Vabalog

550 postitust ehk aeg kolida (uus aadress, uus RSS)

2008-03-12T18:09:00.004+02:00

Vabalogi algusest on tänaseks möödas mitu head aastat, postitusi on siia kogunenud sadu ja teemadest, millest edaspidi kirjutada, ei näi puudust tulevat. Sellega seoses tundus mõistlik Vabalog eraldi kohaliku domeeni kolida, kus elu läheb nüüd loodetavasti natuke aktiivsemalt edasi.

Tõenäoliselt jääb blogspoti versioon Vabalogist ilusti siia üles, kuid mingil hetkel ta tõenäoliselt siiski kaob. Igal juhul pole siit uusi postitusi enam mõtet otsida, selleks tuleb juba pöörduda uuele aadresile www.vabalog.ee ja RSS agregaatorid vastavalt ümberhäälestada: http://www.vabalog.ee/?feed=rss2

Ongi kõik.

Esimesed kaks uuemat postitust on üleval, blog.tr.ee's on muudatused tehtud, feedburner jookseb, analytics töötab.

Elu läheb nurga taga edasi!

Kaks eriliselt erinevat mõtisklust Kuubast ja Castrost

2008-03-05T17:35:00.000+02:00

Kuna Fidel otsustas lõpuks ameti maha panna, siis on tekkinud olukord piisavalt ebamäärane, et soojenda üles mõtted demokraatlikust ja turumajanduse võimalustele avatud Kuubast. Nagu enamus asjadega selles maailmas pole ka Kuubas lootust kiireteks muutusteks, mis tähendab, et Kuubast kirjutades kaevatakse üles nii vanu mälestusi kui värskeid külastuskogemusi.

Nii kirjutab Neil Clark, kes määratleb ennast ise vana-kooli vasakpoolsena, Spectator'is hiljutisest Kuuba külastusest ja ootustest, mis tal olid Kuubat külastades:

My wife and I, as unreconstructed paleo-lefties who support Clause Four, free school meals and NHS dental provision, had long wanted to visit Castro’s Cuba. All the people whose views we respect had said that the Caribbean island was a progressive model whose policies on education and healthcare ought to be copied throughout the world. We went there last April desperately wanting to like the place — after all, if George W. Bush and other right-wing nasties hated Cuba so much, then the country must be on the right tracks.

But we returned home terribly disillusioned. Neither of us had been to a country which was so utterly decrepit.

Sarnaseid lugusid võib kindlasti teisigi leida, ent üks huvitavamaid, mis minul õnnestus lugeda pärineb Tim Berry'lt, ettevõtjalt, kelle firma tegeleb äriplaanide tarkvaraga ja kes on nooruspõlves olnud korporatiivkonsultant. Ühe korporatiivkliendi projektiga seoses veetis Tim ka päris mitu nädalat Kuubal. Tema on üks nendest vähestest ameeriklastest, kes on isiklikult Kuubas käinud ja isegi Castroga aega veetnud:

Fidel, however, was like a human magnet. Everybody hung on his every word, not because we had to, not because it was good business, but because he was the kind of leader that attracted attention and admiration. His warmth, his sense of humor, his dedication to ideals, all of that made his personal power obvious. In his presence, it seemed only reasonable that an entire nation could depend on his one-man rule. Even though it was easy to see that Cuba wasn't working, it was also easy to believe it wasn't because it didn't have a great leader. To this day I'm convinced that Fidel would have risen to power almost anywhere. His ideals weren't working, and Cuba wasn't working, but Fidel Castro was.

Kuna Tim on ka ajakirjaniku rolli täitnud, siis on tal ka teisi päris huvitavaid täheldusi kohalike mentaliteedist ja suhtumisest:

I liked these people we worked with. And with time I realized that they were spouting slogans and phrases to each other -- for example the ubiquitous "companero," meaning "comrade" -- because that was important. Of course they were watching us, and that was off-putting but expected, but when I realized they were also watching each other, and spouting slogans as a protection, that gave me that special intellectual claustrophobia. It made me think how much it meant that I could be on salary with Business International and work on my own time with other publications, without a government interfering. That I could quit and open a travel agency if I wanted. My companeros, on the other hand, were assigned a career. One was the economist, and one was the tour guide, and neither could choose to change. And the worst part of it was that success was clearly related to spouting slogans, not necessarily to competence and performance, and major life changes were not easy options...

Kuuba puhul armastavad osad inimesed hirmsasti välja tuua tervishoiusüsteemi, kuid Arnold Kling tuletas hiljuti meelde ühte nalja, mida ta Kuubat sageli külastavalt professorilt oli kuulnud:

One Cuban young woman complains to another. "He lied to me! He told me that he was a luggage handler! It turns out, he's nothing but a neurosurgeon!"

Kling selgitab, et Kuubas teenib pakikandja tänu jootrahale rohkem ühes päevas kui neurokirurg terve kuu jooksul. Iga üks võib sellest teha omad järeldused - olgu siis tegu kiratseva vaesuse või lihtsalt lameda naljaga.

Kuubas kiratsevat vaesust tuletab meelde ka Johan Norberg, kes juhib tähelepanu Kuuba arengutasemel enne Castrot:

Fidel Castro´s social achievements usually ignore that Cuba was higly developed before communism. Before 1959 Cuba had more doctors per capita than Britain, lower infant mortality than France and West Germany, more cars per capita than the Japanese and more television sets than West Europeans.

See tekitab huvitava küsimuse sellest, milline oleks kuubalaste elatustase kui sotsialistlike poliitikate asemel oleks riik pööranud liberalistlikus ja turumajandusele sõbralikumas suunas?

Mõttepausist koos ilmunud artiklitega

2008-03-02T19:10:00.000+02:00

Viimase nädala jooksul pole ühtegi postitust Vabalogis olnud päris mitmel põhjusel, millest kõige banaalsem on mingi külmetusviirusega võitlemine. Samas on see väike paus andnud hoogu juurde juba kaua küpsenud plaanile Vabalogiga midagi ette võtta.

Mingeid dramaatilisi muutusi pole oodata, kuid väikesed kosmeetilised muutused kujunduses ja kajastatavate teemade fookuse täpsustamine on juba ainuüksi minu enda jaoks olulised küsimused, kuid sellest kõigest pikemalt kui aeg on selleks küps.

Seniks aga mõned viited kirjutistele, mis on siin ja seal ilmunud.

Olen juba varem korra maininud, et regulaarsete kolumnide kirjutamine Ekspressi minu poolt lõppes eelmise aastaga, sest teemad millest soovin kirjutada ei paku laiemale lugejaskonnale Ekspressi toimetuse arvates huvi. Neil võib selles osas täiesti õigus olla ja mingeid etteheiteid mul neile pole ja saadud kogemus oli tegelikult igati positiivne.

Viimased kaks lugu, mis Ekspressile said kirjutatud olid Feta juustu reguleeriv euroliit ja
Riiklik poliitika ja klikivõim. Ma ise ei jäänud kummagi looga piisavalt rahule, sest nad tundusid natuke liiga palju laiali valguvat ja sellepärast saigi juba järgmine lugu natuke kitsamal teemal kirjutatud, kuid tundub, et isegi liiga kitsal teemal.

Toivo pakkus jaanuaris huvitava võimaluse natuke Arengufondist kirjutada ja enda mõtteid jagada, kuid minu jaoks on Arengufond lihtsalt üks osa ettevõtlustoetuste teemast, mille juurde on plaanis juba lähiajal tagasi tulla.

Kes veel minu auhindade juttudest tüdinenud ei ole, siis viimases HEI's ilmus Auhinnad - patentide omaaegse rivaali taastulek (PDF), milles üritasin eesti keeles kokku võtta terve enda magistritöö koos mõnede hilisemate arengutega. Tegu on terve ajakirja PDF'iga ja minu artikli leiab suht lõpust, kuid uudishimulike jaoks on seal üks suur ja üpris värske pilt ka artikli autorist.

Head lugemist.

Alan Moore - kirjanik, looja, maag

2008-02-19T11:24:00.000+02:00

Alan Moore - mõistatus, mis valgustab maailma
Allikas: ce399/research archive

Mulle tundub, et Alan Moore on jätkuvalt üks huvitavamaid inimesi sellel planeedil, kelle eksentrilisus väljendub paljuski meediumis, mille ta on valinud enda mõtete väljendamiseks - koomiksid.

Moore on enda meediumivalikut selgitanud heade mälestustega noorusest, kus Northamptoni halli argipäeva ja monotoonsust aitasid üle elada värvilised koomiksid USA'st, mis avasid hoopis teise maailma ja võimaldasid noorel autoriteedivastasel leida ruumi ka enda vilkale fantaasiale.

Vastupidiselt paljudele teistele autoritele ei piirdunud Moore aga olemas olevate klisheedega vaid kasutas esimesi võimalusi enda loomingut avaldada eksperimentideks koomiksi kui formaadiga ja meediumiga. Ühtlasi pööras noor autor rohkem tähelepanu mütoloogiale ja selle rollile lugudes, mis inimesi köidavad ja USA koomiksites seiklevatest kangelastest oma ajastu ikoonid tegi.

Ei läinud kaua enne kui Moore Inglismaal esimesed auhinnad võitis ja USA koomiksitööstusele (mis igas auhinnatud talendis uut lootust nägi) huvi pakkuma hakkas. Peatselt kirjutas Moore DC Comics ridades - alguses teiste loodud tegelastele uut ja märksa originaalsemat elu pakkudes, kuid hiljem juba legendaarseks saanud isiklike projektide nagu V for Vendetta ja Watchmen raames.

Moore'i karjääri läbiv joon on olnud originaalsus ja koomiksite kui kuntsivormi täieliku potentsiaali esile tõstmine ja lugejatele maailma pakkumine, mis pole realiseeritav traditsioonilisemas kirjanduses ega televisioonis või filmides. Moore on korduvalt rõhutanud, et alates 1980ndatest üritas ta enda lugudes tähelepanu pöörata just sellele, mida on võimalik teha koomiksites, kuid mitte filmides või kirjanduses. See on ka üks peamiseid põhjuseid, miks kinolinale jõudnud osa Moore'i loomingust on tema enda poolt ära põlatud - olgu tegu üle lihtsustatud From Hell'iga või masendavalt labastatud The League of Extraordinary Gentlemen'iga.

The League of Extraordinary Gentlemen filmi puhul on huvitav ka see, et kui Moore'i looming paistab silma koomiksikangelaste prototüüpide ja klisheede oskusliku ja ootamatu kasutamisega, mis võimaldab märksa mitmekihilisemaid ja huvitavamaid lugusid, siis filmi paistab silma just nende klisheede ja kohmakustega, millest Moore on üritanud aastakümneid eemalduda. Mõni ime, et ta enda loomingu Hollywoodi tõlgendustest midagi isegi kuulda ei taha.

Viimase kümne aasta jooksul on Moore minu teada aktiivselt ise osalenud ainult ühes filmiprojektis - The Mindscape of Alan Moore. Tegu on dokumentaalfilmiga, mis sisuliselt üks pikk Moore'i monoloog teemadel, mis ulatuvad tema lapsepõlvest Northamptonis kvantmehaanika tõlgenduste ja arutlusteni sellest, miks mees otsustas traditsioonilise keskeakriisi asemel hoopis deklareerida, et hakkab maagiks. Filmi traileriga on võimalik tutvuda YouTube'is ja tõenäoliselt ei ole terve filmi leidmine suurem probleem kui teada, kust otsida.

Film ise on üllatavaltki kaasahaarav ja Moore'i arutlused kuulsuse, kultuuri, maagia ja fantaasia üle peaksid huvi pakkuma kõigile, keda kunsti ja kultuuri roll inimkonna arengus köidab.

YouTube'i kanali AllanMooreVids vahendusel on võimalik ka osa saada erinevatest Allan Moore'i intervjuudes ja isegi 1980ndatel tehtud dokumentaalfilmist Monsters, Maniac, and Moore.

Kui videost väheks jääb või pigem pakuvad huvi intervjuud, kus Moore mõnel teemal kitsamalt sõna võtab, siis sama inimese poolt, kes kokku pannud YouTube'i kollektsiooni, on arhiveeritud ka kõik veebis saadavad Moore'i intervjuud (seal hulgas podcastid) Allan Moore Interviews leheküljel.

Moore on ka traditsioonilisemaid vorme enda mõtete edastamisel kasutanud nagu romaanid (praeguse seisuga ainult üks) ja esseed, mida on veebist märksa keerulisem leida, kuid mis üldjuhul on otsimise vaeva väärt. Heaks näiteks on 2006. aasta novembris ilmunud essee pornograafia rollist kultuuris Bog Venus versus Nazi Cock-Ring: Some Thoughts Concerning Pornography, mille esimesed lõigud ühendavad endas nii erudeerituse kui kompleksivaba otsekohesuse:

Whether we speak personally or Palaeo-anthropologically, it’s fair to say we humans start out fiddling with ourselves. Our improved scan technology reveals that most of us commence a life of self-pollution while in utero, while if we trace our culture back to the first artefacts that showed we had a culture, then we find ourselves confronted by a hubcap-headed humming-top of tits and ass carved lovingly from limestone, excavated from an Aurignacian settlement discovered in a North-East Austrian village known as Willendorf.

The mighty Robert Crumb, back in his awesomely prolific Weirdo days, depicted the creator of the first Venus of Willendorf as Caveman Bob, a neurasthenic outcast with a strong resemblance to Crumb himself, perpetually horny, crouching in his cave and whacking off over the big-butt fetish woman he’d just made: Homo erectus.

Crumb’s point, in all probability, was that while she may well have functioned as a magic icon to induce fertility, and while to modern eyes she stands as an example of the prehistoric genesis of art, Willendorf Venus was an object of arousal in the eyes of her creator, was a piece of stone-age stroke material, primal pornography. He may also have been saying that if we trace culture to its very origins, we find its instigator to be an obsessive smut-hound and compulsive masturbator much like Crumb himself, or me, or you, or any of us if we are to be entirely candid.

Ma loodan, et Moore jaksab kirjutada ja see viljakas fantaasiamaailm, mis on peidus mehe kohati hirmutava välimuse taga, imbub sealt jätkuvalt välja ka teistele tutvumiseks.

Mida arvaks Adam Smith Arengufondist?

2008-02-18T19:00:00.004+02:00

Gavin Kennedy on Adam Smithi elu ja loomingut pikalt ja põhjalikult uurinud ning peab isegi blogi nimega Adam Smith's Lost Legacy, kus kommenteerib artikleid, arvamusi ja isegi blogipostitusi, kus Adam Smith on mainimist leidnud. Üsna sageli on Kennedy sunnitud erinevaid Adam Smith'i tõlgendusi ümber lükkama ja täpsustama, mida Smith on tegelikult kirjutanud või kuidas millessegi võis suhtuda.

Eelmise postituse jätkuks ja täpsustuseks sobib tsitaat ühest Gavin Kennedy hiljutisest postitusest, kus oli juttu riigi sekkumisest majanduse arengusse ja seda ajendatuna Friedrich Listi protektsionismi õigustustest, mis tegelikult ei erine väga nendest argumentidest, mida Arengufondi õigustuseks välja käiakse ehk tegu on "mingi probleemiga", mida saab valitsuse ja avaliku sektori sekkumise kaudu kuidagi kiiremini lahendada.

Kuna Kennedy üritab enda blogi võimalikult poliitikavabana hoida, siis üldjuhul ei lasku ta poliitilistesse diskussioonidesse vaid selgitab, milline ikkagi oli/oleks Adam Smith'i suhtumine või seisukoht:

Smith was pragmatic about changes in policies arising from political economy. He was not an ideologue. He was not in a hurry for change. He looked backwards to how a country arrived at where it was at. He rarely made predictions about the future.

Eestlastelgi on põhjust tagasi vaadata ja mõelda sellele, et miks Eesti on üks edukaimaid idabloki riike. Kust tulid meie vähegi edukamad tehnoloogia või tarkvara ettevõtted? Kas aktiivsetest riigi toetusmeedetest või vabaturu konkurentsist? Kust ja kuidas said alguse Skype, Playtech, Mobi või CV-Online ja kas me saame nendest ettevõtetest rääkida ka siis, kui riigitoetusi poleks?

He observed and reported on what he observed, and he cautioned people who read his books not to rush at making the needed changes he identified in Britain’s political economy. His free trade analysis arose from what the mercantile political economy of Britain since the 15th century had done to hold back the ‘natural’ growth of the economy, which could spread opulence deeper into society, particularly to the vast majority of the labour poor who supported all the rest.

Mulle tundub, et paljud inimesed alahindavad turge ja nende suutlikust koguda väga mitmekülgset infot ja võimaldada seeläbi teha otsuseid, mis ei ole poliitilised vaid majanduslikud - ajendatuna kasumist ja reaalsetest võimalustest mitte niivõrd poliitilisest soovist või võimuahnusest. Ei tasu unustada, et jagades raha Arengufondidele loobume piiratud ressursside puhul millestki muust, kuid kuna selle potentsiaalse "muu" mõju pole võimalik hinnata, siis seda sama hästi kui pole. Ma väidan, et indiviidid (olgu nad suvalisi tarbimisotsuseid tegevad inimesed või investeerimisotsuseid tegevad ettevõtjad) teavad märksa paremini, kuhu suunata enda piiratud ressursse. Jah, Arengufond võib olla edukas, kuid mis alust on meil arvata, et meil ilma Arengufondita halvemini läheks?

He recommended ‘slow and gradual change’in Britain’s monopolistic and protectionist regime, in the interests of ‘common humanity’ to ensure those vulnerable to its dismantling would be able to adjust over a period of time. He didn’t think free trade would ever be completely established, given the institutions and interest groups who benefited from protection.

Ma ei arva, et Euroopa Liidus, kus struktuurifondide rahad on arvestatavad, oleks võimalik Eesti taolises väikeriigis ettevõtluse toetamisest loobuda (summad on lihtsalt liiga suured ja kui meie loobume ei teeks seda teised), kuid samas ei ole meil mingit kohustust üle võtta seda, mis teistes - hoopis teistsuguse arengu ja taustaga - riikides on tehtud.

Kõik need sajad miljonid, mida Tekese läbi on Soome ettevõtjatele jagatud oleks võib-olla madalamate maksude või paindlikuma tööalase seadusandluse näol andnud märksa paremaid tulemusi, millele lisanduks kokkuhoiud maksude kogumise ja Tekese administreerimise kulude näol, kuid kuidas sa midagi taolist mõõdad? Kui tõsiselt võetavad oleks taolised arvutused?

Meil ei ole vaja Eesti riskikapitali, mida administreeritakse tugeva poliitilise surve all vaid võimaldada lihtsalt vaba ligipääsu riskikapitalile, mis tuleks enda kogemuste, oskuste, teadmiste ja võrgustikuga ning on valmis aktiivselt tegutsema, et tagada enda investeeringule edu. Kust ta pärit on ei ole lõppkokkuvõttes tähtis.

Kui 5 aastat tagasi oli riskikapital Eestis probleem, siis täna ei saa seda väita olukorras, kus mitmed skandinaavia fondid siin tegutsevad ja mitmed teised pinda sondeerivad. Probleem lahenes enne kui valitsus jõudis Arengufondi käima lükata ja mulle tundub, et nüüd üritatakse lahtisest uksest sisse murda.

Mulle tundub, et see võiks olla ka üks põhjus, miks Arengufondile on aastate möödudes külge poogitud selline huvitav funktsioon nagu arenguseire.

Mida siis arvaks Adam Smith Arengufondist?

Mulle tundub, et ta kutsuks üles olema ettevaatlik majanduse kunstliku suunamisega ja arengufaasidest üle hüppamisega ning hoiatanud ka panustamast programmidele, millest on kasu vähestele ja mis pigem ajendatud huvigruppide lobist kui reaalsest vajadusest.

Indrek Neivelti lohakad üldistused Aregufondi nimel?

2008-02-13T19:18:00.002+02:00

Mõned päevas tagasi sain kirja, mis juhtis tähelepanu Sten Tamkivi blogipostitusele, mis koondas Eesti Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil Tuulelohe lend 2008 välja käidud mõtteid.

Kuna ma ise üritusel ei olnud ja Steni märkmed pole tsitaadid, siis on taolise postituse kommenteerimise otstarbekuses põhjust kahelda, kuid samas tahaks tähelepanu mõnedele seikadele juhtida.

Ei hakka peatuma poliitikute märkustel, mis on täna ühed ja homme teised vaid tuleks tagasi Arengufondi ja seeläbi Indrek Neivelti jutu juurde.

Kui Steni märkmed on sisult õiged, siis jääb üle ainult hämmeldusega küsida ja kommenteerida, üritada mõista, kust taolised väited ja järeldused üldse tulevad.

Vaatasin järgi, President Meri kõne, kus ta kutsus Eesti Nokia otsingule, toimus juba 1999. a 5. mail. Mis me need 9 aastat teinud oleme?

Ma ei ole üldse kindel, et "me" peaks otsima ettevõtet, mis nagu Nokia moodustaks 25% kogu riigi ekspordist ja 35% kogu erasektori poolt arendustegevusele kulutatust. Turumajandusele üleminekuga saadud võimalusi on eestlased saanud kasutada kõigest 15 aastat samas kui soomlastel on olnud võimalus (vaatamata sotsiaaldemokraatlikule poliitikale) vabalt kasutada olemas olevat tehnoloogiat ja koos teiste ettevõtetega üle terve maailma seda edasi arendada aastakümnete jooksul.

Eestlased on visalt viimased 9 aastat teinud seda, mida iga täie mõistuse juures ettevõtlik inimene teeb: teeninud tulu sealt, kus ta on kõige kergem tulema olgu siis allhangetest või ehitusest. Eesti majandus on selle "sihipäratu" uitamise tulemusena arenenud mitmekesiseks ja võimaldanud paremaid elutingimusi sadadele tuhandetele, kes ühtlasi on tootlikumad kui kunagi varem.

Innovatsioon on vaikselt, kuid kindlalt muutumas kinnisideeks, mis näib olevat ainult kõrgtehnoloogia keskne ja seda natuke keerulisemalt tajutava innovatsiooni arvelt nagu teenuste või ärimudeli innovatsiooni. Eestlastel on veel palju õppida just ärimudelite ja juhtimise kohalt ilma milleta ei jõua kuskile - sul võib olla maailma parim tehnoloogia, kuid see ei ole veel mingi edu garantii kui ettevõtte juhtimine on puudulik ja ärimudel eelmisest sajandist.

Kui keegi veel Eesti Nokiast räägib ja kurdab, et mida me viimase 9 aasta jooksul teinud oleme, siis ma soovitaks mõelda sellel, et juhul kui oleks tehtud otsus näiteks mobiilside ja telekommunikatsiooni riistvara eelistoetamise kasuks, siis kas me saaks täna rääkida Skype'ist? Kas Skype'ile hoo sisse andnud andekad inimesed oleks üldse tegutsenud selles valdkonnas või oleksid nad hoopis tegelenud sellega, mida eelisjärjekorras toetatakse?

Ainult madalate maksudega ei jõua kuhugi. Kasumi tulumaksu edasilükkamine ei ole startupi esimese 100 probleemi hulgas.

Nõus, siia juurde käivad veel paindlik tööturg ja lihtne ligipääs igasugusele välistööjõule. Samas ei tasu unustada, et 15 aastat on üpris lühike periood ja meil on veel palju ettevõtlusega märksa pikemalt tegutsenud inimestelt õppida. Parimaks praktiliste teadmiste siirde meetodiks on aga jätkuvalt otsesed välisinvesteeringud ja siin hakkab kasumi tulumaksu edasi lükkamine märksa olulisemat rolli mängima.

Ma saan aru, et Skype ja startupid on seksikad, kuid üks särav täht ei tähenda veel midagi terve riigi jaoks. Riigi funktsioon on tagada kõigile võrdsed võimalused ja seda ühtegi majandussektorit eelistamata, sest lõppude lõpuks ei tea keegi, mida tulevik endaga toob ja mingi ametnik või akadeemik ei mõtle seda kohe kindalt välja, mida tasub ja mida mitte "riigil" eelistada. Jätkuv majanduskasv eeldab eestlastelt jätkuvalt tähelepanu pööramist tootlikkusele, mille tõstmise parimaks ja lihtsaimaks võimaluseks on otsesed välisinvesteeringud, mille meelitamisel Eestisse mängib kindlasti olulist rolli ka maksupoliitika.

Kui riik ei toeta, ja kõrgtehnoloogilise toote arendus läheb nt 3-5 a pikkuseks, on see firma üha rohkem era-riskikapitalistide käes ja ka siis kui lõpuks edu tuleb, jäävad algsele leiduril tühjad pihud

ja

see, et Microsoft ja Skype sündisid ühegi riigi toetuseta, on tore, aga harv erand

Inglise keeles on selline huvitav väljend nagu "drinking the Kool-Aid", mille wikipedia võtab päris kenasti kokku:

The idiomatic expression, "drinking the Kool-Aid", was originally a reference to the Merry Pranksters, a group of people associated with novelist Ken Kesey who, in the early 1960s, traveled around the United States and held events called "Acid Tests", where LSD-laced Kool-Aid was passed out to the public (LSD was legal in the U.S. until 1966). Those who drank the "Kool-Aid" passed the "Acid Test". "Drinking the Kool-Aid" in that context meant accepting the LSD drug culture, and the Pranksters' "turned on" point of view.

Having "drunk the Kool-Aid" now commonly refers to being a strong or fervent believer in a particular philosophy or mission -- wholeheartedly or blindly believing in its virtues.

Mul on tunne, et Indrek Neivelt on natuke liiga palju enda Kool-Aid'i joonud. Kunagisest (kõigest 3 aastat) Arengufondi suhtes skeptilisest Neiveltist on tänaseks saanud uue usu kuulutaja Neivelt, sest tema viimased kaks väidet lihtsalt ei kannata mingit kriitikat, mida saaks väljaspool pimedat usku vaadelda.

Ma loodan, et ma ei pea tooma neid sadu vägagi edukaid ilma riigi toetuseta alustanud innovaatilisi ettevõtteid eraldi näidetena. Kui Neivelt taolise ekstravagantse väitega välja tuli, siis oleks oodanud ka vähemalt ühte näidet. Äkki ta isegi midagi mainis, kuid sellisel juhul oleks huvitav teada, mida täpselt.

Mulle jääb vägisi mulje, et Neivelt on jõudnud järeldusele, et tema teab ja oskab suunata raha õigesse kohta, kuid ta kipub unustama, et teiste näiline tegevusetus ei tähenda, et midagi ei toimuks. Tema viimase aja sõnavõttudest läbi imbuv vajadus planeerida ja eelistada on pigem omane ametnikele ja poliitikutele ning võib-olla peaks siit ka tegema mingeid järeldusi Neivelti tuleviku plaanide osas.

Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks on vaja loopida alusetuid väiteid paremale ja vasakule kui inimest ei kisu poliitikasse. Kui aga poliitika on see, mis huvi pakub, siis on ka tegu kõigest poliitiku loogikaga:

We must do something.
This is something.
Therefore we must do it.

Peaasi, et midagi tehakse - vähemalt selline mulje peab jääma ja 500 miljoni krooni laiaks löömine sellise mulje kindlasti ka jätab.

Ma jään skeptiliselt kui huvitunult ootama, mis ettevõtted lõpuks Arengufondi õnnistuse osaliseks saavad. Seniks jään aga lootma, et inimesed natuke rohkem mängureegleid usaldaksid ja ei arvaks, et nemad - või veel parem mingid ametnikud - on kõiketeadvad suunajad, planeerijad ja juhtijad - ole sa kui hea tippjuht tahes, kuid keegi ei suuda meist haarata kõike seda varjatud informatsiooni, mis inimeste igapäevastes toimetamistes kajastub.

Huvitavad, kuid kas ka kasulikud?

2008-02-10T14:32:00.000+02:00

Mis juhtub kui arvutid on piisavalt võimsad ja kellelgi tuleb pähe mõte, et mailiprogramm ei pea olema igav tekstiridade kogum vaid hoopis virtuaalne lennujaam. Kohmakas ja tõenäoliselt paljuski ebapraktiline, kuid iseenesest täitsa lahe.

* * *

Väga lahe mudellennuk, millele on paigaldatud kaamera, mis raadioteel ühendatud VR kiivriga, millele on aga paigaldatud güroskoop ja mis võimaldab pead liigutades lennukis asuvat kaamerat liigutada. Tulemus: vaadake ise. Huvitav palju selline asjandus maksta võiks?

* * *

Mitte just iga päeva ei kohta uusi muusikalisi instrumente - eriti veel sedavõrd veidraid nagu seda on Thummer. Samas näeb see piisavalt lahe välja, et miks mitte ka ise seda proovida...võiks päris huvitav ja muusikaline kogemus olla. YouTube'i videod on kindlasti abiks.

* * *

Vahel paneb ikka mõni toode ikka kohe päris tõsiselt mõtlema sellele, et kes see kurat sellist absurdusust ostab. Ma pole juba mõnda aega ühegi taolise toote otsa sattunud, kuid Hawaii-Chairi reklaam tuletas meelde, et millestki olulisest pole ma ilmselgelt ilma jäänud.

Kui Jack Bauer oleks maailma päästnud 1994. aastal

2008-02-07T18:19:00.000+02:00

Kes veel ei tea, siis Jack Bauer on sarja 24 peategelane, kes regulaarselt maailma...eee...pigem mõnda USA suurlinna päästab.

Kuidas oleks aga Baueril terroristidega võitlemine õnnestunud 1994. aastal on huvitav mõtteharjutus, mille filmitud tulemusega on võimalik tutvuda College Humor vahendusel.

24: The Unaired 1994 Pilot

Minu arvates selline mõnusalt nostalgiahõnguline vahepala, mis kisub vägisi näo muigele.

Kas digiloole kulutatud miljonid on lihtsalt maha visatud?

2008-02-06T10:41:00.000+02:00

Eile sattusin lugema ühte New York Times'i artiklit. Artikkel on küll eelmise aasta augustist, kuid minu jaoks uus ning üpris huvitav, sest kajastas haiguslugude digitaliseerimise keerukust ja probleemide rägastiku selle ümber. Ühtlasi annab artikli autor lootust, et lisaks mitmetele väiksematele tegijatele on haiguslugude haldamisest ja sellega kaasnevast potentsiaalsest tuluallikast huvitatud nii Microsoft kui Google:

It is too soon to know whether either Google or Microsoft will make real headway. Health care, experts note, is a field where policy, regulation and entrenched interests tend to slow the pace of change, and technology companies have a history of losing patience.

And for most people, typing an ailment into a Web search engine is very different from entrusting a corporate titan with personal information about their health.

Google and Microsoft recognize the obstacles, and they concede that changing health care will take time. But the companies see the potential in attracting a large audience for health-related advertising and services. And both companies bring formidable advantages to the consumer market for such technology.

Nii Google kui Microsoft on väiksemaid valdkonnale spetsialiseerunud ettevõtteid omandanud, kuid õnneks jätkub veel piisavalt väiksemaid üritajaid, kes loodavad enda väiksusele ja paindlikkusele.

Üks suurfirmade teenuse olemust lahkav osa artiklist tundus olulisem kui teised, sest võiks ka eestlasi kriitilisemale mõttetegevusele ärgitada:

Mr. Shihadeh declined to discuss specifics, but said, “We’re building a broad consumer health platform, and we view this challenge as far bigger than a personal health record, which is just scratching the surface.”

Yet personal health records promise to be a thorny challenge for practical and privacy reasons. To be most useful, a consumer-controlled record would include medical and treatment records from doctors, hospitals, insurers and laboratories. Under federal law, people can request and receive their personal health data within 90 days. But the process is complicated, and the replies typically come on paper, as photocopies or faxes.

The efficient way would be for that data to be sent over the Internet into a person’s digital health record. But that would require partnerships and trust between health care providers and insurers and the digital record-keepers.

Privacy concerns are another big obstacle, as both companies acknowledge. Most likely, they say, trust will build slowly, and the online records will include as much or as little personal information as users are comfortable divulging.

Teadupärast on Eestis käima lükatud ambitsioonikas e-tervishoiu projekt, mille üks peamisi osasid, mis praegu tuntud eelkõige digiloona, peaks juba lähiajal valmima. Igal juhul saab plaanitavast päris hea ülevaate ühest Postimehe artiklist, mis ilmus novembris:

E-tervise programmi südameks saab digitaalne terviselugu ehk digilugu. See on sisuliselt register, mis talletab dokumente ja kirjeid iga patsiendi tervisehädadest ja nende lahendamiseks ette võetud sammudest. Arst või haigla, kellelt patsient abi saab, läkitab need andmed digilukku, kust neid võivad lugeda järgmised tohtrid, kelle ette patsient jõuab.

«Digilugu on asutustevaheline sõnumivahetuskeskkond,» sõnab E-tervise Sihtasutuse peaprojektijuht Oliver Lillepruun. «Sinna koondatakse inimesega aset leidnud tervisesündmuste kirjeldused, retseptid, saatekirjad, haiguslugude kokkuvõtted ja ka näiteks radioloogiliste piltide lingid.»

Huvitav on juba vaadata era- ja avaliku sektori retoorika erinevusi nende kahe artikli baasil. Google ja Microsoft räägivad inimesest ja valikutest, mida teeb teenuse tarbija, millist informatsiooni soovib jagada ja millist mitte. Eestis tundub olevat suht selge, et süsteem on eelkõige asutustele ja inimene, kelle kohta andmeid kogutakse on pigem mingi abstraktne subjekt, kes peab leppima sellega, mis lõpuks talle ette antakse. Patsiendi õigused andmete vaatamisel, lisamisel on pigem teisejärgulise tähtsusega.

Ok, USA tervishoiusüsteem erineb Eesti omast ja indiviidil on seal märksa laiemad valikuvõimalused, kuid andmete kogumise ja haldamisega kaasnevad probleemid siiski jäävad:

Siiski ei saa patsient tutvuda nende märkmetega oma haigusloos, mida arst on raviprotsessi käigus enda tarbeks arvutisse talletanud, samuti ei näe ta röntgeniülesvõtteid.

«Need võiksid patsiendis tekitada segadust ja hirmu,» leiab Lillepruun. «Näha saab aga kõiki lõplikke dokumente, otsuseid ja diagnoose.»

Ma arvan, et iga inimene on ise suuteline otsustama, mis temas segadust või hirmu tekitab. Kui ühe inimese jaoks on tema veregruppi määratlemisega kaasnev segadust ja hirmu tekitav, siis kas seda informatsiooni peaks kõigi eest varjama? Kes otsustab, mis asi on segadust ja hirmu tekitav - mingi suvaline ametnik või on äkki minu arvamusel samuti mingi roll?

Digiloo õiguste küsimust on lahatud varem paaril korral (1 ja 2) Infotehnoloogia Neegri blogis, kust selgub muu hulgas, et projektiga on tegeletud juba 2002. aasta lõpust alates. Ise olen viidanud Arnold Klingi artiklile haiguslugde digitaliseerimise keerukusest USA's, mis tabab päris hästi ka meie probleemi olemust. Et probleem on olemas võib iga üks veenduda digiloo andmekasutusreeglitega (PDF) tutvudes, kust selgub muu hulgas, et andemete kustutamine on sisuliselt võimatu ja vigade puhul ei saa neid parandada mina vaid ma pean pöörduma valeandmed sisestanud arsti poole ja sisuliselt lootma, et ta ka parandusteni jõuab või neid üldse teha soovib. Kohustust seda teha ei ole.

Jääb üle küsida, et miks ma üldse taolist süsteemi, kus patsienti ei käsitleta isegi andmekasutajana, tahaksin kasutada kui paralleelselt tuleb kasutusele märksa inimsõbralikum lahendus Microsoftilt või Google'ilt? Süsteem, kuhu saan lisada (või lasta lisada!) enda tervishoiuks olulist - alustades erinevate piltidega (röntgen, MRI jne.) ja lõpetades näiteks tervisliku toidu menüüdega või näiteks hotellisoovitustega allergikutele.

Eestis on patsiendid tõenäoliselt kordades passiivsemad kui USA's samas kui arste ümbritseks nagu mingi puutumatuse ja eksimatuse aura, mis ei kuulu kritiseerimisele või kahtluse alla seadmisele. Arst teab, mis patsiendile on parim, sest patsient on lihtsalt ignorantne.

Ma ise julgeks küll selles kahelda, et interneti ja Google'i ajastul kasvanud noored on sedavõrd passiivsed, kuid sotsialiseeritud tervishoiusüsteemi on passiivsus sisse ehitatud. Hinna põhjal valikuid teha pole võimalik teha, sest enamus juhtudel ei tea sa hinnast midagi ja ega see tegelikult kedagi õieti ei huvita, sest üldjuhul maksab sinu eest Haigekassa.

Kui Eesti sotsialiseeritud tervishoiusüsteemiga jätkab, siis pikemas perspektiivis tuleb ka meil hakata harjuma mõttega, et ravijärjekorrad on pikemad kui kunagi varem, arsti koorumus aga suurem. See tähendab arstidele vähem aega kõige uuemate arengutega kursis olemiseks, mis tähendab, et üha rohkem initsiatiivi enda ravi korraldamisel peab üles näitama patsient. Tema enda parima tervishoiu huvides on enese harimine ja erinevate avastuste (teadusartiklid?) ja järelduste (pärast maasikate söömist tekkis lööve?) digiloosse märkimine.

Mõned täheldused veel.

E-tervisega on tegeletud alates 2002. aastast - 5 aastat - ja tundub, et vähemalt aasta läheb veel enne kui andmeid hakatakse digitaliseerima ja tont teab, millal sellega veel ühele poole jõutakse. Ma saan aru, et kõik sügelevad uue e-eduloo järele, kuid mulle tundub, et suurkorporatsioonide lahendused tulevad märksa patsiendikesksemad, paremini läbimõeldud kasutajaliidese ja rohkemate võimalustega.

Mis kõige parem - arenduskulud maksavad Google või Microsoft mitte Eesti maksumaksja. Ühtlasi ei kuulutata projekt lõppenuks vaid on teada, et arendustöö jätkub ning süsteem uueneb nii, kuidas kasutusele võetakse uusi lahendusi.

