Kriitiliselt permanentsetest valimistest

Mulle tundub mõnevõrra kummaline pideva hääletamise idee, soov pidevalt poliitikat mõjutada läbi mingi valijate poolse usaldushääletuse. Samas ega mingit konsensust ei ole veel kujunenud sellest, mida siis õieti tahetakse. Olev Vaheril on oma idee, Linnar Viik näib niisama teemal filosofeerivat, piraaja on mõtte arengut jälginud ja BC blogis samuti paar viidet.

Ma olen sellise ettevõtmise suhtes üpris skeptiline, sest:

1) Poliitikul, kes peab sisuliselt permanentset valimiskampaaniat tegema, on väga keeruline teha ebapopulaarseid otsuseid, küll aga jagub motivatsiooni populistlikeks initsiatiivideks.

Esialgne e-entusiasm vaibub kiiresti ja asendub e-apaatiaga, kus võim koondub huvigruppide ja erakondade kätte. Huvigrupid, mis suudavad mobiliseerida inimesi hääletama, saavad võimaluse ebapopulaarsetele poliitikutele pakkuda võimul püsimiseks toetust - vastutasuks on vaja ainult mõnda teenet või algatust.

2) Stabiilsusest ei saaks rääkida, kui minister (jah, sest just ministrid on kõige nähtavamad) iga 4 kuu tagant välja vahetatakse. Selle ajaga ei jõua ta midagi teha. Lisaks on välisriikide esindajatel keeruline sõlmida isiklike kontakte või usaldada inimest, kes ei pruugi järgmisel tippkohtumisel enam sama ametit pidada. Rahvusvaheliselt oleks selline lähenemine aga uudne ja kahtlust tekitav, mille tulemusena võib Eesti mitmest initsiatiivist kõrvale jääda kui ei toetuta inimestele, keda ei ole võimalik nii lihtsalt välja vahetada.

Sellises olukorras liigub võim de facto ametnikule/diplomaadile, keda pole valinud ei mina ega sina vaid ametisse määranud poliitik. Enda poliitikat suudavad sellises olukorras ellu viia erakonnad, mis mõistavad ametisse määramise tähtsust ja suudavad ametisse määrata endale sõbralikud ametnikud. Valimistel on sellises olukorras veel vähem tähtsust kui varem.

3) Enamus "pideva valimise" ideid on üles ehitatud ID kaardi rakendustel. Ok, mina ja sina tuleme sellega toime aga Tädi Maali, kes on arvutit ainult kaugelt näinud? Mis saab nendest huvigruppidest, mis pole huvitatud lahendusest, mida nad ei oska ega õieti tahagi kasutada? Miks nad peaksid selle ideega üldse kaasa minema - veel parem, miks peaksid poliitikud selle ideega kaasa minema? Kas nad on huvitatud sellisest pidevast tõmblemisest? Vaevalt.

4) Positiivset on hulka keerulisem märgata kui negatiivset, mida ei väsi ükski opositsiooni liige teistele meelde tuletamast. Niimoodi mustatakse üks-teist ja toimub mingi pidev karusell, kus samad näod pidevalt vahetuvad. Või on meil mingi poliitikute allikas kuskil, kust neid pidevalt juurde tuleb ja me saame läbikukkunud pensionile saata? Vist mitte.

5) Valija on enamasti ratsionaalselt ignorantne ehk tal puudub motivatsioon hankida piisavalt informatsiooni, sest saadav kasu ("õigesti" valimine) on minimaalse positiivse tagajärjega - tegu ikkagi ainult ühe valija häälega. Inimestel on isiklikud elud ja vähesed neist suudavad/soovivad pidevalt koguda informatsiooni, mille mõju oleks nende eludele minimaalne. Pigem veedavad nad aega lastega, käivad sõpradega kohtumas või teevad tööd. Kardan, et pidevad valimised tekitaks olukorra, kus hääletatakse harva ja peamiselt negatiivse informatsiooni baasil, mida on näiteks läbi meedia liigagi lihtne võimendada.

(vt. ka Bryan Caplan "Rational Ignorance vs. Rational Irrationality" (DOC )

Lõpetuseks täpsustaks miks minu jaoks selline lähenemine kummaline on: sest kõige lihtsam viis poliitikat mõjutada on poliitikas minna mitte unistada mingist e-utoopiast.

Maailma on lihtsam parandada läbi eraalgatuste kui poliitika.

Kui poliitikute tegevus sedavõrd häirib, siis kuidas oleks nendest mööda minemisega? Kui toores võim ei huvita vaid hoopis mingi kindel initsiatiiv, siis äkki annaks selle riigi kontrolli alt ära võtmine mingit tulemust? Väiksem riik, mis sekkub inimeste eludesse vähem ja võimaldab rohkem inimestel endil otsustada.

Kui poliitikul pole millegi üle eriti otsustada, siis ei oma tema tegevus ka erilist tähtsust. Las sahmerdab kui tahab, peaasi, et ei sekku pidevalt (ka kaudselt) minu toimetamistesse.