teisipäev, märts 29, 2005

Varsti jälle...

Järgmise nädala jooksul uusi postitusi Vabalogi ei tule.

Tõenäoliselt enne 9. aprilli lihtsalt ei õnnestus kirjutada, sest võõrad kohad nõuavad tutvumist.

Loodetavasti pärast seda uue jõu ja nõuga.

Uitmõtteid Eesti erakondadest

Eesti "päevapoliitikast" pole selles blogis eriti juttu olnud, kuid praeguse segaduse ja Arnold Rüütli "riigimehelike" vestluste taustal kõigi erakondade esimeestega paneks ikkagi mõned mõtted/täheldused kirja.

Res Publica.
Kogu see "vali kord" värk tundus juba enne valimisi kahtlaselt populistlik ja need Res Publica näod, kellega õnnestus valimiskampaania ajal natuke rääkida enda teadmistega ei säranud. Konkreetsetele küsimustele ei tulnud konkreetseid vastuseid ning mõned eeldused ja arusaamad olid...puudulikud.

Õnneks õnnestus enne valimisis mõnedele inimestele selgeks teha, et "uut" poliitikat sealt küll ei tule.

Mul tundub, et Res Publica soovis poliitilise skaala paremal pool leida sama positsiooni, mida Keskerakond vasakul juba praegu omab, kuid selge visiooniga kogenud ja enesekindla juhi puudumine põhjustas olukorra, kus otsuste tegemisel ning poliitika kujundamisel puudusid selged maailmavaatelised alused. Kui Reformierakond konkreetsete nõudmistega koalitsioonikõnelustele ilmus olid kõik teed avatud nende poliitika teostamiseks ja tagantjärgi võiks isegi väita, et see oli vältimatu.

Konservatiivsusel, mida Res Publica pidi väidetavalt esindama, ei olnud aga Eestis praktiliselt mingit alust. Maailmavaateliselt on tõenäoliselt kõige konservatiivsem Isamaaliit ja eks Res Publica Isamaaliidu poolt varem hääletanute hääli noppiski. Kirik ja usk, mis mujal maailmas on konservatiivsuse aluseks, on Eestis lõppude lõpuks ju tühise väärtusega.

Tõenäoliselt ei andnud midagi Res Publicale juurde ka endise bürokraadi erakonna juhiks seadmine.

Isamaaliit.
Huvitav, et nad veel asju kokku pole pakkinud ja laiali läinud. Rahvuslik poliitika, mida aeti enne Euroopa Liitu astumist pole läbi teinud mingit uuenduskuuri, mis võtaks arvesse meie üha süvenevat seotust Euroopa Liiduga.

Ma ei näe ega usu, et Isamaaliidul järgmistel valimistel paremini läheks kui ei hakata teravamalt vastanduma Euroopa Liidule või esile ei kerki mingid uued immigrantide probleemid.

Mida kauem Eesti Euroopa Liidus on, seda marginaalsemaks muutub rahvuslusele baseeruv poliitika. Arvan, et mitmeid prominentseid Isamaaliitlasi, kes ei soovi erasektorisse minna, võib peatselt näha erinevaid Eesti kultuuri edasiviivaid või esindavaid organisatsioone juhtimas.

Keskerakond.
Ei jaga Keskerakonna maailmavaadet, kuid selle erakonna juhi vastu lihtsalt peab austust olema. Tegu on ikkagi väga võimeka inimesega, kes suudab arvestada olukorraga, teha järeleandmisi kui vaja ja mis peamine - olla väga kannatlik. Ka Keskerakonna PR töötab paremini kui teistel erakondadel ja vahel väljendub see eriti kontrastselt.

Viimaste nädalate jooksul on saates "Foorum" istunud koos erinevate erakondade esindajad ja jätkuvalt on sealt kõige puhtamalt väljunud keskerakondlased, kes praktiliselt midagi ei ütle - lihtsalt kuulavad, kuidas endised koalitsioonipartnerid üks teist tümitavad ja muigavad või lausa naeravad. Kui jutt aga liiga rahulikuks läheb, tõstatavad jälle mõne teravama küsimuse ja lasevad Res Publica ja Reformi esindajatel üks teist tümitada.

Eriti kontrastne oli aga vahe viimases (või oli see eelviimases) saates, kus Keskerakonda esindas Evelyn Sepp - kena noor naisterahvas roosas. Kes olid aga teised vestluspartnerid? Vanad, väsinud ja "hallid" mehed, kes ainult üks teist vastastiku süüdistada jõudsid. Evelyn aga lihtsalt naeratas ja torkis seda herilasepesa ohutust kaugusest - teiselt poolt lauda.

