Huvitavaid rakendusi mobiiltelefonidele

Nokia S60 telefoni omanikele võib huvi pakkuda kodukootud (loe: Tallinna Ülikooli Mobile Interaction Concepts and Technologies kursuse raames loodud) huvitav rakendus, kus mõne teise mobiili pealt SMS'i S60'le saates hakkab juhtuma järgnev:

Sending an SMS with the word "photo" (without quotation marks) will tell the phone to take a picture (reolution 640x480) and send it to a PHP script in a predefined server. The PHP script will then store the photo in the server directory so that it could be viewed from any browser. This action can also be activated by just pressing the SELECT key on the surveillance phone.

Sending an SMS with the word "call" (without quotation marks) will tell the phone to dial a phone number that has been specified in the script. This way you can have the surveillance phone call you so that you can listen-in on what is going on at the location of the surveillance phone. This action can also be activate by pressing the nr. 2 key on the surveillance phone.

Siinkohal oleks vist viisakas mainida, et kõnealuse lahenduse "autor" on minu vend.

Scriptid, mida ta kasutas on aga saadaval sellest samas postitusest. Kui temaga viimati sellel teemal rääkisin, siis ta ütles, et teoreetiliselt peaks neid scripte saama kasutada kõigi telefonidega, mis saavad Pythoniga hakkama...vms.

Tõenäosus, et Vabalogi lugejate seas on S60 omanike: tilluke kuni olematu.

Tarbijakaitseameti haiglane tarbija huve kahjustav loogika

Mart kirjutab Tarbijakaitseameti "keniaalsusest" Estonian Airi piletite hinnapoliitikat kujundama hakata, mille tulemusena soovitakse internetist ostetud pilet võrdsustada kassast ostetud piletiga. Sõna Mardile:

Kaupa või teenust müües koosnebki müüja-ettevõtte kulu erinevatest komponentidest, sh näiteks teeninduse hind. Miks inimesed, kes on nõus pileti ise välja trükkima, peavad kinni maksma Vabaduse väljaku kontori ja teenindajate ülalpidamise? Las maksavad seda need, kes sellist teenust vajavad.

Ainuke “kasu”, mida tarbijakaitse siin võib saavutada, on, et kahaneb firmade motivatsioon oma protsesse e-asjakorralduse kaudu optimeerida - niikuinii peab kõigile ühe hinnaga müüma. Miks peaks riik olema efektiivsuse ja innovatsiooni vastu? Ei saa aru.

Samas leiab Larko, et Tarbijakaitseamet käitus õigesti ning toob võrdluseks oma näite:

Kui ma näiteks Prismast 1000 krooni eest toitu ja viina ostan, ei sõltu mu arve lõppsumma sellest, kas tasun sulas või kaardiga, ehkki üks on arvatavasti Prisma jaoks kallim arveldamise viis kui teine. Kui ma hiljuti endale uue arvuti soetasin, otsisin endale sobiva pakkumise eelnevalt veebist üles. Poes juba teadsin, millise masina osta tahtsin, mistõttu polnud mul vaja omavahel lobisevaid klienditeenindajaid oma küsimustega segada. Kui aga oleksin jultunult palunud nendel mulle erinevaid raale tutvustada ja siis ostnud selle, mis juba ette otsustatud, kas ma sel juhul oleksin pidanud konsultatsiooni eest täiendavalt tasuma? Kui jah, siis kui palju poleks liiga palju?

Tegelikult on Tarbijakaitseameti loogika puudulik ning ületab isegi nende volitusi, sest ühtegi tarbija õigust ei rikuta.

Antud juhul on igal inimesel selge valik, mingit informatsiooni tema eest ei varjata. Larko poe näide on aga puudulik ning isegi eksitav. Poes võtab sularahaga maksmine sageli vähem aega kui kaardiga maksmine, samas on inimestel kaardiga makstes aga kalduvus rahaga natuke vabamalt ümber käia. Teenustasu kompenseerib kliendi suurem kulutus. Ajaliselt pole aga vahet, kas sa maksad kaardiga või sulas. Lisaks sellel töötab enamuses poodidest üle viie kassa samas kui lennufirmadel pole sageli rohkem kui ühte kassat müügipunktis põhjust lahti hoida.

Kui sa hakkad aga lennujaamast pileti ostma, siis tähendab see lisaks kliendi soovide täpsustamisele, talle sobiva lennu broneerimisele ja pileti välja trükkimisele täiendavat ooteaega ka kõigile teistele klientidele.

Mul oli Rootsis õppides lennukiga põhjust üpriski tihti lennata ja sealjuures ostsin paar korda pileti ka kassast, kus avanes võimalus kogeda seda, kuidas inimesed heietavad, et kas ja mis kell ja kas soodsamalt äkki ei saaks enne kui maksmiseni jõuti. Kaks inimest enne mind tähenda vähemalt poolt tundi passimist (heal juhul!) selleks, et sulle pilet välja trükitakse.

Pileti väljatrükk on 5 minuti asi. Sul on raha makstud ja sa oled teadlik erinevatest võimalustest ja enda valiku juba teinud. Kõik. Selle asemel, et teenindada ühte klienti 15 minutit ja tehes teised kliendid närviliseks saab sama ajaga teenindada kolm klienti, kes lähevad rahulolevalt minema, sest neid on kiiresti teenindatud.

Mida rohkem on inimesed ise ära teinud, seda vähem aega kulub müüjatel klientide teenindamiseks. Kui praegune hinnavahe kaob ära, siis miks ma peaks netist tellima? Nii või naa passin nagu tola.

Lisatasu võimaldab järjekorrad hoida lühikesena või lausa olematuna nende jaoks, kellel ei pruugi olla teist võimalust ilma, et nad peaks pool päeva sabas passima ja närve kulutama - võib-olla isegi lennukist maha jääma.

Millega kogu see Tarbijakaitseameti pull lõpeb - halvimal juhul sellega, et KÕIK maksavad nüüd 250 krooni rohkem mitte ainult need, kes kannatavad suhtlemisvaeguse all. Aitäh Tarbijakaitseamet tänu teile pean nüüd võib-olla 200 krooni rohkem maksma.

Õnneks on Estonian Air'il kaks võimalust see jama lahendada. Neist esimene on Mardi pakutud variant:

Või siis tehakse kõrvale riiulifirmad, mis müüvad sama kaupa odavamalt. A la Estonian Airi E-teeninduse OÜ, mis müüb juhtumisi odavamalt kui AS Estonian Air (või mis see EA ärinimi ongi). Noh sel juhul vähemalt tõuseb raamatupidajate tööhõive.

Teine, ja minu arvates lihtsam võimalus, on serveerida interneti teel tellimist kui kokkuhoidu internetist tellijale ehk kõik netist tellijad arvatakse kohe mingi Estonian Airi e-klientide klubi liikmeks, kellele laieneb piletite tellimisel 200 kroonine soodustus, sest nad loobusid isiklikust teenindusest. Kõik.

Mida Tarbijakaitseamet saavutas? Mitte kui midagi peale maksumaksjate raha kulutamise kõigepealt enda ametnike palkade maksmisel ja siis innovaatiliselt mõtleva ning tegutseva firma tegevuse keerulisemaks ajamisel. Selle asemel, et soodustada läbipaistvat ja mitmekülgset hinnapoliitikat soovitakse hindade kujunemist hägustada ja potentsiaalselt kõigile klientidele pileti hinda tõsta.

Täiesti mõttetu asutus, mille kohta võiks veel igasuguseid pikantseid väljendeid kasutada, kuid mis sündsuse huvides jäävad siiski minu teada!

PS. Ja kuidas peaks suhtuma nendesse firmadesse, mis ainult interneti teel enda pileteid müüvadki? Ma tahaks näha, kuidas EasyJet'i piletile täiendavad 13-14 Eurot juurde keevitatakse ja mida nad edaspidi Eestisse lendamisest siis arvavad.

Leigelt otsedemokraatiast ja virtuaalsest kaasamisest

Kes on viimased pool aastat kuskil peidus olnud ja sattunud mingi ime läbi esimese asjana Vabalogi lugema, siis laupäeval asutati erakond Eestimaa Rohelised, mille programmi üheks olulisemaks nurgakiviks näib olevat otsedemokraatia, mis peaks laiemalt väljenduma sagedamate referendumite näol.

