Probleemid kursuse innovatsioonialase kirjandusega

Praeguseks hetkeks olen ma läbi lugenud 4 raamatut ja paarkümmend artiklit innovatsioonist, mis üritavad lahti mõtestada ja kaardistada peamiseid innovaatilist tegevust mõjutavaid tegureid. Kuna programm, milles ma õpin hõlmab umbe 15 ülikooli üle terve Euroopa, siis on enamus kirjandusest fikseeritud kõigi ülikoolide esindajate poolt konsensuse alusel, muidu ei ole teise semestri ajal võimalik ülikooli vahetada - inimeste teadmised oleks liiga erinevad.

Ülikoolide vahelise mobiilsusega, mida selline lähenemine võimaldab kaasneb aga üks suur "aga": enamus kirjandusest on Lääne-Euroopa ja n.n. koordineeritud turumajanduste (Saksamaa, Jaapan, Rootsi, Prantsusmaa jne.) keskne ja paljuski keskendunud just nende poliitikatele ja nende mõjude..."õigustamisele".

Autorite mõtlemine on sageli sügavalt juurdunud avaliku sektori tegevuses ning suuremate organisatsioonide tasandile. Enamus autoreid, kes pakuvad välja mingeid soovitusi poliitikutele sihivad need peamiselt keskvalitsuse tasandile, kus saab lihtsalt kehtestada mitte ettevõtete tasandile, kus peaks veenma ja argumenteerima - arvestama rohkem olemas olevat olukorda.

Eelnev ei tähenda nagu loetust poleks midagi õppida vaid seda, et kirjandus on (minu jaoks) kahtlaselt ühekülgne ning alternatiivsed lähenemised ja võimalused jäävad kajastamata. Miks olukord on selline nagu ta on, on piisavalt huvitav küsimus, et seda proovida natuke lahti harutada. Minul on siiani kaks versiooni.

Ühe (küünilisema) versiooni kohaselt on tegu teadliku sooviga eristuda liberaalsetest majandustest ning nende poliitikatest, suunata noored innovatsioonist mõtlejad rohkem avaliku sektori põhiste lahenduste suunas. Isiklikult pean seda versioon ebatõenäoliseks, sest tõenäoliselt leiduks õppejõude, kes sellisest põhitõde pähetagumist ei toetaks.

Teise versiooni kohaselt on tegu põhimõtteliselt sama tulemusega, kuid seda mitmete üksteist toetavate põhjuste koosmõju tulemusena:

1. Enamus uurijate tööst on Euroopas rahastatud või tellitud avaliku sektori poolt, mis tegelikult soovib ka teatud sorti tulemust, mida pole just eriti raske saavutada. Selleks ei pea andmeid võltsima või valetama, piisab sellest, et osadest asjadest ei kirjutata ning ettepanekud tehes lähtutakse tellija huvidest.
2. Enamus uurijaid on elupõlised akadeemikud, kellel kipub reaalne ettevõttes töötamise kogemus puuduma nagu ka kogemus innovatsiooniga. See ei tähenda, et neil ei võiks olla vägagi palju öelda selle kohta, mis on innovatsiooni soodustavad tegurid ja kuidas saaks neid soodustada, kuid kahjuks kaldub nende mõttetegevus olema liiga avaliku sektori keskne ja seda sageli erasektori arvelt.
3. Ettepanekute ja soovitustega kaasneb ka teatav prestiizi küsimus. Kui sinu ettepanek on heaks kiidetud ja leidnud rakendmaist mõnes riigis, siis on tõenäosus, et sinu järgmist projekti rahastatakse on samuti suurem nagu ka tõenäosus, et sinu tegevust tunnustavad ka kolleegid. Et soovitused leiaksid rakendamist peavad nad aga leidma poliitikute toetuse, kes kahjuks on enamus valijate poolt seatud olukorda, kus tegutsemist ning otsest sekkumist hinnatakse kõrgemalt kui keskkonna loomist ja võimalikult vähest sekkumist. Seega on surve uurijatele, kes soovivad teha karjääri, teatud liiki soovituste tegemiseks arvestatav.
4. Tsentraalselt, sageli keskvõimu poolt rakendatavad soovitused, on atraktiivsed, sest ei vaja kompromisse ega lahjendamist, kokkuleppeid väga erinevate organisatsioonide ja ettevõtete vahel, kes peavad tegema otsuseid vägagi piiratud ressursside võimalikult tõhusa kasutamise üle. Tsentraalse lahenduse puhul peab sageli veenma märksa väiksemat hulka otsustajatest, mis hoiab kokku aega ja vaeva - lisaks tuleb enamus rahast nagunii avalikust sektorist.

Eelnev nimekiri ei ole sugugi ammendav ja täiendavaid probleem võib veelgi leida, kuid olulisemad on ehk mainitud ja annavad mõista, kuidas võib tekkida olukorda, kus alternatiivsetele käsitlustele ei pöörata pooltki nii palju tähelepanu mitte pahatahtlikkusest vaid olemas oleva keskkonna tõttu.

Alahinnata ei tasu ka rahvusliku uhkust ja väljakujunenud arusaama maailmast, mis ei pruugi inimest teha eriti vastuvõtlik argumentidele, mis seavad olemas olevad arusaamad ja kodused võimalused kahtluse alla. Ehk siit võib leida ka põhjuse, miks siinne olukord mind häirib.