Reformi loobumine koostööst Keskerakonnaga Tallinna Linnavalitsuses tundub olevat aga üle pika aja üks tobedamaid käike, eriti pärast seda kui Keskerakond oli nõustunud kõigi Reformi nõudmistega.

Mulle tundub, et Keskerakonna suhted Venemaaga pole pooltki nii tõsised kui osad väidavad.

Reformierakond.
Nii palju kui ma valimas olen käinud on minu hääle Reformierakond ka saanud ja seda tänu liberaalsele maailmavaatele. Üks-kaks maailmavaatest tulenevat põhimõttelist nõudmist koalitsiooni kõnelustel on teinud Reformist selgelt edukaima erakonna Eestis mitte ainult mine vaid ka mitmete teiste inimeste arvates kui uskuda viimaseid avaliku-arvamuse uuringuid.

Mõeldes praegu Reformi ja Res Publica ühinemisele ei saa ma aga aru, miks arvasid noore erakonna juhid, et Reform neil ennast alla laseb neelata? Kas selleks oli ainult Siimu lubadus või oli tegu heast valimisedust tingitud eufooriaga. Kuni vasakerakonnad üksmeelele ei ole jõudnud pole põhjust arvata, et paremerakondadel selleks erilist motivatsiooni on.

Reformi juures teeb mõnevõrra murelikuks Meelis Atonen, kes tundub erakonna aseesimeheks natuke liiga emotsionaalne olevat. Tema esinemine saates Foorum jättis mulje nagu oleks tegu marginaalse erakonnaga, kelle ainus võimalus mingit tähelepanu saada on olla agressiivne ja sõjakas.

Reformi puhul on vähemalt minule jäänud mulje, et nad pole suutnud veel kohaneda enda uue staatusega - Eesti populaarseim ja üks stabiilselt suuremaid erakondi. Sellises olukorras võib olla kannatlikum...mitte nii sõjakas.

Rahvaliit.
Oh neid vendi Reiljaneid. Üks selgrootumaid ja mõttetuimaid erakondi Eestis, kelle poolt hääletavad vist ainult põllumehed ja sedagi rohkem mingist väärastunud lojaalsusest. Tundes nii mõndagi Rahvaliidu ambitsioonikat noort võiks sellele erakonnale isegi mingit tuleviku ennustada kui nad Reiljanitest kuidagi lahti saaksid.

Samas on Villu laveerimine erinevate kriiside ajal olnud üllatavaltki oskuslik ja Jaak Alliku kommentaarid kohati päris teravad, kuid mida nendel inimestel ei näi olevat on ettekujundus majanduspoliitikast - olgu see Janno seal Tartus Ülikoolis kes iganes.

Sotsiaaldemokraadid.
Kuni Padar on selle Eesti jaoks sobimatu erakonna eesotsas ei näe ma ka seda erakonda mingitel valimistel suurt mandaati saamas. Ilvese valimine Europarlamenti oli ikkagi pigem erand, mis kinnitab reeglit.

Mõistlikust ja läbi mõeldud majanduspoliitikast ei saa aga sotsiaaldemokraatide puhul rääkida, eriti vaadates virelevat Saksamaad või ummikusse jõudvat Rootsit. Võiks nagu teistelt õppida, ennast toimuvaga kursis hoida mitte nämmutada aastaid vanu mantrasid.

kolmapäev, märts 23, 2005

"The government has collapsed. Now, which movie do you want to go see tomorrow?"

Lugedes päevast päeva inglise keelseid blog, ajalehti, ajakirju ja raamatuid tekib vahel tunne, et eladki anglosfääri kultuuriruumis...interneti ameeriklane, kes juhuslikult teab üllatavalt palju Eestist ja isegi kõneleb seda haruldast keelt.

Mulle tundub, et eestlastel pole enam valitsustülidest teine teisele midagi öelda, mida kibestunud naaber, teise ilma läinud onu või tädi Maali pole juba öelnud. Seega tuleb leida mitte-eestlasi, kes üritavad vähese info põhjal - mis meil toimuvast välismaailma jõuab - mingeid järeldusi teha. Eugen Volokh, üks tuntumaid juurablogijaid, täheldab:
"The Government Has Collapsed" can have very different meanings. The goal of many emerging parliamentary democracies, I think, is for citizens to be able to say "The government has collapsed. Now, which movie do you want to go see tomorrow?," rather than "The government has collapsed; what street are the tanks coming down?" (or even "The government has collapsed; those 100,000 protesters on the main square did a great job").

