neljapäev, märts 30, 2006

Enne Millau viadukti oli Pontcysyllte'i akvedukt

199 aastat enne Millau viadukti avati Wales'is Pontcysyllte'i akvedukt, mis oli tööstuslik revolutsiooni algusaastate ja kanaliehitus laine üks suuremaid saavutusi - tõenäoliselt omal ajal sama muljet avaldav ehitis kui Millau viadukt täna.

Vaade Pontcysyllte'i akveduktile (Autor: Mark Reily)

Pontcysyllte'i akvedukti teeb jätkuvalt tähelepanuväärseks tema endine ja praegune funktsioon kanalina, mida mööda liiguvad isegi väikesed laevad:
The world-famous 1,007 feet long iron trough aqueduct, which towers 126 feet over the Dee Valley on the Welsh border near Llangollen, was built by canal engineers Thomas Telford and William Jessop between 1802 and 1805. The innovative use of an iron trough - sealed with Welsh flannel boiled in sugar and using an ox-blood mortar - allowed the engineers to create what remains the highest navigable aqueduct in the world.

Now a Scheduled Ancient Monument and candidate for World Heritage Status, it is still used for its original purpose and is crossed by more than 1,000 boats and over 25,000 pedestrians each year.
Tõenäoliselt pole teist kohta maailma, kus oleks nii 40 meetri kõrgusel maapinnast võimalik laevaga sõita ja saada sedavõrd muljet avaldava vaate osaliseks. Kuna kanalipoolne osa akveduktist ei oma mingit piiret, siis pidavat seal alla vaatamine üpris kõhedust tekitav olema.

Täiendavaid pilte sellest huvitavast saavutusest võib leida akvedukti Wikipedia artiklist ja BBC akvedukti 200. aastapäevale pühendatud leheküljelt.

Kellel tõsisem huvi kanali külastamise vastu, siis kaarte ja muud infot leiab siit.

Venemaa ei suudaks enam USA tuumarünnakule reageerida

Foreign Affairs märtsi/aprilli numbrist võib leida ühe huvitava artikli The Rise of U.S. Nuclear Primacy, mille autorid väidavad, et ei Venemaa ega Hiina suudaks USA tuumarünnakule enam adekvaatselt ega piisavalt kiiresti reageerida:
Today, for the first time in almost 50 years, the United States stands on the verge of attaining nuclear primacy. It will probably soon be possible for the United States to destroy the long-range nuclear arsenals of Russia or China with a first strike. This dramatic shift in the nuclear balance of power stems from a series of improvements in the United States' nuclear systems, the precipitous decline of Russia's arsenal, and the glacial pace of modernization of China's nuclear forces. Unless Washington's policies change or Moscow and Beijing take steps to increase the size and readiness of their forces, Russia and China -- and the rest of the world -- will live in the shadow of U.S. nuclear primacy for many years to come.
Artiklist selgub, et Hiina tehnoloogiline võimekus on jätkuvalt piiratud ja tuumaarsenali moderniseerimine käib väga aeglaselt samas, kui Venemaa tuumaarsenal on kahanenud ja lagunenud:
Russia has 39 percent fewer long-range bombers, 58 percent fewer ICBMs, and 80 percent fewer SSBNs than the Soviet Union fielded during its last days. The true extent of the Russian arsenal's decay, however, is much greater than these cuts suggest. What nuclear forces Russia retains are hardly ready for use.
. . .
The third leg of Russia's nuclear triad has weakened the most. Since 2000, Russia's SSBNs have conducted approximately two patrols per year, down from 60 in 1990. (By contrast, the U.S. SSBN patrol rate today is about 40 per year.) Most of the time, all nine of Russia's ballistic missile submarines are sitting in port, where they make easy targets. Moreover, submarines require well-trained crews to be effective. Operating a ballistic missile submarine -- and silently coordinating its operations with surface ships and attack submarines to evade an enemy's forces -- is not simple. Without frequent patrols, the skills of Russian submariners, like the submarines themselves, are decaying. Revealingly, a 2004 test (attended by President Vladimir Putin) of several submarine-launched ballistic missiles was a total fiasco: all either failed to launch or veered off course. The fact that there were similar failures in the summer and fall of 2005 completes this unflattering picture of Russia's nuclear forces.
Lisaks sellele ei ole venelaste satelliitide võrgustik kaugeltki see, mis ta olla võiks ja radarite poolt kaetud piirkondades on suuri auke, mis teevad Venemaa sedavõrd haavatavaks esmasele rünnakule, et rünnakust ei teataks midagi enne, kui plahvatavad esimesed pommid.

