teisipäev, veebruar 28, 2006

Kas tehnoloogia valitsemine või haldus TTÜ's?

Homme saab täis esimene kuu sellest, mil Tehnika Ülikool on vastu võtnud avaldusi uude rahvusvahelisse magistriprogrammi Technology Governance. Ma ei tea, kas programmil üldse eesti keelset nime ongi, kuid esialgu midagi tabavamat kui tehnoloogia valitsemine või haldus ei ole leidnud. Lühikirjeldus programmi leheküljelt:
Our one-year Masters program in Technology Governance is a technology-focused special graduate degree that could be placed in such areas as Innovation Policy, Industrial Policy and Development Economics as a realistic alternative to mainstream ("Standard Textbook") Economics. Our curriculum includes the theory of uneven development and the history of economic policy. In that sense, this is the international Innovation Policy and High-Tech program with a solid foundation in history and theory, embedded in an exciting environment, that so many students and scholars were always looking for yet could not find!
Programm on rahvusvaheline ehk õppetöö toimub inglise keeles ning mitmed õppejõud on samuti välismaalased. Tõenäoliselt tuntuim nimi õppejõudude seas on Carlota Perez, kes on innovatsiooni uurijate ringkonnas lugupeetud ja tunnustatud. Perez on koostööd teinud mitmete innovatsiooni valdkonna hiidudega, kellest mitmed on ka programmi nõukogus sealhulgas Christopher Freeman ja Richard Nelson.

Õppejõudude seast võib leida ka rida eestlasi, kes on innovatsioon Eestis ja Balti regioonis viimase 5-10 aasta jooksul usinalt uurinud - Tarmo Kalvet ja Rainer Kattel.

Programm on tasuline, kuid tõenäoliselt ei ole võimalik Eestis 2750 euro eest kuskil mujal saada programmi, mis tuleb tõenäoliselt üpris rahvusvaheline ning kus on võimalik suurema vaevata sõlmida kontakte tunnustatud uurijate ja teadlastega.

Ma loodan, et programmi tuleb tihe konkurents ja ka mõned eestlased sinna satuvad. Kellel vähegi huvi soovitan proovida, kuigi programm on minu maitse jaoks natuke liiga avaliku halduse keskne.

neljapäev, veebruar 23, 2006

Lapsed ja televiisor USA's - mõjust õppeedukusele

USA's on üha rohkem ja rohkem juurdumas kõrgmalt haritud vanemate seas arvamus, et mida vähem lapsed televiisorit vaatavad, seda parem ja see vähene, mis nad võivad teleri ees veeta, peaks koosnema õpetlikust programmist.

Kahe Chicago ülikooli majandusteadlase värske uurimus Does Television Rot Your Brain? (PDF) seab aga televiisori vaatamise kahjulikuse kahtluse alla. Slate'is on teema kenasti kokku võtnud Austan Goolsbee:
From the 1966 Coleman Report, the landmark study of educational opportunity commissioned by the Civil Rights Act of 1964, Gentzkow and Shapiro got 1965 test-score data for almost 300,000 kids. They looked for evidence that greater exposure to television lowered test scores. They found none. After controlling for socioeconomic status, there were no significant test-score differences between kids who lived in cities that got TV earlier as opposed to later, or between kids of pre- and post-TV-age cohorts. Nor did the kids differ significantly in the amount of homework they did, dropout rates, or the wages they eventually made. If anything, the data revealed a small positive uptick in test scores for kids who got to watch more television when they were young.

pühapäev, veebruar 19, 2006

Blogosfäär - R.I.P. (1999-2006)?!

Daniel Drezner on kokku pannud põhjaliku postituse viimase nädala jooksul blogosfääri kajastanud artiklitest, mille läbivaks teemaks on blogide marginaliseerumine. Mees ise võtab artiklid kokku lühidalt ja konkreetselt:
1) Not a lot of people will make a living off of blogging; (vaata ka New York Metro artiklit)

2) Power laws create an unequal structure in the blogosphere that gives power to those at the top of the pyramid -- the linkers rather than the thinkers, as it were; (vaata ka Drezneri artiklit-PDF)

3) Blogs will become co-opted by the mainstream media. (vaata ka AlterNet artiklit)

4) There are inherent constraints on the influence of blogs. (vaata ka Financial Times'i artiklit)
Ma ise olen blogidest kirjutanud ühe pikema artikli eelmise aasta septembris, mille lõppu kirjutasin:
Blogi on formaat. Viimase paari aasta jooksul on sellel mõttel üha rohkem peatutud ja blogijate seas on süvenemas veendumus, et mõne aasta pärast enam sõna “blog” ilma mingi lisata praktiliselt ei kasutata. Blogimine sarnaneb üha rohkem arvuti kasutamisele – üldisele tegevusele, mis hõlmab tohutut hulka võimalusi ja vajab täpsustamist.
Tsiteerin seda väikest lõiku sellepärast, et poliitblogide "grand young man" Markos Moulistas ülteb AlterNet'i artiklis midagi väga sarnast:
Markos Moulitsas Zuniga, the founder and primary voice of Daily Kos, thinks the word "blog" is beginning to outlive its usefulness. "A blog is merely a publishing tool, and like a tool, it can be used in any number of ways," he says.
See on hea võimalus midagi Eesti blogosfääri kohta küsida.

Rate.ee'le on lisandunud blogimise võimalus nagu ka Delfi'le ehk eestlasel on blogi täna teha kordades lihtsam kui kunagi varem. Huvita, palju tänaseks eestikeelseid bloge üldse loodud? Kas 10 000 piir on juba lõhki? Kas on alla 40. aastaseid eestlasi, kelle tutvusringkonnas ei ole mõnda blogijat?

Samas on neid bloge, mis minule huvi pakuvad ja mille lugemine tundub ka midagi juurde andvat vähe. Juurde neid tuleb aga jube aeglaselt ning peamisteks kirjutajateks on ajakirjanikud. Kus on värsked hääled ja toored mõtted või on minu enda huvid liiga kitsad?

Kohalik blogosfäär on killustunum kui kunagi varem ja märksa arvamuste rohkem. Homoabielud ja Kadrioru peod on vist kõige suurem debatti allikaks olnud, kuid kui paljudele?

Eesti blogosfääri teema vajab tõsisemat mõttetööd, mille piirkulu ületab kahjuks minu jaoks piirkasulikuse.

kolmapäev, veebruar 15, 2006

Evolutsiooniline vormisolek (evolutionary fitness)

Art De Vany on 68 aastane mees, kes kaalub 94 kilo ja kelle kehas on ainult 8% rasva (vaata ka pilti)ning nagu ta ise selgitab:
"I'm never sick," he says, "and I can do anything I want to do. Everyone should or could be this way."
De Vany on emeriitprofessor majandusteaduses ja atleet, kes on viimase 25 aasta jooksul uurinud evolutsioonilist vormisolekut ehk seda, millised olid meie esivanemate geneetilised eeldused, millist elu elasid - kuidas toitusid ja millised olid peamised füüsilise tegevuse vormid - ning kuidas tänapäeva inimesed saaksid elada tervislikumat elu kasutades paljuski evolutsiooni poolt ette antut.