I much hope that the Estonian government's collapse is of the (say) modern Western European variety.
Tõesti, eestlased pole iseseisvust just kaua nautida saanud, kuid valitsuse vahetused lähevad päris sujuvalt, ilma mingite suuremate intsidentideta - nagu kino. Tundub, et institutsioonid on meil oma hoogu sisse saamas ning mõned vintsutused tulevad ehk pikemas perspektiivis isegi kasuks.

Harjumatu on aga lugeda, et ameeriklase jaoks on Eesti samas kategoorias Ukraina või Kõrgõstani või Gruusiaga. Naljakas, samas palju ma tean Tonga või Tuvalu poliitilisest olukorrast?

Mis info põhjal nad aga enda järeldusi teevad?

Õnnestus leida vähemalt kaks inglise keelset blogi väljaspoolt Eestit: ninme, mille kirjutaja näib olevat omamoodi Balti-fänn ja Eesti teemaliste uudiste kollektsionäär ning Publius Pundit (mille Eesti teemalisele nupule viitas isegi Instapundit), kus on natuke rohkem analüüsi ja viiteid. Eestlastest lugejatele pakuvad tõenäoliselt ka postitusele järgnevad kommentaarid huvi:
One thing I’d like to see the Estonian government address; when on earth, if ever, they’re going to pay off bonds they issued in 1927 (due 1967) and which went into default in 1940, when the Russians conquered the country.

It seems odd the government has been able to pay off these bonds (the principal amount is small) for 14 years, but hasn’t done so.
Eeeee, no jah...?...!

Kui Eestis midagi tähtsamat juhtub, siis ajab ka BalticBlog ennast üles. Nii ka seekord.

Üldine mulje loetust on hea ja Eesti mainega näib vähemalt blogilugejate seas kõik korras olevat. Ehk on väiksest kriisist ja kohalike suutlikkusest seda rahumeelselt lahendad isegi mingit kasu - väike PR manööver kui välisministeerium ennast kuidagi kokku suudaks võtta.

teisipäev, märts 22, 2005

Ja sinna ta läks - hüvasti RRR...samal ajal Prantsusmaal

RRR koalitsioon marineeris juba pikemat aega enda mahlades ja eile tuli siis lõpuks kätte kaua-oodatud piknikupäev. 54 näljast riigikogulast said Toompeal kenasti kokku, istusid maha ning nautisid üht korraliku gurmaanieinet kui isand Parts neile pidusöögikõnet pidas.

Mõnele jäi piknikust mõru, mõnele teisele jälle mesimagus maitse suhu, kuid üks on kindel - kõik nad mõtlevad juba järgmisele pidusöögile nagu ka sellele, kes sinna kutsutakse.

Ülejäänud eestlaste jaoks läheb aga elu vaikselt edasi. Väljas on soojem, päike paistab rohkem ja kohalikus laanes võib isegi esimest linnu laulu kuulda.

Kui meil langes valitsus lõpuks korruptsiooni mõõdikute/kvootide/whatever tõttu, mille eesmärgiks oli korruptantide saamine kohtupinki, siis Prantsusmaal on kohtupink korruptantidest poliitikuid/ametnike nii täis, et kvootidest oleks tõenäoliselt väheks jäänud:
Senior allies of Jacques Chirac, including four former government ministers, are among almost 50 people who go on trial in Paris today accused of involvement in one of the worst corruption scandals in French history.

Charged with rigging public works contracts in order to finance the country's major political parties, their testimony threatens to "dynamite" the country's political establishment and heap embarrassment on the French president.

A total of 47 people, including politicians from across the political spectrum, are accused of rigging public works contracts in Paris in exchange for bribes running to tens of millions of pounds. At the heart of the inquiry is a former senior aide to Mr Chirac.
Jaques Chirac naudib küll praegu presidendi immuunsust, kuid nii mõnedki erakonnakaaslased on märkinud, et lugupeetud president on tegelikult kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuva pistiseskandaali südames:
Further evidence of the president's involvement came in accusations by a former property developer and senior RPR official, Jean-Claude Méry, made public in 2000.

In a videotaped confession, Mr Méry, who died of cancer in 1999, accused Mr Chirac of setting up the covert fundraising system. He said he had helped many companies to win city hall contracts in return for the bribes, usually of around 1.5% to 2% of a contract's value.

Describing how he once handed over a suitcase containing £500,000 to Mr Roussin in Mr Chirac's presence, Mr Méry said that total payments to the RPR reached "£3.5m to £4m every year for more than seven years, all under my direction".