Artikkel on huvitav ning baseerub hästi argumenteeritud ning üpriski konservatiivsetel stsenaariumitel, mis annab alust arvata, et tegelikult on esmalöögi võimekus USA'l juba saavutatud.

Seda mõtet tasub mõned hetked seedida...!

Vastupidiselt Külmasõja aegsetele arengutele, kus ressursse pumbati just uutesse platvormidesse ja investeeriti meeletuid summasid erinevate võimaluste välja ehitamiseks, siis praegune võimekus saavutatud peamiselt olemas olevale tehnoloogiale väikseid täiendusi tehes:
Current modernization programs involve incremental improvements to existing systems. The recycling of warheads and reentry vehicles from the air force's retired MX missiles (there are even reports that extra MX warheads may be put on navy submarine-launched missiles) is the sort of efficient use of resources that does not fit a theory based on parochial competition for increased funding. Rather than reflect organizational resource battles, these steps look like a coordinated set of programs to enhance the United States' nuclear first-strike capabilities.
Esimesed reaktsioonid Moskvast pole just eriti üllatavad olnud, pigem vastupidi:
The U.S. has not acquired nuclear primacy, Russian forces are well capable of holding it back in the near future, well-known military expert Vladimir Dvorkin was quoted by Interfax as saying Wednesday.

“At least until 2015 Russia’s nuclear restraining potential is not going to decrease. The strategic rocket forces are armed with long-term service launching devices, capable of striking back effectively,” said Dvorkin, chief research worker at the Institute of World Economy and International Relations, and former head of Russia’s Military Research Institute.

teisipäev, märts 28, 2006

Stanislav Lem...

...on surnud. Ta oli 84 aastane.

pühapäev, märts 26, 2006

Miks ajateenijate miinimumpalgaga tasustamine on vajalik

Kaitseminister Jürgen Ligi tegi eelmisel nädalal julge ja huvitava käigu kui soovis ajateenijate kompensatsiooni tõsta 3000 kroonile kuus ehk enam kui 20 kordistada. Reaktsioonid on esialgu tagasihoidlikud, kuid osadele meeldib ettepanekut valimiskampaaniaga seostada, teistele jälle "tagaukse" kaudu elukutselisele kaitseväele üleminekuga.

Arvestades sellega, kui väikest rolli on kaitseväe korraldus mänginud viimastel valimistel, tunduvad väited valimiskampaania algusest kuidagi...kummalised. Natuke huvitavamad on aga "tagaukse" spekulatsioonid, millel võib alust olla, kuid seda tuleks näha pigem positiivse sammuna.

Ajateenistus selle praegusel kujul on sisuliselt 8-11 kuuline orjus, mille peab läbima aga kõigest 10-15% igal aastal sündinud inimestest. Jutud totaalkaitsest on aga fantaasia, mis põhineb Vabadussõja ülistamisele, arusaamale relvastatud konfliktidest mis ei ole ühegi mõtleva inimese jaoks enam tõsiselt võetavad ja mitmetele puudulikele ning alusetutele oletustele.

Ajateenistusega kaasnev lohakus, mõtlematus ja raiskamine on aga võimalikud ainult sellepärast, et inimeste aja eest ei pea riik maksma vaid saab sundida vabadusekaotuse ähvardusega väikese hulga inimesi teenistusse.

Ajateenistuse üks kõige problemaatilisemaid külgi on maksumus. Kuna riigi eelarves ei kajastus potentsiaalsed maksutulud, mida ajateenijad võivad töötades riigile sisse tuua, ega kulud, mida sama suure tasustatud kaitseväe komplekteerimine vabatahtlikkuse tingimustes endaga kaasa tooks, siis on ikka ja jälle võimalik apelleerida ajateenistuse odavusele.

Tegelikult on olukord aga märksa keerulisem, sest hiilides kõrvale konkurentsivõimelisest palgast, rakendades hoopis sundi, kannavad kõik ajateenistuse läbi komplekteeritud kaitseväe personalikulud ajateenijad.

Ajateenijate kompenseerimine on vajalik juba ainuüksi moraalsetel põhjustel, kuid lisaks sellele sunnib 3000 kroonise tasu maksmine tõsiselt mõtlema sellele, kuidas kulutatakse/raisatakse ajateenistuse olevate noormeeste aega.