Ja digilugu? Tegu on avaliku sektori tellimusega, mis ostetud riigihanke korras. Kes vähegi riigihangetega kokku puutunud teab, et lisaks ajakulule ja bürokraatiale on hankeprotsess ise sageli piisavalt hägune, et mingit kindlust selles pole, et võitis soodsaima pakkumise teinud ettevõtte. Seda eriti vähegi keerulisemate projektide puhul, kus tellija võib alati etteheiteid teha ja täiendusi nõuda. Kui nüüd jõutakse järelduseni, et oleks vaja teha uuendusi, siis enne kui selle avastuseni jõutakse on konkurentsi survet tajuvad ettevõtted need muudatused juba sisse viinud. Järgmiseks heidetakse pilk eelarvele, mis loomulikult ei luba sellel aastal uuendusi finantseerida. Kui raha laekumises on mingi kindlus olemas hakatakse aga hankedokumente treima ja proovige te tehnilisse kirjeldusse panna, midagi üldist, mis lahenduse tehnilist poolt ei täpsusta vaid seab hoopis eesmärgiks tulemuse.

Mnjah.

Ma ei soovi eelnevaga väita, et digilugu ei tule või see läbi kukub vaid pigem pöörata tähelepanu sellele, et peatselt võib digiloole olla arvestatavaid konkurente, mis on märksa kasutajasõbralikumad ja paindlikumad. Samal ajal oleme aga ise varem tehtud kulutuste vangis ja mingit võimalust "paremaid" lahendusi reaalselt kasutada meil pole, sest seadused selleks ruumi ei jäta.

Innovatsioonist ravimitööstuses ehk miks ravimid on USAs kallimad kui Euroopas

2008-02-01T18:38:00.000+02:00

Megan McArdle on viimased paar päeva lahanud ravimite maksumuse probleemi USA's ning ühtlasi selgitanud, miks Euroopas ja isegi Kanadas on mitmete ravimite hinnad olulisemalt madalamad (riiklik ravikindlustus ostab suuri koguseid madala hinnaga) sellest, mis nad on USA's ja miks ameeriklastel ei tasu unistada teiste riikide lähenemisest (lämmataks innovatsiooni sektoris) või proovida kõrgemat hinda teistelt nõuda (lõppeks patendikaitse kaotamisega ja loaga kohalike tootjatel odavalt koopiaid teha).

Ühtlasi selgitab Megan, miks alusuuringud on vaid üks samm - sealjuures pigem üks väike samme - protsessis, mille lõplik tulemus on ohutu medikament:

Many people are holding out the hope that the government can somehow substitute for the pharmas, bolstered by the ludicrous claim that the government really discovers all the drugs. This is arrant nonsense; government-funded research discovers targets that might someday turn into drugs, if the Big Pharma chemists can: find a molecule synthesis can be economically mass produced; keep the molecule from killing rats, mice, dogs, or humans; get the molecule into a form that does not have to be directly injected into the bloodstream; tweak the molecule so that the liver doesn't immediately chew it into pieces that no longer affect your target; and shepherd the entire thing through years of clinical trials. That's just off the top of my head; research chemists will undoubtedly have more.

Megan annab ka tugev löögi nende inimeste mõttemaailmale, kes arvavad, et innovatsiooniga võiks tegeleda avalik sektor selle asemel, et "pahadel kapitalistidel" meid kõiki koorida:

There is no evidence of a nationalized industry that consistently does cost effective innovation. Yes, you have a list of things invented by the government--but that number is a small fraction of a fraction of one percent of the number of things in the private sector. If the universe of products were your house, the government would have invented one washer inside the tap of your bathroom sink; the private sector would have developed every other thing you use. Even where the government is given credit for "inventing" something, such as DARPANet's invention of the internet; it turns out that 99% of the process of actually turning it into a product that was useful to end-consumers was handled by private actors, most of them corporations like Netscape, Microsoft, and AOL.

This is why when you start to make a list of all the state-run economies that have produced large numbers of innovative products with a high level of consumer satisfaction, you have to throw your privately manufactured gel pen aside in disgust. For whatever reason, the government is just not good at producing innovation.

Mul on innovatsiooni defitsiidi kohta avalikus sektoris tekkinud oma teooria, millest kirjutasin isegi ühe arvamusloo, mis kahjuks avaldamist ei leidnud, sest väidetavalt olevat teema olnud liiga spetsiifiline väljaande jaoks. Ok, nende valik, kuid kahjuks ei lähe mulle mingi üldise targutamise või mulina kirjutamine eriti korda, seega parem mitte kirjutada. Omal ajal oli plaanis isegi teine osa kirjutada avaliku sektori innovatsiooni võimalustest, kuid mulle tundub, et Eestis selle teema vastu lihtsalt huvi puudub või ma pole suutnud veel huvitatud inimesi leida.

Tulles tagasi Megani juurde, siis koondaks tema ravimitööstust käsitlevad postitused ilusti kokku siia lõppu teemast huvitatuile:

Fotosid huvitavast, vaimustavast ja lihtsalt kummalisest

2008-01-27T15:33:00.000+02:00

Kongressi raamatukogu on hakanud üles panema pilte enda arhiividest Flickr'isse. Huvitavalt asjalikud (päris kõiki 3000 pilti ei jõudnud läbi vaadata), kuid minu jaoks pakkuvad kõige rohkem huvi värvilised pildid minu jaoks muidu must-valgest ajastust, mille tõenäoliselt parimaks näiteks on siiani 2003. aasta näitus Venemaa arhitektuuripärlitest sellisena nagu nad olid 1910. aastal.

* * *

AOL on üles pannud 2007. aasta parimad loodusfotod. Lisaks loomadele ja lindudele võib leida huvitavaid maastike ja värvikombinatsioone. Kindlasti mitte kõigile, kuid keda väike silmailu või huvitav moment huvitab võib ka halvemini fotodega tutvumiseks vajalikud minutid sisustada.

* * *

Kas maailma 18 ilusaimat silda või lihtsalt ahastamapanevalt suurejoonelised mõõtmed? Miski nende sildade juures siiski köidab.

* * *

Me kõik teame, kuidas näeb välja tavaline kaisukaru, kuid selleks et näha neid pehmeid mänguasju natuke teise nurga alt on vaja kunstniku. Kunstniku, kes lõikab kaisukaru noaga lõhki, võtab sisu välja, pöörab "naha" neist pidi ja topib sisu tagasi. Tulemus on...veider.

* * *

Ja lõpetuseks...arvake ära, kus asub maailma suurim bassein - pikkus 1 km, pindala 8 ha?

Vastuse (koos täiendavate piltidega) leiate siit.

(via Margina Revolution via Spluch)

Zeitgeist

2008-01-26T15:17:00.000+02:00

T im Harford kirjutab Financial Times'is auhindadest. Enamus kirjutatust ei tulle Vabalogi lugejatele üllatusena, kuid Tim peatub ka auhindade potentsiaalil leida vaktsiine või ravimeid haigustele, mis mõjutavad miljoneid inimesi just arenguriikides:

The most famous innovation prize of this century, the $10m Ansari X Prize, was designed to promote private space flight. The pot went to Mojave Aerospace Ventures in 2004, after the successful flights of SpaceShipOne. And even the Ansari X Prize is dwarfed by a quasi-prize of up to $1.5bn that is about to be offered by five national governments and the Gates Foundation to the developers and suppliers of a more effective vaccine against pneumococcal diseases such as pneumonia, meningitis and bronchitis. The prize, called an “advanced market commitment’’ or “advanced purchase commitment’’, takes the form of an agreement to subsidise heavily the first big orders of a successful vaccine. Given that the top companies in the UK’s powerful pharmaceutical industry spent little more than £5bn in 2006 on research and development, a $1.5bn prize should be taken seriously on hard-nosed commercial grounds alone.

Esimesena käis uute vaktsiinide leidmiseks auhindade kasutamise idee välja Michael Kremer, kes pani teoreetilise aluse lähemisele 1998. aastal ja hiljem laiendas seda spetsiifilisemalt vaktsiinidele 2000. aastal ilmunud uurimuses. Tänaseks on Kremer'i loomingu põhjal aga käima lükatud ulatuslikud pilootprogrammid, millest Harford ka kirjutab.

Ma pole Kremer'i ettepanekute edasiarendust Vabalogis kajastanud kuna tegu ei ole tegelikult päris auhinnaga vaid auhinnalaadse mehhanismiga, mis on tegelikult võrreldavad pigem patendiõiguste väljaostmisega. Ühtlasi on valdkond piisavalt kitsas ja spetsiifiline, et peale suuremate ravimifirmade ei pretendeeri auhinnale eriti keegi.

Samas on vaktsiinide puudumise näol tegu probleemiga, mille lahendamine võimaldaks säästa miljoneid inimelusid. Kui AMC'd (advanced market commitments) tõstavad vaktsiinidele leidmise tõenäosust ja seda ajendatuna erakapitalile põhineva fondi algatusest seda parem.

Ma panin sellele postitusele nimeks "zeitgeist" kuna kirjutasin paljuski sarnase artikli auhindadest mõned päevad tagasi. Rõhuasetus on teine, kuid sõnum on sisuliselt sama nagu ka arutluskäik ja kui ma oleks enda artikli toimetajale saatnud üks päev hiljem, siis oleks võib-olla isegi plagiaadisüüdistus olnud õigustatud.

Mulle meeldis Harfordi artikli ilustavad ka mitmete inimeste kommentaarid, kes poleks tõenäoliselt minule kommentaari andmisega üldse vaevunud ja pikkus, mis võimaldab natuke rohkem peatuda detailidel.

Igal juhul on "Cash for Answers" piisavalt asjalik, et teistelegi probleemideta soovitada ja järjekordseks tõestuseks sellest, et õige magistritöö teema sai õigel ajal valitud.

Kas 2007. aasta parimad USA ajakirjades avaldatud esseed?

2008-01-14T18:19:00.000+02:00

Kuni ma mõtlen, kuidas uuest tööseadusest kirjutada nii, et oleks öeldud ka midagi uut ja lugejale huvitavat, pakun välja midagi märksa säravamat.

David Brooks jõudis veel eelmise aasta lõpus New York Times veergudel kirjutada 2007. aasta parimatest esseedest ajakirjanduses:

The Sidney Awards go to the authors of the best magazine essays, and every year the psychic costs grow worse. The Sidneys have become so prestigious and so life-altering that the winners know that everything they produce hereafter will be anti-climactic. Some crackup — F. Scott Fitzgerald style — others simply endure a long, slow slide from the summit back to obscurity.

Nii palju kui ma aru sain koondas Brooks parimad kandidad kahte kolumni (I ja II), kus ta on esseedele ka omapoolse kommentaari andnud. Kuna tegu on päris pikkade kirjutistega, siis tõenäoliselt pakuvad nad eelkõige huvi kannatlikele inimestele, kellele käsitletavad teemad sügavamat huvi pakuvad. Samas on tõesti tegu paljuski parimaga, mida USA ajakirjanikud 2007. aastal pakkusid ja ega need teemadki väga elukauged ole.

Ise olen Brooksi poolt toodud tosinast umbes pooled läbi lugenud sealhulgas There and Back Again, mis räägib sellest, kuidas inimesed hommikul tööle ja õhtul tagasi koju sõidavad ning kuidas üha pikemaks venivate perioodidega toime tullakse. Everybody Sucks heidab pilgu sellesse kõige kollasemasse internetinurka ehk gawker'i meediaimpeeriumisse; Roger Stone, Political Animal on portreelugu mehest, kelle arvates on poliitikas peaaegu kõik lubatud ja sealjuures ta ei täpsusta, mis tema arvates on keelatud; The Evolution of an Investor on aga portree lugu Brian Lourd'ist ja sellest, mida aktsiaturgudel tõmblemine lõppude lõpuks annab - soovitan lugeda ka kommentaare neil, kes teemast liiga vaimustusse satuvad ja siis Megan McArdle'i postitust, mis peaks natuke meelerahu pakkuma; alati mitmekülgne Christopher Hitchens arutleb Iraagi ründamise toetamise üle artiklis A Death in the Family pärast seda, kui saab teada, et üks sõjas hukkunud noormees otsustas sõjaväkke astuda pärast just mitmete tema artiklite lugemist ja lõpetuseks loomulikult Creative Destruction’s Reconstruction on Schumpeter'i biograafia arutlev arvustus Brad DeLongilt, mis on Vabalogis juba korra mainimist leidnud.

Iga inimene võiks Brooksi poolt toodud artiklist leidma vähemalt ühe, mis teda huvitab ja selle läbi lugeda. Mina igal juhul ei kahetse, et eelnevalt mainitud lood läbi lugesin ja julgen väita, et ei kahetse seda teisedki.

Kuidas osalise postitusega RSS'ist täispostitusega RSS saada

2008-01-10T11:14:00.000+02:00

Mitmed huvitavad blogid väljastavad ainult osalist RSS'i, mis tähendab, et kui postituse algus huvitab, siis tuleb terve postituse lugemiseks ikkagi blogini välja minna.

Mõned päevad tagasi leidsin tänu Megan'ile rakenduse, kus poolikuid postitusi pakkuv RSS aadress tuleb sisestada lahtrisse ja voila - sulle antakse vastu täispostitustega RSS'i aadress. Ma olen mõne blogiga seda proovinud ja päris edukalt.

Soovitan!

Kui keegi teab paremat lahendust, siis palun andke sellest kommentaarides teada.

Top 10 maania - YouTube, Time, Variety...

2008-01-09T18:16:00.000+02:00

Top 10 asjaliku YouTube'i videot via Peeter Marvet. Selgub, et YouTube'is on hulka rohkem sisu kui oleks arvata võinud:

The good news is that we’re seeing some recent signs of intelligent life at YouTube. The video service hosts an increasing number of intellectually redeemable video collections. And so we figured why not do some heavy lifting and bring a few your way.

* * *

Ajakiri Time on kokku pannud terve karja (50 kui täpsem olla) Top 10'neid. Ise jõudsin nendeni tutvudes 2007. aasta Top 10 graafilise romaaninga. Meeldiv üllatus, et nimekiri elitaarsem ei olnud, sest 4. koht läks Marvel'i Zombidele:

The Marvel Zombies series takes place in an alternate world where every hero is infected with a zombifying illness: They crave human flesh and they can't die. The key is that the 'heroes' actually retain their sentience, so they appreciate the horrific nature of their actions, they just can't calm their insatiable hunger for human flesh. The result is a genuinesly subversive orgy of Sadean cruelty, wherein most of the living beings in the universe perish. Good clean fun.

* * *

Variety'is ilmus artikkel 10-st meelelahutustööstuses 2007. aastal ära jäänud loost:

Here are 2007's top 10 showbiz stories in print media and on the Web resulting in the conventional wisdom that it was only a matter of days -- or hours -- before these events would occur.

Ei midagi väga dramaatilist, pigem huvitavad täheldused meelalahutustööstuse stabiilsusest ja arengusuundadest.

* * *

Igal ühel on kindlasti aastavahetusest omad pildid, millest osasid kõlbab ehk teistelegi näidata. Samas on mõned inimesed aastavahetust otsustanud jäädvustada panoraampiltidega, millest 10 tükki (s.h. Amsterdam, Hongk Kong, Sydney, Taipei, london jne) on kogutud mugavalt ühele lehele.
* * *
Zubin Jelveh viitab 10-le kõige huvitavamale 2007. aasta välja tulnud uurimusele majandusteaduses sealhulgas uurimustele võlakirjade turust sõdade ajal, inimeste maksustamisest pikkuse alusel, kunstiökonoomikast, mustkunstnike intellektuaaselomandi kaitsmise probleemidest ja...khm...striptiisitaride menstruaaltsükli mõjust nende sissetulekutele.

David Lynch filmide vaatamisest telefonidel

2008-01-08T15:03:00.000+02:00

Klassikaline Lynch via Blame it on the Voices

Kas CGI hävitab maagilisi momente filmides?

2008-01-06T17:06:00.001+02:00

Elver kirjutab üpris sageli filmidest ja seda piisavalt huvitavalt, et teistelegi soovitada. Eraldi esiletõstmist väärib aga "õnnelike õnnetuste" postitus:

Some filmmakers, most notably Werner Herzog, seem to harness the power of chaos. Werner wrote Aguirre in two and a half days, losing 10 pages after someone vomited on his typewriter. He was unable to remember what he had written on those pages, but Aguirre went on to become the top 10 all time favorite of many critics, including Roger Ebert. It’s a slow and boring film, badly written, but I dare you to try and get it out of your mind after watching. It’ll haunt you for the rest of your life.

No wonder people seem to hate the heavy use of CGI as in the new Star Wars trilogy — there’s no room for happy accidents. Everything is planned and executed with precision. It seems you can make a good movie with a plan, but for a great one you need chaos.

Soovitan lugeda tervet postitust, et mõista kui olulised on vahel õnnelikud õnnetused just filmide kunstilise väärtuse loomisel. CGI (computer generated image) on üha rohkematest filmides mängimas üha olulisemat rolli nagu võib tõdeda iga vähegi suurema eelarvega filmi puhul. Beowulfi edukus tähendab, et ainult CGI-st filmide hulk lähimatel aastatel suureneb.

Kui ühelt poolt võimaldab CGI vaatajani tuua maailmu ja stiile, mis oleks tavaliste meetoditega mõttetult kallid või lausa saavutamatud (300 või Sin City), siis kõik see arvutigraafika vajab detailset planeerimist, mis on vajaliku juba ainuüksi aja kokkuhoidmiseks ja paralleelselt töötamiseks näitlejatega. Taoline detailsus viib aga tõesti steriilsuseni, kus üllatusi ja õnnelike õnnetusi jääb aina vähemaks ja nende mõju võib jääda minimaalseks.

CGI sunnib rohkem planeerima ja läbi mõtlema, kuid ühtlasi piirab ta loomingulist vabadust, mis on paljude õnnelike õnnetuste eelduseks. Kui suurte kinohittide puhul ei pruugi see oluline olla, siis teisejärgulistes filmides - kus eelarve väiksem, stsenaarium nõrgem ja näitlejad mitte just kõige "tuntumad" - võib mõni õnnelik õnnetus tähenda tõusu järgmisele tasemele ja populaarsust koos tunnustatusega, mis muidu oleks jäänud tulemata.

Huvitav oleks teada, kas filmitööstuse liikumapanevad jõud on sarnaseid tendentse täheldanud või on tegu teadliku valikuga, kus muidu võimatu näitamise nimel ohverdatakse hulgaliselt spontaansust?

Ühtlasi ei saa ma üle mõttest, et Hayek'i Use of Knowledge in Society võib valgustada probleemi olemust. Enamus Hollywood'i filme on tänapäeval sedavõrd keerulised, et vajavad tervete inimarmeede koordineerimist. Tavaliselt tegeleb sellega väike grupp inimesi, kes üritavad realiseerida ühte visiooni piiratud aja jooksul. Samas ei suuda see visioon arvesse võtta kõigi protsessi kaasatud inimeste loomingulisust ja võimeid, mis mõnevõrra suurema vabaduse puhul võiks tõsta "lihtsalt-veel-ühe-filmi" järgmisele ja juba märkimisväärsemale tasandile.

Mulle tundub, et seriaalides, kus aega ja raha on vähem, asub märksa suurem vastutus just erinevate valdkondade spetsialistidel, kellel on rohkem loomingulist vabadust juba ainuüksi sellepärast, et kellegi pole aega neile detailseid juhiseid anda. Võib-olla on see ka üks põhjus, miks just seriaalide tase on viimastel aastatel paranenud.

Lõpetuseks pakuks, et tegu võib olla lihtsalt üleminekuperioodiga, kus CGI võimaluste nimel on ohverdatud natuke loomingulist paindlikust, kuid nii kuidas tehnoloogia ja võimalused arenevad muutub ka CGI paindlikumaks ja altimaks õnnelikele õnnetustele, mis loovad maagilisi momente.

Kuidas GMO "kuldne riis" oleks päästnud sadu tuhandeid

2008-01-02T19:13:00.000+02:00

Ajakirja Prospect viimane kaanelugu oli GMO'dest. Kirjutatud veenvalt ja argumenteeritult koos hulgaliste näidetega, mis valgustavad seda huvitavat ja inimkonna jaoks pikemas perspektiivis üliolulist tehnoloogiat.

Artikli läbivaks küsimuseks näib olevat, miks pole GMO'd rohkem levinud kui nad saaksid iga aasta päästa sadu tuhandeid inimelusid. See ei ole mingi saladus, et GMO'sid üritatakse surnuks reguleerida, kuid millest on märksa vähem juttu olnud on selle reguleerimismaania algus:

Why is a technology which has so much to contribute impeded by regulations that make no sense? Part of the blame lies with the large agrobusinesses. They initially welcomed elaborate regulation to discourage competition from small companies that could not afford the cost. Indeed, they successfully resisted every attempt by advisers in the Reagan administration to regulate each GM crop simply as a new product, rather than by the process by which it was derived, an approach that would have treated GM and conventionally grown crops similarly and made more scientific sense. But the large companies won, and the concentration of agricultural biotechnology in the hands of a few giants, like Monsanto, is the result. Furthermore, although tight regulation was backed by some supporters of GM who believed it would reassure the public, it has had the opposite effect. If governments appear to think it necessary to take extreme precautions, the public will conclude that the technology must be dangerous. A third element has been mistrust of multinationals. This has intensified opposition to GM crops because it is widely felt that companies are the main, if not the only, beneficiaries—and that, since they are responsible for most of the development of the crops, this must be subject to the strictest possible regulation. The inept PR that accompanied Monsanto's introduction of GM crops to Europe was also bitterly criticised by other agrobusinesses.

The broader driving force behind the excessive regulation of GM crops, however, is the cult of "back to nature," which has also inspired the propaganda against agricultural biotechnology as a whole. This cult has many manifestations. One is the popularity of organic farming, which is based on the manifestly false principle that artificial chemicals are bad and natural chemicals good. Another is the rising fashion for alternative, non-evidence based medicine. The dogmatic opponents of GM crops in Europe believe that interference with the genetic make-up of plants is essentially a moral issue. It is to be condemned as part of mankind's sinful attempt to control nature, which contributes to global warming, to epidemics of cancer and all the blights of modern life.

Artiklis on juttu ka ettevaatusprintsiibi laastavast mõjust poliitikute otsustusvõimele. Vabalogis sai ettevaatusprintsiibi riukalikkusest kirjutatud lausa kolm postitust 2005. aasta juulis.

Ühtlasi on siinkohal hea võimalus viidata Cass Sunsteiniga tehtud intervjuule halvimatest stsenaariumitest:

How should individuals and societies cope with low-probability events with potentially catastrophic consequences? In this conversation with EconTalk host Russ Roberts, Sunstein discusses the uselessness of the precautionary principle as a guide to behavior and the psychological challenges we all face in coping with uncertain, risky events. He also speculates why we have chosen politically to treat terrorism and global warming so differently.

Igal juhul on Prospect'i artikkel kohustuslik lugemine kõigile neile, kes on huvitatud inimeste elujärje parandamisest, kuid tüdinenud rikaste ja silmakirjalike orgaanofetishistide maailmalõpu kuulutamisest.

That's right - I'm looking at you Roy Strider!

2007 kuni 1E19 ehk Wikipediaga universumi lõpust

2007-12-31T15:42:00.000+02:00

Täna saab täis veel üks tiir Päikese ümber, mis annab põhjust möödunud aastale tavalisest mõnevõrra mõtisklevamalt tagasi vaadata, kuid ühtlasi mõelda sellest, mis on alles ees. Ja kui juba tulevikust mõelda, siis miks mitte lõpuni välja?

Wikipedias on isegi täitsa eraldi artikkel olemas nimega Ultimate fate of the universe, kus erinevate stsenaariumite lühikirjeldused on kokku võetud ühtseks ülevaatlikuks artikliks, kust võimalik edasi minna kümnes eri suunas - alustades füüsikaga ja lõpetades ulmekirjandusega.

Eraldi huvitav küsimus loomulikult kauaks seda universumit ikka jätkub. Artiklist 1 E 19 selgub, et kauemaks kui arvata oleks võinud. Isegi nii kaua, et toimima hakkab Poincare'i kordumise teoreem ehk kõik, mis varem juhtus juhtub uuesti.

Samas ei näi pääsu totaalsest lõpust olevat ilma intelligentse elu loomingulisuseta. Frank Tipler pakub enda Omega Punkti teoorias ühe võimaliku lahenduse:

According to his Omega Point Theory, as the universe comes to an end at a singularity in a particular form of the Big Crunch, the computational capacity of the universe is capable of increasing at a sufficient rate that this computation rate is accelerating exponentially faster than the time running out. In principle, a simulation run on this universal computer can thus continue forever in its own terms, even though the universe lasts only a finite amount of proper time. Prof. Tipler states this theory requires that the current known laws of physics are true descriptions of reality, and it requires there be intelligent civilizations in existence at the appropriate time to exploit the computational capacity of such an environment.

Aeg, eksistents, lõplik lõpp...lahe. Jääme ootama.

Head vana-aasta lõpu ja uue algust kõigile.

Auhinnad kui institutsiooniline innovatsioon

2007-12-22T20:28:00.000+02:00

Üks terane Vabalogi lugejad saatis mulle mõned nädalad tagasi viite Google'i uutele auhindadele, mis tõsi küll ei ole sama suured kui 30 miljonit kuule jõudmise eest vaid kõigest 10 miljonit ja seda hoopis tarkvaraarenduse eest:

The $10 million in awards will be given out as cash awards -- no strings attached. The total will be distributed equally between the Android Developer Challenge I and II. In the Android Developer Challenge I, the 50 most promising entries will each receive a $25,000 award to fund further development. These 50 entries will then be eligible for even greater recognition via ten awards worth $275,000 each and and another ten worth $100,000 each. We will announce the structure for Challenge II at a later date.

Android ise on mobiilitelefonidele mõeldud tarkvara platvorm, milles Google on otsustanud investeerida seoses seoses Google'i poolt ettevalmistatava mobiiltelefoniga. Auhindu hakatakse jagama kõige huvitavamate ja kasulike lahenduste eest, mis oleks Google'i mobiili müügile tuleku hetkel juba ilusti valmis.

Open Source auhindadest kirjutasin pikemalt ühes akadeemilisemas töös (PDF), kuid Google'i värske ürituse teeb huvitavaks hoopiski see, kuidas suurkorporatsioon on just uue platvormi väljatöötamisesse kaasamas võimalikult laia arendajate ringi. Selle asemel, et lasta enda arendusosakonnal või projektimeeskonnal uute lahenduste kallal töötada otsustati arendustöö, mis ei ole platvormi või toote kujunemise seisukohalt võtmetähtsusega, väljast sisse "osta".

Piltlikult öeldes keskendub Google'i meeskond vundamendi ja karkassi ehitamisel samas kui auhinnast huvitatud inimesed saavad välja pakkuda erinevaid lahendusi fassaadile, sisekujundusele ja ruumiplaanile.

Ühtlasi tuleb Google'i plaanide raames välja ka auhindade eelis traditsioonilisema lähenemise ees - kuigi auhindu jagatakse esimeses etapis ainult 50'le kõige lubavamale projektile (mõnele 2 korda), siis lootus 50 parima sekka pääseda on kõigil, mis tähendab, et isegi konservatiivselt mõeldes on 500 erineva rakenduse esitamine auhinnale igati õigustatud. Kuna lahendus peab vähemalt mingis ulatuses ka töötama, siis tekib kõige huvitavam olukord just nende inimeste/gruppidega, kelle rakendused ei leia auhindadega tunnustamist. Kui paljud nendest jätkavad enda projekti kallal nokitsemist?

Isiklikult kaldun arvama, et kui midagi on kord juba tehtud, siis lihtsam on seda edasi arendada või kood avalikuks teha, kui käega lüüa ja asi sinna kohta jäta. Ma üldse ei imestaks, kui Google saab 10 miljoni dollari jagamise eest auhindadena endale arendustööd ja rakendusi 100 miljoni eest.

Auhinnad on institutsioon - kindlad reeglid, mille raames saavad organisatsioonid ja indiviidid tegutseda. Hayek'i üks olulisemaid ja sügavamaid täheldusi oli tõdemus sellest, kui vähe inimesed tegelikult teavad ja kui oluline on pidevalt katsetada ja proovida ning kui oluline on jätkuvalt võimaldad katsetamist ja proovimist. Seda mitte ainult ettevõtluses vaid ka institutsioonides.

See, kuidas me midagi teeme ja mis reegleid järgime on välja kujunenud mingis teadmiste, võimaluste ja kogemuste kontekstis. Samas muudab pidev tehnoloogiline progress nii meie teadmisi kui võimalusi, mis loob olukorra, kus uute tehnoloogiliste lahenduste rakendamine võib viia kas teadlikult või juhuse läbi uute institutsioonide väljatöötamiseni.

Arendustegevus ise on viimase 100 aasta jooksul muutunud iga ettevõtte tegevuse oluliseks osaks, kuid ühtlasi on välja kujunenud teatud tüüp-lahendused, millest eriti kõrvale ei kalduta. Parimaks näiteks on arendusmeeskond - kinnine väike grupp, mis nokitseb poolsalaja millegi lubava kallal. Samas on nende taust enamasti sarnane ja probleemipüstitus koos lahendusega paljuski piiratud meeskonna teadmistega.

Kui tootearenduses võib taoline lähenemine anda suurepäraseid tulemusi, mis üllatavad positiivselt, siis tarkvaraarenduses võib-olla mitte. Tekib küsimus, et kas peaks proovima probleem lahendada mõnede teiste mängureeglite raames, mis võivad osutuda märksa sobivamaks just inimeste vahel hajutatud informatsiooni kaasamisel? Miks mitte proovida ja katsetada, sest kui tõenäoline on, et pidevalt muutuvas keskkonnas on esimese, teise või isegi kolmanda katsetusega jõutud institutsioonideni, mis on ideaalsed? Veel parem, kuidas me üldse teame, millal me ole ideaali või parima võimalikuni jõudnud?

Mul on hea meel, et ma pole enda mõtteis üksinda nagu võib lugeda New York Times'is umbes kuuaega tagasi ilmunud artiklist Win Fabulous Prizes, All in the Name of Innovation:

“It’s a new kind of grant-making,” said Jonathan Greenblatt, an entrepreneur who sold his company, Ethos Water, to Starbucks and became a senior adviser to the X Prize Foundation. “It’s a mode that encourages experimentation rather than prescribing solutions. It sets the stage for innovation and dynamism that the grantor can’t anticipate.”

Grant programs traditionally finance services and try to influence government policy, not market forces. In most cases, they award modest amounts, develop long-term relationships with grantees and aim to avoid risk.

“Foundations see their role as understanding what the problems are out there, what the solutions are, and what they can do to test the solutions,” said Mike Burns, a partner in Brody Weiser Burns, a consulting firm in Branford, Conn., that advises nonprofit groups. “It’s very hands off. This is a new breed. They borrow from venture capitalism: they invest the money and have a say in what the outcome is.

Igas tasakaalukas artiklis peaks leiduma ka vastandlike seisukohti, kuid kahjuks on artiklisse jõudnud nende inimeste kommentaarid, kes ei näi auhindadest ja nende toimimisest suurt midagi teadvat - pigem ikka vaenulikus turumajanduslike mehhanisme kasutavate institutsioonide vastu ning lihtlabane teadmatus.

New York Times'i artiklis annab kommentaari ka selline mees nagu Thomas A. Kalil:

Supporters of the concept include Thomas A. Kalil, the special assistant to the chancellor for science and technology at the University of California at Berkeley, and the author of a study on prize competitions. “Prizes are not substitutes for grants,” he said. “But under certain circumstances, they work very well.”

Vabalogi lugejad loomulikult juba teavad seda, kuid Kalili uurimus Prizes for Technological Innovation (PDF) on sellegi poolest huvitav ja üks värskemaid uurimusi auhindadest ning nende rakendamise võimalustest.

Lõpetuseks tuletaks meelde, et Netflix'i auhinna välja kuulutamisest möödus hiljuti aasta.

Kui viimati augustis Netflixi auhinnast kirjutasin, siis oli originaalset tulemust parandatud peaaegu 7,5 protsenti, kuid tänaseks on sinna lisandunud täiendav protsent ja jõutud on 8,5 protsendini. Miljonist dollarist on puudu jäänud kõigest 1,5% ja arvestades seda, et auhind on saadaval veel 4 aastat, siis tõenäoliselt see ka saavutatakse.

Muide, esimene progressi auhind (50 000 USD) läks AT&T arendustöötajatele, kellel leheküljelt võib leida ka teadusartikleid sellest, mis lahendusi nad kasutavad ja kuidas tulemuseni jõudsid.

Auhinnad on leidmas üha rohkem kasutamist nagu ka kajastamist. Kahju ainult, et Eestis keegi taolist huvitavat lahendust ei kasuta.

Rohkem liikumisvabdust, vähem ametiühingute väljapressimist

2007-12-18T19:26:00.000+02:00

Mitte just eriti tihti ei juhtu, et Euroopa Kohtu eelotsus erineb märgatavalt lõplikust otsusest, kuid täna satub olema üks nendest juhtudest. Õnneks tehti taoline erakordne otsus kaine mõistuse kasuks nagu ka inimeste vaba liikumise toeks Euroopas. Teiste seas vahendab otsust ka Postimees:

ELi kõrgeim kohus andis löögi Rootsis laialt levinud kollektiivsetele protestiaktsioonidele, asudes seisukohale, et sealsed ametiühingud ei saa sundida välisfirmadele peale oma palgamäärasid.

Kauaoodatud otsusega tunnistati ebaseaduslikuks Rootsi ametiühingu boikott riigis lätlaste tööjõudu kasutanud Läti ettevõtte vastu, mistõttu viimane läks pankrotti, vahendas EUobserver.

The Local pakub natuke tagatausta ja sukeldub mõnevõrra sügavamale detailidesse:

The ECJ noted in particular that since Sweden has no mininum pay levels, the union had no right to set a wage level that the Latvian company would have to respect.

It said that, in this case, the right to collective action was liable to make it more difficult for the firm "to carry out construction work in Sweden and therefore constitutes a restriction on the freedom to provide services."

Kellele sellest veel väheks jäi, siis alati on võimalik tutvuda ka otsuse pressiteatega (PDF).

Tore, et taolised sigadused tulevikus ära jäävad või on vähemalt keerulisemalt korraldatud. Ida-Eurooplastesse võiks ikkagi kui inimestesse suhtuda mitte võõrastesse kollidesse. Isegi osad rootslased pidasid enda kaasmaalaste käitumise pärast vajalikuks lätlaste ees vabandada nagu sai kirjutatud ja viidatud 2005. aasta juunis.

Euroopa "ühtsusele" oli see kaasus algusest peale keeruline juhtum, kus valida tuli kahe erineva kriitika vahel ja Euroopa Komisjonis tajutakse seda väga selgelt. Miks muidu võib Postimehe loo lõpust leida sellise huvitava lõigu:

Euroopa Komisjon märkis oma reaktsioonis, et tegemist on «väga nüansirikka» otsusega, mida tuleb analüüsida «väga hoolikalt». Seejuures juhiti aga tähelepanu otsuse põhiosale, mis kinnitab, et ühe liikmesmaa organisatsioonid peavad arvestama kollektiivsete palgalepingutega võõrfirmas, olenemata nende sisust.

Kuidagi peab ju ametiühingutele lootust andma, et nende blokaade lihtsalt ei ignoreerita.

Miks keegi Boliiviast ei kirjuta?

2007-12-16T16:35:00.000+02:00

Ma vaatasin eile öösel suht hämmeldunult CNN'ist uudislõiku, mis andis teada, et Boliiviast on eraldumas mõned provintsid. Praeguse seisuga pole veel ei EPL ega Postimees ega Delfi seda kaugel toimuvat segadust uudiskünnise ületanuks pidanud.

Mis siis toimub?

CNN annab teada, et neli maagaasi poolest kõige rikkamat piirkonda on väljakuulutanud autonoomia, sest Boliivia sotsialistlike kalduvustega president Evo Morales on välja tulnud põhiseaduse täiendustega, mis seaks neli autonoomiat nõudvat piirkonda olukorda, kus neile rakenduvad kõrgemad maksumäärad.

L.A. Times'ist selgub natuke täpsemalt ka põhiseaduse muudatus sisu:

It was in Oruru, a Morales stronghold, where a constitution-writing assembly approved the new charter last weekend amid an opposition boycott. The new constitution still must be approved by voters in a referendum next year.

The new constitution denies the kind of regional autonomy sought by leaders in the four provinces. But the constitution does give a greater degree of autonomy to the indigenous groups who are the core supporters of Morales.

Mul on keeruline üle saada muljest, et Morales soovib põhiseaduse tasemele ajada sisuliselt rassistliku poliitikat - anda teatud inimgruppidele rohkem otsustusvabadust kui teistele samas nendelt, kellel on väiksemad vabadused aga rohkem võttes maksude näol. Kas sellele saabki kuidagi teisiti reageerida kui autonoomia väljakuulutamisega?

Sisuliselt oleks Moralese muudatuste referendumile paneku ja võidu puhul tegu demokraatia varjupoole ehk enamuse türannia kõige ehedama näitega.

Neljas autonoomiat taotlevas piirkonnas elab 35% Boliivia enam kui 9st miljonist elanikust, kes ei ole valmis väiksemate õiguste eest rohkem makse maksma selleks, et teiste piirkondade sotsiaalprogramme rahastada.

Parlamendi kohtade pärast juba jageleti, sest demograafilised trendid on praegu autonoomiat taotleva Santa Cruz'i kasuks mänginud samas kui teiste piirkondade peamiselt indiaanihõimudesse kuuluvate inimeste hulk on vaikselt kuid kindlalt vähenenud. 2005. aastal jõuti kompromissini, mille kohaselt sai Santa Cruz mõned kohad juurde, kuid teistelt ei võetud neid ka vähemaks.

Retoorika on läinud viimaste päevade jooksul sõjakamaks ja ähvardusi/ultimaatumeid on hakanud loopima mõlemad pooled ja ma üldse ei imestaks kui see konflikt muutub vägivaldseks. Samas on selge, et isegi kui autonoomiataotlejate plaanid surutakse maha, siis jääb see ebaõiglus ikkagi paljude hinge kripeldama.