"We worked only on orders from Mr Chirac," Mr Méry added on the hour-long tape.
Kogu afäärile annab aga jumet juurde Prantsusmaa erakondade solidaarsus, väsimatu üksteise toetamine võõra raha jagamisel:
The system began in amateurish fashion. Companies wishing to secure contracts allegedly either handed over wads of cash to politicians in suitcases or transferred the kickbacks to offshore accounts. Later it was given a veneer of legality - companies allegedly paid an illicit two-percent "levy", duly shared out among the parties, with 1.2 per cent earmarked for the Right and 0.8 per cent for the Left.
Veel üks põhjus kahtlustada erinevate maailmavaadetega erakondade "solidaarsust"!

reede, märts 18, 2005

Eesti kaitsepoliitika ignoreerib liitusid

Mõni aeg tagasi kommenteerisin Eesti kaitsepoliitikat postituses, mille lõpus lubasin kunagi kommenteerid Euroopa Liidu rolli meie julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel, seda eriti seose Euroopa Liidu põhiseadusega.

Totaalkaitsekontseptsiooni tõsiseltvõetavus Eestis on alati olnud kahtlane.

Kui enne NATO ja EL-iga liitumist võis selle koha pealt silma kinni pigistada lootuses, et tegu on illusiooni loomisega meie ida-naabrile, siis pärast mõlema liiduga liitumist tundub Eesti sõjaväelise ladviku jätkuv totaalkaitse külge klammerdumine kentsakas.

Isegi enam kui kentsakas - mõttetu ja väärtusliku inimressurssi raiskav.

Inerts on aga arvestatav jõud ning äärmiselt jäiga struktuuriga organisatsioon puhul, mis on viimase 15 aasta jooksul orienteerunud totaalkaitsele, näib tegu olevat ka progressi pidurdava jõuga.

NATO ja EL-iga liitumine oleks pidanud juba põhimõtteliselt muutma meie riigi kaitsekontseptsiooni, kuid selle asemele jätkatakse jäärapäiselt ajateenistusega, manipuleeritakse statistikaga ning suhtutakse liitude poolt pakutavatesse garantiidesse ükskõiksusega, millest võib kohati välja lugeda alusetuid eelarvamusi.

Selle asemel, et pakkuda mõlemale liidule tõsiselt võetavaid ja põhjaliku väljaõppega üksusi toodab meie kaitsestruktuur reserviste, kellega pole üheski 21. sajandi konfliktis midagi peale hakata. Isegi 12 kuulise väljaõppe saanud noormees ei kõlba ühelegi välismissioonile, rääkimata siis 9 kuulise väljaõppega isikutest.

Arvestades seda, et üha olulisemat rolli mängib sõjaliste üksuste tehnoloogiline integreeritus jääb üle ainult küsida, miks valmistuvad meie kaitsestruktuurid jätkuvalt viimaseks Eestimaal peetud sõjaks?

Soomlaste kaitsekontseptsiooni pimesi jälgimine võis olla õigustatud enne sõjalisse liitu astumist, kuid neutraliteedipoliitikat ajava põhja-naabriga, kes on valinud sõjalistest liitudest eemale jäämise ning on selle tõttu sunnitud panustama riiklikule kaitsekontseptsioonil, on meil üha vähem ja vähem ühist. Vastupidiselt soomlastele on eestlastel põhjust liitlastelt sõjalise rünnaku puhul abi lausa nõuda kui liiduga kaasnevad kohustused on täidetud.

Eelnevaga kaldusin mõnevõrra kõrvale postituse pealkirjas lubadust, kuid samas võimaldab see mõnevõrra selgemalt esile tuua, mida NATO ja EL-i liikmelisus endaga kaasa võivad tuua.

Euroopa Liidu põhiseaduslik lepe määratleb endisest täpsemalt välis- ja julgeolekupoliitiliste küsimuste rolli artiklites I-16, I-40 ja I-41 (PDF). Neist huvitavamad tsitaadid - vähemalt minu arvates - on järgmised:
Artiklist I-16

Ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes kuuluvad liidu pädevusse kõik välispoliitika valdkonnad ja kõik liidu julgeolekuga seotud küsimused, kaasa arvatud ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mis võib viia ühiskaitseni.

Liikmesriigid toetavad aktiivselt ja tingimusteta liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat lojaalsuse ja vastastikuse solidaarsuse vaimus ning järgivad liidu meetmeid selles valdkonnas. Nad hoiduvad meetmetest, mis oleksid vastuolus liidu huvidega või võiksid kahjustada liidu tulemuslikkust.