Igavus ja tegevusetus, mis kaitseväes pärast esmast väljaõpet valitsevad muutuvad 3000 kroonise kuutasu juures äärmiselt kalliteks luksusteks, mida Eesti riik endale lubada ei saa. Lisaks sellel on märksa keerulisem õigustada 24 000 krooni maksmist inimestele, kes ei ole huvitatud ega motiveeritud kaitseväes olemisest.

Kui ei ole võimalik üle minna elukutselisele kaitseväele ilma ülemineku perioodita, siis tuleb tegelikud, kuid varjatud kulutused, teha eelarvelisteks kulutusteks. Jääb üle loota, et Indrek Raudse demagoogia (räägib välismissioonidest, kuid peab ajateenistust siis vajalikuks?!) ja Trivimi Velliste seniilsus (politseid ja päästeametit ei finantseeri ju Kaitseministeerium!) on piisavalt läbipaistvad, et mitte laiemat kõlapinda leida.

reede, märts 24, 2006

Simpsonid on tegelikult inglased?!

Kui Simpsonid oleks päris perekond, mis elab kuskil Inglismaal ning nendest tehtaks mingi seriaal, siis tõenäoliselt näeks seriaali algus välja umbes nagu see ühe minutiline klip.

Kes veel näinud pole, siis Real Life Simpsons.

neljapäev, märts 23, 2006

Euroliidu regulatsioone: "Collect all four...thousand!"

Euroopa Liidust tuleb üpris stabiilselt regulatsioone, mis pole just kõige põhjalikumalt läbi mõeldud ning seega kipuvad looma probleeme seal, kus neid varem polnud. Sageli on regulatsiooni eesmärk igati mõistetav, kuid tulemus liiga laiaulatuslik ja erandeid mitte arvestava.

Kuna riukalike regulatsioone hüppab põõsast välja üpris regulaarselt, siis võib juhtuda, et see postitus on alles esimene paljudest. Ma loodan, et sagedamini kui kord kuu või kahe tagant mul neid kokku panna ei õnnestu.

Kuigi näited on enamasti pärit briti ajakirjandusest kehtivad samad regulatsioonid ja direktiivid ka meil, kuid erandite esinemist ei saa välistada.

1. Orelite renoveerimine on nüüdsest ebaseaduslik sest:
The regulations permit electrical equipment to have a maximum of 0.1 per cent of their weight as lead. Organ pipes have a lead content of 50 per cent or more and the Department of Trade and Industry has advised organ builders that, in the interests of directive harmony, they must “prepare to comply”. Though pipe organs are essentially mechanical devices, they use electric motors to power the blowers that move air through the pipes.

The great Harrison and Harrison organ at the South Bank, which is now in pieces in Durham as part of the refurbishment of the Royal Festival Hall, is under immediate threat. Under EU Directive 2002 95/EC RoHS and EU Directive 2002 96/EC WEEE, it will technically be illegal to reinstall it.

Ka Eestis on hulgaliselt oreleid, mille üle ollakse uhked, eraldi küsimus loomulikult, kas nende haldajad on direktiivist teadlikud ja kas kohalikud ametnikud on üldse sellele tulnud, et orelite põhjalikum renoveerimine näib olevat ebaseaduslik.

Vaat ka: An accidental ban?

2. Euroopa Liidul on plaanis keelustada elavhõbedaga termomeetrid, vähemalt nende tootmine tulevikus:
European Union lawmakers called on Tuesday for an EU-wide ban on mercury in most thermometers, hoping to minimise the risk posed by the toxic heavy metal to humans, ecosystem and wildlife.

Thermometers account for up to 30 of the 33 tonnes of the mercury used in measuring and control devices across the EU every year. Direct exposure from a broken thermometer can cause damage to lungs, kidneys and brain when inhaled.

Miks tegeleb Euroopa Liit sellise triviaalsusega?

Ma saan aru, et elavhõbeda näol on tegu mürgise ainega, kuid kasvanud üles kodus, kus palaviku mõõdeti just elavhõbedast "kraadiklaasiga" ei näe ma absoluutseks keelamiseks mingit põhjust. Meil ikka juhtus, et termomeeter kukkus põrandale, kuid meile tehti juba varakult selgeks, et tegu on mürgise ainega, mis aurustub kiiresti.

Pealegi on termomeetrites kasutava elavhõbeda hulk väike ja tõsiste probleemide tõenäosus üpris väike. Ma kaldun arvama, et tõenäosus autoõnnetus viga saada on märksa suurem kui katkisest termomeetrist sisse hingatud elavhõbedast. Lisaks sellele näivad elavhõbedat kasutavad termomeetrid olevat märksa usaldusväärsemad kui paljud elektroonilised.