Saab näha, mis sellest kõigest veel saab.

Kuidas ametiühingud endale ise hauda kaevavad

2007-12-14T17:34:00.000+02:00

Inimesed saavad vahel ikka selliste rumalustega hakkama, et vaata ja imesta suu ammuli. Prantslased ei ole mingi erand. Värkseim näide pärineb alles eilsest, kui Prantsusmaa ülemkohus keelas Amazonil raamatute tasuta Prantsusmaale toimetamise:

Using "loss-leaders," or selling products below cost to attract customers, is illegal. Other restrictions apply to books retailers must not offer discounts of more than 5 percent on the publisher's recommended price. Many independent booksellers choose to offer this discount in the form of a loyalty bonus based on previous purchases. Larger booksellers simply slash the sticker price of books.

But the free delivery offered by Amazon exceeded the legal limit in the case of cheaper books, the union charged.

Ja see kallid sõbrad, on hea näide sellest, miks ametiühingute tegevuses suhtes tuleb säilitada teatud skeptilisust. Üsna lihtsalt võib enda õiguste eest seismine taanduda kõige lihtlabasemaks renditaotluseks, kus mingi väikese kliki huvidest lähtuvalt rakendatakse piiranguid, mis pole ühegi tarbija - eriti veel tagasihoidliku sissetulekuga tarbija - huvides.

Richard Posner ja Garry Becker kirjutasid samuti mõned kuud tagasi ametiühingutest ja nende allakäigust USA's. Beckeri postitusest:

Unions could have an important place in a competitive market economy, but their organization would look different than that of present day industrial and craft unions. Men and women working for large, impersonal corporations may prefer to bargain over wages, work rules, and health and retirement benefits collectively through company unions rather than individually. In particular, workers who have spent many years with the same company may find a union helpful in protecting against management that tries to take advantage of the difficulties older workers face finding good jobs. Other workers in the same industry may elect to not have a union and prefer to bargain individually for wages and benefits. Companies with unions of their employees would compete for profits and employees against companies with other unions, and also against non-unionized companies. This type of union structure is called "competitive unionism".

Actual unions in most countries, however, are not company unions, but organize workers in different companies, often in the same industry, into one union, as with the UAW, or the United Steelworkers of America. By organizing across companies in the same industry, unions hope to exercise greater economic power since they can bargain for similar benefits in competing companies, and can call industry-wide work stoppages. These unions, in effect, try to get monopoly power in labor markets that enable them to boost their wages and other benefits above competitive levels. The Clayton Act of 1914 generally exempted trade union negotiations from anti-trust laws, which enable unions to openly seek what amounts to monopoly gains.

Ühtlasi tuleb mulle meelde üks uurimus (PDF), kust selgus, et Prantsusmaa ametiühingute tegevus sunnib osasid ettevõtteid tootmist viima Prantsusmaalt välja ning seeläbi kaovad nii töökohad kui palgad:

To see how unions potentially entered the process, I re- examine my results when information on firm-level negotiations between firms and unions is added. As expected, in firms with strong unions (those able to impose bargaining on both employment and wages) workers were able to capture a large share of the declining quasi-rent (about 50%). However, the presence of strong unions has apparently led these, mostly large, firms to increase outsourcing with an associated decline in employment. As a result, unions' fight for workers' wages and employment appears to have backfired.

Üks vägagi valgustav artikkel (õigemini katkend pikemast teosest) ilmus New York Times'is 2006. aasta märtsis. Lugu on lennukimehhaanikute saatusest - sellest kuidas lennutööstus areneb, millised võimalused jättis see ametiühingule ja kuidas enda nõudmistega lasti sisuliselt terve firma üks kasumlikumaid ettevõtmisi põhja. Tulemusega ei olnud rahul aga keegi:

As the mechanics had intended, turnaround time inched up, soon reaching 15 days and eventually more than 20 days for a 737. America West stopped sending planes to Indianapolis, as the mechanics had hoped. To regain the lost business, they expected United to restore some of the lost perquisites and thus win back the mechanics' cooperation. Jobs would be preserved, and on the mechanics' terms. That did not happen, and as the slowdown dragged on, work backed up on United's own airliners. For the first time, planes were parked on the tarmac outside the center, out of service — and not generating revenue — while awaiting overhaul.

Then, in July 2000, the mechanics slowed work even more by voting to withhold overtime, to protest what the militants viewed as management's recalcitrance in negotiating a new contract to replace one that had just expired. Mr. Nunnally, as grievance chairman, had spoken against withholding overtime, and worked it himself, in defiance of his militant members, but his point of view did not prevail.

Soon after, the outsourcing began. United diverted work from Indianapolis to private contractors in Alabama and North Carolina, contractors who employed nonunion mechanics — in most cases, at lower wages and with fewer benefits. "The outsourcing was a business decision," Mr. Mohr said. "The cycle time had gotten to the point that if we did not outsource, we would have aircraft continuously parked, waiting for maintenance."

When United and the union finally signed a new contract in March 2002 — 20 months after the old one expired — and the mechanics in Lodge 2294 lifted their ban on overtime, United continued to outsource maintenance, gradually shrinking the operation in Indianapolis. Under the new agreement, the mechanics' combined wages and benefits rose to more than $60 an hour, an increase of roughly $20. While that was the first increase in five years, the new total was double the labor cost of nonunion contractors. It was too big a spread for the mechanics in Indianapolis to overcome — unless they could return to the record turnarounds achieved in the late 1990's. But the old efficiency did not reappear.

Ametiühingute liikmed peavad enda sõjakuses arvestama, et nad võivad saagida oksa ja millel nad istuvad ja pärast tagantjärgi midagi nõuda oleks lihtsalt...kentsakas.

Õnneks on meil vähemalt Toomas Liiva

2007-12-13T21:15:00.000+02:00

Leian, et valitsuse 6. detsembri istung võinuks olla natuke pikem. Tühja kah, Lissaboni lepingu kooskõla EV põhiseaduse aluspõhimõtetega ei arutatud. Võinuks siis vähemasti arutada seda, millist pressiteadet rahva jaoks üllitada.

Näiteks sellises stiilis: «Me mööname, et Eesti iseseisvusest on vähe järele jäänud. Kuid kahjuks olid meil praeguses geopoliitilises olukorras üksnes halvad valikud. Parem positiivne hõlvamine Washingtoni ja Brüsseli poolt kui mis tahes hõivamine Moskva suunast. Ajalugu tõestab, et kolmandat teed meie jaoks ei eksisteeri. Asume piirkonnas, kus oma iseseisvust üksinda kaitstes jääksime iseseisvusest lõpuks niikuinii ilma.»

Nii öelda olnuks ausam. Selle asemel et rahvale puru silma ajada reformileppe «kodanikulähedusest» või «demokraatlikkusest».

Kirjutab Toomas Liiva Postimehes. Mõtlesin midagi sarnast kirjutada, kuid ta on öelnud kõik, mis mul öelda oleks olnud ja rohkemgi veel.

Tõesti, milleks on vaja inimesi lollitada täieliku pealiskaudsusega? Kas täiskasvanud eestlasi ei ole võimalik panna otsustama oma saatust ise või on rahvusriigi illusiooni sedavõrd põhjalik ja vajalik, et sellest loobumine võib oluliselt raputada võimuerakondi?

Samas seda, kuivõrd vähe inimesed teavad sellest, kuidas Euroopa Liit toimib või milles meil on enam üldse otsustusõigus, võib lugeda suuremate päevalehtede arvamuskülgedelt - viimati GMO'de debati raames. GMO'd tulevad ja selle vastu ei saa Eesti valitsus midagi teha. Kohalike piiranguid ei tule ja seega on ülejäänud diskussioon suht triviaalne.

Vastupidiselt Eestile on Suurbritannia asukoht ja ajalugu kaks väga head põhjust Euroopa Liitu koos enda bürkoraatliku vahuga vältida. Üksinda on varem hakkama saadud ja sugugi mitte halvasti. Mõni ime, et toimuvast põhjaliku ülevaadet omavad enda pettumust väljendamata ei saa jätta.

Jätke see päev meelde, 13. detsember 2007. Ma arvan, et ühel või teisel moel tuleb sellest kuupäevast veel põhjalikult juttu. Kas heas või halvas valguses? Who knows!

Huvitavat siit ja sealt - III (foto- ja pildieri)

2007-12-12T10:16:00.000+02:00

Top 9 Unique Structures Soon to be Built - üks fantastilisem kui teine. Mina olin varem teadlik ainult kahest, kuid ilmselgelt inimestel loomingulisust ja ambitsiooni veel jagub.

10 Most Amazing Extinct Animals - mõnede "klassikute" seast võib leida ka vähemtuntud loomi, keda samuti enam pole.

7 Incredible Natural Phenomena you've never seen - Amazonase maailma pikima kestvusega laine on lahe nagu ka Venezuela igavesed äiksetormid.

World's Most Amazing Islands - Dubai meeletuste kõrval on ka kõhedust tekitav enda üllatavaltki köitev Gunkanjima

Võimatu iluideaal - hea valik fotosid, mis Photoshopis töödeldud ja mille originaalidega on samuti võimalik tutvuda. Originaali nägemiseks tuleb lihtsalt kursor pildi kohale viia.

This Ain't No Disco - huvitav lehekülg, kuhu erinevad agentuurid (reklaami, moe, uue meedia - kõik, kus oluline roll on loovusele) saavad saata pilte enda tööruumide kujundusest. Hea inspiratsiooniallikas kõigile, kes kontori sisekujunduse muutmisele mõtlevad.

Ja lõpetuseks valik Matt Stewart'i fotosid.

USA stsenaristide streigi tagamaadest ja võimalikest tagajärgedest

2007-12-10T11:29:00.000+02:00

Kes veel kuulnud pole, siis USA stsenaristide ametiühing (Writers Guild of America ehk WGA) ja seeläbi enamus stsenariste streigivad. See tähendab, et uusi stsenaariumeid ei kirjutata seni kuni streik ühel või teisel viisil lahendatakse - kas siis kokkuleppe või ühe osapoole alistumise näol. Samas on nii stuudiod kui stsenaristid mõista andnud, et mingit taganemist toimuda ei saa, sest nad on niigi palju järelandmisi teinud.

Kõige olulisemaks küsimuseks on kujunenud stsenaristide tasustamine DVD'de ja internetis müüdud filmide ja seriaalide eest. WGA'l on selles osas õigus, et stuudiod kasseerivad ise tehingutelt raha, kuid stsenaristidele väidetakse täie tõsidusega, et tegu on kõigest reklaamiga, mis ei kuulu tasustamisele. Samas on WGA'l ka nõudmisi, mis on absurdsed ja teiste inimeste tegutsemisvabadust piiravad nagu kõigile televisioonis tegutsevatele stsenaristide tasustamine WGA kollektiivlepingu baasil.

Viimasel ajal on ilmunud mitmeid praeguse olukorra tagamaid valgustavaid artikleid, mis võimaldavad paremini mõista filmi- ja seriaalitööstuse tagamaid.

Financial Times'is vaatlevad Matthew Garrahan ja Andrew Johnson praegust olukorda eelkõige stsenaristide vaatepunktist:

The catalyst for the strike was a dispute about writers’ share of income from secondary rights on platforms such as the internet. It is symptomatic, however, of a bigger and more threatening problem for the industry: a widening rift between the people who create content and the conglomerates, which are ever more dependent on controlling that content in an age of fragmenting distribution.

Tähelepanuta ei jää ka levitajate ja tootjate konsolideerumine ning selle mõju saadete ja seriaalide kvaliteedile samal ajal kui WGA poolt paljuski ideaalina esile tõstetud Euroopa-sisesed kokkulepped on vastastikuse usaldamatuse tõttu vaikselt murenema hakanud.

Praeguse streigi ühe liikumapaneva jõu ja näidiskaasusena on juttu olnud ka ühest väga konkreetsest juhtumist, mis leidis aset Ronald Moore'i ja NBC Universal'i vahel:

"I had a situation last year on Battlestar Galactica where we were asked by Universal to do webisodes, which at that point were very new and 'Oooh, webisodes! What does that mean?' It was all very new stuff. And it was very eye opening, because the studio's position was 'Oh, we're not going to pay anybody to do this. You have to do this, because you work on the show. And we're not going to pay you to write it. We're not going to pay the director, and we're not going to pay the actors.' At which point we said 'No thanks, we won't do it.'"

"We got in this long, protracted thing and eventually they agreed to pay everybody involved. But then, as we got deeper into it, they said 'But we're not going to put any credits on it. You're not going to be credited for this work. And we can use it later, in any fashion that we want.' At which point I said 'Well, then we're done and I'm not going to deliver the webisodes to you.' And they came and they took them out of the editing room anyway -- which they have every right to do. They own the material -- But it was that experience that really showed me that that's what this is all about. If there's not an agreement with the studios about the internet, that specifically says 'This is covered material, you have to pay us a formula - whatever that formula turns out to be - for use of the material and how it's all done,' the studios will simply rape and pillage."

Samas on stuudiotel omad argumendid, mis pole sugugi vähem tõsised ja põhjendatud. International Herald Tribune'is ilmunud lugu üritab vastata küsimusele, kelle taskusse filmide eelarvest kõige suurem tükk jõuab ja miks:

The report, by the research company Global Media Intelligence in association with its partner Merrill Lynch, concludes that much of the income - past and future - that studios and writers have been fighting about has already gone to the biggest stars, directors and producers in the form of ballooning participation deals. A participation is a share in the gross revenue, not the profit, of a movie. Through the twists and turns of contemporary deal-making, major studios in theory give away as much as 25 percent of a film's receipts under such arrangements.
. . .
Once it is understood that the biggest stars and directors can rake in dollars even from money-losing movies, it becomes easier to understand why companies dug in their heels when asked to make richer residual payments on media of the future than they offered on home video of the past.

These would trigger higher payments to other guilds, and would probably create pressure from lawyers and agents in search of still fatter participation deals for their star clients.

It is also not hard to see why the situation is especially galling for movie writers, who typically do not share in the most lucrative gross deals.

Kõike seda lugedes ja ei saanud mina üle küsimusest, et miks stsenaristide enda projektidele ise finantseerijaid ei otsi? Ettevõtlikule stsenaristile või ettevõtjale, kes suudab stsenariste organiseerida ja projektidesse kaasata, võiks streigi näol tegu olla harukordse võimalusega stuudiosüsteemi raputada - kasutada teisi levitamiskanaleid ja toota kvaliteetset sisu, mis oleks ahvatlev. Õnneks ei ole ma ainus, kes nii mõtleb:

Visiting a UCLA film class the other night, I was asked to name the most influential filmmakers of our era. The choices were pretty obvious: Steven Spielberg, Peter Jackson, John Lasseter, George Lucas. . . . As the names spilled out, I realized they all have something in common. They're filmmaker-entrepreneurs, artists-turned-businessmen who helped start their own companies to further their work, became financially independent and created a world that operates under a radically different set of rules from the vacuous studio assembly lines. It's telling that the current strike is about new media yet both sides seem to be following old-school models.

Artiklis on juttu ka filmitööstuse trendidest ja sellest, kuidas üha rohkem projekte leiab finantseerimist väljaspool traditsioonilist stuudiosüsteemi ja seda märksa ulatuslikuma loomingulise vabadusega:

"The world is about to change," Frank says. "Anyone with an Apple computer can make a movie now -- it's never been a more democratic medium. The studios should be very afraid. Once the independent financiers start going directly to writers, things could change really fast. I ask myself every week -- why aren't we all working with them? Look at the movies they've made. They are the new Medicis."

While the studios peddle dreary remakes and special-effects extravaganzas, the movies that really get people talking -- such as "Crash," "Brokeback Mountain," "Michael Clayton" and the upcoming "Juno" -- have been financed by outside investors. None of the films had a big budget, but fiscal discipline and artistic autonomy often fuels creativity. "Ten million dollars to $30 million is where ambiguity stays alive, where you can have complexity in storytelling," Gilroy says. "When you get up to a certain budget number with studio films, the bad guys have to all wear black hats."

Samas artiklis leiab mainimist ka Netscape'i kunagine asutaja Marc Andreessen, kes pani enda blogis kirja, miks ta arvab, et meelelahutustööstus on hetkel muutumas millekski Sillicon Valley tarkvaratööstuse sarnaseks:

Suppose the writers' strike continues for months to come -- and even beyond that, suppose the actors or the directors also go on strike. In such a scenario, it is hard to see how many companies based on this new model won't be created extremely quickly -- after all, if you really can't work for the Man, why not start your own company, if you can?

And if you are a primary creator in Hollywood, the model for starting your own company is suddenly becoming very clear.

Which brings me full circle to why I'm even writing about this topic in the first place.

As consumers -- even alienated consumers -- it would be sad to see the TV shows and movies we love not get made during a protracted strike. And certainly many people throughout the extended ecosystem of the entertainment industry -- most of them not rich and not famous -- will suffer financially.

Taoline ümberorienteerumine võib aega võtta aastaid, kuid üleminekukiirus oleneb paljuski sellest, kui koostööaltid on stuudiod.

Ühelt poolt tahaks näha lemmikseriaalide uusi osasid, kuid teiselt poolt võib terve tööstuse ümberorienteerumine viia märksa loomingulisemate ja huvitavamate projektideni, mis korvavad ka võimalikud kaotused.

Huvitavat siit ja sealt - II

2007-12-09T18:27:00.000+02:00

Arnold Kling pani kirja parimad raamatud, mis seotud majandusteaduse või teadlastega 2007. aastal, koos väikese kommentaariga. Kuna loen EconLog'i regulaarselt, siis kõik raamatud on tuttavad ja neli neist isegi loetud. Artikli lõpus toodud pod- ja videocastidest olen kuulanud kõiki väljaarvatud ühte, milleni alles jõuan, ja osadele isegi Vabalogis viidanud.

* * *

International Hearld Tribune kirjutab, et tööjõupuudus pole probleem mitte ainult Eestis vaid ka Taanis, kus olukorra teevad veel keerulisemaks kõrged maksud:

The problem, employers and economists believe, has a lot to do with the 63 percent marginal tax rate paid by top earners in Denmark - a level that hits anyone making more than 360,000 Danish kroner, or about $70,000. That same tax rate underpins such effective income redistribution that Denmark is the most nearly equal society in the world, in that wealth is more evenly spread than anywhere else.
. . .
"When you are at 63 percent tax, you don't look forward to the evaluation with the boss to get a raise," Sorensen said. "You look for more vacation or a training course in the tropics - something that you get the full benefit of."

Juttu on ka tagajärgedest, tulevikuprognoosidest ja uute erakondade tekkimisest, mis kõik hakkavad tõenäoliselt Taani poliitikat lähimatel aastatel mõjutama.

* * *

Daniel Drezner toimetas koos Henry Farreliga hiljuti sellise akadeemilise väljaande nagu Public Choice erinumbrit, mis keskendus blogidele ja blogijatele:

The power and politics of blogs - Farrell, Henry; Drezner, Daniel W.
Flatter world and thicker walls? Blogs, censorship and civic discourse in China - MacKinnon, Rebecca
Meet the bridgebloggers - Zuckerman, Ethan
Cross-ideological discussions among conservative and liberal bloggers -Hargittai, Eszter; Gallo, Jason; Kane, Matthew
Neither Hayek nor Habermas - Sunstein, Cass R.
What do bloggers do: an average day on an average political blog - McKenna, Laura; Pole, Antoinette
New competencies in democratic communication? Blogs, agenda setting and political participation - Woodly, Deva
Blogging and political information: truth or truthiness? - Munger, Michael C.

Kui kellelgi on huvi mõne konkreetse artikli vastu, kuid puudub ligipääs andmebaasidele, siis võin üritada aidata - lihtsalt võtke ühendust.

* * *

Brian Appleyar küsib The Times'is "Why don't we love science fiction?":

The big problem with being sniffy about SF is that it’s just too important to ignore. After all, what kind of fool would refuse to be seen reading Borges’s Labyrinths, Stanislaw Lem’s Fiasco, Orwell’s 1984, Huxley’s Brave New World or Wells’s War of the Worlds just because they were SF? These are just good books, irrespective of genre. But they are also books that embody the big ideas of the time – both Wells and Lem were obsessed with human insignificance in the face of the immense otherness of the universe, Huxley with technology as a seductive destroyer and Orwell with our capacity for authoritarian evil. Borges, like Lem, suspects we know nothing of ourselves. Interested in these things? Of course you are. Read SF.

Kuna mul on kalduvus just ideedest vaimustuda, siis on ulmekirjandus koos enda suurejooneliste visioonidega suht südamelähedane ja osade inimeste SF põlglikkus minu jaoks paljuski arusaamatu.

* * *

J. Bradford Delong jagab enda mõtteid McCraw Schumpeter'i biograafiast ning võtab päris ülevaatlikult kokku ka Schumpeteri mõned olulisemad seisukohad:

Schumpeter, like his contemporary Karl Polanyi, feared for the long-term survival of capitalism. Bureaucrats and ideologues threatened by creative destruction would resist it. The challenge for the government in managing the market thus becomes not just the Adam Smithian task of securing property rights, enforcing contracts, and providing civil order, but also the tremendously difficult job of managing the creative destruction so that capitalism does not undermine and destroy itself for essentially political reasons. Schumpeter did not think the beast could be managed, because democracy is hostile to great inequalities, and socialism even more so.

Selle postituse alguses oli juttu Klingi 2007. aasta parimate raamatute nimekirjast. Schumpeteri biograafia leiab seal samuti mainimist ja omalt poolt võin kinnitada, et tegu on huvitav teosega, mis annab põhjaliku ülevaate mehest ja tema loomingust. Soovitan.

Ilusat algavat nädalat.

Kas keskmise ameeriklase arusaam maailmast?

2007-12-08T18:18:00.001+02:00

Heh!

Saadavuskaskaadid ja krooni devalveerimine...jääkarudega

2007-12-07T19:55:00.000+02:00

Wall Street Journal'is küsib Henry Jenkins, et kas äkki usuvad inimesed globaalsesse kliimasoojenemisesse, sest enamus teistest inimestest usub globaalsesse kliimasoojenemisesse? Jenkins arvab, et tegu võib olla Kahnemani ja Tversky uurimustest tuttavate saadavuskaskaadidega:

Their insight has been fruitful and multiplied: "Availability cascade" has been coined for the way a proposition can become irresistible simply by the media repeating it; "informational cascade" for the tendency to replace our beliefs with the crowd's beliefs; and "reputational cascade" for the rational incentive to do so.

Kuigi jutt käib kliimasoojenemisest, siis ma ei saa üle mõttest, et pidev krooni devalveerimisest jahumine võib ühel hetkel samuti viia saadavuskaskaadini, kus mõne ootamatu välisshoki tõttu lööb inimeste usaldus majandusse tugevalt kõikuma ja esimeseks suureks ootuseks on devalveerimine. Taoliselt juhul jääb üle loota, et kaine mõistus päästab päeva, kuid mine sa tea.

Valuutakomitee süsteemist loobumine ei ole õnneks lihtne ja peaks seega tagama isegi tugevate välisshokide järel stabiilse majanduskeskkonna, kus taustsüsteem pole tundmatuseni muutunud. Jah, kõigil ei lähe taolisel juhul hästi, kuid vähemalt ei pea ebaõnne korral täieliku kaose keskelt alustama enamus vaid pigem ikka vähemus.

Loomulikult on miljardi krooni küsimus, milline välisshokk lööks Eesti majanduse lõplikult rööpast välja? Baltikumi keskne? Skandinaavia? Euroopa?

Igal juhul ei ole selleks shokiks jääkarude hukkumine kliimasoojenemise tulemusena. Vaatamata sellele, et vaid mõni aeg tagasi võis paarist suuremast kohalikust päevalehest lugeda, kuidas jääkarude elu ainult kurvemaks ja keerulisemaks läheb ning kauaks neid uhkeid loomi üldse jätkub kui me midagi kliimasoojenemisega ette ei võta, siis päris nii hullud need lood ka ei ole.

Hiljuti ilmus Telegraphis lugu sellest, kuidas kohati on jääkarusid isegi rohkem kui paarkümmend aastat tagasi. Tõsi, see uurimus saab kriitika osaliseks veel samas artiklis, kuid ühtlasi on selge, et pole see jääkarude saatus veel otsustatud midagi. Mõnes kohas on neid vähem, teises jälle rohkem. Ja mine sa tea, äkki hakkab varsti hoopis peale väike jääaeg.

The Independent'is ilmus hiljuti lugu sellest, et Päikese aktiivne tsükkel on võib-olla jäämas minevikku ning ees seisab mõnevõrra jahedam periood, mis võib globaalse kliimasoojenemise mõjusid leevendada ja miks mitte ka jääkarudele lootust anda:

The past decade has been warmer than previous ones. It is the result of a rapid increase in global temperature between 1978 and 1998. Since then average temperatures have held at a high, though steady, level. Many computer climate projections suggest that the global temperatures will start to rise again in a few years. But those projections do not take into account the change in the Sun's behaviour. The tardiness of cycle 24 indicates that we might be entering a period of low solar activity that may counteract man-made greenhouse temperature increases. Some members of the Russian Academy of Sciences say we may be at the start of a period like that seen between 1790 and 1820, a minor decline in solar activity called the Dalton Minimum. They estimate that the Sun's reduced activity may cause a global temperature drop of 1.5C by 2020. This is larger than most sensible predictions of man-made global warming over this period.

Oleks mille üle järele mõelda kui paarikümne aasta pärast räägitakse globaalsest kliimasoojenemisest kui õnnest ilma milleta oleks miljardite inimeste elu märksa keerulisem olnud ja minijääaeg märksa karmim.

Rootsi kaotab sundteenistuse aastaks 2010

2007-12-06T13:59:00.000+02:00

Esimesed vihjed taolistest muutustest ilmusid juba 2006. aasta juulis, kuid nüüd on siis jõutud natuke konkreetsemate tegudeni:

The government on Thursday announced the creation of a parliamentary committee to decide on how conscription can be abolished.

The committee will complete its work by February 2009, with the changes in the law due to take effect in 2010.

In the current system, 8,000 people out of an annual cohort of 120,000 Swedish citizens are called in to carry out military service. A number of people are still jailed every year for refusing to carry out compulsory military service.

"The current system must be replaced by recruitment based on the voluntary principle," said Defence Minister Sten Tolgfors in a statement on Thursday.

See on ainult aja küsimus, millal sundteenistusele Eestis lõpp tehakse.

Palun Soomet võrdluseks mitte tuua, sest meie süsteem näeb enda totruses ja puudulikus rakenduses välja märksa rohkem Rootsi kui Soome oma moodi.

Kuidas ja kelle eest marksist kapitalismi kaitseb?

2007-12-05T19:28:00.000+02:00

Spectator'is ilmus hiljuti üks huvitav artikkel, kus sõna saab minu jaoks täiesti tundmatu marksist. Iseenesest pole selles Spectator'i puhul midagi erilist, kuid see marksist leiab, et ta on sunnitud üha rohkem ja rohkem kapitalismi eest välja astuma:

Only today’s lazy anti-capitalists — locavores and ‘reactionists’ the lot of them — celebrate the local over the international, and fight to preserve one-sided and narrow-minded cultural practices around the world from what they see as the carbon bootprint of capitalist expansionism. Unlike Marx, they’re not interested in superseding capitalism with something better — with something even more global and more productive, which will leave an even bigger human footprint on the planet — but rather in returning to a pre-capitalist era of local food production, dancing around maypoles and early death from cholera or malnutrition.
. . .
Marx loved the consumer society. Indeed he described it as a ‘civilising moment’ of capital. In the Grundrisse, he wrote: ‘In spite of all his “pious” speeches, [the capitalist] searches for means to spur [the workers] on to consumption, to give his wares new charms, to inspire them with new needs by constant chatter, etc. It is precisely this side of the relation of capital and labour which is an essential civilising moment.’ It is striking that what a bearded communist described as ‘civilising’ 150 years ago — the chatter and charms of consumerism — is now written off by anti-capitalists as dangerous and corrupting.

Soovitan artiklit juba kasvõi alapealkirja tõttu: "Help! I’m a Marxist who defends capitalism" kõigile sotsialistide ja marksistidele. Kui palju on seal tõtt ja kui palju irooniat otsustab iga üks juba ise lähtuvalt enda maailmavaatelistest eelistustest.

Kellest siis tsiteeritud artikli autor Brendan O'Neill nii üldiselt räägib? Üllataval kombel on mul üks hea näide kohe varnast võtta: Tony Judt

Mees nutab New York Review of Booksi artiklis The Wrecking Ball of Innovation taga enda nooruspõlve sotsialismilootusi ja üritab jätta muljet nagu elu oleks viimaste aastakümnetega ainult hullemaks läinud, mida loomulikult saadab hädade litaania. Märkimisväärse osa nendest hädadest moodustavad lihtsalt puudlikud väited, mida kahjuks reaalsus koos faktidega ei toeta, ja ülejäänu koosneb subjektiivsetest täheldustest, mille varjus annab mees endast parima, et mitte välja tuua ühtegi turumajanduse eelist või erastamise positiivset tagajärge. Ei sõnagi sellest, et sageli tuleb teha valikuid ja alternatiivid on sageli veel vähem soovitud, kuid ega siis sellest saa lasta ennast häirida.

Kõige kentsakam on aga artikli juures see, et kui Judt heidab Reichile (kelle raamatust kogu lugu algab) ette ettepanekut ja lahenduste puudumist - sisuliselt mõistab mehe suurte plaanide puudumise tõttu hukka -, siis ise läheb ta samad teed ja täiesti süüdimatult. Silmakirjatseja.

Samas on Judt osav sõnaseadja, kelle retoorika annab aimu sellest, kust suunast puhuvad anti-kapitalismi tuuled ja mis argumente/demagoogiat on parajasti maitsekas harrastada sotsiaalsemalt mõtlevas seltskonnas.

Õpetlik lugemismaterjal seegi.

Huvitavat siit ja sealt - I

2007-12-04T14:42:00.000+02:00

Mul on NetNewsWire'is liiga palju tab'e lahti, mis sisaldavad huvitavaid artikleid, mida ma ise hiljem võib-olla uuesti leida soovin. Et nad igaveseks kuskile interneti avarustesse kaduma ei läheks kogun nad järgmiste päevade jooksul mõnda postitusse.

Alustuseks.

Mõnusalt hariv artikkel Robert Barro loomingust, mis käsitleb peamiselt majanduskasvu ning selle võimalike põhjuseid nagu ka avaliku sektori rolli majanduskasvu stimuleerimisel:

He writes that he used to be a liberal during his undergraduate years at Caltech: "For any social problem that came up, I had no doubt that the cure involved government intervention." But now he feels quite the opposite; he describes his present philosophy as "libertarian (or classical liberal) rather than conservative or Republican."

In keeping with libertarian views, Barro thinks the key function of government is "to define and protect property rights." Other activities for government could consist of "ensuring (but not producing) a baseline level of education, providing a minimal welfare net, and participating in a narrow range of infrastructure investments, such as highways and airports." Expanding government control of the economy beyond these functions is detrimental to growth, he says.

* * *
Septembri alguses ilmus Washington Postis artikkel müütidest ja sellest, kuidas katsed neid müüte kummutada võivad hoopis müütidele hoogu juurde anda. Minu jaoks huvitav just selle tõttu, et olen Vabalogis ikka ja jälle üritanud erinevaid müüte kummutada, kuid pean sageli tunnistama, et kasu sellest eriti polnud. Nüüd on siis põhjus natuke selgem:

The conventional response to myths and urban legends is to counter bad information with accurate information. But the new psychological studies show that denials and clarifications, for all their intuitive appeal, can paradoxically contribute to the resiliency of popular myths.

* * *
Geoffrey Nunberg on mõned aastad tagasi kirja pannud õpetliku ja sama ajal ropu essee ropendamisest HBO seriaali Deadwood autorite õigustamiseks:

As a lot of people have noted, the show is positively swilling in obscenity -- the characters use "fuck" and "fucking" with a frequency that would make Tony Soprano blush.

But "fuck" wasn't actually a swear-word back then. It was indecent, of course, but people only used it for the sexual act itself. Whereas swear-words are the ones that become detached from their literal meanings and float free as mere intensifiers. Swearing isn't using "fucking" when you're referring to sex, it's using it when you're talking about the weather.

* * *
Kenneth Rogoff selgitas mõni aeg tagasi enda 11-aastasele pojale sissetulekute erinevusi ja seda, kuidas väheste rikkusest võivad paljud osa saada ning kuidas rikastelt võtmine ja vaestele andmine lootuses, et sellest sissetulekute erinevused vähenevad, on tegelikult üpriski naiivne:

Are massive income and wealth differences an inevitable outcome of fast growth? By and large, the answer from history is “yes.” China, whose growth performance since 1970 has now broken every record, is well on its way to having the world’s most unequal income distribution. Indeed, China has passed the US and is nearing Latin American levels of inequality.

Policy solutions are not easy. Many super-earners are also super-creative and bring enormous value. Places like the United Kingdom actively court wealthy foreign nationals through extraordinary preferential treatment of their investment income. The ultra-rich are an ultra-mobile group, too. If you are earning $540,000 an hour, it does not take too long to save up to buy an apartment, even in London.

* * *
New York Times'is ilmus hiljuti lugu bagazist, mis väärib lugemist kõigi poolt, kes end mitmeid kordi aastas teavalaotustest leiavad. Pean tunnistama, et minul on siiani vedanud ja ma pole pidanud enda kohvrit kuskil unistava pilguga ootama, kuid seda murelikumaks teeb tõsiasi, et olukord ainult halveneb ja otsuseid tehakse lähtuvalt statistikast:

American and other domestic airlines have resisted investing in radio frequency identification tags, which are used by big retailers to track inventory and are far more accurate. The tags cost about 20 cents each so it would cost $50,000 a day for American’s 250,000 bags, plus the cost of hardware to read them at each step in the process.

“We don’t lose enough bags to justify that investment,” said Mark Mitchell, American’s managing director of customer experience.

American’s workers also stopped unloading entire planes in some instances in the last year, instead hauling off only bags that need to be rushed to connecting flights and then returning for the rest, Ms. Wilewski said. Bags failing to make connections account for 60 percent of mishandled bags, American said.

...aitab küll tänaseks.

Innovatsiooni võimalikusest avalikus sektoris

2007-12-02T17:56:00.000+02:00

Umbes kaks ja pool kuud tagasi panin kirja ühe ettepaneku, mis võimaldaks Ülemiste ettevõtlusinkubaatori piiratud ressursse mõnevõrra tõhusamalt ja mõjuvamalt kasutada.

Ma esialgu detailidesse ei laskuks, kuid plaan iseenesest on tugevalt inspireeritud Hayeki loomingust, mis käsitleb ühele inimesele või organisatsioonidele kättesaadava informatsiooni piiratust ning kuidas väljendavad hinnad varjatud ja sõnadesse panematut informatsiooni ühelt poolt ja Buchanani avaliku valikut käsitlevat loomingust teiselt poolt, mis seab kahtluse alla avaliku sektori organisatsioonides tegelevate inimeste erapooletuse ja pöörab tähelepanu nende isiklikele huvidele koos ajenditega, mida nad loovad.

Kui olin enda ettepaneku sihtasutuse nõukogu jaoks septembri lõpus kirja pannud ei osanud ma lootagi, et Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses antakse sellel aastal mehhanismi kujundamise eest - valdkonna eest, mis mängib võtmerolli ka minu ettepanekus.

Mõned lõigud tagasi kirjutasin, et ei soovi esialgu detailidesse laskuda, kuid et eelnevast ei jääks mulje, et tegu on millegi väga revolutsioonilise või suurejoonelisega siis täpsustaks, et idee ise on üpris lihtne: meil on piiratud ressursid, mida on vaja asukate vahel jagada ning mina sooviks teha seda läbi Vikrey oksjoni ehk teise hinna enampakkumise.

Summad on väiksed ja kasu tõenäoliselt minimaalne, kuid minu lootus on, et pärast esimest paari eksperimenti õnnestub meil luua veebipõhine rakendus, mida saaks lisaks meile kasutada ka teised avaliku sektori organisatsioonid, mis peavad piiratud ressursse näiteks ettevõtjate vahel jagama.

Milleks inkubaatorites oksjonid?

Olemas olevaid ressursse (ümber)jagades ei ole võimalik väärtust luua, seega tuleks taolised tegevused viia miinimumini ja võimaluse korral automatiseerida. Kui avalik sektor ei loo väärtust, siis ta hävitab seda.
Otsuste tegemine tähendab informatsiooni valdamist, mis on sageli varjatud ja teeb optimaalse ressursside jaotamise mingi keskse planeerija poolt meelevaldseks samas kui oksjon võimaldab ressurssidele ligipääsu nendel, kes neid kõige kõrgemalt hindavad.
Kuna inkubaatoris on tegu ettevõtetega, siis mida varem nad tajuvad seost ressursi hinna ja väärtuse vahele, mida nad selle ressursiga suudavad luua, seda parem. Alustaval ettevõtjal on oluline mõista, et sarnastest ressurssidest on sageli huvitatud ka teised ettevõtjad.

Miks on avaliku sektori innovatsioon keeruline?

Ma olen viimase poole aasta jooksul vahelduva eduga mõelnud sellele, kuidas mõista innovatsiooni avalikus sektoris, milles see võiks väljenduda ning mis kõige tähtsam, miks avaliku sektori innovatsiooni rohkem ei ole.

Üheks oluliseks takistuseks näib oleva institutsionaalne raamistik, milles avaliku sektori organisatsioonid tegutsevad ehk haldusõigus, mis vastupidiselt tsiviilõigusele sätestab inimeste tegevusele sageli väga konkreetsed piirangud ja juhtnöörid, kus ruumi loovuseks ja improvisatsiooniks on üllatavaltki vähe. Taoline "kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud" mentaliteet vastandub väga selgelt tsiviilõiguse "kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud" mentaliteediga.

Teine oluline takistus näib olevat avaliku sektori organisatsioonide bürokraatlikus ja otsustusprotsesside aeglus, kus keeruline on teha midagi uudset ilma näiteks juhatuse ja üha sagedamini isegi nõukogu vahetu toetuseta. Vastutusest indiviidi tasandil ei ole eriti huvitatud ja seda üritatakse võimaluse korral hajutada. Ühtlasi on rahaliste ressursside kaasamine vähegi uudsematesse projektidesse keeruline kui mitte võimatu, sest eelarved on paika pandud mitmeks kuuks (kui mitte aastaks) ja täiendavate vahendite leidmine on keeruline kui mitte võimatu.