Õnneks on inimesi, kes ei pea üleliigseks meeldetuletada, et otsedemokraatia ei ole minigi võlukuul, mis tapab halvad poliitikad ja vähendab inimeste rahulolematust üldiste arengusuundade vastu:

Pikaajalist, strateegilist ja efektiivset poliitikat on võimatu sel moel ajada, et valijaskond iga viimse kui üksiku sammuga rahul oleks. Võiks ju mõelda, et võim hakkab rahvale nii hästi seletama oma sammuda tagamõtteid, et rahvas tuleb paati… Aga praktikas tähendaks rohked referendumid arvatavasti võidujooksu “poliitiliselt populaarsete” eelnõude suunas. Ja kuna poliitika seisneb kompromissides, tekiks iga vähegi sisulise otsuse juures ühiskonda veelgi enam lõhestav patiseis.

Esindusdemokraatia tähendab seda, et me anname teatavatele isikutele mandaadi uskudes, et nad oma võimuperioodil teostavad optimaalselt neid huve, mida nad lubasid esindada. Ideaalis näevad need isikud strateegilist plaani, kuidas läbi kompromisside ja võitude seda agendat võimalikult efektiivselt teostada. Ja üksiku otsuse puhul valija käest küsimine… oleks nagu kui keegi hakkaks Liivalaia tänaval kõrvalistmelt su autorooli rebima põhjendusega, et “lubasid ju Pärnusse sõita!”. Jah, sõidame küll Pärnusse, aga pöörde võiksime ikka ristmikul ja rohelise fooritule alt sooritada.

Otsedemokraatia suurim probleem nii nagu seda rohelised näivad praegu serveerivat on suutmatus arvestada erinevate poliitikate pikaajaliste tagajärgedega nagu ka vahetute ootamatute tagajärgedega. Mida tehnilisem või keerulisem küsimus, seda problemaatilisem on otsedemokraatia. Mulle on siiani täiesti arusaamatu, millised mõjud oleks taolisel referendumil - kas tegu oleks ühekordse ja vahetu sekkumisega (a la Sakalat ei lammuta) või tõesti seadustega, millel oleksid laiapõhjalised ja kaugele ulatuvad tagajärjed (a la rohkem kui 20 aastat vanu hooneid lammutada ei tohi).

Rohelistelt ootaks konkreetsemat visiooni sellest, kuidas see Eestis võiks toimuda kui viited Shveitsi süsteemile, sest praegu näivad erinevad inimesed otsedemokraatiast kohati vägagi erinevalt arusaavat.

Ma ei hakka pikemalt sellel teemal kirjutama, sest natuke rohkem kui aasta tagasi sai kirjutatud päris mitu pikemat ja kriitilist postitust pidev-valimistest, millest kõige põhjalikumale - Pidev-valimistest ja Tehingukuludest koos tagasihoidlikuma alternatiiviga - on vist õige aeg jälle viidata. Sisuliselt oli pidev-valimiste näol tegu otsedemokraatia vormiga - otsedemokraatia ruudus!

Kelle jaoks minu jutt pole piisavalt veenev ja põhjalik, siis soovitan tutvuda Bryan Caplani üpriski pika kirjutisega Myth of the Rational Voter, kus toodud hulgaliselt näiteid ja statistikat mis minu kirjutisest puudub.

Paljuski samasse kasti otsedemokraatiaga on mul kiusatus jätkuvalt paigutada mitmed eGA üritused, millest viimane - Virtuaalne debatt, reaalne kaasamine - toimus alles möödunud nädalal. Samas ei saa ma ürituse kava (DOC) vaadates üle muljest nagu tegu oleks vägagi ühekülgse seminariga, kus fännid saavad kokku ja räägivad üksteisele, kui äge see kõik on.

Kus on skeptikud ja kriitikud, kes sellesse ilusasse pilti auke sisse toksiks, potentsiaalseid probleeme ja puudusi esile tõstaks, et sealt edasi minna? Või polegi see asja eesmärk?

Tõenäoliselt on mõtet ära oodata ja kuulata ettekanded enne kui ma ennast mõnda tobedasse nurka kirjutan.

TÄIENDATUD: "osalusest" sai tänu tähelepanelikule kommenteerjale "otse". Sisu see siiski ei muuda...vähemalt minu arvates. Samas tekib küsimus, kas ma olen ainus, kellel need kaks vahel segamine lähevad?

Mis toimub Venetsuelas ja miks sellest rohkem ei räägita?

Allikas: Gateway Pundit

Vaatan BBC uudiste lehekülge - vaikus. CNN - vaikus. Eesti meedia...pole vist mõtet vaadatagi. Õnneks on alternatiive.

Tegu on Chavezi vastaste meeleavaldusega. Eelnevalt toodud pilt on Gateway Pundit'ist pärit, kuid märksa suurema ja ülevaatlikuma (ja muljetavaldavama) pildiga on võimalik tutvuda siin ja videot üritusest on tänu YouTube'ile võimalik näha siin. Mõned täiendavad pildid koos selgitusega kohapealt.

Ma tahaks tõesti näha inimest, kellele need pildid ei avalda muljet või kelle arvates nad ei ületa uudiskünnist ja küsida miks ta nii arvab?

Immigratsiooni vajalikusest Eestis

Olen juba pikemat aeg otsinud head võimalust kirjutada immigratsioonist ja selle vajalikusest Eestis. Sealjuures ei pea ma silmas ainult kõrgharidusega spetsialiste vaid kõiki inimesi, kes on valmis tööd tegema.

Kuna töötan ettevõtlusinkubaatoris ja puutun seal igapäevaselt kokku väikefirmade probleemidega, siis kirjutasin ühe pikem loo immigratsioonist inkubaatori blogisse:

Eesti vajab juba mõnda aega mitte ainult kõrgharidusega spetsialiste vaid kõiki inimesi, kelle on olemas oskused ja motivatsioon - ehitajaid, viimistlejaid, autojuhte, müüjaid, teenindajaid, koristajaid jne. Küsimus on pigem selles, keda ja kuidas vastu võetakse. Hirm Venemaa kodanike sissevoolu ees on mõnes mõttes arusaadav, kuid mitte õigustatav väidetega nagu võtaks külalistöötajad eestlastelt ära töökohad, sest nad on valmis madalama palga eest töötama. On valdkondi, kus eesti keele oskus on vajalik kliendi teenindamiseks, kuid on mitmeid valdkondi, kus see ei ole vajalik.

Eestlased, kes on praegu hõivatud näiteks ehituse või koristusega, saaks liikuda suurema lisandväärtusega töökohtadele, kus nende keeleoskus oleks maksimaalselt ära kasutatud. Paljudest inimestest võiksid saada aga ettevõtjad, kes suudavad kliente leida ja tööde teostamist organiseerida selle asemel, et sellega ise tegeleda. Turule siseneksid uued firmad, mis suudaksid pakkuda madalamaid hindu ja mis sunniks pseudo-monopoolset seisundit nautivaid firmasid rohkem tähelepanu pöörama enda konkurentsieelistele nagu kvaliteet.

Inimesed on kõige väärtuslikum ressurss ja nende eemal hoidmine aegunud immigratsiooni poliitikaga on lühinägelik ja pikemas perspektiivis ohtlik meie kõigi heaolule.

Auhindadest - Netflix redux

Vaatamata lubadustele minu magistritöö (PDF) hindamisele mitte kulutada rohkem kui 6 nädalat ootan ma jätkuvalt Lundist vastust. Tõenäoliselt peab nendega järgmisel nädalal uuesti ühendust võtma ja meelde tuletama, et mind huvitab ka targemate hinnang tehtud tööle.

Tegelikult ajas mõtted magistritööle tagasi Netflixi auhind, millest vähem kui kuu tagasi kirjutasin. Peamiseks tingimuseks auhinna väljamaksmisel oli 10% parem tulemus kui olemas oleval algorütmil. Netflix on üles pannud ka liidritabeli, kust selgub, et osalejaid on:

16016 contestants on 12939 teams from 121 different countries. We have received 2422 valid submissions from 865 different teams; 76 submissions in the last 24 hours.