Originaalset Reuters'i lugu tasub aga vaadata ainuüksi sellepärast, et loo illustreerimiseks on kasutatud hoopis alkoholi termomeetrit.

Vaata ka: At least they can agree

3. Kui naabri valgus saastab sinu pimedust, siis Euroopa Liidul on midagi sulle pakkuda:

Only in the past 200 years have our cities been properly lit, from the introduction of gas lamps to London in 1807 through to the all-encompassing glare that can now be seen from miles away. Those of us who live in big towns rarely see the night sky any more, but its disappearance was a trade-off for safety and ease of movement.

Over many years, astronomers and groups such as the Campaign for Dark Skies have agitated against this "light pollution", at which our forefathers would have marvelled, and have pressed for new legislation to stop it. From April 6, it will duly arrive.

Light pollution will become a statutory nuisance for the first time and refusal to obey an order to dim an offending illumination is to be a criminal offence, punishable by a fine of up to £50,000.

Protsess ise on tegelikult päris mitme sammuline. (1) ennast häirituna tundev inimene peab täheldama üles kuupäevad ja kellaajad, millal valgus teda häiris. Soovitavalt tegema ka mõned pildid. (2) ennast häirituna tundev inimene peab kontakteeruma valgusallika omanikuga ja proovima jõuda kompromissini. Kui see ebaõnnestub võib ta pöörduda (vähemalt Inglismaal) Keskkonnakaitse agentuuri poole. (3) Keskkonnakaitse agentuur peab uurima olukorda ja tegema vastavad mõõtmised, mille järel tehakse vajadusel ette kirjutus. (4) Kui kõik eelnev ebaõnnestunud võib (peab?!) kohalik omavalitsus saastaja kohtusse kaevata trahvi ähvardusega.

Mõnede jaoks võib see tõesti olla viimane võimalus naabri valgustist lahti saada, kuid mis jääb eelnevast kirjeldusest välja on sellise protseduuri läbimise maksumus. Mõõtmine, testimine, ekspertide koolitamine ja nende ajakulu.

Vaata ka: Our unaccountable masters

4. Eesti, Läti, Leedu, Soome, Taani, Rootsi ja Poola arvates on tähtis defineerida, millist jooki tohib kutsuda viinaks ("vodka") ja millist mitte:

The Polish delegation suggested that the definition should be restricted to cereals and potatoes as raw materials used to obtain vodka, arguing that only cereals, and, later, potatoes, were traditionally used to make vodka by the biggest vodka-producing countries.

The Polish delegation also expressed fears that the use of raw materials other than the abovementioned, such as byproducts like grape marc or other products, would lead to final product of different organoleptic characteristic, would not guarantee the marketing and selling of a quality product and would not respect the traditional production criteria used in the EU countries.

Võib-olla tuleb see sellest, et mul pole viina vastu mingit sümpaatiat, kuid viin on viin ja vaevalt, et selle joojad seda maitse pärast ostavad. Mõttetu aja raiskamine.

Vaata ka: While Rome burns...

(see postitus via EU Referendum)

esmaspäev, märts 20, 2006

Akadeemiline must huumor?

Märtsi lõpuks peab enamus meie kursuse tudengeid valmis olema esimeseks tõsisemaks akadeemilise kirjutamise harjutuseks ehk kirjanduse ülevaateks (umbes 5000 sõna kahe nädalaga). Inimesed langevad üha rohkem ja rohkem enda mõtetesse, osade nägudelt võib leida märke lootusetusest ja teiste nägudelt paanika eelset maaniat.

Loomulikult üritatakse meid kõiki rahustada ja juhatada produktiivsema tegevuse suunas. Selleks sobivad personaalsed kohtumised, kus üritataks siluda närvilisemate tudengite psüühikat ja loengud, kus meile kõigile sisendatakse kui kerge see kõik on ja kui endaga rahul me kõik oleme kui magistritööd valmis.

Meie suunas loobitakse ka suht stabiilselt kirjandust, mis võiks meid kirjutamisprotsessis aidata, millest osad on aga oma ette kurioosum. Nii on näiteks Chris Hart'i Doing a Literature Review raamat, mille autor kasutab hulgaliselt näiteid ühest varasemast uurimustööst, mis käsitleb...enesetappu.

Seega, olles jõudnud punktini, kus tudeng meeleheitlikult jälle raamatu juurde tagasi tuleb, mustad mõtted peas mõlkudes, satub ta lugema uurimustöö näiteid, kus selgitatakse enestapu sotsioloogiat ja enesetapu sotsiaalseid tagajärgi. Kõik on väga kena, õpetlik ja akadeemiline, kuid ma lihtsalt ei saanud sellest mõttest mööda, et tõenäoliselt oli see autori teadlik valik.

