Majandusteaduse (economics) õpetamisest ja paradigmadest

Minu esimene kogemus majandusteadusest EBSis oli aine nimega ökonoomika alused. Ei pidanud seda omal ajal eriti tähtsaks ning hea tulemus aines huvitas mind sama palju kui märgade sokkide kandmine - tuleb ära kannatada, kuidagi hakkama saada.

Oma roll sellises suhtumises oli kindlasti mängida õppejõul, kes oli küll pädev ökonomist, kuid igav ja ühekülgne õppejõud. Kuna ta oli "Ökonoomika aluste" õpiku üks autor, siis avastasime pärast mõnda loengut, et tema jutt kattus kohati robotliku täpsusega õpikus kirjutatuga.

Ta oli selge näide sellest, miks professorid ei tohiks esmakursuslastele sissejuhatavaid aineid anda. Kui ikka ise oled sama teksti läbi nämmutanud aastast aastasse nii palju, et suust hakkab enda kirjutatud raamatu tekst välja tulema, on aeg ruumi nooremale sugupõlvele teha.

Mingit erilist tulemust ta meie kursusega ei saavutanud. Pooled põrusid eksamil ja teine pool libistas ennast kuidagi moodi üle edasipääsu künnise. Ise kuulusin viimasesse ja väiksemasse gruppi. Tagantjärgi vaadates oleks tulemus tegelikult võinud märksa parem olla, kuid siis lihtsalt puudus asja vastu huvi.

Järgmine kokkupuude majandusteadusega oli märksa lõbusam ja seda peamiselt tänu õppejõule, kelle suhtes pole vist neutraalseks jäänud ükski tudeng. Tegu oli makroökonoomikaga ning just selle kursuse käigus tekkis esimest korda sügavam huvi majandusteaduse vastu ja seda kahel põhjusel, kuid enne pean midagi selgitama.

Ma pole suurem matemaatika armastaja. Logaritmid ja kolmanda astme tuletised tekitavad minus melanhoolset allergiat ning abstraktsioon, kust on välja nopitud ka numbrid ei seostu mul enam kuidagi reaalsusega muutes probleemid valemites elukaugeteks ja tähtsusetuteks.

Kuid tagasi asja juurde.

Esimeseks põhjuseks oli üks kodutöö. Nimelt pidi iga tudeng vähemalt ühe teema kõigepealt endale ja siis tervele auditooriumile tahvlil selgeks tegema. Minu ülesandeks oli auditooriumile tutvustada Phillipsi kõverat, mis kujutab seost inflatsiooni ja tööhõive vahel.

Lugesin õpikust vastava osa läbi ja tõdesin, et tegu pole mingi raketiteadusega vaid teemaga, mis on haaratav ka kõige lihtsama loogikaga. Mis minu murelikuks tegi oli kõvera valem, mis ei tahtnud minu arusaamade sisse hästi mahtuda. Konsultatsioonil õppejõuga (kohustuslik kõigile esinejatele) selgitasin Phillipsi kõvera olemust ja seda enda arvates sugugi mitte halvasti . Ka õppejõud jäi kuulduga piisavalt rahule, et minu küsimusele - kas valemiga peaks ka midagi tegema - ei pööranud ta erilist tähelepanu. Tegin sellest omad järeldused.

Kui esinemisjärjekord lõpuks minuni jõudis marssisin tahvli ette, tegin vastava joonise ja selgitasin siis tervele auditooriumile Phillipsi kõvera olemust. Õppejõud vaatas pealt ja seda suht rahulolevat, kuid seda ainult minu viimase lauseni: "Phillipsi kõveral on ka valem (kirjutasin tahvlile kõvera kõrvale), kuid...see ei oma erilist tähtsust." Mõistagi, õppejõud minu seisukohta ei jaganud ning esitas paar näidet, võttis mingid suvalised numbrid laest ja panin nad valemisse ning tõmbas mõned jooned - klassikaline tahvliökonoomika, mis mind külmaks jättis ja midagi minu selgitusele juurde ei andnud.

Muide, Phillipsi kõveraga on pärast 1970ndate kõrget inflatsiooni ja töötust olnud hulganisti probleeme, mida siiani üritatakse lappida (PDF).

Teine ja tõenäoliselt tähtsam moment oli minu jaoks eksamiks valmistumine. Jõudsin järeldusele, et inglise keelne õpik (kõik 500+ lehekülge) tuleks läbi lugeda, kuid juba pärast esimest paarikümmet lehekülge põrkusin probleemi otsa: õpiku autorid kinnitasid, et majandusteaduse on paljuski eelduseks on ratsionaalsed inimesed - homo economicus. Aga inimene ei ole ju ratsionaalne?!?

Sajanda leheküljeni õpikust ma ei jõudnudki, sest eeldus, mille eest oli hoiatatud juba sissejuhatuses, seadis kogu matemaatilise nüpeldamise ja "valemineerimise" minu jaoks suure küsimärgi alla. Inimesed reageerivad ju emotsionaalset, on mõjutatavad välisest survest ning ei pruugi pimedalt taga ajada omakasu.

Makroökonoomika põhimõtted tundusid kõik igati mõistlikud, kuid nende konkretiseerimine valemitesse tundus üha rohkem ja rohkem üleliigse abstraktsioonina, mis mingit praktilist väljundit ei omanud väljaspool väga kitsast ringi (finantsinstitutsioonid).