Sealjuures edetabelit juhib WXYZ Consulting, kelle parim tulemus on 5,77% parem Netflixi enda süsteemist ja enda kodulehel on kirjutavad nad, et neil on veel hulgaliselt ideid, kuidas enda tulemust parandada.

Muide, kui esindatud on 121 erinevat riiki umbes 194-st olemas olevast ja jättes sealt välja enamuse Aafrikast ja veel mitmed arenguriigid ning miniriigid (Tuvalu, Monaco, Vatikan) on tõenäosus, et sellest võtab osa ka mõni Eesti meeskond päris suur. Kui kellelgi on konkreetset informatsiooni eestlaste osalemise kohta, siis olen sellest huvitatud. Ja tõenäoliselt ei ole ma ainus.

Samas ei ole Netflixi auhind jäänud kriitikata. Mina ise vahendan tegelikult Frekonomics'i blogis loetut, mille kommentaaridest võib leida päris huvitavaid tähelepanekuid nagu näiteks:

They really should change the prediction sample data at periodic intervals or have more of them. At some point people are just data mining on the prediction set, albeit very slowly since they need to wait for Netflix to give them back the score.

või märksa põhjalikum ja argumenteeritum:

The contestants are essentially trying to perform cluster analysis in a high-dimensional space with extremely sparse data and no geometric structure. The currently person in 1st place is an assistant professor named Yi Zhang (founder of WXYZConsulting.com) whose whole life’s research work is centered around the problem of “Collaborative Filtering” (which is precisely the problem that Netflix is attempting to solve with this $1 million prize). Yi Zhang, with a PhD thesis in predicting movie ratings for websites and access to the massive research supercomputers at her university, is only able to attain a 5.77% improvement over Netflix. 5.77% is a far cry from the 10% needed to win the $1 million.

It is highly unlikely that anyone will ever reach the 10%, because there is a hard physical limit to the amount of structure in the dataset. This means that it is unlikely that Netflix will ever pay out $1 million to anyone (and I’m sure they knew that from day one). What is far more likely is that someone like Yi Zhang will recieve $50,000 in exchange for writing a performance optimized algorithm that will improve Netflix’s system by somewhere between 6 and 8%.

Samas võis suht sarnast juttu (a la ei ole tehniliselt võimalik) lugeda ka WinXP tööle saamise kohta Mac'idel, kuid ei läinud mööda rohkem kui poolteist kuud, kui lahendus oli olemas. Tõsi, tegu oli märksa konkreetsema ülesandega ja tegu ei olnud inimeste eelistuste ennustamisega, kuid Netflixi auhind on ka ligi sada (!) korda suurem ning lisaks jagatakse veel 50 000 dollarilisi progressi auhindu iga aasta lõpus.

Ma olen siiski optimistlik, et auhind võidetakse, kuid alust kahtlusteks annab samuti Freakonomics'i blogi kommentaaridest leitud viide graafikule, mis kujutab progressi novembri alguse seisuga:

Allikas: http://www.dicarlolaw.com/hist_20061105.png

Mida sellest kõigest järeldada? Auhinnad, mille olemas olust on teadlikud paljud ning mis vajavad mingeid konkreetseid oskuseid või teadmisi võivad asendada väga edukalt arendusmeeskonda või R&D laborit. Sellel on loomulikult ka omad negatiivsed tagajärjed, kuid see on eraldi pikem jutt.

Ma ei usugi, et Netflix oleks leidnud praeguse esikoha omanikud ja saanud neile tööd pakkuda ilma olulisi väljaminekuid tegemata enne kui üldse midagi oleks tegema hakatud - alustades värbamiskuludega ja lõpetades uutele töötajatele neile sobiliku riistvara soetamisega. Iga üks võib ise välja arvutada, palju see maksma oleks läinud.

Praegu on aga kulutused tehtud ainult auhinna välja kuulutamisele - nende veebilehel, kust see on läbi blogide, uudistegruppide ja foorumite levinud nendeni, kellel on motivatsiooni ja aega Netflixi püstitatud ülesandega tegeleda. Sisuliselt on miljoni dollari võitmise võimalus kaasanud kümmekond tuhat inimest üle terve maailma Netflixi arendusmeeskonda. Tasuta.

Oskuslikult koostatud auhind, mida on osavalt publitseeritud õigustab ennast peaaegu alati. Keda huvitab auhindade teoreetilisem käsitlus, siis ma ei viidanud postituse alguses enda magistritööle päris ilma asjata. Kui ei midagi muud, siis leiate sealt vähemalt viiteid auhindade majandusteoreetilisele käsitlusele.

Alkoholi müügist öösel kuni narkootiliste ainete legaliseerimiseni - põhjendatult

Mul puudub igasugune soov enamust Delfi kommentaare lugeda või selgitada täiesti pealiskaudselt ja mõtlematult kommenteerivatele inimestele, miks nad peaksid natuke mõtlema, enne kui midagi kirja panevad, selle asemel, et teistele öelda, kuidas nad elama peaksid.

Samas võib Eestis siiski kohata veel inimesi, kes tuletavad meelde, et see, mida ja milla inimene enda kodus teeb, on tema enda asi. Asjalikule Delfi lugejakirjale tuli loomulikult ka täiesti labaseid kommentaare inimestelt, kes ei suuda mõista, et valiku võimalus ei tähenda veel kohustust see valik teha. Iga inimene teab ise kõige paremini, mis talle sobib ja arvata, et temast teab paremini riik või mingi emotsionaalsest oportunismist pakatav "intellektuaal", on lapsik.

Õnneks on Pronto võtnud kätte ja natuke selgitanud, kui demagoogia ja mõttetuste rohked on osad inimeste kirjutised. Mõned paremad palad:

Vabadus saab ainult eksisteerida koos vastutusega ja senikaua kuni kõikide asjade kohta on olemas käsud ja keelud ei eelda keegi sult tervet mõistust. Kuigi antud juhul oli valitud jutuks küll alkohol on tegu siiski rohkem üldisema probleemiga -- kaugenemine liberaalsest maailmamudelist tagasi peaaegu nõukogudeaegsesse sotsiaaldemokraatiasse.
. . .
Pärast öise alkoholimüügi keelustamist suleti Tallinnas terve müriaad poode, nimesed kaotasid oma töö ja firmad lõpetasid tegevuse. Need vaesed müüjad lasti aga lihtsalt lahti. Minu nurgapealne pood, mis oli varem lahti kella 12-ni, on nüüd avatud kella 10-ni (seda peamiselt sellepärast, et kõrval on peamised alkoholi kauplev asutus ja enamus ostab oma napsu õhtul niikuinii sealt). Põhimõtteliselt anti kohalikule väikepoodnikule ja eraettevõtjale rautatud saapaga hoobi tuharasse. Eelkõige soosib see seadus antud hetkel ikkagi surpermarketeid, mille omanikud on kusagil sootuks teises riigis ja mille tulu lõpuks paratamatult riigist välja veetakse.

Soovitan. Omalt poolt lisaks veel nii palju, et vaatamata öisele alkoholimüügi keelule pole alkoholi tarbimine vähenenud. Selle asemel, et juua öösel odavat viina panevad osad kodanikud hoopis süütevedeliku, mis saadaval bensiinijaamadest 24/7. Kas need surmad oleks aset leidnud, kui alkohol oleks olnud saadaval ja mõistliku hinnaga? Kas keegi on mõelnud öösel alkoholi müügi keelamise piirangute negatiivsetele tagajärgedele? Vaevalt.

Samas astuks mina veel ühe sammu ja toetaks ka narkootiliste ainete legaliseerimist paljuski sarnastel põhjustel, mis Dan Drezner, kes spekuleerib enda blogis ka selle üle, millisest Friedmani soovitustest poliitikutele võiks kõige rohkem kasu tulla, tuues välja just legaliseerimise:

If the United States were to legalize (and tax) illegal narcotics in the same manner that legal narcotics, like alcohol and tobacco, are treated, consider the effects on:

U.S. foreign policy: Because of current policies regarding narcotics, the United States is stymied in promoting the rule of law in Afghanistan and several Latin American countries because farmers in those countries keep harvesting products that American cunsumers demand. Because this activity is crminalized, the bulk of the revenues from this activity enriches criminal sndicates and terrorist networks. All for a supply-side policy that does nothing but act as a price support for producers.