Kolmas oluline takistus näib aga olevat olemas olevate tegevuste inerts, kus pigem tegeletaks edasi sellega, millega varem tegeleti kui proovitakse teha midagi uut, omandatakse teadmisi uues valdkonnas ja üritatakse neid rakendada probleemide lahendamiseks, mis vältimatult esile kerkivad. Ühtlasi on näiteks ressursside jaotamine üks nendest valdkondadest, kus keskne planeerija saab enda võimu teostada ja ta ei pruugi olla huvitatud võimust loobumisest.

Lõpetuseks pakun välja ka ühe võimaliku visioon avaliku sektori rolli muutumisest lähima kümne aasta jooksul, mis on kokkuvõetav ühe lausega: üha suurem rolli koordineerivatel tegevustel, kus otsused teevad mitte ametnikest indiviidid vaid koordineerimisprotsessis osalevate organisatsioonide esindajad läbi erinevaid turge simuleerivate mehhanismide.

Kõik mõtted innovatsioonist avalikus sektoris teretulnud kommentaarides.

Zimbabwe hüper-super-turbo inflatsioon

2007-11-28T14:06:00.000+02:00

Zimbabwe peastatistik on mures, sest poes pole piisavalt palju kaupa, et inflatsioonimäär välja arvutada. BBC vahendab:

"There are too many data gaps," the Central Statistical Office's Moffat Nyoni told state media.

Many staple goods are often absent from shop shelves after the government ordered prices to be halved or frozen in a bid to stem galloping inflation.

September's inflation rate was put at almost 8,000%, the world's highest.

Other reports suggest the rate could be at near 15,000% and the International Monetary Fund had warned it could reach 100,000% by the end of the year.

Ausalt öeldes mul puudub igasugune arusaam sellest, kuidas võiks 100 000% inflatsioon välja näha või kuidas seda isegi mõista. Samas hästi võiks lubada kõigil endale raha ise trükkida. Tulemus oleks vist sama.

See ei saa jätkuda samas vaimus, kuid eks mõned kuud tagasi tundus lõpp samuti lähedal, ent siin me oleme - järjekordse inflatsioonirekordi otsas.

Kui kaua veel Kasparovit?

2007-11-25T18:00:00.000+02:00

Riot police beat and detained opposition leader Garry Kasparov Saturday as they took dozens of protesters into custody at a rally against President Vladimir Putin, his assistant said.

The former chess champion was forced to the ground and beaten, his assistant Marina Litvinovich said in a telephone interview from outside the police station where Kasparov was held.

Associated Press vahendab seda järjekordselt masendavat arengut.

Hiljuti mõtiskles Tyler Cowen selle üle, miks Kasparov veel üldse elus on, mänguteoreetilise nurga alt:

Putin has many would-be enemies. What better retaliation than to do something evil and make it look like Putin is possibly at fault? (That is in fact one theory about the polonium poisonings.) Maybe you think Putin has already signaled credibly that he wouldn't kill Kasparov, but if that is the case then he could in fact turn around and order it done and not take the blame. Either way the equilibrium looks like assassination. The going rate for an assassin simply isn't that high and surely somebody has at least that much at stake in the outcome.

Minu jaoks tundub Venemaa üha rohkem ja rohkem nagu üks suur must auk, mis vaatamata kõigile enda võimalustele ei tasu ära riske, mis nende võimalustega kaasnevad.

Seychellide rahast

2007-11-25T17:48:00.001+02:00

Oktoobri lõpus veetsin kolm nädalat Seychellidel. Lisaks mõnusale kliimale ja võrratule loodusele õnnestus vahetumalt tutvuda ka selle 80 000 elanikuga riigi rahandussüsteemiga, mis on juba mõned aastad olnud arvestatavaks piduriks kohaliku majandusruumi arengule.

Kuigi rahapoliitika pole just minu igapäevase tegevusega seotud üritaks siiski põgusalt kommenteerida seda, mis Seychellidel on toimunud ja kuhu tänaseks on välja jõutud. Tõsi, paralleele Eestiga oleks siin tõenäoliselt kohatu tuua, kuid ehk võimaldab paremini mõista ühte valuutakomitee süsteemist loobumise potentsiaalset tagajärge.

Seychellidel oli umbes 40 aasta jooksul kasutusel valuutakomiteele põhinev rahasüsteem, kuid sellest loobuti 1970ndate lõpus keskpanga ja fikseeritud kursis kasuks paralleelselt iseseisvusega. Ma ei hakka peatuma Seychellide pseudo-sotsialistlikul minevikul vaid alustaks pigem 2000. aasta IMF konsultatsioonidest, mille käigus anti valitsusele mõista, et riigi eelarve puudujäägi finantseerimine laenudega samas ulatuses ei ole jätkusuutlik. Valitsuse võlg moodustas IMF'i konsultatsioonide hetkel ligi 170% SKT'st ja jõudis vaatamata hoiatustele 200% juurde.

Kõige lihtsam ja pikemas perspektiivis rumalam viis taolisi võla likvideerimiseks on loomulikult mängimine rahapoliitikaga. Kuna Seychellide Keskpank ja Finantsministeerium olid üks-teisega suht tihedalt seotud, siis kasutati ära Seychellide ruupia (SRP) seotust teiste valuutadega. Keskpank kehtestas vahetuskursid suurematele valuutadele ja sidus SRP nende saatusega, kuid stabiilsuse asemel, mida taoline sidumine võimaldas, seati kohalikele elanikele karmid piirangud valuuta vahetamisel ja ametlik kurss seati mõttetult kõrgeks: 5.5 SRP = 1 USD.

Sisuliselt hakati valitsuse võlga finantseerima raha juurde trükkides samas kui seda välisvaluutaga ei tagatud. Piirangud valuuta vahetamisele (max 400 USD per inimene) tähendasid aga seda, et ringluses olevast rahast oli tagatud välisvaluutaga väike osa. Loomulikult on inimesed leidlikud ja ei lase ennast taolistest kitsendustest häirida, mis tähendab aga üpris kiiret musta turu tekkimist ja kohalike valuutatehingute liikumist peamiselt sinna.

Mõned aastad tagasi olid musta turu hinnad kaks korda kõrgemad ametlikest vahetuskurssidest (eriti dollari suhtes), kuid minu külastuse ajal oli dollari hind mustal turul mõnevõrra langenud. Kui ametlik kurss oli umbes 7 SRP = 1 USD, siis mitte-ametlik kurss oli turistide jaoks 10 SRP = 1 USD, kuid kohalike jaoks üpris tavaliselt 12 SRP = 1 USD. Seychellidel pikemat aega elanud välismaalastelt võis kuulda aga lugusid sellest kui põhjalikult lennujaamades kontrollitakse kohalike, kes lahkuvad, et ega neil rohkem kui 400 USD pole kaasas. Lahti riietumise käsud tolliametnikelt pidi suht tavaline nähtus olema ja harv polnud ka see juhus, kus sooviti veenduda ka selles, et sa mõnda "kehaõõnsusesse" pole valuutat peitnud. Vahele jäämine tähendab aga siiani vähemalt aasta pikkust vanglakaristust.

Seychellide riiklik poliitika näib praegu olevat eelkõige valituse võla likvideerimine läbi vahetuskursside manipuleerimise, kus kohalikud on sunnitud valitsuse võlga kaudselt finantseerima läbi üle hinnatud SRP ja karmide piirangute valuuta omamisel. Mõni aasta tagasi üritati liigsest likviidsusest läbi erinevate maksude lahti saada, kuid kui raha koos ja olukord hakkas stabiliseeruma tulid valimised, mille võitmiseks paiskas valitsus läbi erinevate toetust ja soodustuste tõstmise enamuse rahast ringlusesse tagasi.

Järeldusi:

mida väiksem riik, seda tõenäolisem, et keskpanga tegevust on võimalik mõjutada lähtuvalt poliitilistest mitte majanduslikest eelistustest
ilma valuutakomiteele põhineva rahasüsteemita on väikeriikidel keeruline tagada kohaliku valuuta usaldusväärsust, eriti pikemas perspektiivis
kiusatus keerulisematel aegadel (või lihtsalt valimiste eel) "midagi teha" rahapoliitikaga mängides oleks liiga suur samas kui inimeste hulk, keda peaks veenma/mõjutama oleks keskpanga puhul oluliselt väiksem

Lõpetuseks paneks siia juurde veel mõned viited asjakohastele kirjutistele:

Seychelles: Assessment of the Supervision and Regulation of the Financial Sector — Review of Financial Sector Regulation and Supervision (PDF) - IMF'i ekspertide raport 2006. aastast
Free Our Currency - arvamuslugu kohalikus ajalehes 2006. aastast
A Currency Board Arrangement versus Alternative Exchange Rate Regimes in Estonia (PDF) - Eesti Panga poolt avaldatud uurimus

Valuutakomitee ei kao kuskile, krooni devalveerimist ei tule

2007-11-21T18:20:00.000+02:00

Juba päris mitmendat kuud kuulutab Toomas Puurmann enda blogis peatset krooni devalveerimist, kuid mitte just eriti veenvalt. Toomase värske prognoosi kohaselt jõuame devalveerimiseni vähem kui aasta pärast:

Hetkel on aastane ootus-viivitus juba vist palju pakutud… Pigem pool aastat. Kevadel alustame uut elu.. natuke teistsuguses väärtuste- ja suhete skaalas. Õigemini pole muidugi tegemist rangelt võttes devalvatsiooniga. ehk jäigalt fikseeritud valuutakursi muutusega (teiste valuutade suhtes) vähenemise suunas. Tõenäolisemalt loobutakse valuutakomitee süsteemist ja lastakse rahvusvaluutal omandada vaba turu tingimustes tema õige kurss teiste valuutade suhtes.

Valuutakomitee süsteemi kaotamine pälvib samuti Toomase blogis rohkelt tähelepanu, kuid ma pole siiani kohanud ühtki ökonomisti, kes midagi taolist väidaks kui talle neid sõnu just suhu ei topita. Mõned read Toomaselt:

Tänases EPL-s ilmunud Hardo Pajula majandusanalüüs koos valuutakomitee süsteemi otstarbekuse (vähemalt meil promotud universaalse otstarbekuse) kahtluse alla seadmisega kuulutab sisuliselt krooni devalveerimist lähima aasta jooksul.

Ma lugesin samuti Pajula artiklit ja valuutakomiteele põhineva rahasüsteemi otstarbekuse kahtluse alla seadmist sealt mina igal juhule välja lugeda ei suutnud!

Artikkel on ikkagi eelkõige selgitus inflatsiooni ja töötus omavahelistest seostest ja sellest, kuidas soov arvestatava majanduskasvuga edasi kihutada tähendab inflatsiooni kontrolli alla saamist, mis oma korda põhjustab tõenäoliselt ka töötuse kasvu, mis võib aga viia poliitilise surveni "midagi teha".

Kõige intrigeerivam ongi vast Pajula artikli viimane lõik:

Eestis on valuutakomiteel rajanev rahasüsteem, mille kasutuselevõtt vähendas 1992. aasta 1076-protsendilise inflatsiooni ühe aasta jooksul 90 protsendini. Meil ei ole põhjust arvata, et sellele süsteemile käiks praegune viie- kuni kuueprotsendiline inflatsioon väga üle jõu. Teiste sõnadega, me oleme viimastel aastatel näinud ainult valuutakomitee naeratavat nägu, aga varjupoolel on varuks veel teinegi. Seetõttu on minu arvates peagi põhiküsimus, kuivõrd me oleme seda nägu valmis taluma ja millal ilmuvad lehtedesse hüsteerilised pealkirjad “Miks valitsus midagi ei tee?”.

Minu arvates peab Pajula eelkõige silmas viimaste aastatega võrreldes potentsiaalset kõrget töötust, mis võib panna poliitikud (nende arvates) olukorda, kus midagi peab ilmtingimata tegema tegemise pärast. Valuutakomitee süsteemist loobumiseks on aga ikkagi vaja Riigikogus muuta krooni kursi tagamise seadust, mis teadupärast peab läbima mitu lugemist samas kui devalveerimine on kõige mõjuvam kui see toimub kiirelt ja otsustavalt, mis taolise protsessi puhul oleks sisuliselt välistatud.

Tiina Soone artikkel 1998. aasta oktoobris ilmunud Luubis on päris valgustav ja kõlab vägagi sarnaselt sellele, mis täna räägitakse. Eraldi esiletõstmist väärib aga see osa artiklist, mis algab sõnadega "Devalveerimise positiivne mõju on üürike":

Eksportööridel läheb esialgu hästi - eksport toob rohkem sisse. Siis tuleb sisse tooret või seadmeid, mis sööb võidu ära.
Importkaup kallineb, krooni vahetatakse «soliidsema» valuuta vastu.
Siseturule tootev ettevõtja ei võida midagi, ent peab vajalikke asju kallimalt ostma, tarbimine väheneb.
Pangad alguses ei kaota, kuid laenu võtnuil läheb võlgade tagasimaksmine raskeks, siis hakkab pankades suurenema lootusetute laenude hulk.
Suur pankrotilaine seiskab majanduse kasvu, usaldus Eesti riigi vastu kahaneb, pankadel muutub välismaalt raha hankimine kallimaks ja keerulisemaks.
Investorid tõmbavad oma raha tagasi, välisinvesteeringud lähevad mujale.

Lõppude lõpuks ei tasu unustada, et inimeste majandustegevus rajaneb erinevatele ootustele, hinnangutele ja prognoosidele, mida võivad oluliselt mõjutada ka lood, mida üks-teisele jutustame ja millise narratiivi erinevatest faktidest kokku punume.

Praeguse seisuga ei näe mina põhjust, miks eestlased peaks valuutakomiteele põhinevast rahasüsteemist loobuma. Osad inimesed natuke pabistavad ja hoiavad natuke rohkem raha eurodes, kuid see mõjub kroonile ainult toetavalt samas kui enamus elab enda elu rahulikult edasi. Devalveerimiseks täna vajadus puudub.

Mingite lühiajaliste ohverduste nimel ei ole mõtet tervet taustsüsteemi põhja lasta ja määramatust süle ja seljaga juurde külvata, mida valuutakomiteele põhinevast rahasüsteemist loobumine endaga kahtlemata kaasa tooks.

Lõpetuseks tsiteeriks veel kord Pajulat, kuid seekord artiklist Devalveerimisdraama taasesitlus:

Nii palju tuleb meil aga endale siiski ilmselt tunnistada, et kui paar aastat tagasi peeti kõigi kolme riigi peatset eurotsooniga ühinemist vaid aja küsimuseks, siis tänaseks valitseb selles osas paraku suur määramatus.

See vastumeelne tõsiasi lubab aga omakorda prognoosida, et devalveerimisdraamat üritatakse ka tulevikus ikka ja jälle püünele panna. Lõppude-lõpuks on ju laiema publiku harjutamine avangardsemate kunsttükkidega alati olnud aeganõudev ettevõtmine.

Jääb üle loota, et publik ei harju antud avangardiga ning ei hakka seda ekslikult aina valjuhäälsemalt nõudma andmata endale aru, mis võivad selle näitemängu populaarsuse tagajärjed olla.

Minu soovitus (ceteris paribus): relax, have a drink, and enjoy the drama!

PS. Teemast sügavamalt huvitunutele pakuks esimese hooga välja Jutta Maute "Stabilization via Currency Board" (PDF)

Aga mida muud sa ülereguleeritud tööturult tahadki?

2007-11-20T18:38:00.000+02:00

Tarbija24's ilmus umbes kuuaega tagasi huvitav nupuke, kust võis lugeda:

Viis Pariisi lähedal Guyancourtis asuva Renault tehnoloogiakeskuses töötajat sooritasid arvatasti pingelise töö tõttu enesetapu, nüüd uuritakse ettevõtte tööolusid. Pärast enesetappe viidi Renault töötajate seas läbi rahulolu-uuring – 75 protsenti kaebas liiga pikkade tööpäevade üle, kirjutas E24.

Üks inimene tegi sellest väikesest uudisest eraldi postituse Aga mida muud sa kapitalismilt tahadki? Ei hakka Hanrhani kinnisideedel pikemalt peatuma vaid selgitaks hoopis enda postituse pealkirja.

Mõni aeg tagasi lugesin vist New York Times'ist artiklit Prantsusmaa tööjõuturu kohta, mille teeb antud kontekstis märkimisväärseks loo lõppu sattunud kommentaar ühelt Jaapani suurettevõte Prantsusmaa filiaali juhilt.

Nimelt kiitis mees kohaliku seadusandlust, mille tulemusena kardavad prantslastest töötajad enda töökohtade pärast ja on sageli alandlikumad ja vaoshoitumad kui sama tööd Jaapanis tegevad inimesed. Ta lisas, et kohalikud töötajad on teadlikud sellest, et tänu ametiühingutele ja tööalasele seadusandlusele võib tavaline tehasetöötaja teisest sarnasest töökohast pärast vallandamist ainult unistada. See hirm on teinud prantslastest usinad töötajad, kes ühtlasi maailma ühed produktiivseimad.

Kui ma õieti mäletan, siis ta oli üpris optimistlik ka laienemisplaanide osas Prantsusmaal.

Nagu selgub postituse alguses viidatud uudisest on osad prantslased valmis enesetapu sooritama selle asemel, et lihtsalt töölt lahkuda ja mõni sobivam - inimlikum - töökoht leida. Eraldi väärib esile tõstmist aga see, et tegu oli inseneridega, keda väidetavalt napib terves maailmas ja kellel mõnes teises riigis oleks alternatiivse töökoha leidmine olnud üpris lihtne.

Tsiteeriks ühte teist NY Time'si artiklit Prantsusmaa tööalase seadusandluse osas:

The contracts, meanwhile, refer to a larger body of labor laws and collective bargaining agreements that have been developed through decades of negotiation among France's unions, its employers and its government.

The legal protections and generous benefits afforded under the multilayered labor laws and contract agreements have made companies reluctant to take on new workers.

Many companies prefer instead to hire young people on short-term contracts of up to 18 months to avoid giving them the full benefits and job protections due permanent employees.

But short-term contracts cause employers other problems: companies can only offer the same employee two such contracts in a row, after which they must wait a period before hiring the person again. And firing workers hired under the contracts is prohibited except in cases of gross misconduct. Employers must also pay short-term workers a "precariousness premium" of 10 percent of their wages.

Worse for employers, because the short-term contracts are legally only intended for temporary jobs, companies run the risk of an employee's declaring that the contract has been abused and demanding that he or she be reclassified as a permanent employee, making them expensive and hard to get rid of.

Taoline keskkond mõjub suht laastavalt ka ettevõtlusele. Kui sa oled väikeettevõtja, siis ühe inimese vallandamine võib tähendada vahet kasumlikkuse ja kahjumi vahel ning kui sa seda ühte inimeste järsku enam vallandada ei saa, siis võib see sinu ettevõtte põhja lasta.

Vähegi haritumad ettevõtjad ja töötajad võtavad seadusandlike kitsendusi enda otsuste tegemisel arvesse. Ühed teavad, et palgates kellegi ei pruugi sa temast vajadusel enam lahti saada, teised aga, et saanud juba kord töökoha tuleb sellest iga hinna eest (pikad tööpäevad, mida kõrgem palk enam ei kompenseeri) kinni hoida - isegi kui tuleb teha kahe mehe töö.

Tööjõuturu stagnantseks reguleerimine on võib-olla osade arvates hea idee, kuid kahjuks sumbub selles üldises pseudorahulolus töötute ja kõigi nende hääl, kelle palkamisega kaasnevad vähegi suuremad riskid.

Tyler Cowen - blogosfäärist, auhindadest ja sisemisest majanduteadlasest

2007-11-11T18:06:00.000+02:00

Tyler Cowen'i erudeeritus on kohati hirmuäratavalt mitmekülgne, kuid samas võimaldab tema kuulamine ja lugemine pidevat uutest ja lihtsalt huvitavatest mõtetest osa saada. Mees on väsimatu analüüsija ja sünteesija ning ei hoia enda huvitavamaid mõtteid endale või mõne teadusartikli tarvis.

Viimase paari kuu jooksul on mõned tema loengud ilusti veebi jõudnud ja EconTalk isegi temaga ühe intervjuu teinud, kus Cowen enda viimasest raamatust rääkis. Tõenäoliselt ei paku kõigile tema loengud huvi, kuid vähemalt mina leidsin igast esinemisest mõne huvitava mõtte, mida olen proovinud rohkem esiplaanil hoida.

Economics of blogging (1 tund 20 minutit, mp4) - audio on nigel ja video jätab kõvasti soovida, kuid täitsa vaadatava ja kuulatav. Ainuüksi selle loengu põhjal annaks kirjutada päris huvitava analüüsi Eesti blogosfääri kohta, mida ma praegu tõsiselt kaalun. Ehk jõuab keegi ette? Põgusa ettekujutuse loengust annab ka Felix Salmon'i postitus Blogonomics 301 With Tyler Cowen.

Authors@Google: Tyler Cowen (50 minutit YouTube) - peamiseks teemaks on auhinnad ja nende kasutamine innovaatiliste lahenduste esiele kutsumisel. Kuna sellest teemast on Vabalogis päris palju juttu olnud ja märkimisväärses ulatuses katab see loeng minu enda magistritöö sisu, siis peaks sobima kõigile, keda valdkond huvitab, kuid kes 100 leheküljelist tööd ei viitsi läbi lugeda või lihtsalt ei leia selleks aega.

Cowen on Your Inner Economist (umbes tund, mp3) - Cowen räägib enda viimasest raamatust, mis on suunatud just laiemale publikule. Minu arvates on raamat piisavalt muhedalt kirjutatud ja täis huvitavaid täheldusi ning soovitusi, et soovitaksid seda meeleldi kõigile, kellel majandusteaduse rakendamine igapäeva probleemide lahendamisele huvi võiks pakkuda - eriti neile, kelle arvates majandusteadus on ainult raha või igav tahvliökonoomika.

Olen peidus...

2007-10-14T19:35:00.000+03:00

Järgmised kolm nädala jooksul on uute postituste ilmumine Vabalogis vähetõenäoline, sest olen rutiini ja kohaliku elu eest peidus kuskil teiselpool ekvaatorit.

Boonus punktid neile, kes suudavad ära arvata kus!

Uued postitused alates 5. novembrist.

Miks vasakpoolsed peaksid toetama liberaalseid majandusreforme

2007-10-13T16:00:00.000+03:00

VoxEU avaldas hiljuti Alberto Alesina ja Francesco Giavazzi lühikese, kuid konkreetse artikli sellest, miks vasakpoolsed peaksid toetama liberaliseerivad majandusreforme:

Reformists in Europe should refuse to be pushed in the corner of the equation: “more market equals more injustice”. It is exactly the opposite. Accepting this equation—and trying to apologise for it – is certainly not the way to win the battle. If the European left wants to be able to say honestly that it fights for the neediest members of our society, it must adopt as its battle cry the pursuit of competition, reforms and a system based on meritocracy.

Vabalogi lugejatele peaksid mitmed artiklis toodud argumendid vägagi tuttavad olema, sest mitmed neist on ühes või teises kontekstis arutlusele tulnud ka kohaliku blogsofääri vasaku tiiva esindajatega.

Alesina ja Giavazzi artikkel suurepärane illustratsioon sellest, miks ma peaaegu igas diskussioonis vasakpoolsetega jõuan selleni, et palun olla konkreetsem - tuua reaalseid näiteid ja eemalduda sellest ülimast abstraktsusest, millel pole reaalsusega sageli mingit pistmist.

Kasutades Arnold Klingi definitsiooni, siis M tüüpi argumendid domineerivad vasakpoolsete diskussioonides samas kui C tüüpi argumente lihtsalt ignoreeritakse ja tulemus on pealiskaudne supp, millega pole mitte kui midagi võimalik saada peale retoorilise rahulduse.

Retoorika on küll omamoodi huvitav, kuid seda pigem selle kasutaja mõistmiseks kui mingite reaalsete lahenduste leidmiseks.

Euroopa Keskpanga poliitika kui põhjus, miks Eesti eurole minek viibib (TÄIEND.)

2007-10-09T19:56:00.001+03:00

The reason for this massive surge in inflation is to some extent a case of irresponsible lending practices from particularly some subsidiaries of large Swedish banks. But a perhaps even more important reason is the fact that the Baltic states peg their currencies to the euro.

That means that they are forced to have the same interest rates as the ECB sets. And the ECB of course sets interest rates artificially low in a pathetic attempt to revive the lackluster French and Italian economies, which are inhibited by statist domestic policies, as well as to limit the appreciation against the extremely weak U.S. dollar.

This has had a disproportionate effect on booming economies such as the Baltic countries. Ironically, it is the high inflation created by the ECB policy they have to follow that is responsible for their exclusion from the euro area.

Stefan Karlsson Eesti ja Läti inflatsioonist.

Kui hakatakse kunstlikult looma majandusruumi, milles on vägagi erinevas arengujärgus riigid, siis on probleemid vältimatud. Lisame siia veel erinevused majanduspoliitilistes arusaamades ning oleme jõudnud olukorda, kus Eesti majanduspoliitika kõige suuremaks mõjutajaks on teiste - märksa suuremate - riikide soov enda majandust kunstlikult elavdada tõelistele probleemidele näkku vaatamata.

Täiendavaid mõtteid ja analüüsi Baltic Economy Watch blogist:

Estonia is facing, at one and the same time, a massive inflow of external funds, and a significant reduction in its potential labour supply after years and years of below replacement fertility. Put another way, demand side factors are increasing rapidly, while supply side capacity not only is unable to keep pace, it is actually shrinking (if we think about the number of people of working age).

So there are two problems to correct here, and they are both large and important. Essentially Estonia needs:

a) more labour supply, both skilled and unskilled
b) a lower rate of inflow of structurally distorting funds, whether these be bank credit, remittances, or even (possibly, this needs investigating further) EU funding for projects which Estonia cannot reasonably expect to carry through in the time horizon outlined, given the capacity constraints.
c) more Foreign Direct Investment to create value creating jobs, especially in manufacturing and services areas with export potential
d) increased spending on education and training projects to upgrade the human capital of the existing population

(via Blogus)

Neli Ekspressi @rvamust

2007-10-08T18:52:00.000+03:00

Olen viimaste kuude jooksul kirjutanud üht-teist ka Ekspressi veebi ja kuna ise tahaks ka kunagi neid lugusid üles leida, siis mõtlesin, et koondaks seni Vabalogis mainimata lood ühte postitusse ja lisaks mõned "behind the scenes" kommentaarid.

Uus Sakala või Viru poeg – investeerida või mitte? - eelmisel nädalal tuli Riigikohtu otsus ja just õigel ajal, et üks lugu kirjutada. Mõeldud, tehtud. Jäin kirjutatuga suht rahule ja saatsin ära, kuid suur oli minu üllatus kui Askur teatas, et mul on üht-teist vist märkamata jäänud. Selgus, et ajakirjanikud olid natuke liiga entusiastlikult õiguse arendajatele andnud ja mina sellest lähtuvalt ka kirjutasin. Tegelikus oli loomulikult natuke nüansirikkam, mis tähendas mõningast ümber kirjutamist ja toimetamist. Hea, et Askur puudustele tähelepanu juhtis ja samas tõestas vähemalt minu jaoks, et blogide kõrvale jäävad veel tükiks ajaks toimetatud veebiväljaanded.

Euroopa Liit - igavesti virelev, lõpmatult silmakirjalik - blogis kirjutades on see eelis, et väga laia lugejaskonnani sinu kirjutatu ei pruugi jõuda ja seeläbi jääb märkamata ka valdkonnast rohkem teadvatel inimestel. Euroopa Liit on aga üks selliseid teemasid, kus ei ole palju vaja selleks, et ka siin palju kurdetud pealiskaudsusega ise särada. Üks kommentaar oli sedavõrd konkreetne, et ei jäänud muud üle kui tunnistada enda vigu. Samas ei midagi katastroofilist, mida peaks häbenema.

Terror ja vägivald Riiklikus Eksamikeskuse - pean tunnistama, et pilkude püüdmise kohalt pole minu pealkirjastamise oskused just kõige paremad. Õnneks tuleb päris originaalseid lahendusi Ekspressi inimestelt ja nii ka selle loo puhul. Muide, originaaltekst oli umbes lehekülje jagu pikem kui lõpuks veebi jõudis, kuid lühendatud versioon on lugejasõbralikum. Mind üllatasid ka selle loo kommentaarid, mis olid praeguse korra suhtes üpris vaenulikud. Tegu on ka looga, mis räägib minu isiklikust kogemusest ja seda ei leia Vabalogist just eriti tihti.

Šokeerivalt lihtne lahendus sundüürnikele - majutusvautšerid - üks nendest lugudest, millega ma kõige rohkem rahul olen, sest majutusvautsheritest pole Eestis sundüürnike probleemi lahendamise kontekstis varem juttu olnud. Õnnestus ühendada USA's läbi näritud, kuid poliitilise toetuseta jäänud ettepanek Eesti konteksti panna. Siiani ei mõista, miks keegi teine seda ideed pole rohkem välja käinud. Ühtlasi on see plaanis taolise struktuuriga lugusid rohkem kirjutada.

Millest on plaanis edaspidi kirjutada? Rohkem majandusest ja ettevõtlusest, kuid eelkõige lähtudes päevakajalistest teemadest. Euroopa Liit on vaatamata kõigele huvitav teema nagu ka kaitsepoliitika, mis kindlasti kirgi kütab.

Naomi Klein'i kui ulmekirjanik

2007-10-07T17:35:00.000+03:00

Naomi Klein'i on hakkama saanud järjekordse ulmakirjanduse klassikuga. Kahjuks võtab liiga palju inimesi seda lugu paralleel universumist, kus loogika on kõigest reaalsuse ebameeldiv kõrvanäht, mis ei ole kohustuslik, liiga tõsiselt.

Ma jään huviga ootama esimesi eestikeelseid arvustusi, mis peaksid ühtlasi olema päris heaks litmustestiks sellest, kui palju arvustuse kirjutaja teab majandusteadusest, majandusajaloost ja kui valmis on kriitiliselt kaasa mõtlema. Elveri postitus ei lähe kahjuks arvesse kuna on inglise keels.

Seniks seega arvustusi seitsme maa ja mere tagant.

Will Hutton, The Guardian - Her ranting obscures her reasoning:

Klein is so anxious to prove that all capitalism is bad, even, on occasion, relying on torture to get its way, that she never allows for the possibility that markets can deliver beneficial results. Or that the demand for markets comes from the bottom up, as it did in China between 1980 and 1983. Nor, in her account of the shock treatment of the former communist Eastern Europe, does she explain why some countries - the Baltic republics and the Czech Republic - have done so much better than others.

Tyler Cowen, The New York Sun - Shock Jock:

Most of the book is a button-pressing, emotionally laden, whirlwind tour of global events over the last 30 years: Katrina, the invasion of Iraq, torture in Chile, the massacre in Tiananmen Square, the collapse of the Soviet Union, and the September 11, 2001, terrorist attacks. The book offers not so much an argument but rather a Dadaesque juxtaposition of themes and supposedly parallel developments in the global market. Above the excited recitation stands Milton Friedman as the überdemon of the march toward global tyranny and squalor.

Robert Fulford, National Post - A friend to Hezbollah, an enemy of logic:

If you can manage to read Klein, you need read no more. Learn her way of thinking and you'll not be required to think again. She delivers a packaged one-size-fits-all theory of history that shares just one attribute with Marxism: When you have absorbed Klein you will in future always know the answer before you know the question.

Joseph Stiglitz, majandusteadlane ja Nobeli preemia laureaat majandusteaduses, avaldas arvustuse Kleini raamatust New York Times'is, kuid see arvustus on hiljem saanud terava kriitika osaliseks ja andnud isegi põhjuse arvustuse arvustuse kirjutamiseks näiteks juuraprofessorile Geoffery Manne'ile:

There is not a single word of criticism in this review. Not one. At one point he does note that “she’s not an economist but a journalist,” and he similarly says that she “is not an academic and cannot be judged as one.” But one gets the powerful sense that these are actually compliments!

Eelnevalt juba mainimist leidnud Tyler Cowen'i arvustus sisaldab kriitikat Stiglitzi suunas, kuid eraldi mainib esile tõstmist Peter Boettke postitus, kus Stiglitzi poolt toetust leidnud müüdid saavad reaalsussüsti:

Stiglitz doesn't exactly endorse Klein's analysis, but he repeats without challenging her claim that Milton Friedman shares responsibility for Pinochet's crimes against humanity. Friedman (and Hayek for that matter) had no official advisory role in Chile and it is time that this false charge be dropped. Friedman's account can be found in Two Lucky People (p. 398ff). He went to Chile for 6 days for a series of talks given to representatives of the public, government officials, members of the military, students and faculty. The main topic was the problem of inflation and how to combat it, and only in talks to students and faculty did Friedman depart from the question of monetary policy to address broader themes of economic policy for a free society. He had one meeting where Pinochet was present, and it was conducted through an interpreter and lasted only 45 minutes. Friedman did not design any policies for Chile, nor was he a close advisor to the General. He spoke plain truth about monetary policy and the need to fight inflation, and he talked to students about the dangers of socialism and collectivism and the benefits of a free market economy.

Greg Mankiw leiab samuti, et Friedmani süüdistamine julmades diktaatorlike meetodite soovitamises, mida Pinochet kasutas kohalike represseerimiseks, on natuke palju ja pakub välja huvitava mõtteharjutuse:

As an update, let me be more pointed: You are a professor at Harvard Medical School and the world's expert of deadly disease X. The head of a nation experiencing an epidemic of a new disease similar to X calls you for advice. You know how to make a cheap vaccine for this new disease, and you are the only person in the world with this knowledge. Do you offer the secret recipe unconditionally? If not, what conditions have to be met? If the nation head is a tyrannical dictator, would you refuse to help, knowing that letting the epidemic run its course might cause more suffering than the dictator ever did?

Isegi Stiglitzile maailmavaateliselt märksa lähemal seisev Brad DeLong leiab, et Stiglitzi arvustus teeb pigem edasised arutelud sarnastel teemadel labasemaks:

Tyler is right: Stiglitz ought to know better, for degrading the level of the debate is in your long-run interest only if you are one of the bad guys. And we are not.

DeLong'ile ja Stiglitzi'le on maailmavaatelt üpris lähedal ka kolmas tunnustatud majandusteadlane, Dani Roderik, kes enda blogis andis nii Klein'i raamatule kui Stiglitzi arvustusele suht negatiivse hinnangu:

Bad books need to be trashed even if you are a fellow traveler, more or less. That is the main point made by Emmanuel in relation to Naomi Klein's The Shock Doctrine, which is a truly bad book. I am glad somebody else thinks so, because I was pretty disheartened by the kid gloves with which Joe Stiglitz handled the book in his own review.

Lõpetuseks väike tsitaat mõne aasta tagant Economistist:

Ms Klein's harshest critics must allow that, for an angry adolescent, she writes rather well. It takes journalistic skill of a high order to write page after page of engaging blather, so totally devoid of substance. What a pity she has turned her talents as a writer to a cause that can only harm the people she claims to care most about. But perhaps it is just a phase.

Mnjah, kahjuks pärineb see tsitaat aastast 2002.

Arenguriikide palkade kasvatamisest läbi imporditollide

2007-10-06T18:36:00.000+03:00

Umbes kaks nädalat tagasi lubasin ühele kommentaarile mõne päeva pärast vastata. Kuna mul hakkab nädala pärast puhkus, siis rohkem jõudu on kulunud erinevate tööasjade tegemiseks ja selle tõttu on ka blogimine kannatada saanud. Kuna tegu oli aga kommentaariga, kus isegi üks ettepanek arengumaade olukorra parandamiseks, siis väärib see kommentaar ka vastust.

Kui ma ettepanekust õieti aru sain, siis arenguriikide elatustaseme ühtlustamiseks arenenud riikide omaga võiks kasutada imporditolle ettevõttele, mis toodavad enda toodangut arenguriikides, kuid ekspordivad arenenud riikidesse. Taoline lähenemine peaks avaldama survet palkade tõstmisele tänu vajadusele orienteeruda kapitalimahukamale tootmisele, mis omakorda suunab ettevõtjat palkama haritumat töötajat, kes seadmeid kasutad oskab. Tõusevad palgad, tõuseb vajadus hariduse järgi ja nii edasi.

Ma ei väsi kunagi kordamast, et rahvusvaheline majandusruum on üks keerulisemaid nähtusi sellele planeedil, mis rajaneb tuleviku ootustel ja miljardite indiviidide otsustel, mis kõik üks-teist suuremal või vähemal määral mõjutavad ja on üpriski tundlikud kunstlikele piirangutele, mis sageli mõjutavad negatiivselt ka piirajaid endid. Kommenteerija poolt toodud ettepanekuga on küll näiliselt lihtne ja ajendatud kõige õilsamatest motiividest, kuid tal on mitmeid puudusi, millest tooks välja ainult 3 kõige problemaatilisemat:

1. Kes otsustab milline palgatase on õiglane või õigustatud ja kas piirangud on üldised või suunatud kindlatele sektoritele? Probleem on selles, et objektiivselt "õiget" vastust pole. Kui eestlased kehtestaks imporditolle, siis oleks need ühtedele asjadele samas kui teisi ei saa me ise isegi mitte toota ja eestlaste elatustaseme parandamiseks on meil vaja neile ligipääsu. Ühtlasi on meie palgatase madalam kui Soomes või Prantsusmaal või USA's ja palgatasemest lähtudes võib täiesti vabalt ka Eesti klassifitseerida arenguriikide hulka. See tähendaks aga tugevat lööki meie majandusele, mis on paljuski ekspordile orienteeritud ja veel suuremat nendele riikidele, kus siseturg on väike või olematu madalapalgataseme tõttu. Sisuliselt suruks imporditollid arenguriigid lisandväärtuse loomise alumisse otsa igaveseks, sest kõrgema lisandväärtusega kaupade ostmiseks, mis on ühtlasi kallimad, pole kellelgi raha. Maailm ei jagune rikasteks ja vaesteks vaid ka kõigeks, mis mahub sinna vahele. Arenguriigid võivad taolisi impordipiiranguid vastu kehtestada ja tulemuseks on vastastikune protektsionismi, mis vähendab kõigi rikkust.