Artiklist I-41

3. Liikmesriigid annavad ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamiseks liidu käsutusse oma tsiviil- ja sõjaväevõimsuse, et aidata kaasa Ministrite Nõukogu määratletud eesmärkide saavutamisele. Liikmesriigid, kes moodustavad üheskoos riikidevahelisi relvajõude, võivad anda kõnealused relvajõud ka ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika käsutusse.

Liikmesriigid kohustuvad oma sõjalist võimekust järk-järgult täiustama. Operatiivvajaduste väljaselgitamiseks, nende vajaduste rahuldamist tagavate meetmete edendamiseks (JS. - minu rõhuasetus), kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi tugevdamiseks mõeldud meetmete väljaselgitamisele kaasaaitamiseks ja vajaduse korral rakendamiseks, osalemiseks Euroopa võimekus- ja relvastuspoliitika väljatöötamisel ning nõukogu abistamiseks sõjalise võimekuse täiustamise hindamisel moodustatakse kaitsevõime arendamise, teadusuuringute, hangete ja relvastuse alane agentuur (Euroopa Kaitseagentuur).
. . .

7. Kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 51. See ei piira teatud liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära. Kohustused ja koostöö selles valdkonnas on kooskõlas kohustustega Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis, mis jääb selle liikmesriikidele nende kollektiivse kaitse aluseks ja selle rakendamise kohaks.
Nagu eelnevatest tsitaatidest võib välja lugeda on Euroopa Liidu siseselt suund võetud ühtsele välis- ja julgeolekupoliitikale, mille kujundamises saab Eesti roll olla marginaalne, kuid eks ta seda tegelikult ka ole. Märksa huvitavam ja tõsisemate tagajärgedega on artiklis I-41 märgitu, mis sisuliselt määrab ära ka Eesti sõjalise võimekuse arendamise prioriteetsus.

Tegu ei saa olla ajateenijate vaid elukutseliste sõjaväelastega, keda on võimalik rakendada ka välismissioonidel. Euroopa võitlusgruppide arendamine ja rahvuslike üksuste strateegiline integreerimine on juba alanud ning mitmed võitlusgrupid (i.k. - battle goups) on moodustamisel. Ma ei näe mingit põhimõttelist probleemi 1500 mehelise üksuse ettevalmistamisel ka Eesti poolt, kuid seda mitte praegust prioriteetide juures, kus rõhuasetus on ajateenistusel.

EL-i põhiseaduslikus leppes pööratakse tähelepanu ka tehnoloogilise võimekus arendamisele, mis aga tähendab rõhuasetust spetsialistidele, inimestele, kes on pühendunud elukutselised sõjaväelased. Taas, puuduliku väljaõppe ja kasina motivatsiooniga ajateenijatega pole siin midagi peale hakata.

Iraagi sündmuste taustal võib jääda mulje, et ka ilma kõrgtehnoloogilise relvastuse saab edukalt võidelda ja selles võib ka oma tõeiva olla, kuid ilma milleta ei saa hakkama on tõhus logistikasüsteem, mis võimaldab erinevast rahvusest ning erinevatest riikidest pärit sõjaväelastel koos töötada - varustada laskemoona, kütuse ja söögiga kümneid tuhandeid sõjaväelasi.

Ameeriklaste logistiline võimekus (GPS põhine) võimaldab neil suunata mitte väikseid üksusi vaid terveid armeesid teisele poole planeeti. Euroopas ei ole sellist võimekust peale Inglismaa, mis on põhjalikult seotud juba kasutatavate tehnoloogiliste lahenduste poolest USA-ga, ühelgi riigil. Seda tühimiku peaks mõne aja pärast täitma Euroopa oma süsteem FRES (Future Rapid Effects System), mis kasutaks Euroopa Liidu (ja Hiina!) GPS satelliitide võrgu Galileo võimalusi sõidukite ja relvasüsteemide tegevuse koordineerimisel.

Arenenud riikide relvajõude ootab ees integreerimine ja tehnoloogiliste võimaluste rakendamine läbi ühiste süsteemide nagu FRES või USA FCS (Future Combat System). Moderniseerimisest pole pääsu ka Eesti kaitseväel kui soovitakse anda enda panus välismissioonidel ja olla täieõiguslik NATO ja EL-i liige.

Totaalkaitse kontseptsiooni külge klammerdumine näitab minu arvates ka meie sõjalise eliidi suutmatust nii NATO kui EL partnereid usaldada.