Üpris hea ülevaate De Vany arusaamadest annab T-Nation'i intervjuu, kus mees selgitab kui palju aega peaks head füüsilist vormi sooviv inimene nädalas treeningule pühendama (vähem kui arvata võiks) ja millise vormi see treening peaks võtma (huvitavam kui tavaliselt). De Vany peatub ka toitumisel ja sellel, miks inimesed on modernses ühiskonnas sageli rahulolematud, kärsitud ning tunnevad, et nende elul pole mingit mõtet. Muu hulgas selgitab mees, mis evolutsiooniline väärtus on depressioonil:
Depression may have been helpful to keep our ancestors from killing one another when they were confined to caves or other shelters during long winters, but it's triggered in many ways in modern life.
Tegu on teadlasega, kes läheneb probleemidele süstemaatiliselt ja põhjalikult. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid majandusteaduses ja mõned ka evolutsioonilisest vormisolekust. Ühe lühema ja ülevaatlikuma artikli tema ideedest võib leida siit (PDF).

Art De Vany peab ka blogi aadressil: www.arthurdevany.com, kust võib leida eraldi alajaotuse "evolutionary fitness".

teisipäev, veebruar 14, 2006

Kuidas turumajandus vaba aega loob: teine osa

Ma ei jaga PH arvamust (ja siin) ning ei arva, et kui maailmavaatelised erinevused on piisavalt suured, siis tasub vastaspoole kirjutisi teadlikult vältida.

Olen nõus enda veendumusi iga kell proovile panema ja pean ülitähtsaks endalt pidevalt küsida, miks ma arvan nagu ma arvan või kas need allikad ja andmed, millele enda maailmavaate kujundamisel toetun on õiged.

Mind huvitavad kardinaalselt erinevad arusaamad nagu mind huvitab, miks inimesed arvavad nagu nad arvavad, millega toetavad enda väiteid ja kuidas reageerivad sellele kui keegi ütleb selgelt välja, miks ta arvab teisiti.

Ma ei pea vajalikus asjata debatis viidata inimestele, kes on seotud poliitiliste erakondadega ja (kelle väited on sageli kontekstist ilma mingite viideteta originaalile välja rebitud) siduda seda vastaspoole väidetega, isegi kui selleks on ahvatlevaid võimalusi. Küll aga pean vajalikuks viidata enda poolt kasutatavatele allikatele ja selgitada, miks ma arvan nagu ma arvan.

Tõsi, üliõpilasena on mul tõenäoliselt märksa rohkem aega ja võimalust argumenteerida, kuid ma pole kelleltki kunagi nõudnud ühelegi enda postitusele vastamist ja pean sellepärast ka lugu inimestest, kes siiski leiavad aega ja tahtmist kommenteerida või vastata, sest see võimaldab mul sageli tähelepanu pöörata seikadele, mis muidu jääks märkamata.

Minu jaoks ei lõppe diskussioon seal, kus vastust on keeruline leida või esineb teistsuguseid tõlgendusi. Lõppude lõpuks pole minu kirjutatu aksioomide kogumik vaid algus diskussioonile, kuhu on alati oodatud kommentaarida ja vastupidised arvamused.

Kõik tsitaadid pärit siit.
Miks töönädala pikkus langes? Ametiühingute ja teiste töötajate organisatsioonide survel, mis tingis vastavate riiklike regulatsioonide vastuvõtmise. Tööandja suvast töötaks me praegugi 70 tundi nädalas või veelgi kauem.
Kui tööaja lühenemine on tingitud ainult ametiühingutest, siis miks ei langenud see kohe 40'le tunnile vaid selleks läks 175 aastat? Miks on tööaja lühenemine jätkunud vaatamata sellele, et ametiühingute liikmelisus on vähenenud juba 1970ndatest alates?

Küsimus on produktiivsuses ja selles, et just tehnoloogiline progress võimaldab inimeste tootlikust suurendada. Uusi tehnoloogiaid loob aga kõige paremini just vabam turumajandus. Lisaks ajale, mis saadud juurde vähem tööandja juures töötades, on inimesed vaba aega juurde saanud majapidamistoimetuste arvelt, mis on taas võimalik tänu tehnoloogilisele progressile ja kõrgematele sissetulekutele - mõelgem pesumasinale, kohvikeetjale, külmkapile, mis meie kõigi elu mugavamaks teevad ja tõeliselt vaba aega juurde loovad.
Mitte iialgi pole tööandjailt tulnud ühtegi töötajate huve kaitsvat algatust. Töötajad on kõik oma õigused saavutanud raskes võitluses tööandjatega. Ning praegu elame ajahetkes, kus tööandjad on töötajailt õigusi uuesti ära võtmas!
Mitte iialgi pole töötajatelt tulnud ühtegi tööandja huve kaitsvat algatust. Aga kas peakski tulema? Küsimus on vastastikuses kokkuleppes. Kui kokkuleppele ei jõuta, siis töötajaid pole ja tööandja jääb potentsiaalsest kasumist ilma. Mõlemad pooled on huvitatud kokkuleppest.

Ei tasu unustad, et turumajanduses ei ole konkurents ainult töövõtjate vaid ka tööandjate vahel. Kõik on huvitatud parematest töötajatest ja on selle nimel nõus mööndusi tegema, erinevaid hüvesid välja käima. Nii olid näiteks USA's Esimese maailmasõja ajal mitmed varem töötajate hüvede vastu ükskõiksed ettevõtted sunnitud endale töötajate meelitamiseks neile pakkuma kas kõrgemat palka, kindlat töökohta ka tulevikus või tervishoidu ning pensionit.

Väga konkreetne näide sellest, kuidas tööandjad suudavad ilma seadusandliku surveta tõsta palkasid või pakkuda enda töötajatele sõbralikumaid töötingimusi on Henry Ford, kes lisaks palga kahekordistamisele (teatud tingimustel) võttis 5 päevase ja 40 tunnise töönädala kasutusele 1926. aastal - aastaid varem kui selleni jõudis ükski valitsus - ja seda ilma ametiühinguteta vaid nende vältimiseks.

Mingit alust väitel nagu tahavad tööandjad töötajatelt õigusi ära võtta pole.

(vaata ka: Horowitz, C. (2004). The Wrong Way to Shorten the Work Week.)
Et selline asi, nagu pension üldse olemas on, selle eest oleme tänu võlgu ühele mehele: Otto von Bismarckile, kes lõi (tööandjate kiuste ja nende pideva virina ja nurina saatel) 19. sajandi lõpus riikliku sotsiaalhoolekandesüsteemi. Kui oleks tööandjate otsustada, ei eksisteeriks mingit pensioni üldse.
Aga vaba turumajanduse tingimustes pole tööandja vaid töötaja otsustada, kas on olemas pension või ei ole. Nii pangad kui kindlustust seltsid on huvitatud sinu rahast ja mitmetes riikides (seal hulgas Eestis) on kasutusel mitme sambaline pensionisüsteem, millel on tööandjaga üha vähem ja vähem pistmist.

