Ametiühingute väljapressimistaktikast Rootsis

Hetkel on Rootsis käimas huvitav konflikt salatibaari Wild'n Fresh ümber, mille omanik Sofia Applegren ei ole nõus olnud kohaliku hotellide ja restorianide ametiühingu palgapoliitikaga. Tema töötajad pole ametiühingu liikmed ja vähemalt osade allikate kohaselt on neile makstav palk kõrgem sellest, mida ametiühingut pakuvad. Kuid samas on ka teisi allikaid, mis väidavad vastupidist:

"When we talked to her she acknowledged that her workers would have better pay and benefits if they were part of a collective agreement," Daniel Färm, spokesman for the restaurant union, told The Local.

Hotellide ja restoranide ametiühing on kuulutanud Sofia salatibaarile blokaadi, kuhu nüüd üritatakase kaasata teisi ametiühinguid seal hulgas transporditöötajate ametiühingut, mis on läinud väga konkreetset väljapressimise teed:

The Transport Workers' Union on the other hand has agreed to lend its active support to the blockade, calling on recycling company Renova AB not to handle refuse from the Wild'n Fresh Salad Bar. The transport union's strike action is due to come into force on 22 December.

Selline väljapressimine tekitab vastikust, et kui sa ise ei ole ametiühingu liige ega soovi ametiühingusse astuda, siis me üritame su tööandja äri põhja lasta. Mul pole ametiühingute vastu midagi seni kuni ei tegeleta väljapressimisega. Kui hakatakse konkreetselt teistele sitta keerama enda võimupositsiooni tugevdamise nimel, siis on tegu juba sigatsemisega.

Inimestel peab olema võimalus töötada ka kohtades, mis pole kollektiivse palgapoliitikaga kaasa läinud ja neid sundida ametiühingusse vastu nende endi ei tohiks ühelegi õiglust hindavale inimesele olla aksepteeritav.

Wikid praktikas:luureinfo töötlus, kustutamine Wikipeediast, juhtimisalane raamat

Wikidele on vaikselt leitud igasugu huvitavaid rakendusi, mida on peetud meediakajastuse vääriliseks ja tähelepanuta pole jäänud loomulikult jäänud ka Wikipedia, kuigi seda üpris huvitaval viisil. Seega kolm viimasel minu tähelepanu köitnud.

1.
Luureagentuurid on asunud märksa tõsisemalt mõtlema sellele, kuidas Wikidega ennetada näiteks terroristide rünnakuid luues Wikipeedia sarnaseid kinniseid opensource projekte ainult luuretöötajatele. Hiljuti kajastas teemat pikema artikliga New York Times, kus on muu hulgas juttu Galileo projektist, mille eesmärgiks oli koguda uusi ideid nagu wikid ja blogide kasutamine luureinfo kogumiseks ja sorteerimiseks:

In the fall of 2005, they joined forces with C.I.A. wiki experts to build a prototype of something called Intellipedia, a wiki that any intelligence employee with classified clearance could read and contribute to. To kick-start the content, C.I.A. analysts seeded it with hundreds of articles from nonclassified documents like the C.I.A. World Fact Book. In April, they sent out e-mail to other analysts inviting them to contribute, and sat back to see what happened.

By this fall, more than 3,600 members of the intelligence services had contributed a total of 28,000 pages. Chris Rasmussen, a 31-year-old “knowledge management” engineer at the National Geospatial-Intelligence Agency, spends part of every day writing or editing pages. Rasmussen is part of the younger generation in the intelligence establishment that is completely comfortable online; he regularly logs into a sprawling, 50-person chat room with other Intellipedians, and he also blogs about his daily work for all other spies to read. He told me the usefulness of Intellipedia proved itself just a couple of months ago, when a small two-seater plane crashed into a Manhattan building. An analyst created a page within 20 minutes, and over the next two hours it was edited 80 times by employees of nine different spy agencies, as news trickled out. Together, they rapidly concluded the crash was not a terrorist act.

Artikkel käsitleb ka probleeme, mis seotud luureagentuuride omapäraga: salatsemise ja tundliku informatsiooniga, mida paljud töötajad ei soovi üldse avalikustada.