Ulatuslikuma koostöö ja uue kaitsekontseptsiooni välja arendamise asemel põrkume hoopis vastu "vanade meeste" inertsil, müütidele ja muinasjuttudele, mis ei arvesta reaalset olukord ning ei kasuta võimalusi, mida osalemine sõjalises liidus pakub Eesti kaitsestrateegia planeerimisel.

Lõpetuseks sooviks välja käia veel ühe tähelduse: nimelt kipun arvama, et kaitsepoliitika välja töötamises on üha väiksem ja väiksem roll tsiviilstruktuuridel.

2003. aastal arutlusele tulnud "Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan 2010" ning selle aluseks olevate dokumentide originaalteksti kujundamisel lähtuti liigselt sõjaväelaste huvidest, mis tulid üllataval kombel välja peamiselt läbi sõjaväelise ladviku sõnavõttude meedias.

Mõnes riigis oleks sõjaväelaste sekkumine - eriti läbi meedia - kaitsePOLIITIKA kujundamisesse olnud kohatu ja lõppenud tagasi astumistega, kuid me elame ju Eesti - riigis, kus kõik peale sõjaväelise eliidi näivad mõistvat, et Eesti julgeoleku garantii on NATO ja EL mitte ajateenistus ja totaalkaitse.

kolmapäev, märts 16, 2005

Kas vaesust on võimalik maailmast hävitada 150 miljardi dollari eest aastas?

Jeffery Sachs on hakkama saanud raamatuga The End of Poverty, milles väidab, et 150 miljardit dollarit aastas võiks koos teiste meetmetega nagu vabakaubanduse ja turumajanduse toetamine, hävitada maailmast vaesuses. Vaesteks klassifitseeritakse üldjuhul aga inimesed, kes peavad hakkama saama vähem kui dollariga päevas ja kõige rohkem leiab neid Aasiast ja Aafrikast. Kuigi 150 miljardit dollarit (1,5 triljonit krooni?) on suur summa ei ole tegu ühekordse kulutusega vaid summaga, mida tuleks vaesematesse piirkondadesse suunata pikema perioodi jooksul.

Seose raamatu müügile jõudmisega avaldas ajakiri Time väljavõtte Sachsi raamatust koos südantlõhestava fotoesseega (PDF), mis tõenäoliselt ei jäta külmaks ühtegi vaatajat. Sachs ei ole väikeste tegude mees vaid pigem suurejooneline visionäär, kes üritab mitte ainult rääkida vaid ka teha - aidata inimesi, kes liiga paljude jaoks pigem labaseks statistikaks.

Ükski suurejooneline plaan ei pääse kriitikata ja Sachsi oma pole erand. Nagu arvata oli, on ka blogosfääris teemast huvitunud sõna võtnud.

Danile Drezner (rahvusvahelised suhted, poliitökonoomika) on skeptiline ning käib välja enda esmamuljed:
1) I very, very much want Sachs to be correct. If $150 billion in rich country donations a year is all it takes to eradicate global poverty, that's a fantastic rate of return using either an economic or an ethical calcuator;

2) I have a hunch that Sachs is not completely correct. Reading papers like this one makes me wonder just how much of Sachs' proposal is built on wishful thinking.

3) What I'm still undecided about is whether the investment is worth it even if Sachs is only, say, 50% correct. Would there be any other way of spending $150 billion a year that reduced extreme poverty by more than that amount?
Tyler Cowen (majandusteadlane) on Time'is ilmunud väljavõtte põhjal Sachsi plaani suhtes samuti valmis välja ütlema enda esialgse arvamuse:
My take: No way.

I'll start with two admissions. I have been an admirer of Sachs, and I don't think all foreign aid fails. But $150 billion a year won't get us very far.

Let's say you had ten years' worth of contributions upfront, and invested the whole $1500. You would be very very lucky to reap 10% a year. That is a flow of $150 in yearly living standards. It will buy some fertilizer and mosquito nets but it probably won't up returns above the ten percent level. When the East Asian countries made beneficial social investments they grew at about ten percent per annum and that is a best case scenario.