Sotsiaalmaksu võivad maksta ettevõtted, kuid maksudeks mineva raha teenib ikkagi töötaja ise.
Pensioniea pikenemine edaspidi on saavutatud ametiühingute ja muude töötajate esinduste tegevuse tulemusel, tööandjate kiuste. Tööandjad on pensioniea langetamisele alati ja eranditult vastu olnud.
Tööandjatel pole midagi selle vastu kui osad inimesed varem pensionile lähevad ja sageli pole see üldse nende vaid hoopis töötaja otsustada. Täpselt samamoodi leiab palju töötajaid, et nende huvides on edasi töötada samas kui seadusandlus seda keelab. Mida vabamas turumajanduses elatakse, seda lihtsam on töötajal ja tööandjal jõuda mõlemale osapoolele sobivale kokkuleppele. Küsimus on selles, kas me tahame piirata teiste võimalusi mingi vähemuse arvelt?

(vaata ka: Vickerstaff, S., Baldock, J., Cox, J., and Keen, L. (2004). The impact of employer policies and practice on the process of retirement.)
Viimasel ajal on kuulda Jaapanist ja sealtkandist ka asutuste st. tööandjate loodud pensionifondidest oma töötajaile. Riiklikule alternatiivseid pensionisüsteeme on varemgi olnud, aga nüüd on asi läinud otseselt tööandja kätte.
Arvestatava üllatusena võib siis tulla fakt, et USA's on tööandja poolt finantseeritud pensionid kasutusel olnud juba 1875. aastast kuni riikliku pensioni ulatusliku kehtestamiseni. Tööandjaga koostöös on võimalikud ka n.n. 401k plaanid umbes 1970.ndaate keskpaigast, mis on väga paljude ameeriklaste seas populaarsed.

(vaata ka: Short, J., and College, A. (2002). Economic History of Retirement in the United States.)
Riiklikult (või kogukondlikult) reguleerimata turumajandus viib paratamatult töötajaskonna täielikule väljakurnamisele, kuna tööandja tegevus saabki põhimõtteliselt olla suunatud vaid ühele - kasumi maksimeerimisele. Igasugune töötaja huvide kaitse (piirangud tööajale, inimsõbralike töötingimuste loomine, ohutusnõuete täitmine jne.) vähendab aga ettevõtte kasumit paratamatult.
Jah, tööandja huvides on kasumi maksimeerimine, kuid tänapäeval, kus ligi 70% arenenud riikide elanikkonnast töötab teenindussektoris ja inimkapital omab suuremat kaalu kui kunagi varem, on tööandja huvides enda töötajate rahuolu - produktiivsed ja rahuolevad töötajad, kellele meeldib töökeskkond ning kes ei tunne ennast töötingimuste tõttu ohustatuna.
Piiratud ressurside tingimustes tõusevad meditsiiniteenuste hinnad edaspidi veelgi, mistõttu meditsiiniteenus muutub järjest enamaile kättesaamatuks. See toob kaasa keskmise eluea languse. See koos pensioniea tõusuga tingib omakorda selle, et paljud surevad edaspidi juba enne pensioniea saabumist. Seega pole muretust pensionipõlvest ja sellega kaasnevast vabast ajast erilist mõtet rääkida.
Seda keskmise eluea languse juttu oleks võinud juba mitukümmend aastat tagasi rääkida, kuid reaalsus on natuke teistsugune.

Kõige parem näide sellest, kuidas meditsiin on muutunud ohutumaks, mugavamaks ja odavamaks, on maohaavandid. Mõnikümmend aastat tagasi tähendas see operatsiooni ja pikemat toibumisperioodi samas kui täna võtad paar tabletti ja tee paranemise suunas on alanud. Kuna operatsiooni ei toimu ja kalli kirurgi teeneid ei kasutata ning haiglakohti ei hõivata, siis on kulud märgatavalt väiksemad.

Bio- ja geenitehnoloogia arengud annavad samuti põhjust optimismiks, kuid nendesse valdkondadesse investeeritakse peamiselt kasumi teenimise võimaluse tõttu. Arvestades sellega, et meditsiinilistest innovatsioonidest tulenevast kasust õnnestub nende arendajatel enamasti alla 5% rahas välja võtta on kasu ühiskonnale selgelt suurem. Mida vabam turumajandus, seda rohkem võimalusi, seda rohkem potentsiaalseid ajendeid.

Meditsiini kõige suurem probleem on selle rahastamise viis, mille tõttu on ka ressursid piiratud. See, kuidas kõige paremini toimivat meditsiinisüsteemi üles ehitada on väga keeruline teema, kus on väga palju erinevaid variant - alustades sellega, mis on võimalik ja lõpetades sellega, mis on poliitiliselt aksepteeritav.

Ma olen nõus kihla vedama 10 000 krooni peale, et järgmise 10 või 20 või 30 aasta jooksul inimeste keskmine eluiga pikeneb - ma olen sedavõrd veendunud enda seisukohas. Kas on võtjaid?
”keegi ei sundinud inimesi tööstusesse” - see väide on tõene samavõrd, kui “1940. aastail astusid eestlased massiliselt ja vabatahlikult kolhoosidesse”. Pärast tarastamist ei jäänud tuhandeil endistel põlluharijail lihtsalt muud üle, kui minna tööstustöölisteks. Oma kogukonnamaalapist jäid nad ju tarastamise käigus ilma. Alternatiiviks tööstusse minekule polnud isegi kerjamine - kerjamine oli tollaste Suurbritannia seadustega keelatud. Väga rangelt keelatud, muuseas.

Tüüpiline kapitalism: kõigepealt võtame suurelt osalt elanikkonnast nende traditsioonilised elatusvahendid ja siis suuname kunstlikult tekitatud vaba tööjõu sinna, kus kapitalistil seda kõige enam tarvis.
Ei pea kaugemale kui Wikipediasse vaatama veendumaks, et enamus tarastamisest toimus enne tööstusrevolutsiooni algust ja ajavahemikul 1630-1750 toimus kõige suurem rahvastiku ümber orienteerumine, mil 40% Inglismaa elanikkonnast oli sunnitud loobuma agraarelust. Üle poole tarastatud maast polnud aga ei karja ega põllumaa, mis leidis nüüd omanikud, kes olid huvitatud selle arendamisest. 1760. aastaks (mida peetakse tööstusrevolutsiooni ALGUSEKS) oli aga juba üle 75% protsendi maast tarastatud.

Lisaks sellele lõi aga 18. ja 19. sajandi tarastamine hoopis töökohti juurde, sealhulgas kõrgemat sissetulekut võimaldavaid töökohti tänu tootlikkuse kasvule, mis varem polnud üldse võimalikud.