Crime: What percentage of the criminal justice and penal systems are devoted to drug-related offenses (click here for some answers)? Even if the sums of money that were spent on drug enforcement activities were instead devoted to treatment, I have to think it would be money better spent.

There are other benefits as well -- such as eliminating the racial bias that exists within drug sentencing guidelines at the federal level.

There are two potential downsides to this move. First, actual drug use would likely increase -- but this can be dealt with via larger treatment budgets. Second, once this genie is out of the bottle, I suspect there's no going back.

Eestile piisaks ainuüksi sellest, kui meie alarahastatud ja alamehitatud politsei saaks tegeleda tõsiste kuritegudega. Lisaks oleks aga ainuüksi maksutulu arvestatav, samas kui müügil olevate narkootikumide kvaliteet oleks tagatud ja halva kvaliteedi tõttu kannatanutel oleks õigus õiguskaitsele, mida neil praegu ilmselgelt pole. Hinnad langeks ja narkokaubanduse ümber tiirlevalt organiseeritud kuritegevuselt võetakse ära võimalus suurtele tuludele, mis tulenevad illegaalsest ärist ja mis sageli tingivad ka vägivalda. Maksutuludest oleks võimalik aga laiendada võõrutusprogramme ja suurendada ennetus ja teavitustööle kulutatavaid summasid.

Drezner viitab paarile intervjuule Freidmaniga, mida soovitan samuti kõigil lugeda.

Milton Friedman (1912-2006) - täiendatud, veel kord ja veel kord

Kahju. Väga kahju. Kurvaks teeb.

Hayek suri mõned aastad enne kui tema ideed mulle tuttavaks said ja ma olen mõelnud, et mida ma oleks arvanud inimese surmast, kelle ideed, kelle kirjutised, on paljuski ka minu enda maailmavaadet mõjutanud. Nüüd ma vist tean.

Milton Friedman ei olnud ainult teooriad ja poliitka vaid idee, et avatud diskussioon ja vabadus tegutseda innustab inimesi paremini kui miski muu maailmas. Valmisolek enda mõtted lõpuni mõelda ja mitte häbeneda seda, kuhu välja jõutakse.

Kes veel ei teadnud, siis järgmised kaks põlvkonda Friedmaneid blogib ehk siis David ja tema poeg Patri.

Mõned silma jäänud teised ja targemad Friedmanist:
Tyler Cowen, Alex Tabarrok, Virginia Postrel, Steve Titch, Johan Norberg enda kogemusest ja Rootsi meediakajastusest, Megan McArdle, Steven D. Levitt:

The first time I ever heard of Friedman was in junior high. I wan’t the type to watch PBS at that age, so I knew nothing of Free to Choose. One of my teachers (and still a good friend) named George Leiter had just returned from a cruise. George prided himself on being quite a good ping pong player. So he was quite surprised when a senior citizen barely tall enough to see over the table had repeatedly destroyed him in ping pong. Only after they were done playing did George figure out it was Milton Friedman on the other side of the table. That was my first introduction to Friedman.

ja Brad DeLong:

Gen. William Westmoreland, testifying before President Nixon's Commission on an All-Volunteer [Military] Force, denounced the idea of phasing out the draft and putting only volunteers in uniform, saying that he did not want to command "an army of mercenaries." Friedman, a member of the 15-person commission, interrupted him. "General," Friedman asked, "would you rather command an army of slaves?" Westmoreland got angry: "I don't like to hear our patriotic draftees referred to as slaves." And Friedman got rolling: "I don't like to hear our patriotic volunteers referred to as mercenaries." And he did not stop: " If they are mercenaries, then I, sir, am a mercenary professor, and you, sir, are a mercenary general. We are served by mercenary physicians, we use a mercenary lawyer, and we get our meat from a mercenary butcher." As George Shultz liked to say: "Everybody loves to argue with Milton, particularly when he isn't there."

Arnold Kling, Greg Mankiw, Art Diamond, Austan Goolsbee (New York Times):

One of Mr. Friedman’s major impacts on economics was in establishing a basic worldview. Economics is not a game or an academic exercise, in that view. Economics is a powerful tool to understand how the world works. He used straightforward theory. He gathered data from anywhere he could get it. He wanted to see how well economics fitted the world. That view now holds sway throughout much of the profession.

Mr. Friedman loved to argue. They say he was the greatest debater in all of economics. As improbable as it sounds, given Mr. Friedman’s small frame and thick glasses, few who saw him would deny that he had an astounding amount of charisma. It probably explains why he was so successful on television. While being an academic powerhouse, he really could explain things clearly.

ja Samuel Brittan (Financial Times):

I was not impressed in my own student years by the claims to a belief in personal freedom of the pro-market British economists whom I first encountered. It was not until I came across Friedman, and learned that he had spent more time in lobbying against the US “draft” than on any other policy issue, that I began to take seriously the wider philosophic protestations of the pro-market economists.

Friedman's iconoclasm endured. He regarded the anti-drugs laws as virtually a government subsidy for organised crime.

Kui Mart Laar tahab ennast jätkuvalt pidada Milton Friedmani õpilaseks, siis oleks tal viimane aeg tõsiselt kaaluda sundteenistusest loobumist.

Richard Posner:

I imagine that without the element of faith that I have been stressing, Friedman might have lacked the moral courage to propound his libertarian views in the chilly intellectual and political climate in which he first advanced them. So it should probably be reckoned on balance a good thing, though not to my personal taste. His advocacy of school vouchers, the volunteer army (in the era in which he advocated it--which we are still in), and the negative income tax demonstrates the fruitfulness of his master micreconomic insight that, in general, people know better than government how to manage their lives.

ja lõpetuseks Gary Becker:

After my first class with him a half-century ago, I recognized that I was fortunate to have an extraordinary economist as a teacher. During that class he asked a question, and I shot up my hand and was called on to provide an answer. I still remember what he said, "That is no answer, for you are only restating the question in other words." I sat down humiliated, but I knew he was right. I decided on my way home after a very stimulating class that despite all the economics I had studied at Princeton, and the two economics articles I was in the process of publishing, I had to relearn economics from the ground up. I sat at Friedman's feet for the next six years-- three as an Assistant Professor at Chicago-- learning economics from a fresh perspective. It was the most exciting intellectual period of my life.

Globaalne kliimasoojenemine vs. Maa kokkupõrge asteroidiga

Eelmise nädala lõpus kirjutasin postituse Stern'i Raporti avalik lahkamine ja globaalsest kliimasoojenemisest kommentaarides, et kas äkki ei peaks me globaalse kliimasoojenemise asemel tähelepanu pöörama märksa hävitavamate tagajärgedega potentsiaalsetele katastroofidele. New York Times vahendab huvitavat uudist:

A large asteroid or comet, the kind that could kill a quarter of the world’s population, smashed into the Indian Ocean 4,800 years ago, producing a tsunami at least 600 feet high, about 13 times as big as the one that inundated Indonesia nearly two years ago. The wave carried the huge deposits of sediment to land.

Most astronomers doubt that any large comets or asteroids have crashed into the Earth in the last 10,000 years. But the self-described “band of misfits” that make up the two-year-old Holocene Impact Working Group say that astronomers simply have not known how or where to look for evidence of such impacts along the world’s shorelines and in the deep ocean.

Scientists in the working group say the evidence for such impacts during the last 10,000 years, known as the Holocene epoch, is strong enough to overturn current estimates of how often the Earth suffers a violent impact on the order of a 10-megaton explosion. Instead of once in 500,000 to one million years, as astronomers now calculate, catastrophic impacts could happen every few thousand years.

Eriti huvitavaks peaks sellised avastused tegema ka globaalse soojenemisega seotud mudelite usaldusväärsuse, sest siiani pole vist keegi arvestanud selliste juhtumitega kliimamudelite koostamisel.