Then come the traditional problems of foreign aid. Not only is there wastage in aid administration and poor spending patterns, but many essential services simply are not there to be purchased. Infrastructure requires complementary goods -- tractors need roads, and vice versa -- which means that the early stages of growth are slow and cumbersome. Furthermore very poor communities often try to convert their aid into consumption by refusing to perform maintenance on the new capital stock.
Washington Post'is on ilmunud ka esimene Sachsi raamatu arvustus majandusteadlase poolt, mis ei ole...kuidas seda nüüd viisakalt öelda...eriti "leebe":
"Success in ending the poverty trap," Sachs writes, "will be much easier than it appears." Really? If it's so easy, why haven't five decades of effort gotten the job done? Sachs should redirect some of his outrage at the question of why the previous $2.3 trillion didn't reach the poor so that the next $2.3 trillion does. In fact, ending poverty is not easy at all. In those five decades, poverty researchers have learned a great deal about the complexity of toxic politics, bad history (including exploitative or inept colonialism), ethnic and regional conflicts, elites' manipulation of politics and institutions, official corruption, dysfunctional public services, malevolent police forces and armies, the difficulty of honoring contracts and property rights, unaccountable and excessively bureaucratic donors and many other issues. Sachs, however, sees these factors as relatively unimportant. Indeed, he seems deaf to the babble and bungling of the U.N. agencies he calls upon to run the Big Plan, not to mention other unaccountable and ineffectual aid agencies.
Kuna raamat pole veel müügile tulnud on ka enamus kommentaare esialgsed, kuid tõenäoliselt annab raamat kriitikutele pigem laskemoona juurde.

Samas tuleb ka eelnevalt tsiteeritud autorite kirjutatust välja, et tegu ei olegi võib-olla niivõrd tõsiselt võetava ettepanekuga, kui katsega rahamasin korralikult ka vaeste jaoks tööle panna - sundida poliitikuid ja arvamusliidreid vaesuse hävitamisele mõtlema.

esmaspäev, märts 14, 2005

Kiusatus vahel fotoblogida on suur...

Ma pole suurem fotoblogide entusiast ja enamsti "visuaalse" maailmaga eriti ei tegele. Isegi kohalikus blogosfääris on hulgaliselt inimesi (näiteks foto.diip ja The Supersnap), kes seda nishi juba edukalt täidavad.

Vabalog keskendub jätkuvalt vabaduse kajastamisele nii majanduses kui poliitikas, kuid üritab seda aeg ajalt teha ka läbi väikse fotomaailma ekskursiooni, sest kas mitte ei olnud "üks pilt väärt tuhat sõna?"

Millau viadukt


Mitte unistus arvutigraafiku ekraanil vaid reaalsus - Millau viadukt

Jättes mõneks hetkeks kõrvale siniseks pekstud klisheed soovin lugejate tähelepanu pöörata ühele märkimisväärsele saavutusele Prantsusmaal: Millau viaduktile - 2,5 km pikkusele ehitisele, mille kõrgus oru sügavamaist punktist autoteeni on 245 meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et Tallinna teletorni vaateplatvorm ja restoran asuvad kõigest 170 meetri kõrgusel.

Tegu on tõeiliselt suurepärase näitega sellest, kuidas tehnoloogiline progress, turumajandus ja globaliseerumine võimaldavad ehitisi, mis oleks vaid mõned aastad tagasi kuulunud ulmevaldkonda. Mainimata ei saa jätte ka insenere, kes on kasutusele võtnud kõige uuemad materjalid ja kõige uuemad tehnoloogilised lahendused.

Vabalogi jaoks teeb viadukti aktuaalseks aga see, kuidas gigandi ehitamist finantseeriti. Brian Micklethwait Samizdata blogist kirjutab:
I foolishly speculated that they might have saved billions had they been been willing to build something smaller and wigglier, but since this bridge in fact only cost an amazing €394 million that is flat wrong. And what is more, the entire cost of the bridge was paid by a private company, the same one that built the Eiffel Tower.

This bridge gives the world perhaps its biggest and juiciest taste so far of just what a huge impact on road transport the era of road pricing, now getting seriously underway, is destined to have. At first, environmentalists favoured road pricing, because they thought it would discourage cars. Alas for vain hopes. Road pricing make it possible for the private sector to build more and more magnificent roads. This bridge could never have been contemplated, let alone built, had the French not long been in the habit of paying to use their fastest roads.
Brian käis hiljuti viaduktiga ka lähemalt tutvumas ja tema pildid (koos muljetega) võib leida siit. Veel ühe ülilaheda pildi Milleau viaduktist aga siit.

Michael Wolfi Hong Kong

Linnastumine on teatud regioonides märksa tõenäolisem kui teistes, kuid vähesed fotograafid on tähelepanu pööranud just tornmajada monotoonsuse kunstilisle kajastamisele.

Üks nendest vähestest on Michael Wolf, sakslane, kes elanud pikemat aega Hong Kongis ning püüdnud jäädvustada seda kohati kõledalt betoonmaastiku, kust siiski on võimalik leida märke inimeste individuaalsusest.