Eraldi mainimist väärib ka see, et tarastamine toimus mitte ettevõtjate ja kapitalistide vaid riigi ja arisitokraatide poolt. Ettevõtjateks hakkasid peamiselt ikka need, kellel puudus kindel sissetulek maast, kuid kes julgesid riskida ja olid ettevõtlikud - just ettevõtjad lahendavad töötuse probleemi mitte aga ametiühingud või riik.

Muide tarastamise järel tõusis tavaliselt põllumaa tootlikus 50-100%.

(vaata ka: Mingay, G.E. (1997) Parliamentary Enclosure in Englad. An Introduction to its Causes, Incidence, and Impacts, 1750-1850. London: Longman ja Wordie, J.R. (1983). The Chronology of English Enclosure, 1500-1914. Economic History Review Vol. 36, Nr. 4, pp. 483-505.
Saksamaal streigib praegu 40 000 avaliku sektori töötajat. Põhjuseks tööandjate kava pikendada töönädalat 38, 5 tunnilt 40 tunnini. Et kuidas selle vaba aja juurdetekkimisega nüüd on?
Võtmesõnaks on AVALIK sektor, millel on traditsioonilise erasektori tööandjaga väga vähe ühist. Kõik tööandjad ei ole samasugused ja mõned arvestavad märksa rohkem enda töötajatega. Lisaks on Saksamaa turumajandus üks koordineerituimaid ja vabast ikka üpris kaugel. Muide, natuke häbematu on 40 000 (0,05% Saksamaa elanikkonnast) inimese põhjal teha järeldusi tervele maailmale või isegi Saksamaale, kus elab üle 82 miljoni inimese.

Enamus aja kokkuhoiust tööl ja majapidamistes tuleneb sellest, et mis varem oli sooritatav ainult inimese poolt on täna paljuski sooritatav vähema hulga inimeste ja masinatega. Need, samas masinad, mis hoiavad meie aega kokku ei eksisteeriks, kui ettevõtjatel ja leiutajatel poleks ajendeid nende tootmiseks. Jah, nad saavad sellest kasu ja täiesti õigustatult, kuid kasu ühiskonnale on nendest leiutistest märksa suurem.

Tänud kõigile, kes raatsisid lõpuni lugeda.

(vaata ka: Kuidas turumajandus vaba aega juurde loob esimest osa Vabalogis)

esmaspäev, veebruar 13, 2006

Karikatuurisaagast - arvamusi, fakte ja loomulikult pilte

Autor: Signe Wilkinsion (via The Beat)

Kuni enamus peavoolumeediast arutleb selle üle, kuidas pühadust või religiooni mitte solvata on mõned väljaanded tegelenud natuke sisulisema tööga ja enda arvamust on välja käinud ka mõned karikaturistid ja illustraatorid.

Cox and Forkum on kogunud enda blogi hulgaliselt viiteid erinevatest allikast ja on endale traditsioonilisel moel kommenteerinud ühe tabava karikatuuriga.

Joe Kubert ja Rafael Medoff on aga enda arvamuse poliitiliste karikatuuride rollist koos väikse ajaloolise ülevaatega. Viimane lõik nende arvamusloost:
Most important, Western leaders need to say clearly that while Muslims may find the cartoons offensive, the violent response to the cartoons is absolutely unacceptable. Establishing the ground rules for how to conduct a civilized debate, not searching for ways to appease the angry mobs, should be our goal. Surely we must strive to live in a world governed by reason and civility, rather than one in which cartoonists or their editors must fear for their lives.
Daniel Engber kirjutab Slate'is lähemalt, kuidas on lood islamiusus prohveti kujutamisega ja selgitab, et mitte kõik islamivoolud ei suhtu Muhamedi kujutamisesse nii vaenulikult.

Volokh Conspiracy on lähema uurimise alla võtnud kolm Jyllands-Posten'is kunagi mitte ilmunud joonistust (millest üks oli hoopis pilt!) ja esialgsed järeldused on huvitavad.

Johan Norberg on ühest Rootsi blogist kogunud natuke andmeid islamimaades toimunud protestide suuruse kohta:
5000 people protested in Cairo (a city of 14 million people), a couple of thousand in Istanbul (13 million) and at most the demonstrations in 14 other Turkish cities gathered a few thousand people. 70 people stormed the Danish embassy in Jakarta (18 million), and a handful of people in Beirut and Damascus.
Ma ei mõista, miks mitmed Euroopa valitsused alandlikult molutavad selle hääleka, kuid tillukese vähemuse ees?

Ja lõpetuseks on Boston Phoenix'i nimeline ajaleht haruldaselt otsekohene ja ütleb selgelt välja, miks nemad karikatuure ei avalda:
Out of fear of retaliation from the international brotherhood of radical and bloodthirsty Islamists who seek to impose their will on those who do not believe as they do. This is, frankly, our primary reason for not publishing any of the images in question. Simply stated, we are being terrorized, and as deeply as we believe in the principles of free speech and a free press, we could not in good conscience place the men and women who work at the Phoenix and its related companies in physical jeopardy. As we feel forced, literally, to bend to maniacal pressure, this may be the darkest moment in our 40-year publishing history.
Ei mingit silmakirjaliku võltsmoraali vaid öeldakse otse välja: me kardame ja ei taha surra!

Post Scriptum: EU Referendum ei pelga ära midagi, mis paneb muhelema. Kõik usud on võrdselt pilatavad - kellel aega ja viitsimist, siis lihtsalt hakake algusest vaatama.

(via EU Referendum)

pühapäev, veebruar 12, 2006

Töötamist ja aja kasutamisest Rootsis, Saksamaal ning USA's

Üks liberaalse turumajanduse vastaste populaarsemaid argumente on viimasel ajal olnud, et eurooplastel on vaba aeg rohkem, et eurooplased hindavad vaba aega kuidagi kõrgemalt või neil on võimalust vaba aeg tänu "sõbralikule" maksu- ja tööseadusandlusele rohkem nautida.

Vabast ajast ja sellest, kuidas turumajandus seda inimestele on viimase 175 aasta jooksul juurde loonud, oli juttu eelmises postituses ja põgusalt sai peatutud ka sellel, et tegelikult jaguneb vaba aeg oma korda kaheks: aeg, mis kulub erinevatele toimetustele majapidamise (majapidamistootmine) ja aeg, mis sisustakse erinevat sorti meelelahutusega, mille käigus ei toodeta midagi.

Gary Becker juhtis juba 1965. aastal tähelepanu sellele, et lisaks tööle turul kulub märkimisväärne osa ajast ka tööle kodus, mille käigus toodetakse midagi, olgu see siis puhtus toas, õhtusöök laual või puhtad nõud kapis (Becker, 1965).