2.
Alles hiljuti võis aga Washington Post'ist lugeda, kuidas Wikipedia toimetajate kollektiiv otsustab, kes väärib eraldi lehekülge Wikipedias ja kes mitte. Need, kes eraldi lehekülge ei vääri kustutatakse, mis on loomulikult ohvrites natuke pahameelt tekitanud ja neid "ohvreid" pole üldse vähe:

Casual readers might assume that Wikipedia's goal is a complete account of all earthly knowledge, but the site maintains a rather elaborate set of criteria for admission. The several thousand unpaid volunteers who write and edit Wikipedia spend a lot of energy ensuring that people, bands, companies, and everything else meet what it calls "notability guidelines."

Let's sum it up this way: Not everyone is Wiki-worthy.

In fact, Wikipedia jettisons more than 100 entries every day, many of them from people who posted autobiographies after registering on the site. (Writing your own entry, as we will see, is "strongly discouraged.") The list of nominated rejects is posted each day on a page titled "articles for deletion," and because all of Wikipedia is transparent and public, anyone can watch the editors' votes roll in, and witness those ultimately deemed non-notable slink away, in real time, after getting cyber-gonged off the stage. Type "wikipedia deletion log" into Google for a peek at the latest.

Üllatavaltki kütkestav lugu Wikipedia arengu ja kujunemise telgitagustest.

3.
Kuidas kirjutada Wikide mõjust ärile ja sellele, kuidas sotsiaalne tarkvara muudab meie arusaama sellest, mida äri endast kujutab ning mida on üldse võimalik saavutada? Aga loomulikult kasutades selleks Wikit. MIT'i Sloan School of Management'ist on tulemas huvitav eksperiment:

Be an author of the first networked book on business. Together we will write the book on how the emergence of community and social networks will change the future rules of business. Collaborate with authors from MIT, Wharton, and thousands of professionals from around the world. See your name in print when the book is published next fall by Pearson Publishing. Meet your co-authors in March, 2007 in Las Vegas at the Community 2.0 event.

Igal juhul oleks huvitav teada, kuidas lõpuks raamatul läheb ja kas see ka lugeda kõlbab. Natuke kahju, et ilma registreerimata pole võimalik enam kui 17. peatükise raamatuga tutvuda, kuid eks uudishimu eest tuleb samuti maksta - näiteks informatsiooniga.

21 kuud ja 15 ajateenistust kritiseerivat postitust Vabalogis

Viimasel ajal on olnud põhjust kirjutada sundteenistusest Eestis päris mitmel korral. Samas satub Vabalog lugema iga natukese aja tagant inimesi, kes sundteenistust pooldavad ja soovivad midagi selle minu arvates aegunud nähtuse kaitseks öelda.

Kahjuks pole enamusel peaaegu midagi uut öelda, mida mõnes varasemas postituse pole ümber lükatud ja sellepärast otsustasin üle pika aja kõik sundteenistust puudutavad postitused ühte kohta kokku koondada, millele oleks edaspidi hea viidata.

Iga kriitiline kommentaar on mulle andnud võimaluse enda argumente lihvida ja nende puudused välja praakida. Sealjuures soovitan lugeda ka kommentaare, kus debatt on sageli päris põhjalikult edasi läinud. Siinkohal võlgnen suured tänud kõigile neile, kes on leidnud aega enda mõtted kirja panna kommentaarides - leidnud selleks aega ja tahtmist.