Seega üks natuke provotseeriv, kuid minu arvates õigustatud, küsimus: kui ressursid on piiratud ja valida tuleb üks kahest, kas võidelda globaalse kliima soojenemisega, mis võib kuid ei pruugi tappa tuhandeid inimesi järgmise 100 aasta jooksul või hoopis kosmoseprahiga, mis võib mõne tunniga tappa sadu miljoneid inimesi ja mõjuda märksa laastavamalt maailma majandusele, siis kummaga tegeleda?

Eesti ajateenistuse teemaline debatt jätkub - Mihkel Mutt

Tänases Päevalehes võtab ajateenistuse teemal sõna Mihkel Mutt, kellest ma saan mingil määra aru kuid siiski mõned probleemsemad tsitaadid:

Palgaarmee või ajateenistus?

See sõltub üksnes meie julgeolekuvajadustest. Kui keegi tõestab, et palgaarmee vastab neile paremini, siis ei tohi lugeda midagi ka see, et selle ülalpidamine tuleks väidetavalt kolm korda kallim.

Aga kui paremini vastab ajateenistus, ei saa samuti lähtuda kõrvalistest teguritest, nagu näiteks noorte inimeste isikuvabaduse piiramisest. See kõlab etatistlikult, aga väikeriigi puhul on see paratamatus.

Hüva, kui jätkub palgaarmee kasutamine elukutselise kaitseväe asemel, siis on aeg üle minna ajateenistuse kasutamisest sundteenistusele. Minu nagu iga teise vabadust armastava inimese jaoks on täiesti vastuvõetamatu süütute inimeste isikuvabaduste kutsumine "kõrvalisteks teguriteks" rahu ajal - sisuliselt annab see ülemaailmses võitluses terrorismiga võimaluse kõikide isikuvabadusi piirata. Äärmiselt kahetsusväärne suhtumine. Veel:

Võib-olla on üks protsent konflikti tõenäosust piisav, et kulutada pidevalt kaks (või enam) protsenti riigieelarvest? Ilmselt on olulisemgi suur ebakindlus. Me kõik kobame pimeduses. Keegi ei tea, mis laadi konfliktid ootavad meid tulevikus. Näiteks siis, kui puhas vesi on tähtsam kui praegu nafta. Või kui üleilmne migratsioon on jõudnud uude faasi. Ainult üks on kõikidele selge: tuleb valmis olla, parem karta kui kahetseda.

Alustaks sellest, et kui keegi tuleb ebakindluse ja määramatusega mingis valdkonnas toime, siis on selleks professionaal - inimene, kes on aastaid selles valdkonnas tegutsenud, on ise uutest arengutest ja nende jälgimisest huvitatud ning kes on motiveeritud tulevastele probleemidele mõtlema täna indiviidi tasandil (a la Leo Kunnas). Selliseks inimeseks ei ole ükski vastu tahtmist sundteenistuse sattunud inimene.

Ja kuidas peaks tõlgendama ohuna väidet "kui üleilmne migratsioon on jõudnud uude faasi"? Minu loen siit välja varjatud ksenofoobia, mille eesmärk on Eestisse paremat elu otsima tulevad inimesed jõuga väljaspool hoida. Kas selleks ongi vaja sundteenitust, et saaks Eestis hoida tõelistele eestlastele - et ikka rass puhtana püsiks? Eesti ei asu piirkonnas, kus järgmise 100 aasta või veel vähem 50 jooksul vee pärast peaks sõda pidama.

Ma ei saa Mihkel Muti hirmudest aru nagu ei saa ma ka tema suurest valmistumisest erinevateks ohtudeks aru. Kui tema hirme jälgida, siis nende loogiline lõpp on hoopis totalitaarne riik, kus kõigi isikuvabadused on piiratud, sest ohud varitsevad meid kõikjal. Põhja-Korea on vist sellest kõige ehtsam näide.

Midagi objektiivset Muti ohuhinnangus ei ole ja ainuüksi tema või ühegi teise inimese "arvamus" ei tohi kunagi olla aluseks teiste inimeste isikuvabadust nimetamisel "kõrvalisteks teguriteks".

Meie julgeoleku tagab pikemas perspektiivis mitte sõjaline valmisolek vaid vaba turumajanduse levimine Venemaale ja ühtlasi üle terve maailma koos marurahvusluse hääbumisega. Mida rohkem on inimestel võimalusi rikastuda ja teenida enda kodumaal, seda vähem peame muretsema nende pilkude pöördumisest Eesti poole. Tihedam majandusalane koostöö tähendab stabiilsemaid suhteid ja vähem sõjalisele jõule orienteeritust.

Ajateenistus rahuajal on minevik ning selle külge klammerdumine võib meile veel kalliks maksma minna. Jään jätkuvalt ootama paremaid ja sisulisemaid argumente kui hirm teadmatuse ja tuleviku ees.
. . .
Trivimi Velliste ei saanud loomulikult enda autoriteeti jäta kehtestamata Postimehes ilmunud suht sisutühjas arvamusloos.

Sakala Keskusest ja "avalikust huvist"

Sakala Keskuse ümber käib jätkuvalt aktiivne sõnasõda meedias. Kohtusse on Sakala Keskus juba jõudnud, sealt tagasi saadetud ja maavanema poole suunatud, kes nüüd on asunud dokumentidega tutvuma ja üllataval kombel projekteerimisbüroo eestvedamisel. Igati vaimukas samm ETP Grupi poolt, kuid kas neid ajendasid seda tegema samad motiivid, mis näiteks Arhitektide Liitu?

Palmaru soovis Sakala lammutamist peatada, sest see "väga paljudele ei meeldi" ja suht sarnaseid argumente Sakala lammutamise vastu on tulnud teistelt rohkem ja vähem tuntud nägudelt. Paljude jaoks taandub Sakala Keskus "avalikuks huviks". Mis asi see "avalikkuse huvi" siis ikkagi on ja milles väljendub? Ajakirjanduses ilmunud artiklites või hoopis kogutud allkirjades?

Ma arvan, et 7000 Uus Sakala vastast allkirja (huvitav, kui paljud nendest on reaalsed inimesed ja kui paljud tallinlased?) tuleb veel lähima paari päeva jooksul ära. Kui nüüd võtta Tallinna elanike arvuks 400 000 inimest, siis selgub, et Uus Sakala vastu on allkirja andnud vähem kui 2% Tallinlastest. Kas see 2% ongi "avalikkuse huvi", mille najal tuleks uute hoonete ehitamine vajaduse korral peatatakse? Kuidas peaks asjasse suhtuma ülejäänud 98% tallinlastest?

Kui Palmaru Kultuuriministeeriumis ümarlaua kokku kutsus oli Uus Sakala vastaseid 5000 ringis. Meedia võttis teema üles kui allkirja Uus Sakala vastu oli andnud alla tuhande inimese. Kui eelmisel reedel oleks peaaegu lammutamiseks läinud, siis ilmus välja ainult sadakond inimest. Kust maalt algab "avalikuse huvi" ja kas sellisel juhul muutuvad aastaid kestnud kooskõlastus protsessid õigustühiseks? Või on Eestis oluline see, kes parajasti "avalikkuse huvi" esindavad mitte aga see palju neid esindajaid on?

Teine küsimus veel - kui Sakala Keskusest tõesti teha uus Linnavalitsuse hoone, siis mis saab kultuurikeskusest? Kas nendel, kes praegu pidurdavad uue kultuurikeskuse rajamist on õigus hiljem valjuhäälselt nõuda uue kultuurikeskuse rajamist kui eelmisel tõmbasid nad kriipsus peale? Miks peaks keegi neid üldse tõsiselt võtma - kas selleks, et investeerida miljoneid ja jälle vastu näppe saada? Kas selleks, et mingi osa seltskonnast hakkab jälle valjuhäälselt deklareerima, et see ei sobi või see on vastuolus "avalikkuse huviga"?