Kuna eelnevalt mainitud tegevusi keegi rahaliselt ei kompenseeri, siis on kalduvus liigitada need tegevused vaba aja alla ja vaadelda ainult kahte aja kasutamise kategooriat, mille varjus tundub tõesti, et 35 tunnine töönädala on märksa sõbralikum töötajale kui 40 tunnine töönädal. Seega seadusega reguleerida, et töönädal peaks olema 35 tunnine võiks tavalisele töötajale vabaaeg juurde tuua.

Sama mõttekäiku jälgides võib oletada, et kõrgemad maksud võimaldaks samuti inimestele vaba aega juurde luua, sest peamine ajend töötamiseks - palk - ei kasvas samas tempos tehtud tööga, eriti astmelise tulumaksu puhul.

Kahjuks ei soodusta aga jäik tööalane seadusandlus ja karm maksupoliitika tööjaotust. Jah, inimesed loobuvad tööst, kuid selle asemel, et maksta paljude teenuste eest nagu näiteks maja värvimine või muru niitmine teevad inimesed seda ise. Kuna aga ise tehes välditakse spetsialiseerumist on majapidamises toodetud hüved ka kallimad ja kvaliteedilt madalamad - kannatab tootlikus.

Rootslaste ja sakslaste aja kasutamisest

Näiteks rootslased töötavad tegelikult rohkem (47% kogu tööajast majapidamistöid tehes) kui ameeriklased (35% kogu tööajast majapidamistöid tehes) ja seda madalama palga juures. Tööturul töötab aga keskmine ameeriklasest mees keskmiselt 4,3 tundi rohkem kui keskmine rootslane, kes aga töötab kodus ameeriklasest 8,1 tundi rohkem ehk kokku töötab keskmine Rootsi mees USA mehest nädalas üle 4 tunni rohkem - aeg, mida ameeriklane kulutab tõeliselt vaba aja sisustamiseks. USA naised saavad aga Rootsi naistest 3,5 tundi rohkem nädalas tõeliselt vaba aja sisustamiseks kulutada (Sanandaji, 2005).

Kuigi eelnevad arvud pärinevad blogist võivad teemast lähemalt huvitatud üles otsida Assar Lindbecki artikli "Limits to the Welfare State" ajakirjast Challenge (1986, Vol. 28 Nr.6 pp. 31-37), kus teema leiab põhjalikumat empiirilist ja teoreetilist käsitlust.

Üpris sarnast olukorda Saksamaal kirjeldab Ronald Schettkat'i uurimus 2003. aastast, kust selgub, et kuigi mehed töötavad nii USA's kui Saksamaa sama palju, siis mehed veedavad Saksamaal majapidamistöid tehes ligi 4 tundi nädalas rohkem kui nende USA sookaaslased. Naiste puhul võib aga märgata, et sakslannad veedavad majapidamistöödele ligi 10 tundi nädalas rohkem kui sookaaslased teiselpool ookeani (Schettkat 2003).

Schettkat'i uurimuse aga üheks huvitavamaks järelduseks on, et ajendite struktuur (maksupoliitika, tööturu seadusandlus) mõjutavad oluliselt seda, kas inimesed töötavad rohkem kodus või tööl:
A lower wedge and a wider wage dispersion makes market work more attractive and this may actually be the key variable explaining transatlantic differences in time-use. In addition, women are represented a much higher share among the high-wage earners in the US than in Germany, that is that for relatively more women the decision will be made in favor of market work and market provision rather than housework and self-provision in the US.
Lõpetuseks sooviks juhtida tähelepanu ka sellele, et mõni aeg tagasi oli Vabalogi kommentaarides lühidalt juttu sellest, millist mõju avaldab kultuur inimeste tööhõivele ja kas hoopis kultuur mitte maksupoliitika või tööturu seadusandlus on USA ja Saksamaa vaheliste erinevuste oluline mõjutaja. Ehk sõna taas Ronald Schettkat'ile:
The differences in labor force participation and market provision observed between the US and Germany are actually likely to be substantially influenced by differences in the incentive structure rather than by differences in culture or taste.
Mõned huvitavad vaba aja täheldused USA'st

Hiljuti avaldati Mark Aguiar'i ja Erik Hurst'i uuring vaba aja mõõtmisest, kus selgus et ameeriklased on viimase 40 aasta jooksul vaba aega mitte kaotanud vaid juurde saanud. Ajavahemikus 1965 - 2003 on nii meest kui naiste tööle (nii kodus kui turul) kulutatud aeg vähenenud peaaegu 8 tunni võra ehk vaba aega on vastava hulk juurde tulnud.

Lisaks sellele väärib eraldi mainimist see, et USA's on vähem vaba aega just kõrgema hariduse ja suurema sissetulekuga inimestel.

Kõrgema sissetulekuga inimesed teevad rohkem tööd ja seda peamiselt vabaaja arvelt, samas kui madalama sissetulekuga inimesed on töö asemel otsustanud vaba aja kasuks, mida neil on nädalas keskmiselt 4 tundi rohkem meestel ja 6 tundi rohkem naistel (Aguiar ja Hurst, 2006).

Tulles tagasi eelmise postituse juurde, siis väide nagu vaba aega oleks just omanikele kõige rohkem juurde tulnud, ei vasta tõele. Pigem vastupidi, mida väiksem sissetulek ja madalam haridus, seda rohkem on sul vaba aega.

Tõenäoliselt ei ole kõrgemalt haritud inimeste puhul tegu teadmatusega sellest, et nad teevad rohkem tööd vaid teadlike valikutega. Ja kui eelnevalt mainitud uurimuse andmeid uskuda, siis ei ole kartus, nagu just kõige madalama sissetulekuga inimesed "orjastatakse", õigustatud.

Inimesed on ise suutelised otsustama, kas nad soovivad kõrgemat sissetulekut või rohkem vaba aeg ilma mingi tobeda seaduse piiranguteta.

Kasutatud kirjandus:

Aguiar, M. and Hurst, E. (2006). Measuring Trends in Leisure: The Allocation of Time over Five Decades. Federal Reserve Bank of Boston working paper.

Becker, G. (1965). A Theory of the Allocation of Time. Economic Journal 75:493–517.

Sanandaji, T. (2005). Euro-Excuserosis. Truck and Barter blog postitus 27. juunist 2005.

Schettkat, R. (2003). Differences in US-German Time-Allocation: Why do Americans work longer hours than Germans? Department of Economics Faculty of Social Sciences, Utrecht University discussion paper.

laupäev, veebruar 11, 2006

Kuidas ja kui palju turumajandus vaba aega loob

Mõnikord võib leida mida eksitavamaid, pealiskaudsemaid väiteid ja arvamusi, mida serveeritakse tõe pähe. Ühe sellise leidsin Punase Hanrahani Teine Tulemine (edaspidi PH) nimelisest blogist ning kuna see puudutab otseselt midagi, millest mina kirjutasin (alates umbes poolest postitusest), siis on piisavalt põhjust olukorda natuke reaalsust süstida ja selgitada, miks kirjutise autor eksib.