1. Miks Luttwaki totaalkaitse juttu tasub kriitiliselt suhtuda (detsember 2006)
2. Eesti ajateenistuse teemaline debatt jätkub - Mihkel Mutt (november 2006)
3. Elukutselisest sõjaväest: Hvostov, Reinhardt, Kane (november 2006)
4. Lahates Leo Kunnase pealiskaudset "analüüsi" (oktoober 2006)
5. Leo Kunnas ja väikesed ütlemata jätmised (oktoober 2006)
6. Veel üks põhjus ajateenistusele hingekella lüüa (juuli 2006)
7. Valimiste eel on kohustuslik ajateenistus tõusmas Rootsis päevakorda (juuli 2006)
8. Presidendikandidaadid "palgaarmees" (aprill 2006)
9. Miks ajateenijate miinimumpalgaga tasustamine on vajalik (märts 2006)
10. Jürgen Ligist saab tõenäoliselt Kaitseminister (oktoober 2005)
11. Kuidas Faktum avaliku arvamuse uuringut "masseerib" (august 2005)
12. USA sõjaväe värbamisprobleemid kui turusignaal planeerijatele (juuni 2005)
13. Kas probleemiks on ikkagi tervis? (aprill 2005)
14. Eesti kaitsepoliitika ignoreerib liitusid (märts 2005)
15. Lühidalt kohustusliku ajateenistuse kentsakusest Eestis (veebruar 2005)

Economic Aspects of Estonian Defense Policy in Light of NATO Membership (PDF) - minu 2004. aastal EBS'i majandusteooria õppetoolis kaitstud bakalaureusetöö.

Kõik viited sundteenistust käsitlevatele postitustele kohalikus blogosfääris on kommentaarides - nagu alati - teretulnud.

Miks Luttwaki totaalkaitse juttu tasub kriitiliselt suhtuda

Tänases Postimehes ilmus väike intervjuu Edward Luttwakiga, millest on osad ajateenistuse pooldajad suht hoogsalt kinni hakanud just vastuse tõttu paarile küsimusele, millest kõige rohkem tsiteerimist on leidnud järgmine:

NATO abi ei saabu automaatselt. Oletame, et Eesti-Vene piiril leiab aset vahejuhtum: jäneseid jahtivad Eesti noorukid haavavad kogemata Vene piirivalvurit. Sellele järgneb olukorra eskaleerumine ja vägede koondamine piirile.

Eesti loodab mõistagi NATO riikide toetusele. Prantslased võiksid siia oma vägesid saata, aga ei saa, sest nad soovivad saada lepingut uute rongide ehitamiseks Moskva metroo jaoks.

Itaalia saaks siia oma vägesid saata, kuid Itaalia parlamendis on vasakpoolsed ja katoliiklased põhimõtteliselt patsifistlikel seisukohtadel. USA merejalaväelasi ei taha keegi saata, sest merejalaväelased Narva jõel oleks liiga provokatiivne.

Taanlased tuleksid hea meelega, aga kõik nende sõdurid on missioonidel Afganistanis või Sri Lankas.

Asi on selles, et britid saadaksid kindlasti oma väed appi, isegi kui neil oleks venelastega mingid lepingud pooleli, aga vaid juhul, kui te ise ennast kaitsete.

Kui aga CNN peaks näitama kohvikus cappucino’t joovaid eestlasi, ütleksid Briti parlamendisaadikud: miks peaksime meie aitama eestlasi, kui nemad samal ajal cappucino’t joovad? Unustage ära!

Täiesti naeruväärne näide Luttwakilt (1) jahilubasid ei väljastata päris igale matsile, kes tahab püssi paugutada, (2) need inimesed tuleks vajaduse korral Venemaale üle anda ja ongi probleem lahendatud. Mõne idioodi pärast Venemaaga mingit riidu kiskuda on absurdne.

Mida ta aga üldse "eskaleerumise" all silmas peab jääb selgusetusk, sest tema jutus tähendab see kõike ja mitte midagi. Nii tühisest asjast pole võimalik midagi välja pigistada, eriti kui reageerida nagu eelnevalt mainitud. Rahvusvaheliselt oleks see täiesti naeruväärne, et "haavamise" pärast soovitakse sõda alustada. Lisaks sellele pole Venemaal vaja Eesti territooriumit - see, mis siit võtta on ei kaalu üle riske, mis taolise liigutusega kaasnevad. Luttwak kinnitab seda sama ka Päevalehele antud intervjuus:

