uus Sakala vastaseid 5000 ringis. Meedia võttis teema üles kui allkirja Uus Sakala vastu oli andnud alla tuhande inimese. Kui eelmisel reedel oleks peaaegu lammutamiseks läinud, siis ilmus välja ainult sadakond inimest. Kust maalt algab "avalikuse huvi" ja kas sellisel juhul muutuvad aastaid kestnud kooskõlastus protsessid õigustühiseks? Või on Eestis oluline see, kes parajasti "avalikkuse huvi" esindavad mitte aga see palju neid esindajaid on?
Teine küsimus veel - kui Sakala Keskusest tõesti teha uus Linnavalitsuse hoone, siis mis saab kultuurikeskusest? Kas nendel, kes praegu pidurdavad uue kultuurikeskuse rajamist on õigus hiljem valjuhäälselt nõuda uue kultuurikeskuse rajamist kui eelmisel tõmbasid nad kriipsus peale? Miks peaks keegi neid üldse tõsiselt võtma - kas selleks, et investeerida miljoneid ja jälle vastu näppe saada? Kas selleks, et mingi osa seltskonnast hakkab jälle valjuhäälselt deklareerima, et see ei sobi või see on vastuolus "avalikkuse huviga"?
Õnneks pole me nii kaugele veel jõudnud ja tõenäoliselt ka ei jõua. Eesti on jätkuvalt õigusriik, kus emotsionaalsest meelevaldsusest ja populismist üksi ei piisa. Uus Sakala ehitamine "avaliku huvi" tulemusena viibib, kuid samas hakkavad joonestuma ka väga erinevad seisukohad Sakala Keskuse lammutamise vastaste seas - ühed soovivad säilitada tervet hoonet ja seda isegi laiendada, teised soovivad jätta ainult torni koos sissekäiguga, kolmandad soovivad jätta kõik - sealjuures ka sisekujunduse. Kuidas edasi minna ei ole keegi veel selgelt väljendanud - veel vähem on aga räägitud sellest, kes võiks finantseerida Sakala Keskuse säilitamist. Kas see 98% tallinlastest, kelle jaoks Sakala Keskus ei ole püha lehm peaks selle säilitamist finantseerima? Või äkki peaks läbi Kulutuuriministeeriumi tegema seda kõik eestlased?
Võib täitsa juhtuda, et Uus Sakala arendajate plaan oodata kolm-neli kuud lammutamisega võib toetajate leeri lõhki rebida...võib olla tasub neil korraldada mõni üritus või isegi on-line hääletus, kus on võimalik hääli anda erinevate variantide poolt? Kui palju on Uus Sakala vastaste seas neid, kes refleksiivselt ja emotsioonidest ajendatult Sakala Keskuse lammutamise vastu allkirja andma - kas nad mõtlesid ka sellele, kuhu võiks uue kultuurikeskuse ehitada või kui suureks on Uus Sakalaga seotud kulutused juba paisunud?
Mul on rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid kokkuvõtvalt tahaks tähelepanu juhtida sellele, et mida keerulisemaks muutub olukord Uus Sakala ümber, seda väiksemaks muutub tõenäosus, et keegi julgeb Tallinna midagi suurejoonelist planeerida ja veel vähem finantseerida. Kõik suuremad arendajad jälgivad praegu toimuvat suure huviga ja teevad sellest omad järeldused.
Palmaru soovis Sakala lammutamist peatada, sest see "väga paljudele ei meeldi" ja suht sarnaseid argumente Sakala lammutamise vastu on tulnud teistelt rohkem ja vähem tuntud nägudelt. Paljude jaoks taandub Sakala Keskus "avalikuks huviks". Mis asi see "avalikkuse huvi" siis ikkagi on ja milles väljendub? Ajakirjanduses ilmunud artiklites või hoopis kogutud allkirjades?
Ma arvan, et 7000 Uus Sakala vastast allkirja (huvitav, kui paljud nendest on reaalsed inimesed ja kui paljud tallinlased?) tuleb veel lähima paari päeva jooksul ära. Kui nüüd võtta Tallinna elanike arvuks 400 000 inimest, siis selgub, et Uus Sakala vastu on allkirja andnud vähem kui 2% Tallinlastest. Kas see 2% ongi "avalikkuse huvi", mille najal tuleks uute hoonete ehitamine vajaduse korral peatatakse? Kuidas peaks asjasse suhtuma ülejäänud 98% tallinlastest?
Kui Palmaru Kultuuriministeeriumis ümarlaua kokku kutsus oli Uus Sakala vastaseid 5000 ringis. Meedia võttis teema üles kui allkirja Uus Sakala vastu oli andnud alla tuhande inimese. Kui eelmisel reedel oleks peaaegu lammutamiseks läinud, siis ilmus välja ainult sadakond inimest. Kust maalt algab "avalikuse huvi" ja kas sellisel juhul muutuvad aastaid kestnud kooskõlastus protsessid õigustühiseks? Või on Eestis oluline see, kes parajasti "avalikkuse huvi" esindavad mitte aga see palju neid esindajaid on?