Soovitan tutvuda ka sellise terminiga nagu autarkia ja pöörata tähelepanu nende riikide nimekirjale, mis seda on rakendanud nagu ka sellele, mis juhtus nendes riikides pärast autariklistest poliitikatest loobumist - parimad näited on Hiina ja India.

2. Milleks loobuda kaubavahetusest, mis meid kõiki rikkamaks teeb ja võimaldab investeerida arendustegevusse ja valdkondadesse, mis muidu rahastamist ei leiaks? Rahvusvaheline kaubandus on majandusteaduse täiesti eraldiseisev haru, millest on raamatuid kirjutatud rohkem kui ma lugeda jõuan, kuid üks on kindel: kaubavahetust ei toimuks kui tehing poleks vastastiku kasulik. Odavamad t-särgid Hiinast tähendavad väiksemad kulutusi Eestis (kui Euroopa Liidu poliitika poleks protektsionistlik), mis tähendab rohkem vaba raha eestlastel, kes saavad selle eest nüüd osta ka näiteks uue paari kingi, mis toodetud Indoneesias. Kui kehtestada imporditolle, siis väheneb valikuvõimalus nendel, kelle sissetulek on väiksem. Raha on nüüd ainult t-särgi jaoks ja hakkama tuleb saada vanade kingadega. Vasem on eestlane ja vaesemad on ka hiinlased ja indoneeslased, sest kuna sul oli valida kahe sama hinnaga särgi vahel otsustasid sa impordipiirangutest tuleneva üldise rahvuslikkuse lainel toetada hoopis eestlastest t-särgi tootjaid. Paljud otsused tehakse piir peal, kus lõpliku otsuse tingivad väikesed erinevused. Meie tänane heaolutase on saavutatud eelkõige läbi suurem efektiivsuse, mis vabastab olemas olevaid ressurss teisteks otstarveteks sealjuures ka haridus ja arendustegevuseks. Lõppude lõpuks ei takista miski kedagi annetamast odavamatest kaupadest üle jäänud raha heategevusse, millega ei kaasneks täiendavaid kulutusi ja negatiivseid kõrvalnähtusid, mis kaasnevad imporditollidega.

Soovitan kasvõi põgusalt vaadata tabeleid, mis on uurimuse Materialization and Dematerialization: Measures and Trends juures. Kaubavahetus võimaldab meil eelistada neid, kes kasutavad vähem ja saavad vähesemaga täidetud sama ülesande.

3. Miks peaks lääneriikide ettevõtja investeerima arenguriiki kui lisaks kauba tarbijatele kohale toimetamisega kaasnevatele kuludele, kohalike madalamast tootlikkusest tulenevatele kuludele ja kõrgetele tehingukuludele tulevad otsa veel imporditollid? Lihtsam on tegutseda edasi kodus ja investeerida tehnoloogiasse koos kapitaliga, sest inimesed on haritumad lääneriikides ja spetsialiste on kodust samuti lihtsam leida. Ühtlasi on väiksemad ka kodus tegutsemisega kaasnevad riskid - kultuur on tuttav ja poliitilised protsessid samuti. Varjatud kulud ei tähenda, et neid poleks olemas ja see jääb paljudel arenguriikide töötajatele kõrgemat palka nõudvatel inimestel märkamata. Minu arvates on äärmiselt puudulik ka lähenemine, kus kohaliku olukorra analüüsis lähtutakse päritoluriigi olukorrast näiteks palga puhul. Jah, palk on USA's kõrgem kui Hiinas, kuid vaadelgem olukorda hiinlase pilgu läbi. Lihtsustatud näites on meie hiinlasel kaks varianti: ta on põllumees või saab tööd hiinlaste omanduses olevas tehases/vabrikus. Kumbki variant võimaldab tal teatud sissetulekut, kuid hiina töösturi on põlluharimise eest mitu eelist (1) töötingimused on vaatamata kõigele paremad kui põlluharimine ja (2) põlluharija meelitamine tehasesse tähendab ikkagi arvestatavat palka. Kui me lisame siia lihtsustatud mudelisse kolmanda tehase, mis rajatud väliskapitali toel peab see tehas inimeste pärast võistlema nii põlluharimisest tuleneva sissetulekuga kui hiinlaste poolt loodud tehasega. Kõrgem tootlikus (millest on kõik huvitatud) eeldab aga kompetentsemaid töötajaid, kellele ollakse valmis kõrgemat palka maksma. Palgad tõusevad ja sissetulekud kasvavad samas kui töötingimused paranevad.

Soovitan lugeda hiinlaste palkadest 2006. aasta ühte Vabalogi postitust ja uurimust Sweatshops and Third World Living Standards: Are the Jobs Worth the Sweat?

Lõpetuseks veel mõned täheldused imporditollidega seoses:

kui kehtestada ulatuslikud imporditollid tuleb, kehtestada ulatuslikud piirangud immigratsioonile ja inimeste liikumisele
imporditollid tähendavad ka eelkõige surmahoopi arenguriikide ettevõtjatele, kelle toodangut pole võimalik eristada lääneriikide firmade toodangust
imporditollid tähendavad oluliste otsuste liikumist kvaliteeti ja hinda vaatavalt tarbijalt hoopis poliitikutele, keda väikese "toetuse" eest ei huvita kumbki
imporditollid tekitavad olukorra, kus konkurentsi survel langevad hinnad ja paranev kvaliteet on vaid kauge minevik
imporditollidest tulenevad kõrgemad hinnad tähendavad valusat hoopi ka lääneriikide madalama sissetulekuga elanikele.

Der Spiegel lahedatest linnadest - sealhulgas Tallinnast

2007-10-04T11:07:00.000+03:00

Der Spiegel'is ilmus augusti lõpus rida artikleid laiema teemakatuse alla nimega "An Inside Look at Europe's Coolest Cities". Euroopa lahedaimate linnade seas (Amsterdam, Barcelona, Dublin, Kopenhaagen) on ka Tallinn, kuid seda pigem tuleviku perspektiivi tõttu.

Minu jaoks on see artikkel huvitav veel sellepärast, et olin üks nendest, kes kaasati intervjuud andma ja sain artikli ettevalmistus protsessi kõrvalt vaadata. Artikli autor käis ise Tallinnas kohal ja kohtus kahe päeva jooksul erinevate linna esindajatega ja loomemajandusele tuge pakkuvate inimestega.

Kes vähegi intervjuusid andnud teab, et pärast ajakirjanike filtrit võib sõnumist, mis sina soovid edasi anda tulla hoopis midagi muud, kus rõhuasetus ja teemapüstitus on kohati täielikult moondunud. Eriti teravalt torkab see silma kui intervjuu kestab mitu tundi, kuid artiklisse jõuavad ainult loetud read sinu jutust, mida sina üldse oluliseks ei pidanud.

Sellegipoolest võib looga rahule jääda ja vähemalt minuga on ühendust võtnud isegi üks sakslane, kellele artikkel piisavalt huvitav tundus, et töökoha vastu huvi tunda. Aga minu lemmiklõiguks jääb ikkagi järgnev:

He's the director of a publicly funded training program designed to help young entrepreneurs take their first steps in the world of business. He has a degree in economics and looks like a Hollywood star. Only 26 years of age, he also runs a small company on the side.

Lõbus.

Huvitavaid täheldusi teistelt

2007-10-02T20:14:00.000+03:00

Compared to most people, economists are very good at hearing what you said - not what you meant to say, or what the listener thinks you meant to say. In normal conversation, people focus on "what side you're taking." The neat thing about economics is that people who agree with your conclusion often heavily criticize your specific arguments.

Arnold Kling sellest, kuidas majandusharidusega inimesed kipuvad argumenteerima ja seisukohti vaatlema. Mind ei huvita poolte valimine vaid lahendused probleemidele, mis tõesti midagi peale "sooja tunde" saavutavad. Kust need lahendused tulevad pole vähemalt minu jaoks eriti oluline.

Mõtteid, mis vajavad edasi arendamist - organiseerimine ja tootlikus

2007-10-01T13:46:00.000+03:00

Intuitsioon võimaldab vähese ja sageli anekdootliku informatsiooni põhjal teha järeldusi, mis võivad pakkuda huvitavaid selgitusi või lihtsalt probleemi näha teise nurga alt, vahel isegi võimalusena. Samas on taoliste intuitiivsete harjutuste suurimaks puuduseks nende laiema rakendamise võimalikus.

Viimasel ajal olen vaikselt seedinud järgmisis mõtteid, mis tegelikult vajaks rohkem tähelepanu nagu ka toetust kirjandusest, isegi kõige elementaarsemast kui vaadata tootlikust.

1. Kinnisvara arendus oli veel loetud kuud tagasi piisavalt atraktiivne valdkond, et meelitada sellega tegelema firmasid, mille põhitegevus oli tootmine. Pandi püsti oma tütarfirma ja asuti arendama. Parimatel päevadel võtsid sarnaseid käike ette mitmed ettevõtlikud inimesed, kes piirdusid mõne korteri või maja arendamisega, kuid kelle põhitegevus oli seotud hoopis millegi muuga.

Mind pani mõtlema tõsiasi, et sageli tegelesid arendusprojektidega inimesed, kes omasid valdkonnast üpris pealiskaudset arusaama, küll aga oskasid organiseerida, motiveerida ja suunata erinevaid ressursse. Kõik need kogemused on potentsiaalne sisend ettevõtlusesse - esialgne kogemus, mis julgustab ehk ettevõtlusega tegelema natuke laiemalt. Samas, kui paljud arendusprojektidega tegelejad olid varem ettevõtjad ja kas kinnisvarakogemus on laiendatav ettevõtlusele üldisemalt?

2. Tootlikkusest on ikka ja jälle juttu ning kindlasti tuleb ka edaspidi. Samas kui jutt läheb numbritele ja võrdluste, siis näib tegu olevat statistikale toetuvate abstraktsioonidega, mida aitavad omakorda segasemaks muuta anekdoodid nagu Eesti ehitaja on Soomes kaks korda tootlikum või mehhiklane samal tööl USA's, mis Mehhikos, on samuti kordades tootlikum.

Mulle tundub, et tootlikkuse juures mängib olulist rolli institutsionaalne raamistik, kus ettevõtted tegutsevad ja nende ettevõtete omavahelised seosed. Ei piisa üksikute võimekusest vaid neid peab toetama terve võrgustik, mis suudab ära kasutada võimalusi, mis kõrgema tootlikuse tagamiseks on vajalikud. Vähemalt seletab see ära selle, kuidas on võimalik võtta inimene ühest kontekstist ja panna teises tootlikumalt tegutsema. Tootlikus võib sektorite või majandusharude kaupa olla kohati vägagi kõrge, kuid seda paljuski tänu sektori pikaajalisele arengule, vastastikusele koostööle ja teadmistele, kust, kuidas ja mida saab.

Kui aga üldine keskkond areneb kiiresti ja võimalusi kasvuks on rohkem kui küllaga, kas siis on tootlikkuse kasv aeglasem sellepärast, et laienemisel ehitatakse enne välja väiksemale sobiva lahenduse põhjal süsteem, mida hiljem hakatakse kohandama suuremale sobivaks samas kui võrgustiku erinevad lülid arenevad erineva kiirusega?

500 postitust ja lõpuks ometi tilluke tunnustus!

2007-09-28T17:36:00.000+03:00

Nii, ma olen praegu küll omadega väga rahul.

Minu tagasihoidlik magistritöö leidis mainimist Marginal Revolution'is Tyler Cowen'i poolt:

An interesting paper on prizes (though for some reason the settings don't allow printing)

Tõsi, mainimine leidis aset postituses nimega Assorted Links, kuid ma julgen väita, et esimene eestlane, kes sellegi vähese on enda loomingule saavutanud.

Mis puutub printimisse, siis see sai omal ajal piiratud hoopis katsetuslikel eesmärkidel, et vaadata, kas "juhendaja" soovib tööd ka printida või näiteks üks hindajatest, kuid keegi seda teha ei soovinud või vähemalt mitte piisavalt palju, et minuga ühendust võtta. Eks pärast loomulikult selgus, et ega nad seda eriti põhjalikult ei lugenudki ja astusid mõnede enda kommentaaridega veits ämbrisse.

Keda huvitab, siis Lundist sain Master of Arts kraadi ja kui tegu oleks olnud traditsioonilisema programmiga sinna oleks otsa veel cum laude ka tulnud.

Ühtlasi on see Vabalogi viiesajas postitus, mis iseenesest ei olekski eriline näitaja, kui keskmiselt poleks ühe postituse pikkus umbes lehekülg.

Loodetavasti jagub lugejaid ja kommenteerijaid ka järgmise viiesaja postituse jaoks, sest ilma lugejate ja kommentaarideta oleksin juba ammu blogipidamisest loobunud. Aitäh teile kõigile.

Ära pese mind...kunagi!

2007-09-27T16:55:00.000+03:00

Tolmust meistriteos (Allikas: Amazing Collections)

Kes meist poleks suvel kohanud sedavõrd tolmust autot, et käsi lausa vägisis kisub kirjutama "pese mind" mõnda võimalikult prominentsesse kohta?

Osade inimeste jaoks on tolm auto tagaklaasil aga kõigest veel üks meedium kunsti loomiseks. Miks just tolm auto tagaklaasil, kust selle võib igal hetkel pühkida hooletu käeliigutus, mis lülitab sisse tagumise aknapuhastaja? Mõni sügavam filosoofiline sõnum kõige ilusa möödumisest või hoopis katse inimesi millegi erilisega üllatada?

Igal juhul on tänu Amazing Collections nimelisele blogile võimalik nautida inimeste loomingulisuse väljendumist selles huvitavas meediumis. Soovitan tutvuda ka teiste blogis üleval olevate kollektsioonidega.

Esimene liberaal oli Lao-tzu?

2007-09-26T10:34:00.000+03:00

James Dorn on lugenud Lao-tzu'd ja teinud huvitava avastuse - üks esimesi liberaale näib olevat Lao-tzu ise, kes elas enam kui 2000 aastat tagasi Hiinas. The Case for Market Taoism:

The essence of Lao-tzu's liberal vision is stated concisely in Chapter 57 of his book: "The more restrictions and limitations there are, the more impoverished men will be....The more rules and precepts are enforced, the more bandits and crooks will be produced. Hence, we have the words of the wise [ruler]: Through my non-action, men are spontaneously transformed. Through my quiescence, men spontaneously become tranquil. Through my non-interfering, men spontaneously increase their wealth."

That passage, written more than 2,000 years before Adam Smith's call for a "simple system of natural liberty," is a reminder that China's legacy is not the commands of Mao Zedong Thought but the freedom of Lao-tzu Thought.

Liberaalsema poliitika omaks võtmisel võib hiinlastel tekkida tõrge kui jutt käib ainult oksidendi mõtlejatest. Kui on võimalik aga viidata "oma" mehele, kes oli Eurooplastest enda mõttetegevuses 2000 aastat ees, siis võib ehk kunagi Hiinast loota liberalismi kantsi.

Samas pole mul aimugi, kui kõrgelt hindavad Lao-tzu'd hiinlased ise. Minu omaaegsed vestlused hiinlastest kursakaaslastega on pigem andnud põhjust arvata, et hiinlased on orienteeritud tulevikule, sest näiteks budismist rääkides pead kõigepealt sina neile seletama, mis see on ja lootma, et nad vähemalt midagi ära tunnevad ja ei teata sulle naeratades, et "see on vanadele inimestele, mingi hookus pookus".

Pilte, pilte ja liikuvaid pilte - huvitavat vaatamist

2007-09-25T10:29:00.000+03:00

1. Eelnev pilt on eskiislahendus ja kontseptsioon esimesele eralende võimaldavale kosmodroomile, mis plaanis rajada New Mexico'sse. Täiendavaid pilte esialgsest lahendusest võib leida Spaceport America kodulehelt, kust on pärit ka ülal olev pilt.

2. David Neff on pildistanud kuule tabamas roosi, pliiatseid, pirne ja isegi saja dollarist. Haruldane ja nähtamatu kipub ka ilus olema.

3. Guardian vahendab fotosid tubadest, kus kirjutavad Inglismaa mõned tuntuimad kirjanikud - koos kirjanik endi väikese selgitusega. Üllatavaltki huvitav.

4. YouTube'ist võib leida ka ajaloolise väärtusega huvitavaid klippe. Hiljuti sattusin Stanley Milgram'i poolt 1960ndate alguses korraldatud kuuletumiseksperimentidele, mille käigus pidid eksperimendis osalejad kuuletuma autoriteetidele, kes andis neile ülesandeid, mis olid vastuolus nende südametunnistusega - sisuliselt andma elektrishokke inimestele, keda nad ei tundnud. Wikipedia valgustab selle hämmastavalt kütkestav eksperimendi tagatausta ja tulemusi.

5. Kui jutt juba eksperimentidele läks, siis selle postituse lõpetuseks pakun välja kõigi aegade 20 kõige veidramat eksperimenti (piltidega) nagu nad on kirja pannud Pettuste Muuseum. Teiste eksperimentide hulgas on ära toodud ka Milgrami kuuletumiseksperiment, kuid nõrganärvilistel hoiatuseks, et kui kahe peaga koera loomine või koera pea elus hoidmine ilma kehata teid häirivad, siis ei ole mõtet edasi lugeda.

Milliseid blogisid ma loen...

2007-09-24T18:58:00.000+03:00

Mõned päevad tagasi küsis Toivo ühes postituses (mis on haihtunud), milliseid blogisid inimesed loevad.

Mina loen enam kui sadat blogi RSS'i vahendusel ja seda vaatamata ülemineku raskustele, millest sai kirjutatud peaaegu kaks aastat tagasi. Täna ei kujuta enda elu ilma RSS'ita hästi ettegi, kuid kindlasti ei jälgiks ma enam kui sadat blogi.

Keda huvitab täpsemalt, mida loen võib tõmmata minu opml faili ("save target as..."), kus sees nende blogide feedid, mida NetNewsWire'i vahendusel loen. Sellele lisanduvad veel mõned, mis on ühel või teisel põhjusel välja jäänud. Näiteks EU Referendum, Punane Hanrahan, Meie mees Milaanos - viimased kaks pigem küll selleks, et olla kursis sellega, mida peetakse hetkel oluliseks kohaliku blogosfääri vasakul tiival kirjutamist väärivaks.

Siit samast kõrvalt (paremalt) veerust on võimalik leida veel mõned blogid.

Loen seda, mis tundub oluline. Vähem niisama heietamist, kus inimesed lihtsalt arvavad midagi.

Hetkel on NetNewsWire'is 132 lugemata postitust (jälle!) ja üle neljakümne artikli või postitusega akna, millest võiks kirjutada vähemalt ühe blogipostituse. Samas ma pean kahte blogi, seega parimal juhul saaks ühte blogisse umbes 20 postitust.

Ostke rootslaste kaupu ja toetage (kaudselt) sõnavabadust

2007-09-20T14:54:00.000+03:00

Kes veel ei tea, siis hiljuti puhkes järjekordne karikatuuriskandaal - seekord siis Rootsis:

Swedish artist Lars Vilks was invited by an art school to participate in an exhibit with the theme, of all things, of dogs. Vilks, something of a provocateur (his website has a cartoon of a Jew’s head on a pig’s body), submitted cartoons including one with Mohammed’s head on a dog’s body (it’s connected to the contemporary Swedish craze for “roundabout dogs,” but that’s another story). Before the exhibit opened, his drawings were removed by the organizers, citing possible security threats. Another gallery followed suit, claiming similar worries.

Praeguseks on jõutud nii kaugele, et osad mitmed islamistide veebilehed nõuavad enda lugejatelt rootslaste kaupade boikoteerimist:

Websites run by militant Islamists have listed the names of over 100 Swedish companies as possible targets in the ongoing row surrounding the publication in Swedish newspapers of a caricature of the Muslim prophet Muhammad.

Detailing the addresses, maps and logos of Swedish businesses, the websites called for their readers to boycott these firms and "take revenge" on Sweden for the publication of a controversial cartoon by artist Las Vilks.

SAS, H&M, Alfa Laval, TV 4 and Arla were among the companies listed, according to SVT news programme Rapport, which based its report on a study carried out by the Washington-based SITE Institute (the Search for International Terror Entities).

Johan Norberg pakkus selle peale, et taoliste aktsioonide tühistamiseks oleks vaja juurutada vastupidist mentaliteeti nende seas, kes toetavad sõnavabadust ja ei soovi näha liigset enesetsensuuri:

So what do we do to save our liberties from Jihadists and unprincipled politicians? It´s easy. The opponents of freedom and democracy are fewer than the supporters and their purchasing power is smaller. The only thing that makes them influential is that they act in unison. But we can do that too.

Why don´t we decide to try to buy goods from companies that find themselves in the middle of free speech conflicts like this? If we, thousands of bloggers and writers and our readers do that, the effect of every boycott will be diminished. Spread the word now, around the world, that we are buying Swedish if we need beer, food, furniture or phones this week. And then, if Canadian or Georgian companies are the next targets, we´ll buy Canadian and Georgian goods next.

Proovida ju võib!

Elukvaliteedi paranemisest ehk elu sada aastat tagasi

2007-09-19T19:03:00.000+03:00

Brad DeLong ei leia Vabalogis just eriti palju tsiteerimist paljuski sellepärast, et tema arusaam ideaalsest majanduspoliitikast sisaldab minu arvates liiga palju keskvalitsuse sekkumist. Samas on tegu tunnustatud majandusteadlasega, kelle artiklid või postitused majandusajaloost on vägagi valgustavad.

Hiljuti avaldas DeLong postituse, mis arutles selle üle, mida võiks 20. sajandi majandusajaloos oluliseks pidada lektor aastal 7001, kelle jaoks moodustab üks sajand vaevu märgatava viivu. Mida võiks nii kaugelt tagasi vaadates pidada oluliseks. DeLong toob välja seitse tema arvates olulist seika:

1. Maailm 20. sajandi alguses - isegi kõige arenenumates riikides - oli väga, väga vaene võrreldes 20. sajandi lõpuga.

2. Mehhaniseeritud lahenduste levik lõi olukorra, kus varasemate standardite järgi uskumatu rikkus oli saavutatav.

3. 10 000 aastat kestnud ajastu, mille jooksul inimesed olid elanud väikestes gruppides oli lõppemas - hakati koonduma linnadesse.

4. 19. sajandi lõpuks oli transpordikulud langenud piisavalt madalale, et võimaldada globaalse majandusruumi teket, kus oluline oli inimeste ja kaupade mandrite vaheline liikumine.

5. Globaalsest majandusruumist oli saamas globaalne turg, kus kaupu ei tarbinud enam ainult perekond, sugulased või lähimate külade elanikud vaid inimesed üle maailma.

6. Transpordikulude langus ja kiiruste kasv võimaldasid sõjalist üleolekut millega kaasnesid imperialism ja kolonialism, olgu siis varjatult või avatult.

7. Linnadesse koondumine ja aktiivne kaubavahetus võimaldasid infovahetust, mis pani aluse ka poliitika demokratiseerumisele.

Ülal nimetatud loetelu peamiseks liikumapanevaks jõuks on kaubavahetus ja turumajanduslike institutsioonide areng koos levikuga. Seda, kui oluliselt on aastakümnetega paranenud inimeste elukvaliteet kajastas DeLong aga eraldi postituses, kus vahendab ühe sajandivahetuse professori palvet tõsta professorite palka, et nad saaksid inimväärselt elada. Õnneks vaevus anonüümne professor selgitama enda kulutusi, mis annavadki tegelikult üpris hea ettekujutuse sissetuleku ja tarbimisharjumuste poolest kõrgemasse keskklassi kuuluva inimese elust. Huvitav lugemine, millel DeLong lisab oma kommentaari.

DeLong ei pelga ära ka võrdlusi tänapäevaga ja suudab oskuslikult perspektiivi panna tavatöötajate olukorra - nende elamis- ja töötamistingimused:

A quarter of American households in 1900 had boarders or lodgers (compared to two percent today). Half of American households in 1900 had fewer rooms than persons (compared to five percent today). A quarter of American households in 1900 had running water (compared to ninety-nine percent today). An eighth of American households in 1900 had flush toilets (compared to ninety-eight percent today). Less than a fifth had refrigerators, less than one-twelfth had gas or electric lights, less than one-twentieth had telephones or washing machines, and of course there were no radios or televisions or vacuum cleaners or central heating, to list just those major appliances that have greater than ninety percent coverage today.

Pärast nende postituste lugemist olen ma veendunud, et inimesed, kes soovivad elada minevikus või kuidagi idealiseerivad seda, lihtsalt ei tea kui karm ja halastamatu oli elu kõigest sadakond aastata tagasi.

$30 miljonit kuule jõudmise eest - Google Lunar X-prize

2007-09-17T14:44:00.000+03:00

Eelmisel nädalal teatasid X-prize'i loojad koostöös Google'iga uuest auhinnast - Google Lunar X Prize, mille suuruseks on 30 miljonit dollarit ja mis jaguneb järgmiselt:

A $20 million grand prize will be awarded to the first team to soft land its spacecraft on the moon, rove on its surface for at least 500 meters, and transmit specified images and video to earth. A $5 million prize will go to the second team to complete the task. If no one meets the challenge by December 31st 2012, the grand prize will drop to $15. If it is still unmet in 2014, Google will terminate the prize.

Täiendavate boonustena on võimalik teenida pikema vahemaa läbimise eest (5000 m), piltide eest, kus on kujutatud varasematest maandumistest maha jäänud "kola" või jää leidmise eest. X-prize'i looja Peter Diamandis loodab, et kokku osaleb ettevõtmises vähemalt 6-12 meeskonda.

Loomulikult võtab see kõik aega, kuid ühtlasi näitab seda, et auhinnad on kogumas populaarsust valdkondades, kus tegu on sisuliselt inseneriprobleemidega - midagi on vaja teha odavamalt, kiiremini ja tõenäoliselt paremini kui varem. Nagu Ansari X-prize'i puhul on ka nüüd tegu varasema kordamisega ainult suurusjärkude võrra suuremate summade eest.

Minule tuli aga üllatusena, et X-prize finantseeriti läbi kindlustuse:

The funders paid the premium and the insurance company agreed to pay if the prize conditions were met.

To figure out how to price the contract the insurance company called "the experts" at Boeing and McDonnell-Douglas. According to the experts the conditions for the X-Prize to be won (carrying three people to 100 kilometers above the earth's surface, twice within two weeks) were so unrealistic as to be basically impossible within any reasonable time frame. Thus, the funders got lucky. The insurance company offered the contract at a very low premium and the rest is history!

Seega on esialgselt kogutud summat võimalik võimendada läbi kindlustuselepingute ja seeläbi pakkuda veel suuremaid auhindu kui muidu oleks võimalik. Ühtlasi saab fond olemas olevat raha kastuda sisendina järgmistesse auhindadesse ja seeläbi pakkuda järjest suuremaid ja suuremaid auhindu üha ambitsioonikamatele ülesannetele.

Igal juhul edu kõigile osalejatele, sest tegu on paljuski ohtlikud valdkonnaga, kus õnnetusi juhtub ja inimesi saab surma ka kõige paremate seas. Alles juuli lõpus hukkusid kolm Scaled Composits töötajat mootorite testimise käigus toimunud plahvatuses. Tegu ei olnud lihtsalt suvaliste üritajatega vaid Ansari X-prize'i võitmisele kaasa aidanud meeskonna liikmetega.

7 uskumatult suurt auku

2007-09-15T17:45:00.000+03:00

2004. aastal suletud teemandikaevandus Mir - läbimõõt 1,25 km, sügavus 525 meetrit.
(Allikas: Deputydog)

Juba päris mitu kuud pole Vabalogi ühtegi uut pilti üles pandud, kuid hiljuti andis postitus nimega 7 amazing holes hea põhjuse seda teha. Nagu pealkirjastki võib lugeda on tegu seitsme auguga, mis ainuüksi enda mõõtmete poolest on muljet avaldavad. See, et nad on inimeste poolt uuristatud teeb nad ainult veel fantastilisemaks.

Lisaks kaevndustele võib viidatud postitusest leida ka muid huvitavaid auke. Kui ülal olev pilt vähegi huvitav tundub, siis soovitan kindlasti ka teiste piltidega tutvuda. Mir'i kohta aga väike tsitaat:

There’s even a no-fly zone above the hole due to a few helicopters being sucked in.

iPod ja statistika, statistika ja ennustamine, mänguteooria popkultuuris

2007-09-11T15:11:00.000+03:00

The iPod will be six years old next month. The newly released iPod Classic with 160 GB of memory is $50 cheaper than the original iPod, holds 40 TIMES more songs and also plays color videos and displays photos. It is smaller, lighter and has a better battery.

Lõigu autor, Russ Roberts, tõi hea näite tehnoloogilisest progressist ja sellest, kuidas kvalitatiivsed täiendused/parandused ei ole sugugi lihtsalt üle kantavad näiteks majandusliku heaolu kirjeldavasse statistikasse, kus iPod (2001) on sama, mis iPod (2007).

Täiendav põhjus mõelda selle üle, kui palju rohkem on võimalik saada sama raha eest mõne aja pärast.
. . .
Ian Ayres on kokku kogunud hulgaliselt erinevaid ennustus tööriistu, millest enamus veebipõhised ja mõnede mööndustega kasutatavad ka eestlaste poolt. Võimaldab ennustada eluiga, pankroti tõenäosust, raamatu edukust või lennukipileti hinda. Ayres lisas nende ennustus tööriistade juurde ka väga asjakohase hoiatuse:

Use them at your own risk (The lawyer in me feels compelled to emphasize that I make no representation as to their accuracy).

. . .
Mänguteooriat on sageli vaja illustreerida ja mis sobib selleks paremini kui popkultuur - filmid, televisioon, muusika jne. Ma ei näinud kahjuks nimekirjas filmi nimega Saw, mis vähemalt Bryan Caplani arvates on vangi dilemma üks paremaid esitusi.

Innovatsioon ei ole alusuuringud vaid lõpptarbijale suunatud toode

2007-09-09T15:07:00.000+03:00

Harv on see päev kui keegi meditsiinilistest arendustööst keegi midagi kirjutab. Hiljuti üks taoline juhtum siiski leidis aset kui Derek Lowe sellise arstimi nagu Renin ajalugu valgustas:

The first reports I can find go back to the early 1980s. Given the lead time for these things, I can safely assume that these compounds were being made around the time I went the my high school Junior Prom (theme: “Saturday Night Fever”, natch – it was 1978, after all). And here we are in 2007, and the first one has finally made it to market. It wasn't easy, either - the compound was left for dead years ago, and was only kept going by some ex-Novartis people who started their own company and licensed the compound back to Novartis when it finally made it through the rough spots.

So, what’s the problem? Many compounds have been done in by poor behavior in living models (distribution, absorption, and so on). Getting oral bioavailability in this area has been a lot harder than anyone thought, and even the current drug is no great winner in that category. Projects start and stop, difficulties occur, and the years go by.

Piisavalt paljud inimesed kannavad endas innovatsioonist väga lihtsustatud ettekujutust, mille kummutamiseks sobib suurepäraselt antud kaasus.

Alusuuringute tulemusel selgus juba aastakümneid tagasi, mis mõju avaldavad renini inhibiitorid ja mida tuleks teha, et nad arstimina kasutusele võtta. Teoreetilisel oli kõik selge ja paljude jaoks innovatsioon sellega piirdubki. Ülejäänu on juba raha kasseerimine. Tegelikult pole aga olemas mingit kasutatavat toodet vaid õige arendustöö - mis on ülimalt kallis ja kestab sageli aastakümneid - alles algab, sest vaja on ohutut ja kasutatavat lahendust.

Alustuseks oli vaja leida firmad või ettevõtjad, kes oleks valmis investeerima ja võtma riske. Nagu loost selgub pani projektile alguses õla alla Novartis, kuid pärast aastate pikkust arendustööd kuulutati projekt ametlikult surnuks. Ainult tänu ettevõtlikele inimestele, kes tajusid arstimis jätkuvalt suurt potentsiaali, mis õigustaks ennast ka rahaliselt, Renin täna üldse eksisteerib.

Üks asi on avastus või leiutis, hoopis midagi muud on selle turule toomine mingi tootena, mis on taskukohane piisavalt suurele hulgale inimestest. See on ka põhjus, miks Renini välja töötanud meeskond litsentseeris arstimi Novartisele: neil puudusid võimalused tootmiseks, mis Novartisel on aga niigi olemas. Oma tootmisliini püsti panemine oleks aga Renini väljatöötanud firma sundinud arstimi märksa kõrgemat tasu võtma.

Lisaks eelnevale tuleb veel arvestada turunduskuludega, et üldse arstimi olemas olust inimesi või nende arste teavitada ja loomulikult aastaid kestavad kliinilised katsed, mis võivad projektile järjekordselt vee peale tõmmata.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks peab jätkuvalt arvestama võimalusega, et sama probleem lahendatakse mõnel teisel moel näiteks ACE inhibiitoritega, mis ei pruugi anda sama head tulemust kui Renini, kuid on piisavalt head, et õõnestada oluliselt alternatiivsetel lahendustel töötamise otstarbekust.

Aeg ajalt võib kuulda ja lugeda, kuidas kurdetakse medikamentide maksumuse üle, et liiga kallis ja palju see tootmine ikka maksta võib. Tõsi, iga järgneva tableti tootmine on üpriski odav, kuid kes maksab kinni selle esimese tabelit - selle mille maksumus on mitukümmend miljonit dollarit?

Kangelastest, naiivsusest ja küünilisusest

2007-09-08T18:32:00.000+03:00

Alustuseks olgu öeldud, et iga inimene võiks selguse mõttes tutvuda ka kommenteerimist leidvate kirjutiste endiga - mitte piirduda meelevaldsete tõlgendustega siin või mujal. See postitus on Meie mees Milaanos nimelises blogis ilmunud postituse Meie aja (blogi)kangelastest vastukajaks, kuid ühtlasi teemaarenduseks ja tundub, et vähemalt osaliselt Vabalogi eelmise postituse jätkuks.

"Ettevõtja - meie aja tunnustamata kangelane" oli ikkagi mõtisklus selle üle, miks üks arvestatav kontingent inimesi näeb turumajanduses ja eraomandis kõigi pahede algust ning peavad vajalikuks mõlemad kaotada. Ettevõtjat (ei ole sama mis ärimees!) peetakse aga orjastajaks, kes muud ei tahagi kui hunnikute viisi raha ja selle eesmärgi saavutamisel muust ei hooligi.

Jah, innovatsiooni poleks ilma ettevõtjateta ja rikkust ei ole mingi piiritletud kogus vaid seda saab juurde toota. See, et rikkuse juurde tootmine pole sugugi lihtne vaid keeruline ja riskide rohke, ongi üheks põhjuseks, miks ma ettevõtjatele rohkem tähelepanu soovisin pöörata.

Meid ümbritsev küllus ja progress on saavutatud läbi avatuse ja inimeste loova potentsiaali rakendamise probleemide lahendamisele, mida suudavad väärtustada paljud teised, kes on selle eest valmis ka maksma. Väita, et see progress on saavutatud kuidagi märkimisväärse osa maailma hoidmisega Dickensi Inglismaa tasemel on eksitav. Esiteks, on elatustase viimase paarikümne aasta jooksul, oluliselt kasvanud kõigis riikides, mis orienteerunud turumajandusliku ühiskonna poole. Hiina ja India on mõlemad heaks näiteks sellest, kuidas läbi kauba- ja teenustevahetus on võimalik ennast ilma mingi humanitaarabita vaesusest välja tõmmata. Teiseks, kaubavahetuse arenenud ja arenguriikide vahel, mis toimub peamiselt läbi turumajanduslike mehhanismide, on dickensliku olukorda pigem vähendanud. Võrrelgem kasvõi Hiinat või Indiat sellega, millised nad olid 20 või 30 aastat tagasi, kui mõlemad riigid olid kinnise majandusega, mis vaenulik kaubavahetusele ja välisinvesteeringutele.

Viimaste aastakümnete jooksul on absoluutsest vaesusest välja rabelenud ligi miljard inimest ja seda peamiselt turumajandus soosivate poliitikate realiseerimise läbi. Kas see progress võiks olla kiirem? Jah. Kas see progress oleks kiirem ilma võimalikult vaba turumajandust soosivate poliitikateta? Ei.

Väide, et progress on saavutatud kuidagi suurt osa maailmast Dickensliku Inglismaa tasemel hoides vajab selgitust ja konkreetseid näiteid. Mis riike ja kuidas sellel Diceknsi Inglismaa tasemel hoitakse?

Mis puutub aga SMS laenu, siis milles on probleem? Kui sinu jaoks ei ole teenus või sellega kaasnevad kulud vastuvõetavad, siis ära kasuta seda teenust. See ei ole mõeldud sinule ja tänu turumajandusele on sul alternatiive. SMS laen on teenus, mida veel 5 aastat tagasi polnud olemas ega võimalik üldse luua. Et lühiajaliselt saada väikelaen tuli ikkagi olla mõne suurpanga eeskujulik klient ja isegi siis koguda pabereid ja anda rida allkirju. Täna saad sa selle sama summa kätte mõne vormi täitmisega internetis. Selle lihtsuse ja kiiruse hind on aga kõrge intress. Kui sul on aega ja piisavalt ilus krediidiajalugu, siis saad sa sama laenu kätte mõnest tunnustatud pangast, kuid sellesse kategooriasse ei kuulu kaugeltki kõik inimesed, kellel on vaja auke enda eelarves vaja lappida enne järgmise palga laekumist. SMS laenud on pigem näide sellest, kuidas ettevõtjate innovaatiline teenus võimaldab teenust ja võimalusi, mis varem märkimisväärsel osal eestlaste puudusid.