Halvim stsenaarium oleks sügav kriis riikidevahelistes suhetes, mis viib Venemaa ja Eesti vahel kaubanduse ja inimeste liikumise takistamiseni. Vene tankid ei tule Tallinna, kuid see pole see, millest ma räägin. Ma räägin enesekindlusest, julgeolekust, tasakaalukast suhtumisest, mida Eesti vajab. Julgeolekusüsteem ei tähenda, et te peaksite seisma piiril, nuga hambus, ja ootama vallutajat. Julgeolek on inimestele oma pikaajaliste otsuste tegemiseks kindluse andmine. Suur osa on siin NATO-l, kuid üksnes sellest ei piisa. Vajate ka võimet ennast kaitsta, vähemalt rünnakut sellele vastuastumise kaudu fikseerida.

Rahvusvahelistel organisatsioonidel ja liitudel nagu NATO ja EL on aga ka väga suur sümboolne tähendus, mida ei tasu alahinnata. Mitte reageerida teise EL'i riigi sõjalisele ründamisele tähendaks de facto Euroopa Liidu lõppu ning kui NATO ei suuda samuti sellele reageerida tähendab see ka NATO lõppu - agressiivse Venemaa puhul ei ole see aga sugugi NATO liikmesriikide huvides. Kui ei keegi muu, siis Ida-Euroopa riigid saavad ja tahavad sellises olukorras olulist rolli mängida - alustades Poola, Ungari ja Tsehhiga, lõpetades Läti ja Leeduga. On naiivne arvata, et kui tõesti nii absurdne stsenaarium peaks teostuma, siis jääks teised Balti riigid täiesti puutumata või Venemaa ambitsioonid sellega piirduks.

Luttwak jätab täiesti ükskõikselt kõrvale Saksamaa ja Hollandi ning CNN näide on lihtsalt minu jaoks arusaamatu jura, veel vähem aga see, et Briti parlamendisaadikud teevad ja kujundavad riigi julgeolekupoliitikat CNN baasil.

Ja kui nii läheb nagu Luttwak kirjutab, siis pole meilt abi enam kuskilt loota. Olen korduvalt ja enda arvates üpris põhjalikult kirjutanud, et kui Venemaa Eestit ründab on siis oleme üksi ja kui selleks hetkeks pole kedagi siin siis ei tule ka.

Jutt, et väikesed üksused tegutsevad kuskil metsades ja siis tullakse appi ei ole veenev juba ainuüksi logistilistel põhjustel ja rajaneb eeldusel, et venelased on puhta lollid. Kui Eestit rünnatakse, siis on mõne päevaga tähtsamad strateegilised punktid üle võetud ja territoorium halvimal juhul kuulutatud veel üheks osaks Venemaast. Kui sellisel juhul britid tulevad, siis tähendab see nende poolt sõja kuulutamist Venemaale - tuumariigile.

Tsiteerides Luttwaki ennast: "Unustage ära!"

Luttwakilt küsiti ka seda, mida arvata sellest et ainult neljandik käib ajateenistusest läbi:

Ka mina läheksin ajateenistusse vastumeelselt, kui ajateenistuse peaksid läbima vaid 25 protsenti noormeestest. Ajateenistus peab olema kohustuslik kõikidele kodanikele, sellisel juhul sooviksid kõik teenida, sest keegi ei soovi olla autsaider.

Ta annab mõista, et kõik meeskodanikud peaksid läbi, kuid Eesti puhul jääb sellest väheks ja pigem tuleks kasutada Iisraeli lähenemist ehk ka naised ajateenistusse. See ei ole aga poliitiliselt vastuvõetav riigis, mida otsene sõjaline konflikt ei ohusta ning mis on NATO's ja EL'is.

Luttwak on tunnustatud julgeoleku spetsialist, kuid tema peamine kompetents ei ole Euroopa vaid USA, Aasia ja Lähis-Ida. Ma ei mõista, miks Luttwak sellist loogikavaba juttu ajab ning kelle huvides see õieti on, sest näiteks võrdlused Soomega on ikkagi üpris kohatud.