Õnneks pole me nii kaugele veel jõudnud ja tõenäoliselt ka ei jõua. Eesti on jätkuvalt õigusriik, kus emotsionaalsest meelevaldsusest ja populismist üksi ei piisa. Uus Sakala ehitamine "avaliku huvi" tulemusena viibib, kuid samas hakkavad joonestuma ka väga erinevad seisukohad Sakala Keskuse lammutamise vastaste seas - ühed soovivad säilitada tervet hoonet ja seda isegi laiendada, teised soovivad jätta ainult torni koos sissekäiguga, kolmandad soovivad jätta kõik - sealjuures ka sisekujunduse. Kuidas edasi minna ei ole keegi veel selgelt väljendanud - veel vähem on aga räägitud sellest, kes võiks finantseerida Sakala Keskuse säilitamist. Kas see 98% tallinlastest, kelle jaoks Sakala Keskus ei ole püha lehm peaks selle säilitamist finantseerima? Või äkki peaks läbi Kulutuuriministeeriumi tegema seda kõik eestlased?

Võib täitsa juhtuda, et Uus Sakala arendajate plaan oodata kolm-neli kuud lammutamisega võib toetajate leeri lõhki rebida...võib olla tasub neil korraldada mõni üritus või isegi on-line hääletus, kus on võimalik hääli anda erinevate variantide poolt? Kui palju on Uus Sakala vastaste seas neid, kes refleksiivselt ja emotsioonidest ajendatult Sakala Keskuse lammutamise vastu allkirja andma - kas nad mõtlesid ka sellele, kuhu võiks uue kultuurikeskuse ehitada või kui suureks on Uus Sakalaga seotud kulutused juba paisunud?

Mul on rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid kokkuvõtvalt tahaks tähelepanu juhtida sellele, et mida keerulisemaks muutub olukord Uus Sakala ümber, seda väiksemaks muutub tõenäosus, et keegi julgeb Tallinna midagi suurejoonelist planeerida ja veel vähem finantseerida. Kõik suuremad arendajad jälgivad praegu toimuvat suure huviga ja teevad sellest omad järeldused.

Informatsiooni visuaalsest kajastamisest - 16 000 lennukit, 10 dimensiooni ja Bransoni ulmelisus

Pole juba pikemat aeg esile tõstnud visuaalselt huvitavamaid leide, kuid et Vabalog liiga tõsiseks ei muutuks midagi vahelduseks.

1. Ma ei teadnud kui palju lennukeid mõnel suvalisel hetkel on parajasti õhus, kuid Aaron Koblin on võtnud FAA (Federal Aviation Administration) andmed ja teinud nende põhjal lummavaid animatsioone - üks ilusam kui teine. Igal juhul tundub, et ainuüksi USA kohal on lennuliikluse haripunktis peaaegu 20 000 lennukit. Soovitan soojalt kõigile, kellele visuaalne informatsiooni esitamine vähegi korda läheb.

2. Dimensioonide visualiseerimine tundub kerge. Üks, kaks, kolm...neli, aga kuidas on viienda dimensiooniga või hoopis 10 dimensiooniga? Rob Bryaton on kirjutanud raamatu Imagining the Tenth Dimension, millel on ka oma veebikülg, kust võib leida animatsiooni, mis võimaldab kõiki neid dimensioone paremini ette kujutada. Teoreetiline füüsika, mis tehtud arusaadavaks isegi lastele...vist.

3. Viimane pole küll päris informatsiooni visualiseerimine, kuid huvitav siiski. Nimelt avalikustas Richard Branson enda Virgin Galactic laevade sisekujunduse. Tegu on siis SpaceShip One põhiste "kosmoselaevadega", mis ületavad 100km piiri koos 5-6 reisijaga, et mõned minutid nautida kaalutaolekut. Kosmosesse nagu eriti ei jõutagi, kuid pilet läheb maksma mõnisada tuhat dollarit. Kuidas vältida aga klientide pettumust - loomulikult kujundades sõidukite sisu võimalikult ulmeliseks. Kui ei saa pakkuda päris ulmet saab pakkuda ulme illusiooni. Muide, pildid võib leida eelnevalt toodud viitest - paremalt poolt äärest.

Stern'i Raporti avalik lahkamine ja globaalsest kliimasoojenemisest

Eelmisel nädalal ilmunud n.n. Stern'i raport sai meedias tugeva järelkaja osaliseks nagu iga apokalüptiline stsenaarium, mis suudab köita ajakirjanike tähelepanu ja motiveerida isegi poliitikuid tegema suurejoonelisi deklaratsioone. Nii võis BBC'st lugeda:

A report by economist Sir Nicholas Stern suggests that global warming could shrink the global economy by 20%.

But taking action now would cost just 1% of global gross domestic product, the 700-page study says.

Tony Blair said the Stern Review showed that scientific evidence of global warming was "overwhelming" and its consequences "disastrous".

Kas Nicholas Stern'i apokalüptilised projektsioonid ka paika peavad on seatud selle nädala jooksul kahtluse alla.

Nii lahkab näiteks Tyler Cowen Sterni raporti mitte kirjandusliku vaid tehnilist poolt, mis seotud diskonteerimismääradega. Cowen toob välja ka kümmekond punkti, mis jätavad tema Sterni raporti suhtes skeptiliseks:

The bottom line: Stern avoids many of the common mistakes in this area. He stresses that a multiplicity of discount rates is required. But his treatment of discount rates is far from transparent and it is in some regards incorrect. That said, the "mistakes" slant the analysis in both directions, rather than confirming any prior that global warming is a significant economic problem.

Robert J. Samuelson võtab sõna Washington Postis, kus lõpetab enda arvamusloo pöörates tähelepanu eeldustele, millest Stern lähtub:

The notion that there's only a modest tension between suppressing greenhouse gases and sustaining economic growth is highly dubious. Stern arrives at his trivial costs -- that mere 1 percent of world gross domestic product in 2050 -- by essentially assuming them. His estimates presume that, with proper policies, technological improvements will automatically reconcile declining emissions with adequate economic growth. This is a heroic leap. To check warming, Stern wants annual emissions 25 percent below current levels by 2050. The IEA projects that economic growth by 2050 would more than double emissions. At present we can't bridge that gap.

The other great distortion in Stern's report involves global warming's effects. No one knows what these might be, because we don't know how much warming might occur, when, where or how easily people might adapt. Stern's horrific specter distills many of the most terrifying guesses, including some imagined for the 22nd century, and implies that they're imminent. The idea is to scare people while reassuring them that policies to avert calamity, if started now, would be fairly easy and inexpensive.

Björn Lomborg lahkab aga üpriski üksikasjalikult kogu raportit tuues välja selle mitmeid puudusi ja probleeme. Väike stiilinäide ka Lomborgi pikemast kirjutisest:

Despite using many good references, the Stern Review on the Economics of Climate Change is selective and its conclusion flawed. Its fear-mongering arguments have been sensationalized, which is ultimately only likely to make the world worse off.

The review correctly points out that climate change is a real problem, and that it is caused by human greenhouse-gas emissions. Little else is right, however, and the report seems hastily put-together, with many sloppy errors. As an example, the cost of hurricanes in the U.S. is said to be both 0.13% of U.S. GDP and 10 times that figure.
. . .
Last weekend in New York, I asked 24 U.N. ambassadors--from nations including China, India and the U.S.--to prioritize the best solutions for the world's greatest challenges, in a project known as Copenhagen Consensus. They looked at what spending money to combat climate change and other major problems could achieve. They found that the world should prioritize the need for better health, nutrition, water, sanitation and education, long before we turn our attention to the costly mitigation of global warning.

We all want a better world. But we must not let ourselves be swept up in making a bad investment, simply because we have been scared by sensationalist headlines.

Lõpetuseks midagi ka Economistilt, mis on jälginud IPCC raportile suunatud kriitikat, mis on isegi parimal juhul puudulik:

One key problem with the IPCC's report, sufficient by itself for Mr Castles and Mr Henderson to declare the document “technically unsound”, is the way the scenario-builders have based their projections of future output on national GDP estimates which have been converted to a common measure using market exchange rates. This procedure leads them to overstate the initial gaps in average incomes between rich and poor countries—because prices tend to be much lower in poor countries. Those gaps are in turn crucial for the IPCC's projections, because the method used in the scenarios assumes not only that the rich countries will continue to get richer but also, in most of the 40 scenarios considered, that the greater part of the (overstated) initial gaps between rich and poor will be closed by the end of the century.