Heh.

pühapäev, märts 19, 2006

Virtuaalsed tapatalgud ja hiinlastest "kulla farmerid"

Sünteetilistes maailmades toimub pidevalt midagi huvitavat, mis väärib tähelepanu ja hiljuti leidis üks juhtum isegi Financial Times'i mainimist. Kuigi artikkel on praeguseks kättesaadav ainult tellijatele, õnnestus leida ühest blogist loo kokkuvõtte:
Chinese-Korean relations have their ups and downs, but it's been a long time since they resorted to violence to settle scores.

However, in cyberspace South Korean gamers are ganging up to obliterate the Chinese, whom they view as greedy and rude.

"If we don't kill the Chinese they will grow up to harm Korean players," wrote Fifth Finger, a Lineage player, on the game's message board. "They're just logging on to Korean servers to make money."
Ausalt öeldes ma nagu ei oskagi sellisest virtuaalsest veresaunast midagi konkreetset arvata.

Ühelt poolt tundub see mingi natsionalistliku vaenu õhutamise moodi, teiselt poolt aga keegi tegelikult surma ei saa - isegi haiget mitte. Sama hästi võiks mõnda IRC serverisse pandud bot'i, kes viskab kõik teatud IP aadressidega kodanikud välja, süüdistada virtuaalses mõrvas. Tulemus on mõlemal juhul sama: ligipääs virtuaalsele ruumile on piiratud. Aga samas võimaldab virtuaalsete maailmade inimavataaride hävitamine seda võrdsustada tapatalguga.

Kuigi juhtum vajab tõsisemat seedimist, arvavad eksperdid, et lugu võib olla mõnevõrra ülepaisutatud.

Hiinlaste valmisolek virtuaalsetest maailmades tegutsedes tõelist raha teenida on aga juba teada kõigile, kes vähegi neid maailmu külastavad või nendest huvituvad. Mõni aeg tagasi viitasin isegi ühe ameeriklasest "kulla farmeri" pikemale kirjutisele. Nüüd on aga San Diego ülikooli doktorant Ge Jin otsustanud teha dokumentaalfilmi, mis kajastab detailsemalt hiinlastest "kulla farmerite" elu, seda kuidas nad suhtuvad enda töösse ja mida arvavad sellisest elust.

Mis kõige parem, Ge Jin on teinud natuke üle 6 minutilise lõigu nähtavaks kõigile huvitunutele.

(mõlemad teemad via Terra Nova)

laupäev, märts 18, 2006

Hiina tõusvad palgad ja kasvavad Megaolopolised

Eurooplasi hirmutatakse ikka ja jälle Hiina odava tööjõuga, kuid nagu kirjutab BusinesWeek, tõusevad palgad Hiinas kiiresti ja odavamat tööjõudu otsivad ettevõtted vaatavad juba rohkem Vietnami ja Indoneesia poole:
Wait a minute. Doesn't China have an inexhaustible supply of cheap labor? Not any longer. From the textile and toy factories of the south to the corporate headquarters and research labs in Beijing and Shanghai, the No. 1 challenge today is finding and keeping good workers. Turnover in some low-tech industries approaches 50%, according to the Institute of Contemporary Observation, a Shenzhen labor research group. Guangdong Province says it has 2.5 million jobs that remain unfilled, while Jiangsu, Zhejiang, and Shandong provinces say they, too, face shortages of qualified workers. "Before, people talked about China's unlimited labor supply," says Zhang Juwei, deputy director of the Institute of Population & Labor Economics at the Chinese Academy of Social Sciences in Beijing. "We should revise that: China is facing a limited supply of labor."
Kuigi näiliselt on Hiina 800 miljoni inimeseline tööealine elanikkond ammendamatu varu on oskustööliste järgi üha kõrgem ja kõrgem nõudmine. Mõnes piirkonnas ja sektoris võib palgatõus ulatuda 40% aastas, samas kui riigi keskmine hõljub 10% kandis.

Ettevõtete kaadrivoolavus on samuti 20-50% aastas, mis tähendab kulutusi koolitusele ja kadusid tootlikkuses. Järjest tähtsamaks muutuvad tööliste töö-ja elamistingimused, mida tööandjad üksteise võidu uuendavat, täiendavad ja parandavad.