Kuna Luttwak on kogenud poliitikute ja meediaga suhtleja, siis võib pidada tõenäoliseks, et ta ütles tegelikult mõlemad seisukohad välja - ühe Päevalehes ja teise Postimehes ning tema totaalkaitse kontseptsiooni mahub ka näiteks elukutseline kaitsevägi, mida toetavad vabatahtlike üksused ja keskkoolide sõjaline algõpe.

Why not!

Teised samal teemal:
Riigikaitsest Postimehes - Blogus
kui tahame kaitset tuleb ennast ise kaitsta - Kristjan in Tallinn Blogi
Kas Luttwaki nõuandeid võetakse kuulda? - Infopartisan

Arvutimängude evolutsioon; rapatroonilise kaamera pildid ja inimese vastupidavusest avakosmoses

Video- ja arvutimängud on viimase kümnekonna aastaga meeletult arenenud, kuid kui ulatuslik on progress olnud kipub enamusele meist häguseks jääma. Küll aga tuleb progress selgelt välja, kui vaadata ühte 2 minutilist mängude evolutsiooni esitavat klippi:

Evolution might be up for dispute in science, but here's a video that shows the actual evolution of a few gaming genres. There's the 2D to 3D progression of killing Nazis, the ways in which the angles of basketball courts have been handled, the Star Wars games that all look kinda lame, the current fighting games that have sweat with more pixels than entire games of the past, and how driving games have progressed from simple algorithms to entire physics wonders.

Jaa, nii mõnigi mäng tuli ka enda lapsepõlvest meelde. Soovitan kõigile, kes on rohkem aega arvuti taga mängides veetnud kui tahaks tunnistada, klipiga tuttuvda.
. . .
Kui tuumarelvade katsetamisel sooviti jäädvustada neid millisekundeid, mis järgnevad seadme aktiveerimisel, selgus, et ükski olemas olev kaamera ei suuda piisavalt kiiresti reageerida, et jäädvustada soovitud hetki. Nii tekkis vajadus erilise kaamera järgi - rapatroonilise kaamera järgi:

Developed by Dr. Harold Edgerton in the 1940s, the Rapatronic photographic technique allowed very early times in a nuclear explosion's fireball growth to be recorded on film. The exposures were often as short as 10 nanoseconds, and each Rapatronic camera would take exactly one photograph.

A bank of four to ten or more such cameras were arranged at tests to record different moments of early fireball growth.

They provide technical information about the device's disassembly. In some of the images shown below, accelerating bomb debris 'splashes' on a relatively slower growing fireball surface, creating irregularities and mottling.

Leheküljelt leiab ka pilte, mis tehtud rapatroonilise kaameraga tuumaplahvatustest. Nagu ka viidatud lehekülje autor, Herb Yeates, kirjutab on pildid lummavad ning mõtlemapanevad, sest tabatud hetk on 10. nanosekundi pikkune...hmmm...mis on kõige väiksem ajaühik, mille jooksul saab midagi veel toimuda enne kui tegu on olematusega?
. . .
Eelnev osa sellest postitusest pärineb viitest, mille leidsin blogist, mis mõeldud sellistest veidratest ja natuke kummalistest küsimustest huvitunutele inimestele. Blogi nimigi on juba palju ütlev: Damn Interesting.

Üks viimaseid postitusi oli ka üks huvitavamaid ning käsitles seda, kui kaua peaks inimene avakosmoses vastu ilma skafandrita. Nii saavad kummutatud näiteks mitmetest filmidest tuttavad müüdid sealhulgas ka see nagu inimene plahvataks vaakumis:

In the absence of atmospheric pressure water will spontaneously convert into vapor, which would cause the moisture in a victim's mouth and eyes to quickly boil away. The same effect would cause water in the muscles and soft tissues of the body to evaporate, prompting some parts of the body to swell to twice their usual size after a few moments. This bloating may result in some superficial bruising due to broken capillaries, but it would not be sufficient to break the skin.

See on vaid väike lõik. Postitus on pikk, kuid huvitav ning annab lõpuks vastuse, mis osutus vähemalt minu jaoks üllatavaks, kuid samas Kubricku 2001: A Space Odyssey vastu austust suurendavaks.