Mida ma kõigi nende tsitaatidega öelda tahan - teadus ei lõppe siis kui saavutatakse konsensus või ilmub 650 leheküljeline raport ja tuleviku ennustamine ning projektsioonide tegemine ei ole teadus.

Ei tasu ka unustada, et globaalse soojenemisega seotud projektsioonid rajanevad mudelitele, kus väga palju oleneb eeldustest ja oletustest ning sellest, mida me praegu teame. Lihtne on siin tuua paralleele majandusteadusega, kus kümmekond pidevalt muutuvat ja eri hetkel erinevat kaalu omavat muutujat võivad muidu stabiilse ja realistliku mudeli jätta mõne aastaga täiesti mõttetuks matemaatiliseks konstruktsiooniks (väikese diskussiooni siin). Nii on näiteks majandusteaduses üpris visalt ignoreeritud ettevõtluse ja ettevõtja rolli, sest statistika ja mudelitega pole siin just eriti palju teha.

Ja lõpetuseks tuletaks meelde veel kord Björn Lomborgi peamist teesi, et ressursid, mis on vajalikud globaalse kliimasoojenemise piiramiseks on sedavõrd ulatuslikud ja tulemused sedavõrd kaheldavad, et palju mõistlikum on need suunata võitluseks konkreetsete probleemidega, millele on juba täna lahendused olemas - puhas vesi, korralik kanalisatsioon, malaariavastased ravimid ja haridus arenguriikdies.

Allkiri Uus Sakala POOLT koos selgitusega

TÄIENDATUD: Kommentaarid miskipärast ei töötanud, kuid nüüd peaks asi korras olema.

Vahel on mul tunne, et inimesed ise ka ei tea, mida nad õieti tahavad peale olemas oleva konserveerimise - igasuguse uudsuse välistamise ja stagnatsiooni - peaasi, et midagi ei muutuks. Mõnes mõttes saan ma sellest aru, sest inimene on ikkagi harjumuse loom, kuid kas see õigustab veel linna muutmist muuseumiks ja tuleviku foobiat?

Mina ei soovi elada surnud linnas - muuseumis, kus tohib ainult vaadata ja imetleda, et küll olid alles ajad. Ma tahan elada linnas, mis elab ja areneb, mis suudab üllatada ja mis kutsub avastama mitte tolmu pühkima kopitanud hoonetelt.

Ma kahtlustan, et 20 või 25 aasta pärast, kui soovitakse näiteks Viru Keskuse asemele midagi uut ehitada, siis hakkab täpselt see sama jama peale. Et see on unikaalne ehitis, mis kannab endas ajastu vaimu ning kuskilt võsast hüppab välja seltskond inimesi, kes on veendunud, et kui Viru Keskus lammutatakse ja asemele ehitatakse midagi muud, siis kindlasti on see kole ja sobimatu. Kui see jutt ei kõla veenvalt, siis kindlasti poleks pärast Sakal Keskuse valmimist peaaegu keegi praegustest Uus Sakala vastastest uskunud, et paarikümne aasta pärast seda sama hoonet kaitsma tõttavad.

Mõni aasta tagasi toimus suur allkirjade kogumine Rahva Raamatu kaitseks. Inimesed võtsid ajalehtedes sõna, kogusid allkirju ja käisid meelt avaldamas. Ja täna? Tänaseks on enamus inimesi üldse unustanud, et midagi taolist üldse toimus ja käivad Rahva Raamatus hoopis Viru Keskuses. Olen mõnelt inimeselt, kes omal ajal hoogsalt Rahva Raamatut kaitsesid, küsinud, et millal sa seal viimati käisid? Järgneb pikk ja piinlik paus ning selgub, et eelistatakse pigem teisi raamatupoode ja Draamateatri kanti pole juba tükk aega sattutud.

Uus hoone ei tähenda ainult millegi vana kaotamist vaid ka millegi uue juurde saamist. Rohkem kohti tähendab rohkem võimalusi, mis omakorda tähendab võimalust võtta riske ja proovida seda, mida varem siin pole julgetud teha. Probleem on selles, et kui inimesed tajuvad ja mõistavad, mida nad kaotavad, siis märksa keerulisem on tajuda ja mõista seda, mida kõike saadakse juurde:

Suur saal – keskuse “kroonijuveel” ehk 1800-kohaline suur saal. Sellise mahuga saali ootavad Tallinnasse pikisilmi nii kvaliteetkontsertide, muusikalide, kui ka suurte rahvusvaheliste konverentside korraldajad.

Kino – 7 saaliga kobarkino peaks viimaks murdma Tallinnas valitseva sisulise monopoli ning tooma seeläbi meie filmisõpradele kauaoodatud piletihinna languse ning senisest parema filmivaliku.

Väärtfilmikeskus – täna ei ole Tallinnas kohta, kus sügavamate kultuurihuvidega inimesed saaksid regulaarselt näha tõelisi väärtfilme. Uues Sakalas selline võimalus viimaks tekib. Ka Eesti Filmi Sihtasutus ja Tallinnfilm on avaldanud soovi uude majja kolida.

Tantsukeskus – Tallinnas ei ole täna ühtegi spetsiaalselt tantsuõppeks rajatud ruumiansamblit. Sakalas leiab endale koha tantsukeskus, kõige erinevamate stiilide – showtantsust balletini – õppimiseks ja harrastamiseks.

Laul ja helistuudio – Sakala saab koduks täiesti uuele Eesti Koorilaulu Keskusele. Muusikasõprade käsutuses saavad olema ka Eesti moodsaim helisalvestusstuudio ning kaasaegsed prooviruumid.

Ma ei hakka pikemalt peatuma omandiõiguse ja tehtud kulutuste probleemidel, mida erinevad kodanikeühendused lihtsalt ignoreerivad. Ise Sakala renoveerimise ja hooldamise eest maksta ei soovita ja teistel midagi paremat asemele samuti ei lasta teha. Ma pole siiani kuulnud mingit alternatiivi Uus Sakala vastastelt sellest, mis hoonest saab kui seda ei lammutada. Kes katab kulud?

Kõik tahavad otsustada, kuid keegi ei taha vastutada ega maksta enda rahaga - ikka teiste omaga.

Õnneks ei kogu allkirju ainult Uus Sakala vastased vaid ka toetajad. Ma ei näe, et kummagi poole allkirjadest oleks mingit kasu, kuid vahel peab visionääre kuidagi toetama.

Kas üks kasutu paekivilahmakas või mitmekülgne kultuurikeskus - ma arvan, et siin polegi midagi valida!

SITRA probleemidest innovatsiooni rahastamisel

Täna viibisin ühel seminaril, kus vahetasime kogemusi Soome inkubaatorite esindajatega. Meie seminari veab professor Mika Gabrielson Helsingi Business Schoolist, kes muu hulgas tõi välja ühe huvitava SITRA probleemi. Nimelt on SITRA finantseerinud mitmeid biotehnoloogia ettevõtteid, kuid siiani märkimisväärsete tulemusteta.

Mingit erilist probleemi nagu ei olekski, kuid SITRA on läbi mitme rahastamisvooru sidunud ennast biotehnoloogia firamdega, mis kinnitavad, et natuke arendustööd veel ja kohe hakkavad tulema ka reaalsed tooted ja tulemused. Ainult raha oleks juurde vaja. Nii ongi SITRA sattumas neetud ringi, kus ühelt poolt on surve arendustööd finantseerida ja tulemusi näidata ning juba investeeritud summasid mitte maha kanda, teiselt poolt pole aga mingit kindlust, et suudetakse midagi ka pärast mitut täiendavat finantseerimisvooru näidata.

Kerkib üles huvitav küsimus, kas SITRA suudab loobuda märkimisväärsete tulemusteta biotehnoloogia ettevõtete finantseerimisest? Millised on ajendid otsustajatel?

Minu sisetunne ütleb, et teiste raha jagades on finantseerimisest keelduda märksa keerulisem, kui näiteks oma raha oleks mängus.

Eesti tuntuim ja samas tundmatuim majandusteadlne on....