Mulle tundus ratsionaalsuse eeldus sedavõrd absurdsena, et otsustasin internetist otsida sellele kriitikuid. Suur oli minu üllatus, kui leidsin terve liikumise, mis sisuliselt jagas minu seisukoht: post autistic economics (ehk PAE)

Nagu lähemal uurimisel selgus olin komistanud vaid aasta vanuse liikumise otsa, mis oli saanud alguse majandusmagistrantidest Prantsusmaal ja levinud sealt edasi Inglismaale, USAsse ja üle maailma. PAE toetajate argument seisnes selles, et majandusteadust õpetatakse liiga ühekülgselt ning matemaatikast on saanud mitte vahend eesmärkide saavutamisel (majanduses toimuvate protsesside mõistmine ja kirjeldamine) vaid oma ette eesmärk ning piisavalt paljudele tundus jätkuv rõhuasetus matemaatikale kohatu.

Meid ümbritsevas maailmas toimuvad protsessid, mille kirjeldamine matemaatiliselt on ülikeeruline ja sageli praktiliselt võimatu. Kirjeldada protsessi matemaatiliselt tähendab tema lihtsustamist ja konkretiseerimist, kuid kuidas sa lihtsustad isiklike eelistusi, kultuuri või harjumusi?

2001. aasta lõpus oli PAE jõudnud faasi, kus väljastati uudistekirja ja Kansas City ettepanek oli veel vaid mõne kuu vanune ja alles kogus allkirju, kuid ma ei suutnud uskuda, et ettepaneku esialgsest 25. alla kirjutanust oli üks eestlane ning mis veel parem, minu majandusmõtte ajaloo õppejõud.

Samal semestril makroökonoomikaga toimus ka majandusmõtte ajaloo kursus, kus käsitlemist leidis - üllatus, üllatus - majandusmõtte areng. Alustades antiikaja tähelepanekutega ja sealt edasi uue institutsionaalse ökonoomikani välja.

Ei mingeid valemeid ega graafikuid vaid loengud sellest, kust mõte tuli ja mis olid tagajärjed. Üllatav oli aga see, et väga vähe (kui üldse!) põhimõttelistest uuendustest oli tulnud majandusteadusesse läbi matemaatika. Enamuses oli tegu hoopis intuitsioonilise lähenemisega, mida vaatluste ja analüüsiga pärast toetati ja nii oli see läinud 19. sajandi lõpuni ja 20. sajandi alguseni.

Mõned aastad pärast eelpool mainitud kursusi läbisin ka mikroökonoomika kursuse õppejõuga, kes oli huvitav segu kõigist eelmistest. Omaette isiksus, kes püüdis isiklikud väärtushinnangud õpetatavast eemal hoida ja selgitada mikro ja makro vahelist - paljuski kunstliku - lõhet. Ka mikros polnud valemitest pääsu ning juba vaikselt unustusehõlma vajunud isiklikud täheldused matemaatika vajalikkusest hakkasid vaikselt taas esile kerkima.

Osaliselt oli see tingitud minu enda matemaatika puudest, mille tõttu läksid mõned päris lihtsad testid aia taha. Kuid mida edasi kursuses programmiga liikusime, seda keerulisemaks käsitletavad probleemid läksid. Kuskil mänguteooria kandis olime sunnitud ka matemaatilisest käsitlusest loobuma esseede kasuks, mille kirjutamine mul märksa paremini õnnestus. Hea koondhinne (paljuski kursuse nõrgast üldisest tasemest tingitud) andis aga lootust, et lõputöö kirjutamine majandusteoorias on võimalik (PDF).

Ühes viimastest loengutest leidis õppejõud aega arutleda natuke majandusteaduses metodoloogia üle ning spekuleerida, et matemaatika ei pruugi olla sugugi kõige parem vahend majandusteaduse probleemide selgitamisel. Poolnaljatades lisas ta, et lõpuks võib põhiline osa majandusteadusest taanduda "lugude jutustamisele" - vaatlused ja analüüs, mis ei põhine matemaatilistele abstraktsioonidele vaid hoopis konteksti ning kohaliku tagatausta arvestamisele.

Eelpool kirjeldatu on minu isiklik kogemus, mis loodetavasti valgustab ka minu kiindumist Hayekisse ja prtosessidepõhise lähenemise vastu majandusteaduses. Need majandusteadlased, kelle blog jälgin, jagavad paljuski minu seisukohti...kuigi jah, pigem jagan mina nende omi.

Viimaste nädalate jooksul sai majandusteaduse põhimõttelise suuna küsimus värskelt tõstatatud Meir Kohn'i poolt, kes enda artiklis Value and Exchange (PDF) kirjeldab praeguse olukorra ajaloolist tagatausta ning eesseisvat paradigma muutust. Kuigi artikkel on mõnekümne lehekülje pikkune on tegu ülevaatliku ja hästi argumenteeritud kirjatükiga, mis võimaldab mõista viimaste aastakümnete matemaatikakesksust.

Kui nii palju kannatust ega huvi ei ole, siis soovitan Arnold Klingi lühemat ja kokkuvõtliku käsitlust An Important Emerging Economic Paradigm.

Lõpetuseks. Minu suhtumine on paljuski tingitud minu huvist rohkem "suure pildi" kui detailide vastu. Ma ei arva, et matemaatikaga majandusteaduses midagi ei saavutata (pigem vastupidi), lihtsalt minu jaoks on majandusteadus rohkem sotsiaal- kui täpisteadus, millega võimalik seletada, miks meie maailm on selline nagu ta on.