Teine küsimus veel - kui Sakala Keskusest tõesti teha uus Linnavalitsuse hoone, siis mis saab kultuurikeskusest? Kas nendel, kes praegu pidurdavad uue kultuurikeskuse rajamist on õigus hiljem valjuhäälselt nõuda uue kultuurikeskuse rajamist kui eelmisel tõmbasid nad kriipsus peale? Miks peaks keegi neid üldse tõsiselt võtma - kas selleks, et investeerida miljoneid ja jälle vastu näppe saada? Kas selleks, et mingi osa seltskonnast hakkab jälle valjuhäälselt deklareerima, et see ei sobi või see on vastuolus "avalikkuse huviga"?
Õnneks pole me nii kaugele veel jõudnud ja tõenäoliselt ka ei jõua. Eesti on jätkuvalt õigusriik, kus emotsionaalsest meelevaldsusest ja populismist üksi ei piisa. Uus Sakala ehitamine "avaliku huvi" tulemusena viibib, kuid samas hakkavad joonestuma ka väga erinevad seisukohad Sakala Keskuse lammutamise vastaste seas - ühed soovivad säilitada tervet hoonet ja seda isegi laiendada, teised soovivad jätta ainult torni koos sissekäiguga, kolmandad soovivad jätta kõik - sealjuures ka sisekujunduse. Kuidas edasi minna ei ole keegi veel selgelt väljendanud - veel vähem on aga räägitud sellest, kes võiks finantseerida Sakala Keskuse säilitamist. Kas see 98% tallinlastest, kelle jaoks Sakala Keskus ei ole püha lehm peaks selle säilitamist finantseerima? Või äkki peaks läbi Kulutuuriministeeriumi tegema seda kõik eestlased?
Võib täitsa juhtuda, et Uus Sakala arendajate plaan oodata kolm-neli kuud lammutamisega võib toetajate leeri lõhki rebida...võib olla tasub neil korraldada mõni üritus või isegi on-line hääletus, kus on võimalik hääli anda erinevate variantide poolt? Kui palju on Uus Sakala vastaste seas neid, kes refleksiivselt ja emotsioonidest ajendatult Sakala Keskuse lammutamise vastu allkirja andma - kas nad mõtlesid ka sellele, kuhu võiks uue kultuurikeskuse ehitada või kui suureks on Uus Sakalaga seotud kulutused juba paisunud?
Mul on rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid kokkuvõtvalt tahaks tähelepanu juhtida sellele, et mida keerulisemaks muutub olukord Uus Sakala ümber, seda väiksemaks muutub tõenäosus, et keegi julgeb Tallinna midagi suurejoonelist planeerida ja veel vähem finantseerida. Kõik suuremad arendajad jälgivad praegu toimuvat suure huviga ja teevad sellest omad järeldused.
posted by Jüri Saar at 3:53 PM
2 Comments:
Mina isiklikult pooldan eraomandust ning omaniku õigust oma vara enda parema äranägemise järgi käsutada (lammutada, ehitada, ümberehitada) ja üldiselt ma pooldan ka nõukoguaegsete ehituste lammutamist kui nende kehv ehituskvaliteet ja/või tarbetus omanikult seda nõuab. Suhtun reserveeringutega muinsuskaitselistesse jmt. piirangutesse.
Samas teeb antud olukorra keerulisemaks Sakala keskuse erastamise protsess ja lubade saamise kord mis tundub olevat ilmselgelt korruptiivset laadi ja teisi turuosalisi (neid kes erastamiskonkursil osalesid) eksitav.
Huvitav on see, et sellistes situatsioonides peetakse peamiseks patuoinaks esmalt erasektori esindajaid (antud juhul AS Uus Sakala) samas kui poliitikutest kiputakse jätma muljet kui abitutest pealtvaatajatest või lausa ohvritest.
Poliitikutel kui otsuste tegijatelt ja ühiskonna ühisvara valdajatel lasub kohustus mitte korrumpeeruda ning sellised skeemid tagasi lükata ja avalikkuse ette tuua. Ühishuvide kaitse on neile pandud ülesanne. Firmade eesmärgiks ongi erahuvide edendamine ja kaitse. Seda ei tohi teha muidugi kõiki vahendeid kasutades, kuid nende patt on alati väiksem kui poliitikute oma.
Kui erasektori esindajad kasutavad lubamatuid võtteid oma eesmärkide saavutamiseks siis poliitikud õõnestavad eesmärke mille nimel nad peaksid tegutsema ja tegutsevad otseselt nende eesmärkidele vastu. See on reetmine, mida peetakse üheks hullemaks patuks.
Väga tabav jutt ja üks teine kommenteerija tõstis ka esile seda, et tingimusi oleks nagu pärast konkurssi muudetud.
Samas kui mingi tuhatkond inimest võib projekti pidurdada, siis ei julgegi poliitikud midagi teha enne, kui nad selle eest midagi vastu saavad.
N.n. Viru Poeg on vaikselt jälle silmapiiril terendamas ja ma usun, et sellega saab veel samuti palju tsirkust ja huvitavaid seisukohti kuulda.
Postita kommentaar
<< Home