Kogu pikem jutt saab alguse ühest väga ekslikust arvamusest:
Justnimelt vaba aeg on see, mida turumajandus ei tekita, sest puhtas, riiklikult reguleerimata , turumajanduses on töötaja tööandja ori ja tal ei olegi võimalik midagi muud olla!
Turumajandus ON inimestele vaba aega juurde tekitanud tänu tööjaotusele, mis on võimaldanud spetsialiseerumist, mis on võimaldanud tootlikkuse ja sissetulekute kasvu, mis on omakorda võimaldanud sääste investeeringuteks, millest on finantseeritud uusi tehnoloogiaid, mis on oma korda vabastanud inimesi kõige tülgastavamast tööst.

Ainuüksi, see kui palju inimesi tegeleb tänapäeval mingit sorti meelelahutuse (kino, teater, muusik, tele, kirjandus) või vaba aja sisustamiseks pakutavate võimaluste loomisega (turism ja kõik sellega seonduv, alustades restoranidega ja lõpetades langevarju hüpetega) annab selge ette kujutuse sellest, et just turumajandus on inimestele aega juurde loonud. Lisaks sellele on tänu kõigile nendele vabaaja sisustamise võimalustele vaba aeg ka inimestele väärtuslikum kui kunagi varem.

Kuna mõttekäigust üksi ei pruugi veel piisada, siis natuke statistikat. 1830. aastal oli keskmise töönädal pikkuseks 70 tundi, samas kui 2002. aastal oli keskmise töönädala pikkus langenud 41 tunnini nagu võib näha ka jooniselt 1. Lisaks tööle, mille eest inimesed saavad palka, tehakse ka majapidamistöid, millele kuluv aeg on tänu tehnoloogilisele progressile märgatavalt vähenenud. See on eriti selgelt märgatav naiste juures kellest 87% veetsid 1924. aastal rohkem kui 4 tundi päevas majapidamistöid tehes, samas kui 1999. aastal kulutas rohkem kui 4 tundi päevas ainult 14% naistest samas kui 33% kulutas majapidamistöödele vähem kui tunni (Greenwood ja Vandenbroucke, 2005).

Joonis 1: Keskmine nädalas töötatud tundide arv koos reaalse palgaga 1830-2002

Ma ei hakka peatuma pikemalt pensioniaastatel, kuid ei tasu unustada, et 200 aastat tagasi ei tähendanud vanadus veel mingit mugavat pensionipõlve vaid tööd. Tänu arenevale meditsiinitehnoloogiale on aga paljude inimeste jaoks pensionipõlv pikem ja mugavam kui kunagi varem.
Seda näitab kogemus ajast, kui valitses täiesti piirideta turumajandus ja töösuhteid riiklikult ei reguleeritud - 19. sajandi keskpaigast. Tollal suri Suurbritannias, Venemaal ja paljudes teistes riikides iga päev kümneid töölisi, sest tööandjaile ei läinud nad lihtsalt korda - valitses olukord, millega tööandjad tänapäevalgi töötajaid ähvardavad: “Mehi on tänavalt alati juurde võtta”
Huvitav on ka PH väide nagu oleks töötaja vabas turumajanduses tööandja ori ja seda näidet 19. sajandiga illustreerida. See on kõigile nendele inimestele, kes kunagi tõesti orjad olid, näkku sülitamine.

Kas tahtlikult või teadmatusest on täiesti ignoreeritud seda, et keegi ei sundinud inimesi tööstusesse tööle vaid nad tulid vabatahtlikult. Maalapi puudumine ei tähendanud enam kerjamist või näljasurma. Inimestel oli alternatiiv, mis võimaldas hinge sees hoida ja mis pakkus peaaegu olematu haridusega inimestele sissetulekut.

Ei tasu unustada, et keegi poleks tehastesse tööle läinud, kui oleks olnud alternatiive, mis oleks taganud kõrgema sissetuleku. Inimesi on alati surnud ja sureb ka täna, kuid siduda seda tööandjatega on lapsikult lihtsameelne - see, et mees ennast surnuks joob, sest tal on raha viina osta ei ole tööandja süü. Liigitada Suurbritannia (konstitutsionaalne monarhia) samasse gruppi Venemaaga (monarhia) ja väita, et mõlemas valitses vaba turumajandus, et inimeste võimalused mõlemas riigis olid sarnased, on naeruväärne.
Ehk teisisisõnu tööandja jaoks ei ole töötaja mitte inimene, vaid tööjõud, statistiline ühik. Töötaja on väärt vaid kasumitootmise masinana ning sellest tulenevalt on tööandja loomulikult huvitatud, et töötajal oleks võimalikult vähe õigusi, veel parem, et tal poleks neid üldse.
Enne kui oli heaolu riik, oli heaolu kapitalism ehk paternalistlik tööstus . Tööandjad olid huvitatud töökast töölisest, kes ei pea mõtlema sellele, kus ta täna magab või et haigus töö kaotust tähendab. Lisaks sotsiaalsele nõustamisele, töötingimuste parandamisele ja meditsiinilistele kliinikutele arenesid mitmed toetusprogrammid nii Euroopas kui Ameerikas ning seda eriti jõudsalt alates 1880.ndatest aastatest (Jacoby, 1997). Vaba turumajanduse tingimustes on töötaja õigused kokkulepe töötaja ja tööandja vahel ja vastastiku kasuliku tehingut ei toimu, kui üks pool arvab, et tingimused on ebaõiglased.
Muidugi puudutab eeltoodu suurkapitali. Väiketootmises, perefirmades, on reeglid enamasti teised. Ent tänapäevane kapital ei ole mitte enam suur- vaid suisa ülisuurkapital. Ning kogu meie tänane heaolu põhineb Hiina ja teiste Aasia riikide ja arengumaade pärisorjadena koheldavate tööliste tööl.
Arusaam pärisorjusest kipub mõnede inimeste retoorilistes käsitlustes devalveeruma mõttetuks sõnakõlksuks. Mitmed urimused on näidanud, et Aasias tegutsevad rahvusvahelised ettevõtted pakuvad kõrgemaid palkasid ja paremaid töötingimusi kui kohalikud ettevõtted. Nii on näiteks Nike palgad Vietnamis miinimumpalgast ligi 5 korda kõrgemad ja Indoneesias miinimumpalgast 3 korda kõrgemad. Lisaks sellele leidis vaid 3% Tai Nike tehase töötajatest, et nad on võrreldes enda ülemustega vaesed ja 72% arvas, et neile makstakse hästi (Norberg 2001, 200-203)

Meie "heaolu" on aga see jõud, mis tõukab suurkoporatsioone investeerima Hiinasse ja Indoneesiasse, mis võimaldab kohalikel mitte ainult saada kõrgemaid palkasid ja paremaid töötingimusi vaid ka paremaid võimalusi kohalikes ettevõtetes, mis on tööjõu saamiseks sunnitud sarnaseid investeeringuid tegema.