Rahvusvahelistele suurkorporatsioonidele heidavad vähem informeeritud inimesed sageli ette tootmise Hiinasse viimist, kuid paljuski avaldavad kohalikele firmade palkadele ja töötingimustele survet just suurkorporatsioonid, mis suudavad maksta kvalifitseeritud tööjõu eest rohkem, seeläbi palkasid kogu regioonis üles ajades. Suurkorporatsioonidel on ka muid positiivseid panuseid Hiinas nii energiatarbimise kui näiteks hariduse kohalt:
Some U.S. companies in China believe better education and training is the way to stay ahead of the game. Motorola regularly hires graduates straight from school and then trains them at its "Motorola University" in Beijing. Intel Corp., which has invested $1.3 billion in chip assembly, testing, and research and development in China, has backed initiatives that have trained 600,000 teachers there. "It helps contribute to our future workforce," says Intel China President Wee Theng Tan
Hiinal ja hiinlastel on veel hulka probleeme, mis kaasnevad jätkuva linnastumisega. Hiljuti tegi päris hea ülevaate Chongqing'ist Guardian'i reporter Jonathan Watts, kelle artiklit võib lugeda, siit ja Channel 4 jaoks tehtud reportaazi (10 minutit) võib vaadata siit.

Kellel vähegi võimalust soovitan vaadata reportaazi, sest tekst ei tee au linna visuaalsele küljele, mis kisub kangesti juba Blade Runneri poole.

neljapäev, märts 16, 2006

"Gotta love that free market II" ehk WinXP on Mac'il tööle saadud

TÄIENDATUD: Ars Technica kajastab detailsemalt mida ja kuidas, samas kui uudishimulikel on võimalik vajalik tarkvara saada tasuta siit.

Jaanuari lõpus tegin Vabalogis põgusalt juttu plaanist WinXP Inteli protsessoritega Mac'idel tööle saada. Kuna inimeste motivatsioon ei näinud just eriti kõrge olevat, siis otsustas üks ettevõtlik inimene üles seada auhinna fondi, mis motiveeriks ka hakkajaid inimesi lahendust otsima.

Vaatamata osade inimeste skeptilisusele õnnestus WinXP lõpuks Mac'il tööle saada (video leiab siit). Autor andis enda lahenduse ülevaatamiseks ja eile tuli lõpuks ka kinnitus selle kohta, et auhind on tõesti võidetud. Kui viimati auhinnast kirjutasin oli auhinnafondi suurus peaaegu $2500, kuid järgneva kahe kuu jooksul paisus fond $13 854-ni (peaaegu 180 000 krooni).

Tundub, võitnud lahendus tehakse varsti kõigile saadavaks, sest juba praegu on juttu "opensource" projektist, mis arendab olemas olevat lahendust edasi.

Ma ise jälgisin suure huviga kogu üritust sellepärast, et kirjutan enda lõputöö üpris tõenäoliselt auhindadest ja nende mõjust innovatsioonile. Mul oli ühte väikest, suhteliselt lihtsat, kuid samas konkreetset näidet vaja, mis nüüd on olemas.

Eraldi huvitav oleks teada, kas auhinna mudel leiab nüüd rohkem kasutamist ka osade "opensource" projektide puhul, mis muidu ei pruugi tulemust anda.

kolmapäev, märts 15, 2006

Funktsionaalsest anarhiast Somaalias

Alates 1991. aastast on Somaalial puudunud keskvalitsus ning riigis on välja kujunenud omapärane olukord: stabiilne anarhia, mille raames on mitmed riigi näitajad paremad kui kunagi varem. Kasvanud on keskmine eluiga, vähenenud imikute suremus, paranenud ligipääs arstiabile ja ligipääs kanalisatsioonile koos mitmete teiste näitajatega.

See ei tähenda kaugeltki seda, et anarhia oleks soovitav või parem kui konstitutsionaalne demokraatia, kuid see viitab sellele, et autokraatlikele ja türanniale kalduvate keksvalitsustele, mis ainult röövivad, piiravad ja vägivallatsevad, on radikaalseid alternatiive. Keskvalitsuse puudumine võib olla teatud olukordades soovitavam kui keskvalitsuse olemas olu.

Mis siis Somaalias ikkagi toimub?

Institutsioonid (kui mängureeglid) - kas seest või väljast
Viimaste aastate jooksul on majandusteaduses palju tähelepanu pööratud institutsionaalsele raamistikule, mis võimaldab stabiilset riiki ja soodsat ettevõtlus keskkonda. Inimestel on ajalooliselt välja kujunenud teatud institutsioonid, mis reguleerivad nende omavahelisi suhteid - alustades sellest, kuidas määrata karistust varguse eest ja lõpetades sellega, kuidas hõimude vahel sõjalisi konflikte vältida. Kui institutsioonid on aga peale surutud väljast, harjumatud ja paljude arvates ebaõiglased, ei pruugita neid üldse omaks võtta.

