Parfümeeriateadusest...kunstist

Nädalalõpu lugemiseks pakun välja huvitavalt, informatiivselt ja hästi kirjutatud loo New Yorker'is, kus Chandler Burr jälgib ühe parfüümikunstniku katsest brändi lõhnastada, leida ühist joont, mis läbiks kõiki firma parfüüme. Lugu on täis väikseid huvitavaid sõnastusvalikuid, mis kutsusid vähemalt minus esile muigeid:

The group walked around Aswan. The markets were full of spices, and Ellena smelled lotus roots; when macerated in water, the root produces a smell halfway between peony and hyacinth. He also found some jasmin sambac, which is full of indoles, molecules that smell overwhelmingly animalic. Feces are rich with indoles, he explained to Gautier and Dubrule, and so are decomposing bodies. It’s feminine, the smell of death. Calvin Klein’s Eternity is a heavily indolic perfume—the name must have been ironic, he joked. But indoles were not their story, either.

"It’s feminine, the smell of death." - milline kontrast...ma pole veel loobunud mõttest kunagi sama originaalselt ja huvitavalt kirjutada.