Mitte kuskil ei nõudnud ma ettevõtjatele pühakustaatust. Kui ma midagi nõudsin, siis seda, et neid ei kutsutaks orjapidajateks või liigakasuvõtjateks vaid inimesteks nagu kõiki teisi. Ettevõtja mitte kui ükskõikne ärakasutaja vaid riskide võtja ja looja. Me hindame sarnaseid jooni kunstnikes, miks mitte ettevõtjates?

Lugedes kommentaari "Shokeerivalt lihtne lahendus sundüürnikele - majutusvautsherid" ei saa ma üle muljest, et kommenteerija pilk on korraks loost üle libisenud, kuid kahjuks lugemise jaoks pole aega jäänud.

Esiteks, võib-olla oleks ma pidanud seda natuke selgemini väljendama, kuid majutusvautshereid ei ole Katrina tagajärgede likvideerimiseks kasutusele võetud. Selle asemel on kasutusel ulatuslikud, kallid, aeglased ja priiskavad arendusprojektid, kus soovitakse ehitada uusi linnakuid kui mitte linnu. Sellepärast passivad New Orleansi elanikest paljud siiani tõesti nendes samades inimvaenulikes kämperites.

Kuna minu artikli põhirõhk oli ikkagi kohalike sundüürnikel ja Ekspressi poolt on loo pikkusele määratud piirangud, siis ei pidanud ma vajalikuks hakata selgitama, et New Orleansi puhul ettepanekust kaugemale ei jõutud. Tegu oli ühe majandusteadlase ettepanekuga, mis ei leidnud toetust vaatamata uuringutele, mis on selle mõjuvust tõestanud. See, et mõne potentsiaalse lahendusega tuleb välja ameeriklane, ei anna aga põhjust seda kohe hukka mõista. Äärmiselt kahetsusväärseks tuleb pidada aga olukorda, kus sisuliste argumentide asemel tuleb litaania vabariiklaste pahesid, mis automaatselt peaksid laienema ka minule.

Parafraseerides Emigrandi enda sõnu: kas olekski kommenteerijalt tõsimeeli põhjust oodata süvenemist praktilistesse probleemidesse kui teistsugused arvamused ja lahendused pälvivad ainult kõige pealiskaudsemat tähelepanu.

Ühtlasi on mulle jäänud mulje, et omamoodi ideoloogilise kuuluvuse test on see, et vähemalt ühe korra tuleb mind siduda mõne seisukohaga nagu: jätame sajad surema, tuhanded ajame kodudest välja ja lõpuks korjame poliitilist profiiti tosinatele lahenduse leidmisega.

Kas miski annab taoliste väidete kirja panemiseks minu kirjutatus põhjust? Kui jah, siis mind huvitaks väga, mis täpselt, sest siiani pole keegi ülamainitud ideoloogilise testi läbijatest seda vaevunud tegema.

Milliseid järeldusi ma siit enda jaoks teen? Esiteks, peab kirjutama veelgi lihtsamalt ja veelgi vähem eeldamata. Teiseks, kui keegi on sinu vastu vaenulikult meelestatud, siis loeb ta välja sinu kirjutatust mida iganes soovib.

Ja ikkagi - mida kujutavad endast intensiivsed ja ekstensiivsed majanduspraktikad ja lahendused? Eriti teretulnud on ka näited.

Parim täna loetud lõik

2007-09-04T17:38:00.000+03:00

Pigem on nad hüpervasakpoolsed, “hüper” nagu hüperaktiivsed, jutukad ja selle võrra vähem sisukad. Nendest ainult Arnil on midagi öelda, aeg-ajalt. Neil on palju ühiseid jooni teismelistega (vt unepuudus, hormoonide üleküllus, korralisest eluviisist hoidumine, hüberboolid, puna - must - valge maailmapilt, omasooliste gängid = feministid, seksuaalse identiteedi otsingud).

Toivo pani kirja selle, millele isegi olen juba pool aastat mõelnud - plaan oli ühel heal päeval kirjutada paljude kohalike "vasakpoolsete" pealiskaudsusest, kuid milleks ja kellele?

Kas emotsionaalset frustratsiooni välja elavate inimeste kirjutatule on üle üldse mõtet erilist tähelepanu pöörata, kui seal kirjutatu ei rajane muul kui pealiskaudsetel üldistustel, sildistamisel ja dogmadel?

Kui keeldutakse tunnistamast, et inimene ei ole plastiliin, mida annab vormida enda utoopilise suva järgi ja enda pakutud lahenduste tagajärgi ei suudeta või ei taheta nende traagilise lõpuni läbi mõelda, siis milleks kirjutada? Osad neist on ju lausa uhked selle üle, et elavad enda neomarksistlikus mullis ja on teinud teadliku valiku alternatiivsetest vaatepunktidest hoiduda.

Kõigepealt hinnad, siis palgad - mis järgmiseks?

2007-09-03T18:20:00.000+03:00

Ma ei saa jätta viitamata järjekordsele artiklile tsirkusest nimega Zimbabve. New York Times kirjutab, et ette on võetud järjekordsed piirangud - palgatasemed on külmutatud:

Zimbabwe’s government slapped a six-month freeze on wages, rents and service fees on Friday, the latest step in what some analysts call an increasingly desperate campaign to sustain an economy gutted by hyperinflation.

Even as President Robert G. Mugabe declared the freeze, however, Zimbabwean newspapers suggested that the government’s two-month-old drive against inflation had backfired by drying up tax revenues needed to run the government.

Praeguseks on Zimbabves maksutulud kokku kuivanud, sest hindade 50% vähendamine mõni aeg tagasi põhjustas olukorra, kus kaupa tuli müüa omahinnast odavamalt. Loomulikult ei ole ükski ettevõtja võimeline kaubale peale maksma ja odavam on mitte midagi toota. See põhjustas aga oma korda paljude töötajate kui mitte päris vallandamise, siis palgata sundpuhkusele saatmise. Kuna palkasid ei maksta, siis ei laeku ka palkadega seotud maksud ja inimeste ostuvõime on äärmiselt piiratud, mis tähendab, et ei laeku ka käibemaks. Maksutulud on tänaseks langenud 90%.

Kui valitsusel pole aga maksutulust laekuvat raha ei saa maksta palka ei õpetajatele ega sõjaväelastele, mis esimesel juhul tähendab täiendava 100 000 inimese sissetuleku haihtumist ja teisel juhul sõjaväe infrastruktuuri lagunemist. Aga kui juba sõjaväelased ei saa palka, siis kaugel see coup d'eta enam olla saab.

Ma ei imestaks üldse kui selgub, et mõned kindralid on juba asunud mõne suurriigiga läbirääkimistesse, et kes, kuidas ja millal Mugabe kukutab.

Vahelduse mõttes teeks ka ühe ennustuse: Mugab on kukutatud enne aasta lõppu.

Kas Venetsueelast saab Ladina-Ameerika Zimbabve?

2007-09-02T14:33:00.000+03:00

Zimbabve tänases jubeduse algust otsides tuleb tõenäoliselt minna tagasi aastasse 2000 kui hakati valgetelt farmeritel ilma kompensatsioonita ja sageli jõhkra vägivallaga ära võtma nende farme. Inimesed, kes olid aastakümneid olnud farmerid - teadsid, kuidas, mida ja milla kasvatada - aeti kodudest minema ja nende farmid jagati peamiselt ilma igasuguse põlluharimiskogemuseta linnainimestele. Tegelikult "jagati" on vale sõna - nad lihtsalt tulid ja võtsid.

Tulemused on masendavad. Aafrika viljaaidast ja näidisriigist sai Aafrika tühi kerjusekauss, kus valitseb hüperinflatsioon, mis viinud riigi kokku varisemise äärele. Täna impordivad zimbabvelased valdava osa riigis tarbitavast toidust ja mingisugust lootust lähiajal põllumajanduse elavdamiseks ei ole. Pole oskusi, omandiõigusi ega ajendeid harida põldu, kui kõik nagunii ära võetakse.

Hiljuti avaldas New York Times aga artikli Venetsueelast, mille peamiseks teemaks on farmeritelt maa võtmine ja jagamine kooperatiividele:

Mr. Chávez is carrying out what may become the largest forced land redistribution in Venezuela’s history, building utopian farming villages for squatters, lavishing money on new cooperatives and sending army commando units to supervise seized estates in six states.

Täielik deja vu. Nagu Zimbabves 2000. aastal nii on ka Venetsueelas esimesed märgid suurematest probleemidest kaugemal tulevikus juba ilmnemas:

While some of the newly settled farming communities are euphoric, landowners are jittery. Economists say the land reform may have the opposite effect of what Mr. Chavez intends, and make the country more dependent on imported food than before.

The uncertainties and disruptions of the land seizures have led to lower investment by some farmers. Production of some foods has been relatively flat, adding to shortages of items like sugar, economists say.
. . .
Yaracuy’s sugar growers’ association says sugar cane production here has fallen 40 percent since Mr. Chávez set the land reform in motion.

Senior officials blame “hoarders” for the shortages. But agricultural economists say the government bureaucracy, which runs a chain of food stores, is also rife with inefficiencies and Venezuela is at a disadvantage in competing on international markets with larger economies, like China.

Carlos Machado Allison, an agricultural economist at the Institute for Higher Administrative Studies in Caracas, said demand for food had climbed more than 30 percent in the last two years with the oil boom, while Venezuela’s capacity to produce food grew only 5 percent.

Venetsueela võib kõige hullemast päästa nende nafta, kuid kui tootlikus väheneb ja välisfirmad ei ole valmis investeerima, siis võib juhtuda, et Venetsueela istub varsti arvestatavate naftavarude otsas, mida ei suudeta maast kätte saada.

Üks asi on kindel - riiklikul tasandil suvaliselt sekkumine viib täiendavate suvaliste sekkumisteni, mis omakorda õõnestab seadusandlust ja viib olukorrani, kus ükski ettevõtlikum inimene enam Venetsueelasse ei investeeri või mis veel hullem, ta põgeneb teise riiki.

Kui sõlmes on omadega Euroopa Liit?

2007-08-30T16:24:00.000+03:00

Alles see oli kui meie Euroopa valitsus otsustas, et tavalised lambipirnid tuleks keelata ja asendada keskkonnasõbralike, kuid oluliselt kallimate pirnidega. Kõik seda sooviti loomulikult teha keskkonna säästmise nimel ja vaatamata sellele, et säästupirnid on 20 korda kallimad ja:

CFLs are larger, much heavier and mostly much uglier than familiar bulbs - and up to 20 times more expensive - the vast majority of them give off a harsher, less pleasant light.

Because they do not produce light in a steady stream, like an incandescent bulb, but flicker 50 times a second, some who use them for reading eventually find their eyes beginning to swim – and they can make fast-moving machine parts look stationary, posing a serious safety problem – the so-called "strobe effect".

CFLs cannot be used with dimmer switches or electronically-triggered security lights (see package label, illustrated below), so these will become a thing of the past. They cannot be used in microwaves, ovens or freezers, because these are either too hot or too cold for them to function (at any temperature above 50C or lower than –18C they don't work),

More seriously, because CFLs need much more ventilation than a standard bulb, they cannot be used in any enclosed light fitting which is not open at both bottom and top (such as the type illustrated) - the implications of which for homeowners are horrendous.

Ja kui sellest veel vähe oli, siis viimase paari päeva jooksul on selgunud, et väljast poolt Euroopat tulevate säästupirnide maksumusest moodustavad 66% erinevate protektsionistlike meetmete tulemusel kehtestatud tariifid:

The import tariffs were imposed in 2002 to protect EU light bulb producers from the import and sale of Chinese bulbs on the EU market at below-cost price.

Mr Mandelson's intention to lift the tax came under criticism from German industry commissioner Gunter Verheugen, as well as a key German-based bulb producer Osram who had expressed concerns about possible job losses.

The commission's final decision to scrap the import duties in a year is a compromise after Mr Verheugen pressed for a two year delay of the move.

Pange tähele sõnakasutust "below cost" - eurooplastele võib-olla tõesti aga hiinlastele vaevalt. Ja isegi kui hiinlased soovivad meile kinkinda säästupirne, sisuliselt peale maksta, siis miks peaks tavatarbija sellele kingitusele ei ütlema? Kas keegi suudab mulle seda selgitada?

Euroopa Komisjoni liige Herr Verheugen (sakslane) tõestab aga, et Osrami (saksa firma) huvid on olulisemad 494 miljoni eurooplase huvist. Mina Verheugenit ei valinud ega ka ükski teine eestlane ega Euroopa Liidu kodanik, kuid selle protektsionistliku tsirkuse mõrusid vilju peavad enne kõike sööma madalama sissetulekuga Euroopa Liidu riikide kodanikud, mille hulka kuulub ka Eesti. Jutud mingist ülimlikust ja idealistlikust Euroopast on ilmselgelt pigem kellegi lootusrikas fantaasialend kui reaalsus, mis paindub alati enne kõiki isiklikele ja rahvuslikele huvidele.

Minus hakkab selline EL'i tõmblemine vaikselt, kuid kindlalt tekitama okserefleksi. Mis kainest mõistusest sai? Kas ta võeti ta kinni ja hoiatkse mõnes EL'i institutsiooni megahoone keldrikorruse salajases piinakambris, kus ta räpaselt ja habetunult ootab helgemaid päevi?

Neil Gaiman tuleb...lähedale

2007-08-27T13:53:00.000+03:00

Lundis õppides avastasin, et noored hakkajad tudengid korraldavad Fantastiliste Filmide Festivali, kus näitavad uusi ja huvitavaid filme, mis sisaldavad fantastilisi elemente. Ühtlasi kutsutakse külalistena festivalile ka fantastilise loominguga silma paistnud autoreid.

Kui ise kaks aastat tagasi Lundis olin külastas festivali seoses Vendade Grimmidega Terry Gilliam, kelle filmidest näidati ka retrospektiivi ja ühes kõrvaprogrammis oli esitlusel ka Neil Gaiman'i ja Dave McKeane'i koostöös valminud MirrorMask. Sellel aastal on aga kinoekraanidele jõudmas Gaimani Stardust, mida festivali raames lahkelt näidataks ning boonusena tuleb Gaiman ise kohale - räägib filmi aluseks olevast raamatust, kindlasti filmist enesest ja vastab isegi küsimustele.

Kellel huvi ja võimalust, siis soovitan soojalt, sest Lund on sümpaatne väikelinn, kuhu Tallinnast saab kõige lihtsamini läbi Kopenhaageni (lennukiga) ja Malmö (rongiga). Oleksin ehk isegi nostalgitsema läinud, kuid kahjuks olen ise samal ajal tõenäoliselt Lätis.

Rootsi rohelised pooldavad elukutselist kaitseväge

2007-08-24T15:34:00.000+03:00

Ajateenistus on jätkuvalt teema, mida on plaanis Vabalogis kajastada kuni selle kaotamiseni Eestis. Kui kohalikest erakondadest on isegi Reform otsustanud võimu ihast või koalitsioonipartnerite heameeleks teemat mitte käsitleda, siis Rootsis on Rohelised jõudnud ainuõige järelduseni:

The Green Party has called for Sweden to replace its conscript army with a professional force. Writing in Friday's Dagens Nyhter, party spokesman Peter Eriksson called for an army consisting of 6,000 professional soldiers and 3,000 officers (rather than today's 11,000).

The Local kirjutab, et Roheliste plaanid kaitseväge kärpida on päris drastilised ja tähendavad muu hulgas allveelaevade kasutuselt võtmist ja lennuväe ulatusliku ohjamist.

Ilma NATO liikmelisuseta mina nii julge taoliseid samme astuma ei oleks, kuid põhimõtteliselt on suund ikkagi õige. Samas on Roheliste plaan paljuski orienteeritud Euroopa Liidule, sest ümber struktureerimise tulemusena jääks Rootsile sisuliselt ainult Euroopa kiirreageerimisüksustesse kuuluvad üksused. Kuidas reageerivad taolistele seisukohtadele sotsiaaldemokraadid ja praegune valitsuses oleks huvitav teada, kuid vaevalt nad eriti usinalt seisukohta hakkavad võtma.

Huvitav, kas Eesti rohelised ka sellele teemal kunagi selgema seisukoha kui status quo toetamine võtavad?

Globaalse likviidsuskriisi viirastuslik fantoom

2007-08-21T16:03:00.000+03:00

Ma ei ole makroökonoomik ja teemad, milles ma tunnen ennast piisavalt mugavalt, et arvamust avaldada pöörlevad innovatsiooni ja ettevõtlus ümber ehk paljuski mikrotasandil. Sellegi poolest on kapitaliturgudel oluline roll mängida ettevõtluse juures, kus suuremad projektid pole ilma välisfinantseeringuta sageli üldse mõeldavadki ja sellepärast jälgin ma vaikselt kapitaliturgudel toimuvat ja võimaliku likviidsuskriisi sündi.

Minu sümpaatia langeb paljuski Austria koolkonnale ja sellepärast loen Stefan Karlssoni, kes kirjutas hiljuti mõned kommentaarid juurde George Reismani selgitusele sellest, kuidas me tänasesse olukorda üldse sattusime võttes aluseks vahepeal üpriski marginaalseks nähtuseks kujunenud Austrian Theory of the Business Cycle. Mulle tuli seda lugedes meelde Bryan Caplani Why I am not an Austrian Economist, kust Caplan (punkt 3.4) lükkab ümber just neid samu argumente, mida Reisman välja käib. Nüüd on aga kõrvale panna konkreetne juhtum ja Reismani jutt on veenvam kui Caplani oma. Reismani tõlgendus kattub ka Gerlad O'Driscolli omaga, mis ilmus Wall Street Journalis nädal tagasi (PDF kuna muidu tasuline).

Üks versioon võimalikest põhjustest on seega olemas. Järgmiseks kulub kindlasti ära see, mida praegu toimub ja mis suunas liigutakse. VoxEU on peamiselt Euroopa majandusteemasid käsitlev blogi, kuhu kirjutavad majandusteadlased Euroopas toimuvast. Väga selge ja arusaadava jutu pani kirja Stephen Cecchetti, kes on keskpanganduse süsteemi seest poolt näinud ja vastab rahuliku selgusega ka kõige lihtsamatele küsimustele. Kes kapitaliturgude toimimisest midagi ei tea võiks Cecchetti artiklist alustada, mis ühtlasi annab mõista, et mingiks paanikaks põhjust pole.

Gary Becker, kes üldjuhul soovitaks turgudega manipuleerimisest hoiduda, selgitab, miks eelmiste nädalate sekkumised olid paljuski üldisema stabiilsuse nimel vajalikud.

Martin Wolf Financial Times'ist annab oma hinnangu olukorrale ja postitusele järgnevates kommentaaridest võib lugeda nii nõusolekut kui ka spekulatsioone nagu:

What has been particularly interesting to me has been the significant injection of liquidity by the ECB when compared to that of the Fed. While ECB policymakers continue to say that the situation is under control, I have difficulty believing this. The huge addition of funds by the ECB makes me think that something more serious is brewing in the eurozone. After all the exposure of German state banks to the US subprime sector is another indication that the banking system in the Eurozone could possibly be under threat. The ECB, in my opinion, is covering something up.

Marc Adreessen viitab ühel suuremale supile, mida ahned Eurooplased praegu süüa saavad.

Huvitavad küsimused, mis jäävad õhku rippuma:

1. Mis toimub Euroopa Keskpangas? Kas mingi Euroopa suurpank päästeti poolsalaja kokku kukkumisest või on tegu süstemaatilisema jamaga, mida võib meilegi jaguda?

2. Kas mõneti irratsionaalne aktsiaturupelglikus, mis sai alguse USA'st, ohjeldab kohalike (ehk Eesti) investoreid ja ettevõtjaid ettevaatlikkusele, mis omakorda võimaldab stabiilsemat majanduskasvu pikas perspektiivis?

Kõik asjakohased viited ja sõnavõtud kommentaarides on igati oodatud.

Kui maailm on simulatsioon, siis kuidas selles elada?

2007-08-16T13:39:00.000+03:00

Kes vähegi filosoofialoengus tähelepanelik olnud mäletab kindlasti "aju purgis" stsenaariumit, mille kohaselt ei pruugi ükski meie tajudest olla midagi muud kui elektriimpulss, mis simuleerib reaalsust purgis olevale ajule. Üks või teine vorm sellest ideest on filosoofe sadu aastaid köitnud ja filmid nagu Matrix, 13th Floor ja Dark City on võimaldanud meil kõigil kaasa mõelda reaalsuse ja simulatsiooni olemuse üle.

Enamasti keskendutakse sellele, kuidas simulatsioonist välja pääseda või kuidas reaalsusega kontakti saada. Aga mis siis, kui meil õnnestub kuidagi teada saada, et elame simulatsioonis, kuid sellest ei ole võimalik leida mingit väljapääsu? Kuidas sellises simulatsiooni elada?

Robin Hanson, füüsik ja majandusteadlane, on mõned aastad tagasi üritanud sellele küsimusele vastata ja tema järeldused ning soovitused on tegelikult (heh!) üpris huvitavad:

If your descendants might make simulations of lives like yours, then you might be living in a simulation. And while you probably cannot learn much detail about the specific reasons for and the nature of the simulation you live in, you can draw general conclusions by making analogies to the types and reasons of simulations today. If you might be living in a simulation then all else equal it seems that you should care less about others, live more for today, make your world look likely to become eventually rich, expect to and try to participate in pivotal events, be entertaining and praiseworthy, and keep the famous people around you happy and interested in you.

Hansoni artiklist leiab ka teisi loogikapärleid. Näiteks, kui simuleerijatele meeldib mängida jumalata - karistada ja auhinnata vastavalt tegudele -, siis tõenäoliselt ei aseta jumalat mängiv olevus erilist kaalu alandlikkusele või kui simulatsiooni kestmise tingimuseks on piisava hulga inimeste teadmatus simulatsioonist on sinu huvides kinnitada, et mingit simulatsiooni pole ja muretsemiseks pole põhjust.

Ummm....siinkohal olgu öeldud, et maailm ei ole simulatsioon ja minge nautige parem viimaseid suveilmasid ;)

Eesti kui igamehe läpaka maa?

2007-08-16T12:00:00.000+03:00

Minu igapäevane töökoht on Ülemiste ettevõtlusinkubaator, mis enda asukoha tõttu Ülemiste City's tähendab sisuliselt ühel suurel ehitustöömaal asumist. Kuna kõige lähim söögikoht ehitajatele asub just minu akna alla, siis olen märganud ühte lõbusat seika.

Nimelt tulevad aeg ajalt täiesti tavalised ehitajad - 40 kuni 50 aastased mehed - sööma koos kotiga, kust nagu imekombel võlutakse lauale läpakas ja hakatakse askeldama.

Vot sellises riigis ma tahangi elada, kus mitte mingi töödejuhataja vaid täiesti tavaline ehitaja tõmbab lõunalauas välja arvuti - loeb uudiseid, vaatab maili, suhtleb perekonnaga ja...paneb mõned kommenteerid Delfisse.

Loomulikult võib siin igasugu erandeid välja mõelda, kuid järgmised 20 minutit kavatsen ma seda mõtet lihtsalt nautida.

Riigifirmade raiskamisest, ohtlikest ideedest ja brändide informatiivsest väärtusest

2007-08-15T12:11:00.000+03:00

Vaimukuse eest saavad boonuspunkte täna David Dollar ja Shang-Jin We, kes panid enda värske uurimuse pealkirjaks Das (Wasted) Kapital: Firm Ownership and Investment Efficiency in China, mis uurib riigifirmade kasumilikust Hiinas. Võrdluseks kasutatakse välisinvesteeringutel põhinevate firmade ja erafirmade andmeid. Tulemuseks loomulikult huvitavad järeldused:

The degree of inefficiency is economically and statistically significant. In particular, we show that wholly and partially state owned firms have lower marginal returns to capital than private or foreign firms by 23-54 percentage points (on a pre- tax, pre-depreciation, and all distortions-inclusive basis).

Kui ikka ajendid ei ole paigas, siis pole mõtet ka mingit erilist tulemust oodata ja kahjuks ei ole teiste rahaga mängimine just kõige parem ajend. Ühtlasi toovad uurimuse autorid välja, et Hiina saaks hakkama 8% väiksemate kapitalikulutustega ilma majanduskasvu mõjutamata ehk praegu raha lihtsalt raisatakse.

Milliseid järeldusi on eelnevast teha Eesti Raudtee või Eesti Energia kohta?
. . .
Steven Pinker, Harvardi ülikooli psühholoogia professor, avaldas hiljuti Chicago Sun-Times'is essee In Defence of Dangerous Ideas, mille alguses käib välja päris pika nimekirja erinevatest "ohtlikest ideedest":

Is morality just a product of the evolution of our brains, with no inherent reality?

Would society be better off if heroin and cocaine were legalized?

Is homosexuality the symptom of an infectious disease?

Is the average intelligence of Western nations declining because duller people are having more children than smarter people?

Need on vaid mõned küsimused, kuid Pinkeri eesmärk ei ole niivõrd küsimusi ritta seada kuivõrd arutleda selle üle, kas peaks küsima küsimusi, mis on valitsevate moraalsete seisukohtadega vastuolus. Teadlasele kohaselt ei jäta Pinker mängust välja ka argumente "ohtlike ideede" leviku piiramiseks, kuid jõuab enda essee lõpuks igati mõistliku järelduseni:

Though I am more sympathetic to the argument that important ideas be aired than to the argument that they should sometimes be suppressed, I think it is a debate we need to have. Whether we like it or not, science has a habit of turning up discomfiting thoughts, and the Internet has a habit of blowing their cover.

Kohustuslik lugemine kõigile, kes ei taha nämmutada vanu ideid vaid soovivad näha jätkuvalt uute ideede välja käimist ja võimalusel rakendamist - eriti kui need on vastuolus valitsevate moraalsete arusaamadega.
. . .
Arvestatav seltskond inimesi on üllatavaltki vaenulikud brändidele ja nendega kaasnevatele logodele. Samas unustavad need samad inimesed, et bränd on firmale väärtuslik sõnumiedastaja ja kannab endas sageli iga tarbija jaoks olulist informatsiooni.

Nii on näiteks hiinlaste ilma brändita tooted sageli ohtlikumad, madalama kvaliteediga ja sisaldavad aineid, mis võivad olla isegi mürgised. Hiinlastel pole vaja enda brändi või nime kaitsta, sest nad on sisuliselt anonüümsed ja sellepärast suhtutakse ka tarbijasse ükskõiksemalt, mis oma korda paneb tarbijad olukorda, kus brändist otsitakse kinnitust kvaliteedile:

Consumers are thinking twice about buying no-name Chinese products with long lists of ingredients. U.S. distributors are checking their sources. Retailers, especially those who stock a lot of Chinese goods, are becoming a lot more concerned about their reputations. And Chinese firms and their partners are investing in brands.

How does all this happen? Firm by firm, case by case and step by step. You might recall the recent case of the 1.5million Thomas & Friends toy rail cars and accessories with lead paint. Fair or not, Thomas & Friends has lost quite a chunk of its brand-name capital, and its very survival is in question. No doubt Thomas & Friends has some new protocols.

Allhangete tegemine näibe esmapilgul hea moodus sellest piirangust mööda saada, kuid igal brände omaval ettevõttel on kõik ajendid olemas oluliseks kvaliteedikontrolliks. Neile, kes arvavad, et usinam reguleerimine lahendab probleemi, tsiteeriks artikli viimast lõiku:

Here's another Key Fact: Mattel, which produces Barbie dolls and characters from Sesame Street and Nickelodeon, this month stopped about 700,000 toys with lead paint from reaching U.S. consumers and recalled 300,000 additional toys sold through retailers such as Target, Toys "R" Us and Wal-Mart.

So how long will it take for the market to respond? Less time than it would take for new regulations to take effect.

. . .
Viimases @arvamus loos kirjutasin ettevõtjast kui meie aja tunnustamata kangelasest. Meeldivaks üllatuseks olid paar positiivset kommentaari.

Kuidas Venetsueela ehitab 21. sajandi sotsialismi!

2007-08-14T12:23:00.000+03:00

Kui Zimbabve on jätkuva visadusega demonstreerimas, et majandusepoliitika ei ole fantaasiaharjutus, kus teha saab kõike, mis pähe tuleb, siis Venetsueelat kisub Chavezi eestvedamisel samas suunas kuigi mõnevõrra teist teed pidi:

With oil income rising fourfold during Chávez's presidency, the economy has registered double-digit growth the past three years. Gross domestic output has gone from $103 billion in 1999 to $174 billion last year, according to recent testimony on Capitol Hill. Increased royalties and taxes leveled on private oil companies since 2004 have generated nearly $6 billion for government coffers, Chávez said last month, and authorities are cracking down relentlessly on tax evaders.

But in frequent speeches, Chávez has also lauded the bounties of Marxism, praised Castro's economic management and threatened private businesses with takeovers. That has helped unsettle markets. Foreign investment has screeched to a halt, registering an outflow of $543 million last year. The Caracas stock exchange has lost much of its volume after the government nationalized CANTV, the telecommunications company, and the Caracas electric utility. Perhaps most significant, Venezuela's state oil company has seen production decline over the past decade.

Ainus, mis Venetsueelat pinnal hoiab, on kõrge nafta hinda ja imestamisväärseks peab pidama olukorda, kus vaatamata kasvavale nõudlusele on toodang ainult vähenenud. Eelnevalt viidatud artiklist tuleb aga välja, kuidas Venetsueelas 21. sajandi sotsialismi ehitatakse ja seda loomulikult läbi erafirmade riigistamise. Ainult, et kui hiinlastel on riigifirmad vähem kasumlikud, siis mis imevõim peaks vastupidist tulemust võimaldama Venetsueelas?

Eraldi huvitav nähtus on aga sotsialistliku koostöö musternäidisena esile tõstetud Kuuba arstide abi Venetsueelas ja paljudes teistest arenguriikides, mis kahjuks on jõudmas paljuski ette ennustatava lõpuni:

Several Cuban medics interviewed by World Politics Review said they wanted to be sent overseas, as a rare opportunity to travel or as an escape route to the United States. Many Cuban medics posted in Venezuela reportedly return home carrying large quantities of toilet paper, sanitary napkins and other consumer products that are in short supply on the island.

Once off of the island, the medics said, poor working conditions and disappointment with the Cuban medical programs' effectiveness added reasons to defect. Yane, 29, a nurse, said she and one doctor were left alone in a clinic in a Venezuelan coastal town to care for a maternity ward and a trauma ward with many accident victims. Often, they had so many patients they could not go home for three or four days at a stretch. When she and others complained about the conditions, she said, the program's Cuban directors threatened to send them back to Cuba.

Artiklis peatutakse veel sellel, kui vähe Kuuba arstidele nende oskuste eest makstakse ja kuidas kasvav kuritegevus on Venetsueelast tegemas kõike muud kui atraktiivse töökoha. Ma julgen väita, et kaugel ei ole see aeg, kus Venetsueela valitsus peab Chavezi poliitikat jätkates hakkama piirama inimeste väljapääsu riigist ja inimesed saavad ka ise aru, et nad pigem orjad kui vabad inimesed.

Kolme huvitavat uudist Rootist

2007-08-07T12:53:00.000+03:00

Kui automaatsed kiirusemõõtmise punktid on üles seatud, siis järgmine loogiline samm on kontrollida, et mõõtepunktide vahel ei ületataks kiirust. Rootslased arutlevad hetkel selle üle, kas taolist lahendust peaks rakendama:

A dual camera system would prevent motorists from putting their foot to the floor moments after passing a speed camera.

Systems of this type are already in place in the UK, Norway and in tunnels through the Alps.

Kas me eeldame, et iga inimene, kes autoga sõidab on automaatselt pätt, kelle tegevust peab jälgima ja salvestama?
. . .
Üllatavalt kombel on rootslased viimastel aastatel riigikaitsesse suht vähe investeerinud ja nüüd on jõutud nii kaugele, et rohkem inimesi soovib ajateenistusse tulla kui on vabu kohti:

The 614 young men and women were told in July that, contrary to expectations, they would no longer be called up to serve from January 2008. They were told by military chiefs that there were too few officers to command them. They were told that they could do another form of national service or skip it entirely.
. . .
All young, healthy Swedish men are theoretically obliged to serve in the armed forces. In practice, only 15 percent of men are ever called up, and it is unusual for those who do not wish to serve to be asked to do so. Women can, if they wish, undertake a period of national service.

Eestis on ajateenijate protsent jätkuvalt 25-30% kandis, kuigi lähiaastatel peaks üks suuremaid põlvkondi jõudma ajateenistusikka. Saab näha, kui paljud neist teenima satuvad.
. . .
Väidetavalt on prostitutsiooniga tegelemine tingitud inimese sotsiaalsest positsioonist ja alternatiivide puudumisest, mis sunnib eluvaimu sees hoidmiseks prostitutsiooni poole pöörduma. Seda valgustavam on lugeda, mis toimub Rootsis:

Police have identified underage Swedish girls who have been selling sexual services on sex contact web sites.

"This is very serious. They don't know what they're getting themselves into and what kinds of people they could meet," said Eva Karlenfors, detective inspector in Stockholm police's prostitution and trafficking unit.

Vähe sellest, et Rootsis on vägagi laiaulatuslik sotsiaalabivõrgustik, siis alaealistel on emasti võimalus toetuda enda vanemate sissetulekutele. Selles kontekstis jääb üle ainult tõdeda, et osad noored soovivad lihtsalt rohkem taskuraha kui neile annavad vanemad. Kuna töökohta on kõrgete palkade ja tööalase seadusandluse pärast noortel keeruline leida, siis mugavama elu nimel leitakse alternatiivsed sissetuleku allikad. Kummaline lugu, kui ei midagi muud.

Subjektiivsete hinnagute problemaatilusest ehk Netflix'i auhinnast

2007-08-06T09:49:00.000+03:00

Netflixi auhinnast oli viimati juttu päris mitu kuud tagasi. Auhinda veel võidetud ei ole, kuid juuni alguses New York Times'is ilmunud lühike lugu annab siiski lootust:

About 18,000 teams from more than 150 countries — using ideas from machine learning, neural networks, collaborative filtering and data mining — have submitted more than 12,000 sets of guesses. And the improvement level to Netflix’s rating system is now at 7.42 percent.

The competition is “three-quarters of the way there in three-quarters of a year,” said Reed Hastings, the chairman and chief executive of Netflix, based in Los Gatos, Calif.

The race is very close, with no consistent front-runner. Each contestant is given a set of data from which three million predictions are made about how certain users rated certain movies. Netflix compares that list with the actual ratings and generates a score.

Mind ajendas seda postitust kirjutama aga üks märksa kriitilisem ja huvitavam käsitlusi, mis on üllatavalt palju tähelepanu pälvinud erinevate blogijate seas seal hulgas Tyler Cowen ja Brad DeLong.

The Netflix Prize: 300 Days Later on põhjalik ja tehniline, kuid tõstab esile mõned olulised küsimused, mis on seotud pigem kogu süsteemi ülesehitusest, kus oluline roll on inimeste subjektiivsetel hinnangutel, mida võib mõjutada näiteks tuju:

We users provide inconsistent ratings - sometimes we'd rate a movie a 3 and sometimes a 4, with no consistency. It may depend on our mood when we watched the movie - we may give a romantic movie a higher rating if we watched it on a first date than if we watched it a week later after being left broken hearted, or a demanding movie a low rating because we were tired and out of sorts when we watched it - or it may depend on our mood when we actually provide the rating.

Postituse autor, Tom Slee, pakub välja mõned põhjused, mis seavad tõenäoliselt hinnangute põhisele soovitusmehhanismile täiendavaid piiranguid:

Netflix itself and most competitors talk about the data in terms of "movies" and "users". But the "movies" in the list are not all movies: a lot are TV series or music video collections. The variability among the episodes of a series (Do you think Lost Season 1 deserves a 3 or a 4?) must make single-number ranking even more variable and these composite DVDs figure prominently among those titles that have the biggest variance in ratings.
. . .
Then there's the fact that a customer might not really be a single person. It might be a household with several viewers in it. So perhaps one person likes Terminator, one likes Bridget Jones, and one likes Spongebob Squarepants. Once we realize that the "user" might be a collection of people there is no strangeness between giving high ratings to each of these, but you can see how, depending on which household member entered the rating, the values may be quite different (perhaps this is why titles like 'N Sync: Making of the Tour, Pokemon Vol 9, and Boston Red Sox 2004 World Series Collectors' Edition have high variance - the person rating may not always have been the person who wanted to watch it).

Seda kõike lisaks anomaaliatele Netflixi poolt testimiseks jagatavas näidisandmebaasides nagu klient, kes on hinnanud 1963 filmi 1 punkti vääriliseks; kasutaja, kes hindas ühe päevaga üle 5000 filmi ja kasutajad, kes on hinnanud üle 10 000 filmi.

Igal juhul jäi minule Slee postitusest mulje, et tema on skeptiline auhinna võtmise võimalikkuses ja kasutajate/vaatajate hinnangutepõhise soovitussüsteem võimekuses. Arnold Kling seda seisukohta ei jaga, kuid on põhimõtteliselt nõus sellega, et subjektiivsetest hinnangutest koosnev andmebaas on puudulik ja probleemile tuleks läheneda natuke teise nurga alt:

Suppose that instead of ratings, you asked consumers to vote with dollars. For any movie, a consumer who owns the movie can post an "ask" price and a consumer who does not own the movie can post a "bid" price. To ensure that these prices are real, every once in a while, you would fill all the orders for a particular customer--that is, you would buy the consumers' DVD's at her asking prices and sell her DVD's at her bid prices.

My guess is that this approach would generate better data than Netflix's current process. Perhaps I am wrong about that. But the point is, if you had good data, meaning data that is based on revealed preference rather than survey ratings, my guess is that recommender systems would be quite powerful. It's the garbage data, not the concept of statistically-based recommendations, that limits the ability of the Netflix system.

Kes Vabalogi varem lugenud teab, et mind ei huvita niivõrd andmebaasides sisalduv informatsioon kui auhindade kasutamine innovatsiooni esilekutsumiseks ja võistluste kontseptuaalne raamistik, millest kirjutasin isegi magistritöö (PDF).