Traditsiooniliselt on Aafrika riigid üpris kunstlikud ning koosnenud mitme erineva hõimu territooriumi liitmisest üheks riigiks. Kuna hõimud on aga enda territooriume alati ise valitsenud, siis tekitab keskvalitsuse moodustamine sageli olukorra, kus mitmed erinevad hõimud näevad keksvalitsust (ja sellega kaasnevaid institutsioone) kui võimalust teisi enda tahtele allutada või potentsiaalset ohtu enda territooriumile. Sellises olukorras muutuvad sõnasõjad üpris kiiresti vägivaldseteks konfliktideks erinevate sõjapealike vahel.

Somaalia on üks paremaid näiteid sellisest, kuidas üks sõjapealik teiste üle valitses ning keskvalitsuse võimu enda huvides rakendas, luues olukorra, kus teised sõjapealikud pidi reageerima. 1991. aastaks oli keskvalitsus lakanud olemast ning mõned kuud hiljem vaibusid ka ägedamad relvastatud konfliktid. Relvastatud konfliktide hulk on märgatavalt kasvanud pärast seda kahel korral - mõlemal korral üritati ÜRO abiga taastada keskvalitsust, millega kaasnevast võimust olid loomulikult huvitatud sõjapealikud.

Vägivalla tõttu hukub 15 aastat pärast keskvalitsuse hajumist Somaalias iga aasta protsentuaalselt enam-vähem sama palju inimesi kui Mehhikos, seega pole anarhiaga kaasnenud suuremat vägivalla lainet. Konflikte lahendatakse hõimudevaheliste reeglite järgi ja osaliselt shari'a kohtutes. Kuigi hõimukohtud suudavad hõimude siseseid probleeme lahendada kiiresti ja odavalt tekivad probleemid ettevõtete vahelistele eriarvamustele lahenduste leidmisel.

Ilma keksvalitsuse institutsioonideta on Somaalias taas esile kerkinud hõimude ja klannide põhised institutsioonid ja mehhanismid, mis võimaldavad erinevatel hõimudel nii oma liikmete kui hõimude vahelisi konflikte lahendada. Iga üks tegutseb enda piirkonna ja pole põhjust teistega tüli norida.

Ettevõtlus - edukam kui kunagi varem
Telefonide poolest 1000 elaniku kohta on Somaalia enda naabritest juba ammu mööda läinud ning üks edukamaid ettevõtte gruppe on Somaalias üldse on telekommid. Kuigi neil on jätkuvalt probleeme võrkude vaheliste kõnedega on viimaste aastate jooksul suudetud organiseerida ettevõtete vahelisi lepinguid.

Somaalias tegutseb ka varsema 1 lennufirma asemel täna vähemalt 15, mis on leidnud ka loovaid lahendusi probleemidele nagu ohutus. Selle asemel, et jälgida Somaalia olematuid ohutusnõudeid lasevad lennufirmad enda lennukeid kontrollida ja hooldada teistes riikides ning nende lennujaamades, seeläbi tagades turvalisuse enda klientidele.

Keskpanga kaotamine, mille viimaseks suurimaks panuseks oli 1600% inflatsioon, on loonud olukorra, kus Somaalia shilling on piirkonna üks stabiilsemaid valuutasid ja kasutusel osaliselt isegi Keenias. Kuna raha enam juurde ei trükita, siis pole ka suuremat inflatsiooni hirmu. Inflatsioon on tänaseks taandunud vaid 6%-ni aastas. Somaalia shillingi kõrval on edukalt kasutusel ka USA dollar, mis pakub täiendavat stabiilsust kui ÜRO toetuse saanud keksvalitsuse kandidaadid aeg ajalt uut raha juurde trükivad ja sellega ulatuslike inflatsiooni shokke põhjustavad.

Karjakasvatus ja kariloomade eksport Somaaliast Keeniasse on samuti dramaatiliselt tõusnud. Vahendajate tasud on aga Keenias kõrgemad kui Somaalias, kus vahendajal on rohkem kindlust, nii õigussüsteemi (peamiselt kiiruse tõttu) ja Somaalia shillingisse. Viimane suurem ekspordi langus leidis aset mõned aastad tagasi, kui Keenia valitsus vähendas ulatuslikult riiki lubatavate loomade arvu.