...Ragnar Nurkse (PDF...ühtlasi kõige rohkem Nurkse kohta informatsiooni sisaldav dokument, mis minul õnnestus leida).

Minu jaoks täielik üllatus.

Ma ikka enda arvates omasin mingitki ettekujutust Eesti majandusteadlastest, kuid täna loen esimest korda Nurksest. Nüüd ma vähemalt tean tema olemas olust, kuid isegi otsing neti.ee's annab vaid paarkümmend kohaliku lehekülge ja sealgi on Nurksele pigem viidatud.

Õnneks korraldab Tallinna Tehnikaülikool Nurkse sajanda sünnipäeva puhul konverentsi, kuhu loodetavasti laekub huvitavaid uurimusi mehe tööst ja ehk arendatakse ka tema mõtteid edasi. Üks põhjus, miks Nurkse pole Eestis tuntum on tema emigreerumine Kanadasse ning nagu ma täna teada sain:

Ragnar Nurkse, often called a Norwegian or Swede but in fact the world’s most important Estonian economist.

Eelnev tsitaat pärineb blogist Organizations and Markets, kust selgub, et Nurkse oli tuttav ka näiteks Ludwing von Mises'iga ning mitmete teiste austria koolkonna esindajatega:

Nurkse was an occasional visitor to Mises’ private seminar at the Vienna Chamber of Commerce. He rejected the Austrian theory of capital, however, preferring a model in which capital is virtually homogeneous and self-reproducing.

Huvitav igal juhul.

Elukutselisest sõjaväest: Hvostov, Reinhardt, Kane

Selle nädalasest Ekspressist võib lugeda jätkuvalt ajateenistust pooldava Andrei Hvostovi kirjutist, kust võib muuhulgas leida järgneva üpris kohatu võrdluse:

Kasutades Jürgen Ligi mõttekäiguga sarnast lähenemist, tahan rõhutada, et palga maksmine tudengitele oleks väga õiglane. Ühiskond on seda võlgu nendele tuhandetele neidudele-noormeestele, kes töötavad palehigis ülikoolide auditooriumeis ja raamatukogudes. Kaugeltki mitte kõik keskkoolilõpetajad ei lähe okkalisele kõrghariduse rajale; paljud nende eakaaslased hängivad muretult suurte linnade ostukeskustes või tšillivad väikeste maakohtade poe juures Sarvikut juues.

Kohatu on selline võrdlus sellepärast, et vastupidiselt ajateenistusele saab iga tudeng ise valida, mida soovib õppida ja seda teadmisega, et ta soovib selles valdkonnas tegutseda ning ülikoolis omandatust on talle hiljem tööturul kasu. Lisaks selle on tudengid vabad õpingute kõrvalt töötama ja oma elu elama. Vastupidiselt ajateenistusele on kõrgharidusega inimestel hiljem elus mingit kasu ning tegu ei ole maha visatud ajaga. Ma saaks Hvostovi mõttekäigust aru kui kõrgharidus oleks kohustuslik, kuid seda ta ju ometigi ei ole.

Probleeme on minu arvates selles arvamusloos teisigi, kuid need, kes Vabalogi loeavad juba teavad, kuhu jutt varsti pöördub.

Aega ajalt kerkib ka USA's sõjaväe komplekteerimise teema üles, seekord siis seoses John Kerry hooletu sõna valikuga (YouTube), millele sellel nädalal on ilmunud kaks järelkaja. Kõige pealt Uwe Reinhardt Washington Postis:

There is ample evidence that the elite now running America has grasped the economists' dictum. To be sure, the officer corps is drawn from the ranks of college graduates, and a tiny minority of college graduates do heed that call. On the other hand, it is well known that to fill the ranks of enlisted soldiers, sailors and Marines, the Pentagon draws heavily on the bottom half of the nation's income distribution, favoring in its hunt for recruits schools in low-income neighborhoods. Certainly few if any of Kerry's elitist critics on the right, all of them self-professed patriots, have served their country in uniform, let alone in battle; nor have many of their offspring.

Reinhardt'i "On the other hand, it's well known..." vastu räägib aga Tim Kane'i värske uurimus, millest mees on ka kena kokkuvõtte teinud:

A recent demographic study by this author, published three days before Senator Kerry’s gaffe, reviews the data on all enlistees, not just a sub-sample. The average American enlistee is more educated—not less—than the average young civilian. Wartime recruits also come from wealthier neighborhoods than their civilian counterparts, on average. And the force has been trending towards wealthier troops and smarter troops since the war in Iraq began in 2003.

Kane'i uurimusega Who Are the Recruits? The Demographic Characteristics of U.S. Military Enlistment, 2003–2005 võib iga teemast huvitatu ise tutvuda.

Lõpetuseks lisaks veel viited paarile uurimusele, mis lahkavad USA sõjaväe koosseisu ja värbamist:

1. Jerald G. Bachman, Peter Freedman-Doan, Patrick M. O'Malley, "Should U.S. Military Recruiters Write Off the College-Bound?" Armed Forces & Society 27 (July 2001): 461 - 476:

This article examines trends and relationships involving high school seniors' military service plans, their college plans, and their actual entry into military service. Cross-sectional and longitudinal data from the Monitoring the Future project show that, although individuals planning to complete college are less likely than average to plan on military service, the upward trend in college plans cannot account for many of the year-to-year changes in military propensity. Moreover, it now appears that the majority of young men expecting to enter military service also expect to complete a four-year college program. Most important, planning for college does not reduce enlistment rates among high propensity males, although for some of them it may delay entry by several years. These findings suggest that educational incentives for military service are now particularly important, given the high proportions of potential recruits with college aspirations.

2. Meredith A. Kleykamp, "College, Jobs, or the Military? Enlistment During a Time of War," Social Science Quarterly 87 (Juuni 2006):

This article questions what factors are associated with joining the military after high school rather than attending college, joining the civilian labor force, or doing some other activity. Three areas of influence on military enlistment are highlighted: educational goals, the institutional presence of the military in communities, and race and socioeconomic status.
The analysis uses data from a recent cohort of high school graduates from the State of Texas in 2002, when the United States was at war, and employs multinomial logistic regression to model the correlates of post-high-school choice of activity in this cohort.

Results confirm the hypothesis that a higher military institutional presence increases the odds of enlisting in the military relative to enrolling in college, becoming employed, or doing some other activity after high school. Additionally, college aspirations are clearly associated with the decision to enroll in college versus enlist and also increase the odds of joining the military rather than the civilian labor market, or remaining idle. Unlike previous studies, few racial and ethnic differences are found.

Voluntary military enlistment during wartime is associated with college aspirations, lower socioeconomic status, and living in an area with a high military presence.

Viimased kaks uurimust via Daniel Drezner.

Richard Florida ja Economist: uusi ja huvitavaid blogisid

1. Richard Florida on asunud blogima. Esialgu näib ta pigem viitavat huvitavamatele artiklitele ja uurimustele, kuid kui tema blogile tekib lugejaid, siis ega need arvamused ja pikemad postitusedki jää tulemata.

Ricahrd Florida on eelkõige tuntud enda "loova klassi" teesiga, millega Florida on üritanud selgitada miks kõige loovamad inimesed koonduvad just osadessse linnadessse ning millist rolli need inimesed mängivad linnade arengus.

Florida külastas selle aasta alguses ka Rootsit (ei mäleta kas Stockholmi või Malmöt). Kui üks meie õppejõude sellest kursusele teatas, siis lõid vähemalt poolel kursusel silmad särama (sealhulgas ka minul), kuid siis teatas õppejõud, et üritusest osalemine läheb maksma 2000 SEK'i. Võite isegi arvata, kui paljud meist üritusele jõudsid.

2. The Economist on samuti sisenenud blogimaailma ja seda lausa kahe blogiga korraga: Free Exchange ja Democracy in America. Neist esimene kajastab maailma asju laiemalt ja vähemalt esialgu peamiselt erinevaid uurimusi vahendades ja neist järeldusi tehes, teine aga kajastab USA järjekordsete valimiste eelset debatti nagu ka valimisi ja sellele järgnevat. Siiani päris huvitavad ja kohati isegi provokatiivsed postitused.