Kahjuks jagub PH-l sisutühja retoorikat, mida ta mingil arusaamatul põhjusel arvab statistika olevat, veel mõneks lõiguks kust leiab selliseid absurdseid kurioosume nagu "tarbimisühiskonna käigushoidmiseks hetketasemel on vaja ainult 20 protsenti praegusest inimkonnast. Ülejäänud on kapitalismi seisukohalt mõttetud ja neil võiks rahus lasta nälga surra" ja "ettevõtjaks hakkamine pole lahendus, sest ainult 15 protsendil inimestest on ettevõtluseks vajalikke eeldusi".

Karl Popper tegi juba aastakümneid tagasi selgeks, et negatiivset ei ole võimalik tõestada ja ei hakka sellega vaeva nägema ka mina.

Iga vähegi kriitilisema mõtlemisega inimene peaks aga mõistma, et meie praegune "heaolu" on võimalik just tänu spetsialiseerumisele, mida võimaldab suurem rahvaarv mitte aga kõigest 1/5 - mõelgem kasvõi sellele, mis juhtuks kui Eestist kaoks järsku 80% elanikest? Mis tarbimisühiskonnast saab siis enam juttu olla.
Seega ei saa kuidagi väita, et turumajandus tooks inimesele juurde vaba aega. Kui, siis ainult omanikeringile.
Mina olen nüüd enda arvates põhjalikult selgitanud ja toonud ka piisavalt andmeid enda seisukoha toetuseks ja allikatele viidanud ning olen nõus täiendavalt selgitama kui keegi arvab, et olen midagi selgitamata jätnud. PH väited on ekslikud ja tundub, et paljuski mõjutatud ideoloogilistest veendumustest, mis järjekindlalt reaalsust ignoreerivad.

Kasutatud kirjandus:

Greenwood, J. and Vandenbroucke, G. (2005). Hours Worked: Long-Run Trends. National Bureau of Economic Research Working Paper 11629. (PDF)

Jacoby, S.M. (1997). Modern Manors:Welfare Capitalism since the New Deal. Princeton University Press (1 peatükk)

Norberg, J. (2001). Inimeste rikkus - globaalne turumajandus. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003.

reede, veebruar 10, 2006

Fantastilisi aerofotosid Mexico City'st

Mul on miskipärast Mexico City'st alati olnud mulje kui ühest suurest slummist, kus elab koos ligi 20 miljonit inimest ühe suure prügihunniku otsas. Õnneks on internet täis võrratuid võimalusi enda arvamuse muutmiseks ja täna avastasin ühe sellise enda jaoks.

Pilt Mexico City kohal laiuva vulkaanikraatri servalt (Autor: C.O.Ruiz)

Nimelt on üks Mexico City helikopteripiloot teinud hulgaliselt fantastilisi aerofotosid sellest megalinnast, mis asub vulkaani jalamil. Mulle endale meeldisid mitmed pildid huvitavatest arhitektuurilistest lahendustest ja tuhandetest sarnastest "noorpere" eramutest, mis avaldavad muljet enda sarnasusega ja pilt maailma ühest suurimast turust ja isegi sudust, mis linna kohal päiksekiiri püüab.

Kellel vähegi võimalust ja huvi soovitan nende ligi 90 pildiga tutvuda, sest kindlasti leiate mõne, mis ka teile muljet avaldab.

(via Marginal Revolution)

kolmapäev, veebruar 08, 2006

Kaks kirjutist "Karikatuuri sõja" tagamaadest

Tundub, et ma pole ainuke, kelle arvates on Jyllands-Posten'is avaldatud karikatuuride üle lahvatanud vaen ja vägivald kuidagi kummaline. Nii on National Review avaldanud Lorenzon Vidino põhjalikuma artikli, Creating Outrage, poliitilisest manööverdamisest, mida Taanis resideeruv Abu Labani nimeline imam on orkestreerinud vaenu õhutamise nimel:
In September, the imam immediately condemned Jyllands-Posten's cartoons and led protests at the local level. Danish politicians and media, busy with local elections, ignored him. But Abu Laban is not the kind of person who gives up easily.

After having contacted ambassadors from Muslim countries in Copenhagen, he put together a delegation with the goal of touring the Middle East to "internationalize this issue so that the Danish government would realize that the cartoons were not only insulting to Muslims in Denmark but also to Muslims worldwide," as he explained in an interview with "Islam Online". The delegation met with, among others, Arab League Secretary Amr Moussa, Grand Imam of Al-Azhar Sheikh Mohammad Sayyed Tantawi, and Sunni Islam's most influential scholar, Yusuf al Qaradawi. The delegation showed each of these leaders the 12 cartoons published by Jyllands-Posten, along with others that had never been published by any Danish publication. The new cartoons were every more offensive, as showing the Prophet Mohammed with a pig face or having sexual intercourse with a dog. While the delegation claimed that the differentiation was pointed out to their interlocutors, there is no other evidence, and rumors about the more blasphemous images began to circulate in the Middle East. Moreover, the booklet that was presented by the delegation contained several other lies about the "oppression" of Muslims in Denmark, claiming Muslims do not have the legal right to build mosques and are subjected to pervasive racism.
Artiklist on inspiratsiooni ammutanud ka EU Referendumi postitus A politically motivated crisis, kus peatutakse pikemalt poliitilise opportunismil, mida selline juhtum võimaldab - kuidas nii Süüria, Saudi-Araabia kui Palestiina valitsused olukorda enda huvides ära kasutasid:
The point that emerges from all this is that the "Cartoon Wars" have less to do with Islamic sensibilities than they do political manoeuvring by a wide-ranging amalgam of Islamist groups, each for their own particular advantages – including London group where, as we are informed, Gamaa Islamiya is known to operate.

Anyone who thinks this is about freedom of speech, therefore, or about "multiculturalism" or community relations, is sadly deluded. We are being embroiled in a vicious, unprincipled, politically-motivated campaign aimed at securing advantage for the militant Islamic fringe.
Spontaansusest näib kogu intsident kaugel olevat ja tundub, et selliste juhtumite tagamaadest teadmine tuleb meile kõigile kasuks.

teisipäev, veebruar 07, 2006

Christopher Caldwell pikemalt Rootsi immigrantidest

Peaaegu aasta tagasi viitasin Christopher Caldwell'i huvitavale artiklile, mis lahkas immigrantide probleeme integreerumisel Rootsi ühiskonda.