Klingi kommentaar on minu arvates esile tõstmist väärt sellepärast, et näitab kui oluline on eduka tulemuse saavutamiseks eelduste ja piirangute läbi mõtlemine. Netflixi auhinna võitmine on võib-olla olemas olevaid andmebaase kasutades võimatu eelnevalt mainitud põhjustel, kuid see ei tähenda, et soovitustepõhine süsteem ei võiks töötada, kuid andmed läbivad taustsüsteemifiltri. Klingi näites oleks taustsüsteemiks meie kõigi igapäevane kokkupuutumine rahaga ja inimeste suutlikus määrata objekti rahaline väärtus mitmete alternatiivide olemas olu korral.

Seega, kui Netflix pakub auhinda olemas olevate andmebaaside informatsiooni töötlemise eest, siis tegelikult tuleks auhind anda selle eest, kuidas saavutada paremaid tulemusi üldisemalt või kuidas parandada andmebaasi kvaliteeti ehk vähendada subjektiivsust. Ühtlasi hakkab siit ka välja kooruma tõsiasi, et kõige suurem küsimus kogu Netflixi auhinna juures on subjektiivsus, mis tuleks hoida minimaalsena selliste võistluste puhul nagu kirjutasin ka enda uurimuses.

Viimase kanepiuuringu ebaadekvaatne tõlgendus

2007-08-03T11:21:00.000+03:00

Nädala alguses sattusin kuulama hommikul raadiot, kui vist Olaf Suuder ja Henrik Roonemaa viimast kanepiuuringut kommenteerisid ja sisuliselt seda sama rääkisid, mis kirjas Päevalehe uudistenupus Teadlased: kanepi suitsetamine põhjustab skisofreeniat.

Kahjuks on meditsiinilised ja epidemioloogilised uuringud väga sõltuvad statistikast ja tõenäosustest, mis võib valdkonda mitte tundvad inimesed kiiresti eksitavate järeldusteni viia. Õnneks on suuremate ajalehtede juures meditsiini küsimustele spetsialiseerunud ajakirjanike, kes teavad, milliseid täpsustavaid küsimusi esitada ja kuidas uurimust tõlgendada:

If marijuana produces what seems like such a large jump in risk for schizophrenia, have schizophrenia rates increased in line with marijuana use rates? A quick search of Medline shows that this is not the case-- in fact, as I noted here earlier, some experts think they may actually have fallen. Around the world, roughly 1% of the population has schizophrenia (and another 2% or so have other psychotic disorders), and this proportion doesn’t seem to change much. It is not correlated with population use rates of marijuana.

Ainuüksi see täpsustus peaks juba uurimuse perspektiivi panema, kuid lisaks heidab postituse autor Maia Szalavitz pilgu ka tõenäosuste tõlgendamisele epidemioloogias:

Very little of the coverage put the risk in context. A 40% increase in risk sounds scary, and this was the risk linked to trying marijuana once, not to heavy use. To epidemiologists a 40% increase is not especially noteworthy-- they usually don’t find risk factors worth worrying about until the number hits at least 200% and some major journals won’t publish studies unless the risk is 300 or even 400%. The marijuana paper did find that heavy use increased risk by 200-300%, but that’s hardly as sexy as try marijuana once, increase your risk of schizophrenia by nearly half!

By contrast, one study found that alcohol has been found to increase the risk of psychosis by 800% for men and 300% for women. Although this study was not a meta-analysis (which looks at multiple studies, as the marijuana research did), it certainly is worth citing to help readers get a sense of the magnitude of the risk in comparison with other drugs linked to psychosis.

Kas see tähendab, et kanep on ohutu? Tõenäoliselt mitte, kuid kindlasti näitab see seda, et teemat kajastavad inimesed lähtuvad rohkem enda isiklikest eelarvamustest kui sellest, mis uurimuses tegelikult kirjas.

Maia on ka varem "kanepihullusest" kirjutanud ja seda üpriski paljastavalt Saloni jaoks.

Ma ei tee sellest mingit saladust, et pooldan narkootikumide legaliseerimist. Miks täpselt võib lugeda siit.

Zimbabve - autokraatliku sotsialismi mustrenäidis

2007-08-02T17:17:00.000+03:00

Zimbabvest on varem Vabalogis juttu olnud, kuid seal toimuv on vaikselt võtmas katastroofi mõõtmeid, mis kohe kuidagi hästi lõppeda ei saa. New York Times võttis täna teema uuesti üles ja olukorra tõsiduse tõttu isegi esilehel kui ma õieti aru sain. Igal juhul mõned valusamad tsitaadid:

Bread, sugar and cornmeal, staples of every Zimbabwean’s diet, have vanished, seized by mobs who denuded stores like locusts in wheat fields. Meat is virtually nonexistent, even for members of the middle class who have money to buy it on the black market. Gasoline is nearly unobtainable. Hospital patients are dying for lack of basic medical supplies. Power blackouts and water cutoffs are endemic.
. . .
People are now living off the food they had the foresight or ability to squirrel away in pantries. Otherwise, when gas is available, they drive across the border to Zambia, South Africa and Botswana for supplies. Factory layoffs and slowdowns are bringing new poverty to the 15 or 20 percent of adult Zimbabweans who still have jobs. Pensioners, whose fixed incomes already have been gutted by hyperinflation, now find that no amount of money can purchase some staples.
. . .
In recent weeks, gangs of price inspectors have patrolled shops and factories, imposing price reductions, sometimes arbitrarily. As many as 4,000 businesspeople have been arrested, fined or jailed, according to the Zimbabwean police.
. . .
The empty grocery shelves may be the starkest sign of penury, but there are others equally worrisome. Doctors say that at most, there is a six-week supply of insulin and blood-pressure medications. Less vital drugs like aspirin are rarities.

“You can boil willow bark, just as Galen did,” one physician quipped.
. . .
Moreover, the manufacturer said, suppliers of fabric have also been ordered to cut their prices, even as inflation and problems like power failures have raised their costs. Once their existing stock of fabric is exhausted, he said, there is little incentive for them to make more.

Kõhedust tekitav artikkel, mis on kahjuks ühtlasi hea näide sellest, mis siis saab kui mingi autokraatlik juht hakkab ettevõtjatele dikteerima, millised peaksid olema nende kaupade hinnad. Ma siiralt loodan, et sellele põrgule tuleb varsti lõpp.

Daniel Drezner pakkus juuli alguses, et Zimbabve langeb täieliku kaosesse 5 nädalaga, mis hakkavad juba otsa saama. Tundub, et päri nii kiiresti riik kokku ei varise, kuid MIDAGI peab juhtuma ja varsti, sest samas vaimus jätkates hakkab massiliselt inimesi nälga surema.

Mina pakun, et enne ametliku sügise algust on mul põhjust Zimbabvest veel kord kirjutada ja seda pigem ahastuse kui rõõmu võtmes.

Miks inimestele tundub, et rikkus tuleb kellegi arvelt?

2007-07-31T10:52:00.000+03:00

Since the industrial revolution began a few hundred years ago, the human population has grown even faster. Before the industrial revolution total human wealth grew so slowly that population quickly caught up, keeping wealth per person at a near subsistence level. But in the last century or so wealth has grown faster than population, allowing for great increases in wealth per person.

Kui inimesed elasid aastatuhandeid keskkonnas, kus inimtegevuse tagajärjel tekkinud täiendavast rikkusest kasvas kiiremini hoopis inimeste arv, siis pole ka midagi imestada, et paljude inimeste jaoks tähendab majanduskasv jätkuvalt kelleltki võtmist ja kellelegi andmist. Tsiteeritud lõik pärineb Robin Hansoni esseest The Next Really Big Enormous Thing, mis tegelikult spekuleerib selle üle, millised majanduskasvu tempod meid eest ootavad:

If a new growth transition were to be similar to the last few, in terms of the number of doublings and the increase in the growth rate, then the remarkable consistency in the previous transitions allows a remarkably precise prediction. A new growth mode should arise sometime within about the next seven industry mode doublings (i.e., the next seventy years) and give a new wealth doubling time of between seven and sixteen days. Such a new mode would surely count as "the next really big enormous thing."

Ja kuidas selline kasv saavutatakse? Robotitega loomulikult! Edasi saab lugeda siit (PDF).

Postituse pealkirja juurde sobib aga üks postitus, mis koondab kolm Bryan Caplani varasemat postitust kadedusest ja selle tagajärgedest kütt-korilaste ühiskondadele.

Videodump - potentsiaalselt huvitavat vaatamist

2007-07-27T11:25:00.000+03:00

Aeg ajalt komistan igasuguste huvitavate videokollektsioonide otsa, mida võiks täitsa vaadata ja uurida, kuid mille jaoks pole kahjuks sugugi nii kerge aega leida. Et need näiliselt päris huvitavad viited kaduma ei läheks ja ma saaks lõpuks mõned aknad Newswire'is kinni panna, siis mõtlesin, et võiks neid kõigiga jagada, isegi kui nende vastu tõenäoliselt laiem huvi puudub.

Cornell'i Ülikool on enda eClips'ide näol hakkama saanud igati tänuväärse kogumiga, kus sajad ettevõtjaid on andnud intervjuusid kümnetel erinevatel teemadel. Lehekülje autorid ise on eesmärgiks seadnud loengute igavusest päästmise tänu huvitavatele kommentaaridele praktikutelt. Sobib nii koolidesse (inglise keelsete ainete juurde) kui ülikoolidesse (eriti ärikoolidesse) ja hõlmab intervjuusid tõesti igast valdkonnast, kus tegutsevad ettevõtlikud inimesed. Kuigi materjali hulk tundub esmapilgul hirmutav, siis tegelikult leiab sealt nimesid, mis isegi eestlastele on tuttavad - Yahoo, Oxfam, Wal-Mart, Novartis jne. Üldiselt sisu rohkem kui aega sellega tutvumiseks.

Center for Economic Studies on Saksamaal tegutsev organisatsioon, mis koos paari teise sarnase organisatsiooniga tegeleb nii majandusteaduse teoreetilise (uurimused) kui praktilise (poliitikad) poolega. Ühtlasi kutsutakse loenguid pidama prominentseid majandusteadlasi üle maailma ning nende loenguid võib iga üks ise vaadata. Teiste prominentsete nimede seas hakkasid silma James Buchanan, Gordon Tullock, Nicholas Stern, Alberto Alesina ja Andrei Schlifer.

Universidad Francisco Marroquin on samuti enda külalisesinejate loengud veebi üles pannud. Tegu on ühe Guatemaala ülikooliga, mille majandusteooria õppetool tundub olevat vägagi vabaturu sõbralik ning seda näitab ka nende kirev külalislektorite nimekiri, kelle hulgast võib leida Tyler Coweni, Don Boudreaux, Israel kirzneri, Vernon Smithi, James Buchanani ning üllataval kombel isegi Mart Laari loengu ja intervjuu.

Ühtlasi olgu siin ka avalikult kirjas, et .wmv formaat on jura ja selle kasutamisest (just enda videote kodeerimisel) peaks iga endast lugupidav inimene hoiduma.

Google'i majandusteadlasest piraatide organiseerituseni

2007-07-26T10:10:00.000+03:00

Hiljuti andis lühikese intervjuu Wall Street Journali blogile Hal Varian, Google'i oma majandusteadlane. Intervjuu leidis ulatusliku järelkaja paljuski ühe lõigu pärast:

I think marketing is the new finance. In the 1960s and 1970s [we] got interesting data, and a lot of analytic fire power focused on that data; Bob Merton and Fischer Black, the whole team of people that developed modern finance. So we saw huge gains in understanding performance in the finance industry. I think marketing is in the same place: now we’re getting a lot of really good data, we have tools, we have methods, we have smart people working on it. So my view is the quants are going to move from Wall Street to Madison Avenue.

Muide, artikkel leidis mainimist vähemalt ühes eestikeelses blogis. Samas oleks huvitav teada, mida Grant McCracken sellest arvab...peaks talt küsima.
. . .
Washington Monthly's ilmus hiljuti huvitav artikkel keskkonnakaitse aktivistidest Hiinas ja keskvalitsuse üpris leebest suhtumisest nendesse:

It turns out Zhao has little to fear from Beijing. Not only is China’s emerging environmental movement tolerated by the central government; for the most part, it’s encouraged. More than 3,000 groups like Green Camel Bell currently operate in China, constituting the largest and most developed segment of the country’s budding civil society. Some NGO leaders are even consulted by government officials and praised by the state-controlled media.

The kid-glove treatment China’s environmental activists receive is not a sign that Beijing is willing to relinquish political control. The Communist Party’s agile leaders are well aware of the role that civil society groups have played in the fall of other authoritarian systems. Rather, the government is taking a calculated risk. It is opening space for political participation in the hope of preventing what it sees as an even greater threat: that the country’s rapidly deteriorating environment will imperil China’s vibrant economy—and perhaps, one day, the party’s own hold on power.

Huvitav eksperiment, mis pikemas perspektiivis viib ehk avatuma ühiskonna ja puhtama looduse poole. Artikkel ise ei ole aga ainult keskkonnast vaid ka Hiina tulevikust ning sellest, kuidas võimu detsentraliseerimisega kaasnevad omad probleemid.
. . .
James Surowiecki kirjutas New Yorkeris hiljuti Pete Leeson uurimustest 18. sajandi piraatide "ühiskonna" (loe: laev) organiseerituse ehk kuidas elada väljaspool seadusi ja samas vältida täieliku kaost:

Leeson is fascinated by pirates because they flourished outside the state—and, therefore, outside the law. They could not count on higher authorities to insure that people would live up to promises or obey rules. Unlike the Mafia, pirates were not bound by ethnic or family ties; crews were as remarkably diverse as in the “Pirates of the Caribbean” films. Nor were they held together primarily by violence; while pirates did conscript some crew members, many volunteered. More strikingly, pirate ships were governed by what amounted to simple constitutions that, in greater or lesser detail, laid out the rights and duties of crewmen, rules for the handling of disputes, and incentive and insurance payments to insure that crewmen would act bravely in battle.

Kui artikkel ei oleks huvitav ma sellele ei viitaks.

Leeson'il on piraatide seerias välja tulnud kokku kolm uurimust (PDF'id):

Muide, kes ei mäleta, siis Leesonist on ka varem Vabalogis juttu olnud.
. . .
Lõpetuseks promoks enda väikest lugu, mis ilmus Ekspressi veebi @rvamuslehel ning kuhu hakkab minu kirjutisi ilmuma iga paari nädala tagant. Seekord kirjutasin innovatsiooni ja sellest, kui olulist rolli mängivad võrgustikud:

Eestis on praegu üheks suurimaks innovaatiliste lahenduste piduriks suletus uutele ideedele, mis tulevad väljastpoolt firmat ning vastumeelsus enda suhtevõrgustiku kasutada teiste firmade eesmärkide saavutamiseks. Eestis on mitmeid firmasid, mis saaksid oma võrgustike välja rentida või vahetada osaluse vastu mõnes äriidees. Üheks heaks näiteks on Baltika, mis on enda tootmise viinud üle Hiina ja omandanud ümberorienteerumise käigus tugeva logistilise võrgustiku, mis suudab kohalikud kontseptsioonid ja disainid üpris kiiresti realiseerida tooteseeriaks ja paisata müügile Ida-Euroopas.

Tulevikus on plaanis kindlasti kirjutada Euroopa Liidust ja ajateenistusest - mõlemast mõistagi kriitiliselt, kuid natuke süstemaatilisemalt ja läbimõeldumalt kui Vabalogis.

Photsynth'i lahedast demost

2007-07-25T15:38:00.000+03:00

Eile sattusin lugema Grant McCrackeni blogist postitust Memory of Crowds, mis käsitleb sellel kevadel aset leidnud TED'il ühe huvitava tehnoloogia demonstratsiooni:

Blaise Aguera y Arcas showed the Notre Dame cathedral in Paris. It was build up out of many hundreds of photos taken with every kind of camera, capturing every aspect of Notre Dame large and small. Photosynth had put them all together again and made them navigable.

For social networking purposes, the most interesting thing about Photosynth is that it allows photo tags to migrate. If someone has named the figures on the Notre Dame cathedral, this information is available in my photos, too. This means that my photos of Notre Dame just got smarter, and the memories they evoke just got richer. To the extent that these photos are my memory, my past is now more substantial in ways it wasn't before. Everything ends up being co-locational not just in space but between people.

Soovitan vaadata selle väga laheda tehnoloogia 9-minutilist demot ja kui huvi on piisavalt äratatud, siis ka ise järgi proovida.

Kahjuks Mac'idel ei tööta, kuid PC'del saab selle huvitava lahenduse demoga iga üks ise mängida.

Vaesusest ja "vaesusest" ebavõrdsuse kontekstis

2007-07-24T15:16:00.000+03:00

“We are not in the position of children who have been given portions of pie by someone who now makes last-minute adjustments to rectify careless cutting. There is no central distribution, no person or group entitled to control all the resources, jointly deciding how they are to be doled out. What each person gets, he gets from others who give to him in exchange for something, or as a gift. In a free society, diverse persons control different resources, and new holdings arise out of the voluntary exchanges and actions of persons.”

Lõigu autor, Robert Nozick, on üks viimase poole sajandi sügavamaid liberalismi lahanud mõtlejaid, kes kahjuks enda filosoofi staatuse tõttu on jäänud mõnevõrra välja minu vaateväljast. Jah, aeg ajalt keegi jälle mainib tema nime, kuid peaaegu alati nagu mööda minnes. Viga, mida annab parandada.

Eelnev tsitaat pärineb aga Greg Mankiw artiklist Fair Taxes? Depends What You Mean by ‘Fair’ New York Times'is, kus arutluse alla tuleb see, kui suured maksud on õiglased.

Seda postitust ajendas kirjutama Katrin Saks, kes kas ei tea või ei taha aru saada sellest, et üldiselt jälgitakse kahte eri vaesust n.n. absoluutset ehk 1$ päevas või vähem ja suhtelist, mis on seotud riigikeskmisega. Kui loogika lonkab, siis on ka pseudoprobleemid lihtsad esile kerkima:

Eestis valdava parempoolse mõtteviisi kohaselt lahendab vaesusprobleemi imevits, mille nimeks on majanduskasv. See mõtteviis viib rappa. Iirimaal, kus majanduskasv on mitu korda Euroopa Liidu keskmisest kõrgem, hoopiski suurenes 2005. aastal vaesusriskis olevate inimeste arv. Kogu EL-i kogemus näitab, et töötamine ei välista vaesust, sest vaesusriskis on tänu madalale palgatasemele ka 7% tööinimesi.

Iirlaste sissetulekud oluliselt kasvanud kõigil sissetulekute tasemel ainult, et nagu igas teiseski riigis tõusevad juba niigi kõrge sissetulekuga inimeste palgad rohkem. Kui sa teenid 1000 eurot, siis 10% palgatõus on 100 eurot, kuid 10 000 eurose palga puhul tähendab 10% tõus 1000 eurot. Appi, see on ju kümme korda suurem summa ja soodustab kihistumist. Mis nüüd küll saab?!

Kui Katrin Saksa loogikat kasutada, siis isegi olukorras, kus kõige vasem inimene teenib aastas miljoni, kuid kõige rikkam 100 korda rohkem maailmas, kus hinnad jääksid praegusele tasemele oleks ikkagi tegu muserdava ebavõrdsusega, millest peaks kuidagi lahti saama. Sisuliselt igavesti aktuaalne teema, kus statistika tähendus reaalsuses ei oma mingit tähtsust - vähemat Saksa jaoks.

Ma olen varem kirjutanud sissetulekute ebavõrdsusest pikalt ja põhjalikult täpselt aasta tagasi huvitavalt kombel ja viimati juuli alguses, kus sai Jonh Nye mõtteavaldustele viidatud.

Vähemalt seletas Piia-Piret Eomois "vaesuse" tänases Päevalehes piisavalt selgelt lahti, et isegi Katrin Saks peaks sellest aru saama, mis vahe on vaesusel ja vaesusel. Kui Sakas aga tunneb vajadust midagi vaeste jaoks teha, siis võiks alustada miinimumpalga tühistamise toetamisega.

Nädala parim arvamuslugu Ahto Lobjakalt ehk liberalismist Eestis

2007-07-20T10:32:00.001+03:00

Meie uusajaloo suurim whodunnit on liberalismi langemine maniakaal-depressiivsesse meeleheitesse oma õitsengu tipus 2004. aastal, mil Reformierakonna liidrid üritasid erakonda liita Res Publicaga. Reformierakond asustas siis end ümber paremale tiivale ja jättis liberaalsesse tsentrisse musta augu.

Nii alustab Ahto Lobjakas arvamuslugu, mida lugedes on kahjuks rohkem põhjust kaasa noogutada kui pead raputada. Üks nendest vähestest arvamuslugudest, kus välja on toodud tegelikult kõigile selgelt nähtav, kuid mida sõnadesse pole veel eriti keegi pannud.

Eraldi huvitav nähtus on loomulikult see, et ennast poliitilistelt eelistustelt väga erinevalt määratlenud inimesed on pidanud Lobjaka lugu esile tõstmise vääriliseks:

Kui Ahto suutis probleemile tähelepanu pöörata, siis järgmine loogiline küsimus on, et kas lahendus on samuti kuskil olemas?

Mulle tundub, et see osa liberalismist, mis tõstab esile inimeste vastutust ja mõõdukust, on kuidagi kohalikust tõlgendusest välja jäänud. See loob aga ideaalse keskkonna poliitikale, mis rajatud keelamisele ja piiramisele olgu tegu kasiinodega, alkoholi müügiga või karmimate karistustega liikluseeskirjade rikkujatele.

Oma panuse keelamishüsteeriale annab loomulikult ka ajakirjandus, mis kipub sageli marginaalseid probleeme üle võimendama ja siis stamplahendusena järjekordse keelu välja pakkuma. Absoluutselt ei aita olukorrale aga kaasa meie Euroopa Liidu liikmelisus, mille varjus on mitmed sisulised küsimused juba väljaspool meie otsustusvõimet. Kui sisuliste küsimuste üle pole aga võimalik otsustada, siis kipuvad triviaalsused rohkem huviorbiiti ja enda olulisuse ainsaks tõestuseks jääb valitsusel nende küsimustega tegelemine.

Reformi viimaste aastate arengutes on üpris palju paralleele võimalik tuua ka vabariiklastega USA's, kes vähemuses olles olid nagu õhema riigiaparaadi poolt, kuid võimule tulles läksid varasemad lubadused/seisukohad meelest ning raha, lepinguid, eelistusi hakati jagama paremale ja vasakul - kõik selle nimel, et võimul püsida. Siit koorub välja ka üks liberaalse maailmavaate problemaatilisemaid paradokse - liberaalset maailmavaadet kandev erakond võimul on pikemas perspektiivis oksüümoron, sest võimul ei saa püsida võimu vähendades. Poliitika on üles ehitatud kompromissidele, mis kahjuks liiga sageli tähendab mõne huvigrupi toetuse "ostmist", mille käigus tuleb kahjuks liiga sageli taganeda põhimõtetest.

Edukas poliitik on aga juba enda loomult kahjuks pigem inimene, keda huvitab rohkem võim ja selle teostamine kui mingid põhimõtted.

Liberalismi taandumine tagataustale on kahjuks hoogu juurde saanud mitte ainult Eesti vaid nagu mõni aeg tagasi sai kirjutatud on see diskussiooniteemaks ka USA's, kus väidetavalt on ligi 15% valijatest, kes maailmavaate poolest võiksid olla liberaalid, kaotanud igasuguse koha nii vabariiklaste kui demokraatide hiiglasliku "katuse" all.

Tulevik ei ole kaugeltki tume, sest enamus arenenud riike on täna liberaalsemad kui kümmekond aastat tagasi, kuid vaikselt igale poole hiiliv tehnokraatia on ideoloogia, mis ei huvitu niivõrd inimesest kui süsteemist ja selle efektiivsusest, kus inimene on pigem ennustamatu muutuja, mis tuleks standardiseerida.

Vabaduse hind on igavene valvsus, ütles kunagi Thomas Jefferson ja nii peavad kõik, kes jätkuvalt huvitatud võimalikult liberaalsest ühiskonnast, olema valvsad ja mitte loobuma enda vabadustest vaikselt, sõnagi ütlemata.

Turumajanduse evolutsioonilisest arengust ja ekvivalendist loomariigis

2007-07-19T16:35:00.000+03:00

Viimases National Geographicus ilmus artikkel nimega Swarm Theory, mille autor Peter Miller arutleb putukate, lindude ja kalade käitumisest parvedes või suuremates gruppides ning kuidas kooslustes tegutsedes omandavad individuaalselt "rumalad" olendid kollektiivse "tarkuse":

"Ants aren't smart," Gordon says. "Ant colonies are." A colony can solve problems unthinkable for individual ants, such as finding the shortest path to the best food source, allocating workers to different tasks, or defending a territory from neighbors. As individuals, ants might be tiny dummies, but as colonies they respond quickly and effectively to their environment. They do it with something called swarm intelligence.

Where this intelligence comes from raises a fundamental question in nature: How do the simple actions of individuals add up to the complex behavior of a group? How do hundreds of honeybees make a critical decision about their hive if many of them disagree? What enables a school of herring to coordinate its movements so precisely it can change direction in a flash, like a single, silvery organism? The collective abilities of such animals—none of which grasps the big picture, but each of which contributes to the group's success—seem miraculous even to the biologists who know them best. Yet during the past few decades, researchers have come up with intriguing insights.

Artikkel ei piirdu ainult fauna üle arutlemisega vaid toob hulgaliselt näiteid ka sellest, kuidas ettevõtted on keeruliste probleemide lahendamisel hakanud kasutama loodusest õpitut ning huvitavaid edusamme on tehtud isegi robootikas. Artikkel on National Geographicule kohaselt huvitav ja mitmekülgne ning väärib lugemist. Kohe päris tõsiselt.

Kõige parem lõik terves artiklis asub aga suht lõpus ja võtab elegantselt kokku ka vabale turumajandusele orienteeritud ühiskonnas toimuva:

That's the wonderful appeal of swarm intelligence. Whether we're talking about ants, bees, pigeons, or caribou, the ingredients of smart group behavior —decentralized control, response to local cues, simple rules of thumb—add up to a shrewd strategy to cope with complexity.

Peaaegu nagu tsiteeriks Hayekit, sest mida muud on turumajandus kui paljude indiviidide tegutsemine kohaliku informatsiooni baasil, üheselt mõistetavate mängureeglite raames. Ei ole mingit "plaani" ega suunavaid juhtnööre mida ja kuidas peaks tegema vaid on üksikute indiviidide eesmärgid, nende teadmised ja reeglite raamistik, milles iga üks võib pühenduda nende eesmärkide saavutamisele.

Nii nagu parvede või koosluste "tarkus" on miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tulemus on inimühiskonnas üha sügavamalt juurduv turumajandus tuhandete aastate pikkuse institutsionaalse evolutsiooni tulemus. Turumajandus ei ole kunstlik ega peal surutud vaid ühiskonna korraldus, mis tekib vabatahtlike tehingute tulemusena ehk tsiteerides James Buchananit:

The "order" of the market emerges only from the process of voluntary exchange among the participating individuals. The "order" is, itself, defined as the outcome of the process that generates it. The "it," the allocation-distribution result, does not, and cannot, exist independently of the trading process. Absent this process, there is and can be no "order."

(Tänud National Geographicu artikli huviorbiiti toomise eest John Doe'le)

Erineva kangusega alkoholsete jookide erinev maksustamine illegaalne?

2007-07-18T15:27:00.000+03:00

Just ilmus huvitav uudis, mis peaks korraliku põntsu panema Eesti Valitsuse plaanidele tõsta kangema alkoholi aktsiisi:

Sweden should not be allowed to have higher tax on wine than on beer, a top EU judge has said.

The Advocate General of the European Court of Justice in Luxembourg said on Wednesday that the difference in taxes breaks EU law.

The European Commission is taking Sweden to court, arguing that the higher tax on wine is intended to benefit Sweden's domestic beer producers at the cost of foreign wine producers.

Väga huvitav.

Kui ma õieti aru olen saanud, siis Eestis läheb samuti õllest kangem alkohol (s.h. veinid) kõrgema aktsiisi alla, mis tähendab tänu meie Euroopa Liidu liikmelisusele, et kui nüüd tõesti selgub, et tegu on EL'i põhimõtetega vastuolus oleva seadusandlusega, siis tuleb ka meil enda reeglid üle vaadata ja aktsiisitõstmisest kas loobuda või tõsta ühtselt aktsiisi kõikidele alkoholi sisaldavatele jookidele.

Innovatsioonikursuse esialgne kava

2007-07-16T14:26:00.000+03:00

Mul avanes hiljuti võimalus ühe erakõrgkooli jaoks kokku panna innovatsioonikursuse kava, mida parimal juhul hakkan andma ise juba sellel sügisel. Kuna Vabalogi lugejate seas on inimesi, kellele kursusekava võib huvi pakkuda, siis toon siin ära esialgse plaani.

Kõik täiendused, tähelepanu suunamised, ettepanekud ja kriitika on igati oodatud kommentaarides ja leiavad kindlasti ka vastukaja minu poolt. Muidu on plaanis teha ka seminare ja praktilisis harjutusi. Kuna innovatsioonist suurfirmades on materjali nii, et tapab, siis lähtusin enda kursuse komplekteerimisel pigem väikeettevõtja jaoks olulisest.

Linnade rollist innovatsioonis - rõhuasetus oleks linnade ning tihedalt asustatud piirkondade rollil tehnoloogia ja uute lahenduste väljatöötamisel (Jane Jacobs, Ed Gleaser, Richard Florida)
Ettevõtja alahinnatud roll innovaatorina - määramatuse ja teadmatuse rollist ja sellest, kuidas inimesed tajuvad ettevõtlusvõimalusi (Frank Knight, Joseph Schumpeter, Israel Kirzner)
Institutsioonidest ja nende evolutsioonilisest arengust - millist rolli on ajalooliselt mänginud institutsioonid innovatsiooni võimaldamisel ja kuidas mõista institutsioonide evolutsioonilist arengut (Douglass North, Joel Morkyr, Richard Nelson)
Esteetika kasvavast tähtsusest väärtuse loomisel - asjade esteetilisuse tähtsustamine kui võimalus, kultuur kui esteetilise innovatsiooni mootor ja inimeste suhetest asjadesse (Virigin Postrel, Tyler Cowen, Grant McCracken)
Innovatsioonisüsteemid riiklikul ja kohalikul tasandil - mis asi on riiklik innovatsioonisüsteem, milline on regionaalne ja mis on nende erinevused - kuidas innovatsioonisüsteeme mõista (Charles Edquist, B-A Lundvall, Björn Asheim)
Intellektuaalse omandi rollist innovatsioonis - intellektuaalse omandi ajaloost ja seda mõjutanud arengutest, alternatiividest ja põhjustest, miks alternatiivid pole sügavamalt juurdunud (Suzanne Scotchmere, Petra Moser, Michael Kremer)
Innovatsiooni mõõtmise problemaatilisusest - kuidas innovatsiooni mõõdetakse, millised on erinevused väike- ja suurriikide innovatsiooni mõõtmises, kuidas mõista erinevaid innovatsioonimõõtmisega seotud uuringuid (Zoltan Acs, David Audretch, Zvi Grilliches)
Informatsioon ja teadmised kui innovatsiooni allikas - absorbeerimisvõime, kognitiivne distants, informatsiooni ja teadmiste edastamisest ja rollist innovatsiooni võimaldamisel (Bart Nooteboom, Michael Polanyi, David Warsh, Paul Romer)
Innovatsiooni dünaamika ja elutsükkel – kuidas toimub ja miks toimub üleminek tooteinnovatsioonilt protsessiinnovatsioonile, kas innovatsioonilained on ennustatavad (James Utterback, Lennart Schön, kondratievi lained)
Innovatsioon Eestis 1918-2007 - kui innovaatilised on eestlased olnud ja millised on olnud peamised mõjutajad, põgus ülevaade Eesti tuntuimatest innovaatilistest lahendustest ja nende kujunemisest (Per Högselius, Linnar Viik, Marek Tiits)
Innovatsiooni liigitamine - millised on erinevused innovatsioonis erinevates sektorites, kuidas klassifitseeritakse innovatsiooni ja mille alusel seda tehaks (järkjärguline, radikaalne, tooted, teenused, protsessid, ärimudelid)
Globaliseerumine ja innovatsioon - miks osad piirkonnad on innovaatilisemad kui teised, mis takistab sarnase keskkonna loomist teistes piirkondades, mida tähendab globaliseerumine innovaatilistele ettevõtetele (Sillicon Valley, Medicon Valley, Singapur)
Innovatsioon praktikas - kuidas innovatsiooni soodustada, erinevate metoodikate (umbes 3-5) tutvustus ja millised on trendid ning kust on võimalik leida sisendeid innovatsioonile (Eric von Hippel, Robin Hanson, TQM)
Innovatsioonipoliitika Eesti täna - milles seisneb Eesti innovatsioonipoliitika, millised on peamised suundumused, millist rolli mängib Eesti majandusmudel, millist aga Euroopa Liit kohalike ettevõtete innovatsioonivõimes (suundumused, poliitika, meetmed, programmid)

Kursuse komplekteerimisel vaatasin, mida õpetatakse MIT'is, Harvardis, Berkley's, Rootsis ja Jaapani rahvusvahelises ülikoolis ning tundub, et minu arusaam sellest, mis on oluline, ühineb paljude teiste arusaamadega.

Osale salaja ehk parim lõik, mida tänal lugesin

2007-07-13T14:39:00.000+03:00

Mis k****i pärast pusib riik projekte ilma nende tutvustamisele mõtlemata? Miks arvatakse, et sellised asjad reklaamivad ennast ise? Kas tõesti ei saada aru, et sellistes projektides peaks 2/3 auru minema just müügi ja turunduse ja kliendisuhtluse poole peale?

Jüri Kaljundi natuke pettunult nähtusest nimega Osalusveeb Teeme Koos. Soovitan.

Kui ma sellest keskkonnast esimest korda lugesin ja sellega tutvusin jäi mulle mulje, et tegu on mingi beetaga, et õige reklaamikampaania alles tuleb suure hurraaga, kuid tundub, et ma jäängi seda ootama.

Osalusveeb on tegelikult üks hea näide nähtusest nagu "wishful thinking".

Roy Strideri eksitav, pealiskaudne ja teadmatu arvamus...

2007-07-11T17:57:00.000+03:00

mida ei saa kahjuks ükski mõtlev inimene tõsiselt võtta.

Miks?

Aga kui arvamusloo algus on juba eksitav ja fakte moonutav, siis mis mõtet on üldse edasi lugeda? Esimesest lõigust:

Olen päri Standard & Poor’si arvamusega, et Eesti majandust ootab ränk maandumine, mida on väitnud näiteks ka Financial Times.

Mida Standard and Poor's ütles võib lugeda siit ja ainus Financial Times'i artikkel, mis ligilähedaseltki võiks Raul Sillaste väiteid toetada, on terves ulatuses ära toodud siin.

Esimesel juhul on tegu hoiatusega, et kui samas vaimus jätkub, siis võib tõesti olukord kardinaalselt halvenda, kuid paralleelselt on ära toodud ka alternatiivne stsenaarium, mis on paljuski juba käivitunud:

Kui aga sisenõudlus ja sellega koos ka laenukasv peaks aeglustuma, leeveneks ka väline tasakaalustamatus ja paraneks majanduse stabiilsus. Eesti vastupanuvõime välisšokkidele kasvaks ning siis oleks ka tõenäoline, et riigi väljavaade muudetakse uuesti stabiilseks.

Teisel juhul on aga tegu artikliga, kus Eestit mainitakse mööda minnes ja artikli sisu on 95% Lätist ja viimased 5% jaguneb Eesti JA Leedu vahel.

Raul jätkab samas vaimus kui mitte veel jubedamalt soperdades siin ja seal natuke, tehes pigem inflatsiooni tõstvaid soovitusi omamate selget arusaama sellest, mis inflatsiooni üldiselt põhjustab ja millist rolli mängib EL intresside kujundamisel, mis Rootsi pankade filiaalidele Eestis odavat raha sellistes kogustes on toonud.

Mis on loo iva? Ärge ostke seda, mida te ei vaja. Mille peale tahaks irooniliselt küsida, et "so, what else is new?!"

Kas keegi suudab mulle öelda, miks ma peaks selliseid arvamuslugusid tõsiselt võtma või ajalehte, mis neid avaldab?

Blogger'is pealkirjade kirjutamisest - lahendus

2007-07-10T11:16:00.000+03:00

Kes veel pole läbi mingi jumala õnnistuse kokku puutunud bloggeri pirtsakusega viimastel päevadel (aitäh reedene update!) pealkirjade kirjutamisele, siis õnneks on olemas ajutine ja lihtne lahendus:

In the meantime, please try moving your mouse pointer to the top edge of the title field instead of positioning the pointer at the center of the title field, in order to select the title field and enter a title for your post.

Seega, nihutage lihtsalt kursor pealkirja kasti ülemisse äärde ja siis on vähemalt pealkirja kirjutamine võimalik.

Blogger'i hingeelu lahkvad tegijad ise siin ja valvsad pilgud siin.

Institutsioonidest zeni ja ennustusurgudeni

2007-07-10T10:11:00.000+03:00

Parem viidetele üles ehitatud postituse kui üldse mitte midagi. Samas vajavad nad mingit kommentaari, mis meeletult aega ei neelaks.

1. Arnold Kling kirjutab Douglass Northi institutsionaalsest lähenemisest majandusteadusele TCS Daily jaoks - Due North ja Adaptation and the Economy.

Miks lugeda? Turumajanduse üks nähtamatumaid pooli on institutsioonid ja mõistmata, kuidas need mõjutavad inimeste omavahelisi majandussuhteid ja seeläbi väärtuse loomist (või hävitamist) ei ole võimalik mõista majanduspoliitika tagajärgi ega erinevate alternatiivde võimalikust/võimatust. Vabaturumajandus ei tähenda institutsionaalset vaakumit vaid väga tugevaid mitte-formaalseid institutsioone.
Mida mina otsin? Kommunismi ja bürokraatia mõju majanduspoliitikale ja inimeste ootustele post-sotsialistlikes riikides ja eestlaste "rehepaplus" turumajanduse kontektstis.