Erasektor on vee ja elektriga varustamise üle võtnud avalikult sektorilt ning leidnud innovatiivseid lahendusi. Nii on näiteks Mogadishu jaotatud eraettevõtjate poolt sektoriteks, mida nad suudavad hallata, samas enda klientide Dubaist ostetud generaatoritega toodetud elektrit müües. Klientidel on võimalik valida erinevate pakettide vahel, alustades mõne tunnise elektrivarustusega päevas ja lõpetades 24/7 varustusega.

Loomulikult on ka probleeme, millest üheks suuremaks on haridus. Esimesed märgid sellest, et ka siin on erasektor asunud tühimiku täitma, on esile kerkinud, kuid ulatusliku välisabi puudumise tõttu, millest varem algharidust finantseeriti on märgatavalt langetanud koolitatavate arvu.

Somaalia on näide sellest, et teatud olukordades (kui enam madalamale pole võimalik laskuda) võib anarhia olla riigi elanikkonnale keskvalitsusest soodsam, luua rohkem vabadusi ja seeläbi võimalusi enda elu iseseisvaks parandamiseks.

Jääb üle ainult küsida, kas ulatuslik raha pumpamine Aafrikasse annab soovitud tulemusi või on aeg vaadata osades piirkondades radikaalsemate alternatiivide poole, mis rajanevad kohalikule institutsionaalsele raamistikule, millesse keskvalitsus ei kuulu.

Kasutatud kirjandus:

Kim, Y. (2006). Stateless in Somalia, and Loving it. Ludwig von Mises Institute.

Leeson, P.T., (2006). Better Off Stateless: Somalia Before and After Government Collapse (PDF).

Nenova, T. and Harford, T. (2004). Anarchy and Invention (PDF). Public Policy for the Private Sector.

reede, märts 03, 2006

Kuidas Graham Greene Tallinnas bordelli otsis

Värskes Times'i kirjanduslisas kirjutab Ian Thompson Graham Greene'i külastusest Tallinnasse, sellest kuidas 1934. aastal lennul Riiast Tallinnas kohtus kirjanik inglasest diplomaadiga, jõi teemaga koos viina ja proovis väidetavalt 500 aastat sama perekonna käes olnud bordelli leida, mida H.G. Wells'i armuke talle oli Londonis soovitanud.

Artiklist selgub muu hulgas, et Greene'il oli isegi idee spioonifilmist Tallinnas, mis kahjuks realiseerus hiljem hoopis raamatuna, mille tegevus leiab aset teisel pool maakera:
A film sketch conceived by Greene shortly after the war, “Nobody to Blame”, concerns a British sales representative in Estonia (“Latesthia”) for Singer Sewing Machines, who turns out to be an SIS spy. The film was never made, as it poked fun at the Secret Service; yet it contained the bare bones of what was to become “Our Man in Tallinn”, later Our Man in Havana (1958). In 1988, anticipating my first vist to Tallinn, I had written to Greene asking why he moved Our Man in Havana from Estonia in the 1930s to Cuba in the 1950s. Greene explained that a Secret Service comedy about a Hoover salesman who gets sucked up into espionage would be more credible in pre-Castro Havana, with its louche nightclubs, than in Soviet-occupied Tallinn.
70 aastat hiljem käivad inglased ikka veel Eestis lõbutsemas ja tõenäoliselt ka bordelle otsimas - kas ka mõni tulevane kirjanik, kes mõne kireva mälestusega Tallinnast lahkub?

Huvitav, kas keegi teab, midagi enamat sellest legendaarsest "asutusest", mis isegi Londoni koorekihi seas mainimist leidis?

(via Arts & Letters Daily)

Lühifilm kiirusepiirangute problemaatilisusest

Maailma suurima tudengifilmi festivali Campus MovieFest raames tegid ühed tudengid 5 minutilise dokumentaalfilmi/komöödia sellest, mis juhtub kui kiirteel otsustaks järsku neli autot kiiruse piirangust kinni hoida - sõita 55 miili tunnis vastavalt piirangule mitte aga 70-75 miili tunnis nagu enamus autojuhte on harjunud.

Tulemus on etteaimatav, kuid siiski parajalt veider. Kena oleks loomulikult mõelda, et tegu on ainult USA probleemiga, kuid sarnase filmi saaks tõenäoliselt suuremate probleemideta filmida ka Tallinnas (näiteks Sõpruse puiesteel) või Tartu või Peterburi maanteel.

(via Austrian Economics, kus natuke de facto ja de jure reeglitest juttu)