Aasta hiljem pole Caldwell teemast veel loobunud ja 5. veebruari New York Times Magazine'is ilmus mehelt pikem lugu Islam on the Outskirts of the Welfare State Rootsi immigrantide elust ja integreerumisest, mis peaks huvi pakkuma kõigile, kellele läheb korda islamiusuliste integreerimine lääneühiskondadesse. Mõned huvitavamad tsitaadid:

Rootslaste ja immigrantide suhtumisest USA'sse:
The kids' English — a third language for all of them — is excellent, even if it takes them a while to get over their shyness in using it. They don't bring up politics, and they are unanimous in considering the United States "cool." They want to know how much American journalists earn and whether Tupac Shakur is really dead. "You can get famous there," say two of them. The only dissent on the question of America's coolness comes from the Swedish-born teacher, and this is not surprising. Particularly since the toppling of the Saddam Hussein regime, which numbered among its victims many relatives of the Kurds and Iraqis who sought asylum in Sweden, you find more unapologetic pro-Americanism among the children of Muslim immigrants than among those of Swedish stock.
Autode põletamise võimalusest Rootsis:
Could something like the French riots, with burning cars and rampaging gangs, happen in Sweden? "Absolutely," says one lanky boy near the window. "People burn cars here all the time. Not because they're angry — because they think it's fun." And, in fact, the charred patch of ground visible next to the school entrance that day marks the spot where a car was driven up to the wall of the school the previous weekend and set alight.
Rootslaste suhtumisest probleemidesse:
But when Swedes discuss immigrant issues, the background attitude is less often prejudice than political correctness. Problems are constantly fudged — and resolved in such a way as to establish no principles and offend no one. In one recent case, two girls were forbidden to wear full burkas to school in Gothenburg — but only because teachers supposedly could not tell them apart. There are shibboleths: education is hailed as a panacea for the ills of exclusion, even though the "problem" immigrants who came from the developing world after 1980 have, on average, more academic qualifications than the successful ones who preceded them.
Milles siis ikkagi Rootsi probleem:
Demirbag-Sten, whose new book describes honor culture in Kurdish Sweden, says that the larger problem, in her community, at least, is a new kind of political Islam, one that knows how to probe liberal institutions and use them to advantage. She is particularly frustrated that recent government reports, thick with postcolonial theory and quotations from Edward Said, address neither immigrant anti-Semitism nor immigrant antifeminism. "The focus on discrimination is a way of avoiding the real problem," she says. "Because if the problem is not discrimination, then the problem is the Swedish system itself."
. . .
Critics of capitalism used to cite Joseph Schumpeter and Daniel Bell to show that the free market is ultimately undermined by its own successes: the wealth the work ethic creates makes people want to work less. The welfare state has its cultural contradictions, too. It rests on consensus, which is another way of saying a lack of cultural variety. The stronger the consensus, the more room a welfare state has to grow. But as consensus strengthens, so does a certain naïveté, a belief that your own idiosyncratic habits are something that no one else could fail to find irresistibly seductive.
Caldwell'i artiklist selgub ka veel üks huvitav tõsiasi: mitmed kuriteod, mis leiavad kajastamist ka Rootsi uudiseid inglise keeles edastavas The Local'is, on toime pandud immigrantide poolt.

Kui uskuda ühte Rootsi immigrandist parlamendisaadikut, kes vestles enda prantslasest kolleegiga, siis on Rootsis oodata sarnaseid rahutusi nagu Pariisi eelmisel aastal mitte rohkem kui järgmise 10 aasta jooksul. See periood tundub olevat piisavalt pikk, et probleemiga tõsisemalt tegelema hakata ja võib-olla isegi mingil määral lahendada, kuid kas rootslased tajuvad probleemi piisavalt teravalt?

TÄIENDATUD: Kellel huvi kulutuurilise mitmekesisuse ja heaolühiskonna ümberjaotamis poliitikate vastu leiab teaduslikuma, kuid samas ka abstrakstsema käsitluse kahest uurimusest:

Banting, K. (2005). Multiculturalism and the Welfare State. Weatherhead Center for International Affairs at Harvard University conference paper. (PDF)

Soroka, S., Banting, K., and Johnston, R. (2003). Immigration and Redistribution in a Global Era. Canadian Politcal Science Association meeting presentation. (PDF)

esmaspäev, veebruar 06, 2006

Dollarite jälgimisest, huvitavast psühholoogiast ja karikatuuridest

Where's George? on meelelahutuslik lehekülg, mis võimaldab jälgida sinu käes olnud dollarite liikumist üle maailma. Sisestad raha seerianumbri (koos aasta ning väärtusega) ja lased raha tagasi ringlusesse - soovitavalt väikse viitega Where's George? leheküljele - ning jääd lootma, et mõni uudishimulik inimene kunagi lehekülge ka vaatab ja sisestab vajalikud andmed.

Teadlased Max Planck'i instituudist on aga meelelahutuse abil natuke teadust teinud:
Users register their money and then spend it. They can monitor the money's movement online as it changes hands.

Researchers found that most of the money (57 percent) traveled between 30 miles and 500 miles over about nine months in the United States. About a quarter of the bills moved more than 500 miles.

By analyzing the movement of money — and human travel — over different distances, the scientists found that the money followed a predictable pattern. The method could be used to create more realistic disease models that track the spread of germs and perhaps prevent outbreaks, they say.
(via Margina Revolution)
* * *
British Psychological Society avaldab iga paari nädala tagant blogis BPS Research Digest mõnede huvitavamate psühholoogiaalaste uurimuste ülevaateid. Postitused on igati mõistliku pikkusega ja kajastamist leiavad teemad, millest võib olla kasu eraelus, äris või laiemas ühiskondlikus diskussioonis.

Huvitav ja mitmekülgne ressurss kõigile, keda huvitavad psüholoogide värsked uurimused . Näidiseks väike valik teemasid:
- Why do we still believe in group brainstorming?
- First ever example of teaching by an animal
- Brain scans reveal revenge is sweet for men but not women
- Why it's best not to expect the worst
- How seeing a conversation helps people remember what was said
- Should the media publish images of terror hostages?
- How we see half the world through the prism of language
- How anxious checking makes us doubt our memory
* * *
Kuigi Vabalogis leidis Taani ajalehe Jyllands-Posten karikatuurisaaga kajastamist juba novembri alguses, on viimase nädala sündmuste taustal põhjust meelde tuletada, kui silmakirjalik on islamiriikides suhtumine teiste riikide ja usundite esindajatesse - eriti karikatuurides, kus ameeriklased ja juudid regulaarselt kõige võikama kohtlemise osaks saavad.

(via EU Referendum)
* * *
Lõpuks sain hakkama ka väikese enesekirjeldus ja pildiga, millele asub viide ka paremal pool veerus ehk Kes on Jüri Saar? Selleks läks kõigest poolteist aastat....heh.

Miks ma ei kirjuta kirjandusest? Sest...

...tulemus oleks tõenäoliselt ainult minu teadmatusest, naiivsusest ja kui mul on mingi kindel tees, mille õiguseses soovin lugejat veenda, siis ka demagoogiast kubisev kirjutis.

See ei tähenaks, et ma täitsa mööda paneks, kuid üldiselt võiks kirjutise juraks tembeldada ja ignoreerida, sest see oleks midagi taolist nagu ühe kirjaniku värkse üllitis tänases Päevalehes.