2. Art De Vany võtab kokku kõik, mis inimesel on Zen'ist vaja teada, ühes lühikeses ja konkreetses postituses - All You Need to Know About Zen and the Tao

Miks lugeda? De Vany on võtnud väga kompaktselt kokku Zen'i keeruliste süsteemide teooria sõnavaraga.
Mida mina otsin? Zen on üks väljapääs sellest pidevast infotulvast ja rahutusest, mida kiiresti muutuv maailm endaga kaasa toob. Maailma keerulisuse ja ettearvamatusega tuleb leppida - selle vastu ei pea võitlema, piisab kohanemisest.

3. Freakonomics'i blogi ja James Surowiecki on mõlemad kirjutanud ennustustrugudest vastavalt postituses A Q&A With Intrade’s John Delaney ja artikli The Science of Success

Miks lugeda? Ennustusturud on ühed parimad informatsiooni agregeerijad ja nad mängivad üha suuremat rolli ka firmade otsuste tegemisel nagu millist toodet või teenust järgmiseks pakkuda, kuhu laieneda või mis suunda edasi arendada.
Mida mina otsin? Ma oleks peaaegu enda magistritöö ennustusturgudest kirjutanud (ainult, et puudus selles valdkonnas piisavalt pädev juhendaja) ja ma arvan, et sellel valdkonna potentsiaali on alles avama hakatud. Sisuliselt on enamus valdkonna arengutest aset leidnud viimase 5 aasta jooksul ja avalik saladus on, et nii HP kui Microsoft ja veel mõned suuremad firmad juba vaikimisi kasutavad ennustusturge firma siseselt.

Hardo Pajula, David Lynch, Zimbabve - üks lõbusam kui teine

2007-07-03T18:36:00.000+03:00

Hardo Pajula arutleb Postimehes "jätkusuutlikuse" üle jõudes järeldusele, mille sarnast võis Vabalogis lugeda juba 2005. aasta juulis. Pajulale omaselt ei puudu ka sellest artiklist väike huumor:

Nii et kui järjekordne arvamusliider taas kord nõidusliku j-tähega sõna järele haarab, võiks ta proovida enne oma nutikusele helistada.

. . . . .

Väidetavalt on kõigi aegade üks paremaid portreerlugusid kirjutatud 1996. aastal David Lynch'ist David Foster Wallace'i poolt ajakirjale Premier. Tänu Lynch'i fännide asjalikusele võib artikliga nüüd tutvuda iga inimene iseseisvalt. Parim artikli stiili edastav lause:

The first time I lay actual eyes on the real David Lynch on the set of his movie, he's peeing on a tree.

Mind suunas Lynch'i juurde tagasi uus seriaal nimega John From Cincinnati, mis näib olevat üks lynchilikumaid seriaale üle pika aja. Muide, Lynch on hakkama saanud ka uue filmiga, mis näib olevat parajalt...heh...lynchilik.

. . . . .

Tänu välismeediablokaadile imbub Zimbabvest välja maruvähe uudiseid, kuid aeg ajalt on Mugabe trikkidest siiski kirjutatud. Tänane The Times avaldas lühikese, kuid seda masendavama artikli sellest, kuidas Mugabe võitleb inflatsiooniga:

Bread and other essentials all but vanished from shops and supermarkets in Harare yesterday after President Mugabe ordered a 50 per cent cut in prices.

Price inspectors and police, sometimes armed, descended on supermarkets in the Zimbabwean capital to enforce price controls. Their intervention followed the order issued by Mr Mugabe last week in an attempt to get to grips with rampant inflation.

The result was chaos. Bags of sugar burst open in struggles between shoppers who had streamed into supermarkets. Computerised checkouts jammed, unable to cope with the rapid price changes. There was further confusion when officials forced their way into storerooms and declared stock items to be “illegal hoarding,” and ordered all goods to be moved on to supermarket floors.

Inflatsioon on Zimbabves tänaseks umbes 10 000% aastas. Inimesed on näljased ja kaotamas lootust, sest igal järgmisel päeval on nad vaesemad kui eelmisel.

Sissetulekute võrdsuse mõõtmise ebaotstarbekusest

2007-07-01T16:53:00.000+03:00

John V. C. Nye on majandusajaloolane, kelle kolimine George Masoni ülikooli äratas minus huvi tema loomingu vastu. Nye kirjutistest üks huvitavamaid ja just laiemat üldsust harivaid kirjutisi on avaldatud Library of Economics and Liberty poolt, kus Nye on kirja pannud mõned olulised täheldused ebavõrdsusest ja selle mõõtmisest.

Nye pöörab tähelepanu mitte niivõrd inimeste sissetulekute erinevustele vaid sellele, mida see sissetulek võimaldab osta ja kuidas see on võrreldav sellega, mida said endale võimaldada sadakond aastat tagasi vaid kõige rikkamad:

You had hot broth (consommé), roast beef, chicken, ham, lots of meats in aspic (i.e. salty Jello), maybe some fish or shrimp, various meat pies, stewed vegetables, a variety of breads and cakes, bread pudding, a few stewed or cooked fruits, and perhaps even an early sort of ice cream dish, along with coffee, tea, and fine wine. All the Brahmins of Boston and Swells of New York would have been suitably impressed by the variety and extravagance and would have been still further impressed had they been able to serve exotic out-of-season fruits like bananas or kiwi.

I don't think I need to prod the reader hard to realize that—except for the wine—this is essentially the typical menu of your basic Midwestern, eat-all-you-can $7.99 buffet. Indeed, the buffet would have more and better breads and fresher fruit and vegetables year round, while maintaining superior standards of hygiene in preparation and service. Compared to the fact that blue collar workers can have such food today on a regular basis without much effort, is it really so much better for the rich to be able to afford $200 a plate dinners or $400 bottles of wine? But if we judge inequality by what people can afford we will be blind to the fact that most of what ordinary people want to eat can be had for trifling sums and are therefore ignored. Indeed, progress at this level might be seen to count against the poor.

Tegelikult on mul sellele koluminile viitamisel ka teine põhjus.

Aeg ajalt peavad mõned inimesed vajalikuks mulle ette heita, et ma kaitsen "raha ükskõik mis hinnaga" ja inimesed on minu jaoks "vähem olulised". Mingeid näiteid kunagi ei vaevuta tooma, küll aga seda emotsionaalset ekskrementi minu suunas loopima. Viimane konkreetsem näide siis selle postituse kommentaaridest ja üks nahaalsemaid siit.

Mind ei huvita raha vaid see, milline ühiskonnakorraldus suudab pakkuda kõige suuremale hulgale inimestest kõige rohkem võimalusi ja see käib vältimatult läbi uue väärtuse loomise mitte aga olemas oleva ümberjagamise. Raha on kõigest selle väärtuse abstraktne kandja ja on pigem saanud kinnisideeks "vasakpoolset" poliitikat ajavatele inimestele, kelle elu ainult raha ümber näib käivat - kellelt kui palju võtta ja kellele anda, reaalne väärtuse loomine ei lähe aga suurt midagi korda.

Ebavõrdsust mõõdavad kõige usinamalt just "vasakpoolsed", kes ei suuda üle saada mõttest, et kellelgi on rohkem raha. Tähtis pole see, mis selle raha eest on võimalik saada vaid hoopis see, et kellelgi on rohkem.

Reaalsed võidud varjutab paljuski näiline abstraktsusest tulenev probleem.

Miks alkoholimüügipiirangud on eelkõige populism

2007-06-29T11:34:00.000+03:00

Isegi Delfi vahendab uudist, et Rootsis - ühe karmima alkoholipoliitikaga maal Euroopas - liigub teedel iga päev umbes 20 000 purjus juhti.

Igasugused jutud sellest, et meie müügiaegade piiramine midagi oluliselt muudaksid on kahjuks kõige labasem populism, mis ei rajane muule kui soovunelmatele. Ei vähenda see alkoholismi ega muuda üldist olukorda märgatavalt paremaks.

Kui samal teemal jätkata, siis Äripäev särab täna kahjuks pigem pealiskaudsusega kui asjalikkusega kui kuulutab, et poekettide plaan üheskoos otsustada, mis ajast alkoholimüügi piirangute tõttu poed sulgevad, on kartell. See, et konkurentsiamet sarnast seisukohta näib kaaluvat on äärmiselt kahetsusväärne ja illustreerib pigem seda, et majandusküsimustes võiks ikkagi nõu küsida seda valdkonda mõistvatelt inimestelt.

Kartelli definitsioon algab ja lõppeb ikkagi hinnatõusust, mis kartelli tegevusega kaasneb.

Antud juhul on tegu varem sulgemisega, mis on pigem suunatud kulude vähendamisele ja olemas olevate töötajate kõige mõistlikumale rakendamisele. Kartelliga ei ole tegu veel sellepärast, et hinnad ei tõuse vaid muutub ainult lahtioleku aeg samas kui Prisma on juba praegu mõista andnud, et ei lähtu teiste plaanidest.

Õnneks mainiti vähemalt seda, et väikepoodidele mõjub suuremate taoline tegutsemine pigem võimalusi loovalt, kuid täiesti ebaadekvaatne on see, et artiklist puudub suuremate poekettide peamine argument - kui suurem tung on enne kella 20.00, siis tekivad ka pikemad järjekorrad, mis klientidele sugugi ei meeldi. See aga tähendab suurema hulga kassade kasutusele võtmist, mis tähendab olemas oleva inimressursi suunamist hilisematest tundidest varasemaks.

Kui kartelli definitsiooni tõesti sedavõrd lõdvaks tahetakse lasta ja poekettidele mingeid ettekirjutusi hakatakse tegema, siis mina tahaks järgmiseks sama kriitilist lähenemist näha ametiühingute korrale kutsumises, sest ametiühingute puhul on de facto tegu kartellidega.

Jooksevkonto puudujäägist - stressivabalt

2007-06-26T17:41:00.000+03:00

Üks Vabalogi truudest lugejatest suunas minu tähelepanu Citibanki hiljutisele hinnangule, mille kohaselt pole jooksevkonto puudujääk Baltimaade jaoks mingi oluline teema, millele tasub erilist tähelepanu pöörata või veel vähem järeldada, et meid ootavad ees mingid suuremad probleemid:

Kiiresti kasvava majanduse puhul näitab jooksevkonto puudujääk suuri investeeringuid, mis on vajalikud majanduslikuks konvergentsiks.

Baltimaad on Citigroupi andmeil investeeringute ja sisemajanduse koguprodukti suhte poolest juhtivad riigid arenevatel turgudel.

Lätis on tarbekaubad mitme viimase aasta jooksul moodustanud viiendiku impordist ja valdava osa impordist annavad seejuures masinad ja kapitalikaubad.

Kuna imporditud seadmete muutumine kasumlikuks võtab aega, püsib kaubavahetus teatud aja jooksul puudujäägis.

Citigroupi hinnangul ei mõjuta jooksvkonto puudujääk Baltimaade ühinemist eurotsooniga.

Jooksevkonto puudujääk on probleemiks, kui seda kaetakse lühiajaliste väliskohustustega, mille äkiline kustutamise vajadus võib survestada riigi valuutat ja äärmuslikul juhul kogu finantssüsteemi.

Baltimaades on jooksevkonto puudujääk finantseeritud pikaajalise kapitaliga välismaiste otseinvesteeringute vormis ja valdavalt laenudega Põhjamaade pankadelt. Citigroupi hinnangul pole oodata protsessi pöördumist lähiajal - Põhjamaade pangad on teinud investeeringuid pikaajalises perspektiivis. Riikide välisvõlg on samas madal.

Kui päris aus olla, siis mind on ära tüüdanud, kuidas mõned räägivad jooksevkonto puudujäägist kui mingist olulisest mõõdikust samas kui jooksevkonto olemusest näib neil endil olevat väga segane pilt ja seda ilma laiemat majandusliku konteksti vaatamata.

Ma ei pretendeeri mingitele põhjalikele makromajanduslikele teadmistele, kuid kui jooksevkonto puudujääki vaadelda laiemas majanduskasvu kontekstis on keeruline mingit põhjendamatut hala tõsiselt võtta. Kui nendelt hädaldajatelt küsida, et milliseid negatiivseid tagajärgi kõrge jooksevkonto puudujääk endaga kaasa toob, siis kui peale kukla kratsimise sealt midagi tuleb, siis algavad need vastused formuleeringuga: "Juhul kui majanduskasv peaks aeglustuma ja välisinvesteerignud oluliselt vähenema, siis...", mille peale mul on alati kiusatus öelda, et kui nii peaks tõesti minema, siis jooksevkonto puudujääk on üks meie väiksematest probleemidest.

Donald Boudraux on Cafe Hayekis juba aastaid üritanud selgitada jooksevkonto puudujäägi marginaalset osatähtsust ja mida see sisuliselt tähendab. Osad tema postitused nagu A Blonde Current-Account Deficit? on kirjutatud vägagi plastiliste näidetega just selleks, et inimesed mõistagi, mida jooksevkonto puudujääk endast kujutab. Ülejäänud tema kirjutistest samal teemal on samuti selgitavad.

Kui jooksevkonto puudujääk investeeringute jaoks atraktiivsetes riikides midagi näitab, siis pigem seda, et jooksevkonto puudujäägi kasv tähendab tugevat majandust (PDF). Nii on näiteks Austraalia, USA ja Uus-Meremaa kõik kogenud suuremat majanduskasvu perioodidel, kus jooksevkonto puudujääk kõige kiiremini kasvanud. Ja on seal siis midagi imestada?

Kui import võimaldab sul soetada seadmeid, mida sul on vaja tootlikuse tõstmiseks või lihtsalt sama kaupa odavamalt sisse osta, siis jääb sul mõlemal juhul rohkem raha kätte - esimesel juhul sa teenid rohkem, teisel juhul säästad rohkem ja keegi ei takista sul näiteks neid sääste investeerimast.

Seda nimetatakse ressursside tõhusamaks kasutamiseks.

Nädala vaimukaim mõte nõmedusega võitlemiseks

2007-06-21T18:16:00.000+03:00

Kui mul on Keila linnas pood, siis ma võin alkoholi müüa ka peale 20:00.

Oma Keilas asuvast poest võin ma ju kaupa ka tellimuse peale koju viia.

Keegi ei saa mul keelata võtta parema kliendisuhte huvides äririski ja asuda kaubaga teele juba enne kui tellimus esitatud (näiteks pitsamüügikohad võiksid kärutäie pitsadega kogu aeg teel olla, niiet kui mina tellimuse esitan on pitsa juba sõidus).

Ma võin ju tellitud kaubad inimesele viia suvalisse kohta, kuhu inimene selle tellib.

Minu arvates täitsa tore mõte. Ainus probleem on tõenäoliselt sularahaga arveldamine, mis sisuliselt teeb müügikohaks kauba üleandmise koha, kuid kindlasti on ka sellele probleemile lahendus olemas.

Arendaks õige mõtet edasi.

Kindlasti on vähegi elektroonilisemat kassasüsteemi kasutavatel poodidel andmebaas jookidest, mis õhtuti on kõige populaarsemad ja sealt võiks teha valiku - mõned veinid, mõned õlled, mõned kangemad joogid - mis saaks varakult teele asunud autole laadida.

Nimekirja võiks aga veebi üles panna ja võib-olla isegi visiitkaardil ära trükkida, et kliendil edaspidi lihtsam oleks ja miks mitte teha ka flaiereid. Loomulikult ei lahenda see tasumise küsimust.

Üks variant tasumiseks on kasutada internetipanga võimalusi, kuid teine ja võib-olla mugavam variant on saata SMS mõnele numbrile. Näiteks 19001 on veini jaoks ja 19002 on õlle jaoks ja sõnumi sisuks saad märkida täpsustuse koos enda aadressi või asukohaga. Tehingu asukohta on sisuliselt võimatu määrata.

Voila.

Eelneva mõttekäigu torpedeerimine on igati oodatud kommentaarides.

Euroopa põhiseadus, USA immigratsioon - kust läheb piir orjuse ja demokraatia vahel

2007-06-19T19:11:00.000+03:00

1. Richard North selgitab, mis toimub hetkel EU põhiseadusliku lepingu ümber ja mis tegelikult järgmise paari päeva jooksul toimub ning mis sealt edasi.

2. Andres kirjutab populismist, Poolast ja tõusikutest - tagataustaks võib vabalt lugeda eelnevalt viidatud Northi kirjutist.

2. USA uus immigratsiooniseadus põrus, kuid selle tulemus on ettepanekud, millest võiks kohalikud poliitikud üht-teist järeldada - Jonathan Rauch ja James Surowiecki.

3. Robert Nozick'i püstitas enda raamatus Anarchy, State, and Utopia küsimuse: which transition from case 1 to case 9 made it no longer the tale of a slave?

Gadi Evron'i lühiintervjuu küberrünnakutest Eestile

2007-06-15T19:24:00.000+03:00

Kuna pole kohalikes blogides viidet näinud, siis viitaks A Fistful Of Euros nimelise blogi postitusele Russian Hide-and-Seek with Routers:

So what exactly happened with the allegedly Russian-orchestrated DDOS attack on Estonian Internet interests? Some people have been talking about the first act of “cyberwar” against a sovereign state, others about a bizarre fuss about nothing. AFOE asked Gadi Evron, a world expert on botnets who runs Israel’s CERT and who took part in the international response effort, exactly what was going on.

Intervjuu pole just kõige põhjalikum, kuid midagi annab ikka juurde.

Juulist algav keeld sunnib napsitanud peolised autorooli!

2007-06-14T15:24:00.000+03:00

Vaikselt on selgumas täiesti otstarbetute keeldude tagajärjed, mis on nagu peatükk mõnest majandusõpikust pealkirja alt "Läbimõtlemata regulatsioonide soovimatud tagajärjed":

Liidu teatel suurendab piirang oluliselt klientide hulka kauplustes tipptunnil ning toob kaasa kassajärjekordade pikenemise. "Suurenenud külastajate hulga teenindamiseks peavad kauplused korraldama ümber teenindajate töö õhtuste vahetuste arvelt, mis omakorda tingib vajaduse sulgeda kauplused õhtul vähemalt paar tundi varem," seisab kaupmeeste kirjas.

Täiesti ebaadekvaatsed, pealiskaudsed ja lapsikud olid aga Savisaare vastuväited. Võtaks need ükshaaval ette:

"Oma avalduses räägivad kaupmehed tegelikult iseendale vastu. Minu tähelepanekute järgi on just õhtuti kella 22 ajal poodides pikad järjekorrad, aga olen veendunud, et enamus neist ostjaist ei lao oma ostukorvi alkoholi," teatas Tallinna linnapea Edgar Savisaar.

Iga inimene, kes õhtuti planeedil Maa poes käib teab, et järjekorrad ei ole tingitud rahvamassidest vaid piiratud arvust kassadest, mis õhtuti töötavad. Savisaar on kas puhta loll või järjekordselt vassib nii - ma kaldun arvama, et pigem vassib.

Savisaare sõnul käib enamus inimesi poes pärast tööd ja seda olenemata alkoholi müügikeelust. "Üheks näiteks olid aprilli lõpupäevad, mil alkoholimüük oli üle Eesti keelatud, aga poed olid sellest hoolimata rahvast täis," lisas ta.

Oli ka nii? Millele need järeldused baseeruvad? Kõhutundele ja pealiskaudsusele nagu enamus Keskerakonna mõttetutest initsiatiividest? Ma olen nõus kihla vedama, et kui me võtame kõnealuste aprillikuu päevade poodide käibed, siis on poodide käibes märgata selget langust. Ja mis tähtsust omab üldse see, kui palju rahvast poes käis? Iga ettevõtja jaoks on tähtis hoopis see, kui palju tema poest ostetakse.

Savisaar soovitas kaupmeestel ja tootjatel hoopis oma pead tööle panna ja sellest keelust pigem kasu lõigata: "miks mitte hakata tootma nt alkoholivaba Vana Tallinna jooki ja seda müüa üle linna ööpäev läbi?"

See lihtsalt peab olema mingi haige nali. Vana Tallinn ilma alkoholita on nagu ketshup ilma tomatiteta. See ei ole sama toode ja Vana Tallinna puhul oleks tegu lihtsalt magusa lürriga, mille ostmisest keegi huvitatud ei ole samas arendus-, tootmis-, ja turustustuskulud oleks arvestatavad samas kui mingit garantiid selle kohta, et keegi seda plöga tahab osta, ei ole. Sama nime all toote müümine oleks aga tarbija petmine ja korraliku brändi solkimine. Kui ikka ärist midagi ei jaga, siis võiks enda mõttepeerud endale hoida!

Mind huvitaks väga, millega selle uue piirangu mõju üldse mõõtma hakatakse, sest üks täiesti reaalne variant on alkoholitarbimise (tegelikult ostmise) suurenemine vahetult enne piiranguid ja piirangute jooksul, sest lihtsam on rohkem koju varuda, kui kuskilt poodi hakata otsima. Mida austatud linnavolinkikud, siis teevad? Lihtsalt ignoreerivad seda informatsiooni või hoopis nõuavad täieliku keelustamist, sest nende endi poolt mõtlematult kehtestatud piirangud on olukorra hullemaks teinud?

Tulles tagasi postituse pealkirja juurde, siis ei tasu unustada, et alkoholi müügipiirangud ei jõustu kõigis valdades vaid ainult osades. Ma pakun, et osalise keelamise tulemusena leidub kindlasti uljaid autojuhte, kes natuke napsitavad ja leivad siis, et oleks vaja varusid täiendama minna. Kuna kohalik külapood on kinni (võimalik, et jäädavalt), siis minnakse käraka järgi lähimasse valda, kus alkoholi ikkagi müüakse.

Oletame, et see kerge joobega juht teeb nüüd avarii, milles hukkub mõne teise sõiduki kaine juht. Ma arvan, et kõik on nõus sellega, et enamus süüst kannaks ikkagi joobes juht, kuid see õnnetus ja kaotatud elu oleks võinud mõlemad olla olemata, kui piduline oleks saanud jalgsi enda täiendava veini või õlle järgi minna.

Lõpetuseks kordaks seda, mida siin juba varem korduvalt kirjutatud: need piirangud on mõttetud, sest inimesed on leidlikud - on alati seda olnud ja tulevad alati seda olema.

Päeva rumalus ehk Villu Vane võiks rohkem mõelda ja vähem rääkida

2007-06-12T11:30:00.000+03:00

«See, et naabritel veelgi viletsamini läheb, meid ei lohuta. Meie teedel hukkuvad ju siiski meie oma Eesti inimesed,» ütles Vane. «Kuigi jah, see, et ohvrite arv on kõigis kolmes riigis korraga nii palju kasvanud, on asjaolude seletamatu kokkusattumine.»

Mul pole sõnu. Tegelikult on, kuid enamus neist ei vääri viisakas seltskonnas, mida Vabalogi lugejaskond kindlasti on, mainimist.

Aga ikkagi, miks tuleb väidetava juhtivspetsialisti suust sellist jura? Ilmselgelt pole liikluseõnnetustes hukkunute kasv kolmes riigis "asjaolude seletamatu kokkusattumine" vaid mingisuguste protsesside tulemus. Selle asemel, et käsi laiutada ja juhuse kaela kõik ajada võiks asja uurida natuke põhjalikumalt ning välja tulla mõnede hüpoteesidega.

Minul näiteks on üks teooria.

Nimelt kaasneb tugeva majanduskasvuga üldine autode soetamine. Kui autosid tuleb majanduskasvuga juurde nagu muda, siis teedega on olukorda märksa keerulisem. Neid tuleb igal aastal juurde näpu otsaga ja sedagi rohkem maanteede kui linnatänavate näol. Kui vaadata statistikaameti andmebaasi (majandus>kinnisvara>teed ja tänavad), siis kõige rohkem on juurde tulnud just erateid, millele pole kahjuks valdavale osale eestlastest mingit asja.

Kui autode arv on Eestis perioodil 2000-2006 kasvanud 20%, siis teed hulk on samal perioodil kasvanud ainult 8% ja sellest 8% moodustavad erateed - üllatus, üllatus - 78% ja metskondade teed ülejäänud 22%.

Vabandage väga, aga mida kuradit siin imestada on, et liiklusõnnetuste ja hukkunute arv suureneb kui sisuliselt samadele teedele peab mahtuma 20% rohkem sõidukeid. Lisaks sellele on enamus nendest sõidukitest koondunud suurematesse linnadesse, kus on keeruline olemas olevaid teid laiendada rääkimata siis veel täiesti uute ehitamisest.

Ma arvan, et pigem on meil põhjust küsida, miks meil rohkem hukkunuid ei ole!

Liiklusõnnetustes hukkunute arv (1994-2005) Eesti, Läti, Leedu ja Soome.
Allikas: Maanteeamet

Graafikult võib näha, et vaatamata teede vähesusele ja autode rohkusele on hukkunute arv Eestis siiski järk järgult vähenenud ja mingiks paanikaks - mida mõned ajakirjanikud näivad vägisi tekitavat - pole absoluutselt mingit põhjust.

Erinevad liiklusohutus kampaaniad on olnud üpris edukad ja koos paremat turvalisust tagava tehnoloogiaga uuemates autodes on õnnestunud liiklusõnnetustes hukkunute arvu isegi vähendada ja viimase aasta jooksul enam-vähem samal tasemel hoida vaatamata sellele, et liiklusesse lisandus üle 75 000 sõiduki ainuüksi eelmisel aastal, mis on enam kui 2 korda rohkem kui keskmisel aastal viimase 10 aasta jooksul. Viimati võis sarnast autode hulga kasvu täheldada 1995. aastal kui liiklusesse lisandus üle 66 000 sõiduki.

Kui nüüd uuesti vaadata hukkunute graafikule, siis võib näha, et hukkunute arv hakkas pärast suuremat autoostu (1995) lõppu uuesti tõusma, kuid mõne aja möödudes stabiliseerus ja hakkas uuesti langema.

Eesti ei ole siin mingi erand vaid suht sarnast tendentsi võib täheldada ka Soomes: majanduskasvu soodsates tingimustest ostetakse sõidukeid, mille järel tõuseb teede liikluskoormus ja õnnetustes hukkunute arv, mis oma korda sunnib laiendama olemas olevaid teid ning ehitama uusi. Kuna teedeehituse on tegu ulatuslike ja kallite infrastruktuuriprojektidega, siis võtab see kõik aega seni proovitakse aga "odavamaid" ajutisi lahendusi, mille mõju on pikemas perspektiivis küsitav.

Siinkohal väike küsimus kõigile alkoholipoliitika karmistamise sõpradele: milline on olnud Soome karmi alkoholipoliitika mõju liikluses hukkunute arvule?

Mida ma kogu selle jutuga tahan öelda?

Esiteks, pole olukord kaugeltki nii jube kui meediakajastusest võiks järeldada ja teiseks, lihtsaid lahendusi liiklusohutuse tõstmiseks pole. Jäänud on ainult keerulisemad lahendused nagu olemas oleva teedevõrgustiku jätkuv kaasajastamine ja ummikumaksud linnades.

Tootlikuse kasvust Eestis ehk mis toimub ehitussektoris

2007-06-10T16:27:00.000+03:00

Kunagi mai alguses lugesin Daniel Drezner'i postitust tootlikkuse kasvu aeglustumisest USA's ja sellest, kuidas kasvu peamiseks aeglustajaks võib-olla ehitussektor. Mõtlesin juba siis, et võiks uurida, milline on olukord Eestis, sest sarnaselt USA'le võib ka meil iga natukese aja tagant kuulda, kuidas meie tootlikus ei kasva koos palkadega. Kahjuks puudus siis nii motivatsioon kui aeg.

Reedel ilmus Dreznerilt uus postitus, mis viitas Financial Times'is ilmunud Krishna Guha artiklile Construction jobs cloud US productivity. Mõned huvitavamad lõigud, millest ehk kasu ka Eesti tootlikkuse mõistatuse lahendamisel:

With activity down, but employment and hours worked little changed, measured productivity in the construction industry has collapsed since last summer.

Strip out this sector, and the rest of the economy’s productivity performance looks significantly less bad.

There are a number of possible explanations.

One is that companies are hoarding labour in expectation of a rapid rebound in the housing market. This looks increasingly implausible as the housing correction drags on.

Another is that there is a time lag in construction and big job losses are just around the corner.
. . .
David Seiders, chief economist at the National Association of Home Builders, says the BLS assumes that contractors’ hours rise and fall with those of residential building workers, whereas builders in practice let their contractors take the pain when business is slack.

If he is right, the decline in productivity in construction – and across the whole economy – may be smaller than the official statistics suggest. “What we are seeing may be under-employment rather than unemployment,” he says.

Eelnevast jutust saab teha Eesti jaoks mõned spekulatiivsed järeldused, kui vaadata kohaliku tööhõivet viimase kümne aasta jooksul.

Allikas: Statistikaameti andmebaas (Hõivatud tegevusala järgi (95,00,06), graafik JS.

Ma ei tea, kui hästi see graafikult välja paistab, kuid kõige suurema hüppe on selgelt teinud ehitus, kus hõivatute arv on suurenenud 5.4-lt% 6.9'le% ja sealt edasi 9.7-le %. Sarnase, kuid poole väiksema kasvu on läbi teinud kinnisvara ja rentimine, kuid üldjuhul on hõivatute määr kõigis sektorites langenud ja nendes, kus on tegu kasvuga jääb see alla 1% punkti kogu perioodi kohta.

Ehitus on üks riukalikult jäik ja aeglaselt muutuv tegevusvaldkond. Lundis õppides käisin kuulamas ka doktorantide seminare ja ühe sellise seminari raames rääkis üks professor ühe enda juhendatava tööst, mis käsitles innovatsiooni just ehitussektoris koos sellega, kui problemaatiline on innovaatiliste meetodite ja lahenduste levitamine ehitussektoris. Tegu on paljuski arhailise valdkonnaga, kus osasid asju tehakse täpselt samamoodi nagu tuhat aastata tagasi - higi ja labidaga.

Tulles tagasi Eestisse, siis ehitussektori tööhõive kasvu taga näen mina kahte potentsiaalselt tootlikust vähendavat põhjust. Mõlema põhjuse võtmesõnadeks on teadmatus tuleviku ees, sest vaatamata üha väiksemale valmisolekule pankade poolt kinnisvaraprojekte finantseerida on selge, et nii elamu kui büroopindade uuendused pole veel kaugeltki ammendunud.

Esiteks, tähendab teadmatus tuleviku ees vajadust arvestada riskidega ja neid varakult maandada. Tootlikkuse tõstmine ehitussektoris tähendab aga eelkõige investeeringuid seadmetesse, millega inimeste tootlikust tõsta. Väiksemad investeeringud on tänaseks juba tehtud, kuid kinnisvarabuumi vaikne aeglustumine on andnud selge signaali sellest, et head ajad ei pruugi jätkuda. Selle teadmise varjus on suuremad ja kapitalimahukamad investeeringud lükatud tuleviku ja ehitus mahtusid üritatakse tõsta pigem läbi täiendava tööjõu palkamise. Milleks osta ekskavaator, millele ei pruugi juba mõne kuu pärast rakendust leida kui sama augu saaks kaevatud mõnekümne mehega, kelle vallandamine on vähemalt teoorias, märksa väiksemate tagajärgedega.

Teiseks, see sama teadmatus tuleviku ees koos ehitusfirmade vajadusega investeerida kuidagi mahtude suurendamisse muutub veel huvitavamaks kui mõelda sellele, et juba mõnda aega ei vaeva meid niivõrd töö kui tööjõudpuudus. Ma kaldun arvama, et odavam on töötajaid palgal hoida täiendavad mõned kuud suht väikese tootlikkusega töödel kui hakata neid vastavalt vajadusele vallandama ja siis mõne aja pärast uuesti palkama - kõrgema palga eest loomulikult.

Arvestades seda, et tööhõive on ehituses viimase 10 aasta jooksul peaaegu kahekordistunud julgen mina väita, et Eesti tootlikuse kasvu on üpris olulisel määral seotud sellega, mis toimub meie kinnisvaraturul.

Kui palju minu spekulatiivsest heietusest on õigustatud otsustab iga lugeja ise, kuid ma olen tänulik kõigile, kes eelnevas jutus mingeid puudusi avastavad või ei pea paljuks mõnele loogikaveale minu tähelepanu suunata kommentaarides.

Mis haiglane komme see on probleem lahendad keelamisega?

2007-06-01T18:15:00.000+03:00

Eestis näib üha rohkem juurduvat osade inimeste seas mingi võltspuritaanlus, millega vähemalt osad poliitikud üritavad enda populisti renomeed rikastada. Viimane geniaalsus on siis täiesti pealisakaudsete õigustustega alkoholimüümise piiramine:

Varasemad alkohoolsete jookide jaemüügi õiguse peatamise teel saavutatud alkohoolsete jookide kättesaadavuse piiramised on Põhja politseiprefektuuri ja kohalike omavalitsuste andmete kohaselt olnud õigustatud ning oluliselt parandanud avalikku korda piirangute ajal.

Kus on need uuringud ja statistika? Kas peab tõesti hakkama täiskasvanud inimesele seletama, et mitme muutuja puhul ei saa automaatselt esile tõsta ühte muutujat ja korrelatsioonist kohe kausaalsust tuletama hakata?

Ja üldse, kes sa selline oled Värner? Kes sind üldse valis ametisse seadma keelde ja piiranguid, milleks sul pole mingit mandaatigi:

Siiani on meil olnud nii, et kodanikud valivad parlamendi, kes teeb riikliku tasandi otsuseid - seaduseid. Osade küsimuste lahendamine on aga jäetud kohaliku omavalitsuse tasandile, sinna valivad kohalikud elanikud oma esindajad, kes siis otsustavad kohalikke asju.

Aga kes kurat on maavanem?! - kohale määratakse valitsuse poolt (valitud kõigi riigi kodanike poolt), aga otsuseid teeb kohalikul tasandil. Seni kuni need otsused on teatud korralduste täideviimise järelvalve (näiteks detailplaneeringud jms.), siis võib veel aru saada, et tegemist on valitsuse poolt määratud järelvalveinstitut- siooniga kohaliku omavalitsuse tegevusele. Aga kui maavanem (hetkel siis Lootsmann) hakkab kohaliku tasandi poliitikat tegema, siis on asi kurjast.

Ma ei mõista, mida nii pealiskaudsete piirangutega saavutatakse peale väikepoodide käibe halvamise õhtusel ajal ja suurte ostukeskuste rõõmustamise päevasel ajal? Kas selliste piirangute eel on uuritud, kui paljud väikepoepidajad ja millises ulatuses sellest kannatavad? Kes katab nende kahjud?

Alkoholipoliitika on riukalik, sest pidevalt on võimalik apelleerida lastele ja noortele ja nende tervisele ja vägivallale, mida kõike loomulikult alkohol põhjustab. Kuivad seadused on ikka alguse saanud mingist väikesest puritaanide seltskonnast, kellel õnnestub enda ideedega kaasa tulema panna mõned poliitikud, kes enda populistipunkte täis soovivad saada.

Mis puutub aga alkoholiaktsiisi tõstmisesse, siis ega selle pidev tõstmine muud ei saavuta kui sarnase olukorra, mis Austraalias - isegi vein on seal sigakallis, mille tõttu on pea igal perekonnal kui just mitte oma väike viinamarjaistandus, siis kindlasti tuttav, kes teeb veini endale ja lähimatele sõpradele. Kas kõrgete hindade tõttu jääb kellelgi vein ostmata? Ei, on olemas alternatiivseid lahendusi.

Ma ei väsi seda kordamast: inimesed on leidlikud ja sellepärast on enamus meelevaldseid piiranguid ootamatute tagajärgedega enamuse jaoks, kuid üpris soodsad väikesele seltskonnale.

Bruce Yandle on isegi selliste regulatsioonide mõju ulatuslikult uurinud ja tulemuseks on Bootleggers and Babtists (viide viib podcastini) nimeline teooria, mis peaks natuke paremini võimaldada mõista dünaamikat, mida taoline reguleerimine soosib.

Ma tahaks ikkagi näha numbreid ja kust nad on saadud mitte apellatsiooni emotsioonidele (aga lapsed?!) või puudulikule poliitikale (riik ehk maksumaksjad maksavad alkoholi tarbimise tagajärjed kinni!), mis tegelikult tuleks ära muuta (PAYGO põhine tervisekindlustus ei ole jätkusuutlik).

TÄIENDATUD: Lisan siia lõppu ka teisi asjalike mõtteid teemal:
- Juku-Kalle Raid ja kommentaarid

Rootslased tahavad kaotada põllumajandustoetused EL'is

2007-05-29T18:27:00.000+03:00

Eelmisel nädalal kirjutasin sellest, et põllumajandustoetused tuleks Euroopas kaotada ja sellele nädalal on rõõm teatada, et rootslased on EL'i Komisjonile just sellise ettepaneku ka teinud:

The idea of completely abolishing farm subsidies, leaving a fully market-oriented farming sector, is controversial.

"We are the first country in the EU to propose this," Erlandsson told journalists at the Swedish parliament on Tuesday.

Sweden wants export subsidies, intervention subsidies and production subsidies to be phased out completely, leaving only subsidies for environmental protection. The proposed system would closely resemble the system in place in Sweden before the country joined the European Union.

Eelnev tsitaat pärineb artiklist, kus Rootsi põllumajandusminister ütleb ka kohe välja kui väike tõenäosus on ettepaneku realiseerumisel, sest mitmed suuremad Euroopa Liidu liikmed nagu Prantsusmaa, Poola ja isegi Kreeka hakkavad tõenäoliselt taolisi initsiatiive torpedeerima.

Kui ajalooliselt vaadata, siis raamatust The Great Deception selgub, et üks peamisi põhjuseid miks Prantsusmaa üldse enda suveräänsust Euroopa Liidule oli valmis loovutama, olid ulatuslikud põllumajandustoetused, mida ainuüksi Prantsusmaa eelarvest finantseerida polnud enam reaalne samas kui "ühiskassa" lõi selleks kõik eeldused.

Kui võtta prantslastelt ära põllumajandustoetused, siis peaks oluliselt vähenema nende huvi ka Euroopa Liidu vastu, mis võib pikemas perspektiivi kosutada tervet institutsioonide rägastiku, mis praegu Euroopa Liidu nime taha on koondunud, kuid oleks naiivne arvata, et prantslased sellel ilma suurem kisa ja kärata lasevad juhtuda.