Tema Hong Kong'i galerii meenutab kohati stseene Blade Runnerist kohati aga Matrixist - lõputud tornid, mis ümbritsetud teiste omataolistega ilma taeva, tänavate või inimesteta.

Kui Wolf'i enda galerii alt veab, siis Robert Kochi galerii leheküljelt võib samuti valitud Wolfi pilte leida.

"Sõnumiga" gloobused

Ingo Güntheri gloobused ei ole ainult kunst vaid sõnum, kus kartograafia abstraktsusest saab poliitiline, majanduslik või kultuuriline sõnum. . . ja nad on kirevad ning värvilised ka.

reede, märts 11, 2005

Parfümeeriateadusest...kunstist

Nädalalõpu lugemiseks pakun välja huvitavalt, informatiivselt ja hästi kirjutatud loo New Yorker'is, kus Chandler Burr jälgib ühe parfüümikunstniku katsest brändi lõhnastada, leida ühist joont, mis läbiks kõiki firma parfüüme. Lugu on täis väikseid huvitavaid sõnastusvalikuid, mis kutsusid vähemalt minus esile muigeid:
The group walked around Aswan. The markets were full of spices, and Ellena smelled lotus roots; when macerated in water, the root produces a smell halfway between peony and hyacinth. He also found some jasmin sambac, which is full of indoles, molecules that smell overwhelmingly animalic. Feces are rich with indoles, he explained to Gautier and Dubrule, and so are decomposing bodies. It’s feminine, the smell of death. Calvin Klein’s Eternity is a heavily indolic perfume—the name must have been ironic, he joked. But indoles were not their story, either.
"It’s feminine, the smell of death." - milline kontrast...ma pole veel loobunud mõttest kunagi sama originaalselt ja huvitavalt kirjutada.

Semantika tähstusest poliitika kommunikeerimisel

Vanemapalk on Eestis jätkuvalt aktuaalne ja kohati elevust tekitav teema. Poliitika, mille eesmärgiks oli ka kõrgema palgaga inimesi motiveerida rohkem perekonnale ja lastele mõtlema, põrkus üpris kiiresti vasakule kalduvate erakondade protestide vastu. Nende vastuargument oli lihtne ja igati mõistlik: vanemapalk peaks olema kõigile võrdne, sest miks peaks väiksema sissetulekuga peresse sündinud lapse ema tasustama väiksema sissetulekuga kui kõrgem sissetulekuga perekonda sündinud laps ema?

Kui seadust polnud veel riigikogus vastu võetud arutasin teemat hea sõbra P.-ga, kes käis välja ka ühe minu arust päris huvitava mõtte: vastuseis vanemapalgale poleks nii terav, kui sõna "vanemapalk" asemel oleks kasutatud mõnda muud sõna nagu "vanemahüvitis" või "palga kompensatsioon" ehk oleks kasutatud sõna/sõnu, mis oleks väljendanud paremini seda, mille eest raha ikkagi makstakse.

Küsimus ei ole niivõrd selles, kas riigikogulased mõistavad seaduse olemust vaid selles, kuidas pealiskaudne lehelugeja, kes teemasse ei süvene saab aru sõnast nagu "vanemapalk". Kas ta seostab selle enda varasema palgaga või hoopis lapse sünniga, mille tulemusena maksab riik talle, kui tublile kodanikule, palka - vanemapalka.

Eelnev jutt tuli meelde seoses USA pensionireformiga, mille olemuse üle käib teisel pool "lompi" praegu äge debatt.

USA poliitikud on juba aastaid kasutanud enda poliitika kommunikeerimiseks ekspertide abi, kes enne poliitika avaldamist uurivad erinevate sõnade ja sõnastuse mõju ning suhtumist, mida see tekitab inimeses, kes poliitika sisust midagi ei tea. Uuritakse ka seda, kuidas inimesed keerulisi sõnade kombinatsioone lihtsustavad, et hiljem debati käigus just kõige sobivamaid, kõige mõjuvamaid sõnu kasutada.

Kevin Drum, kirjutab Washinton Monthly's:
In Social Security articles, many of you have now adopted the shiny new phrase "personal accounts" to replace the moldy old phrase "private accounts." You've done this despite the fact that conservatives have been quite open about why they're promoting this change: "private accounts" didn't poll well, so they switched to talking about personal accounts.

But recently they've started promoting a new switcheroo, and we language mavens get to watch it happen in real time. Here it is: in the past, "carve-out" referred to a private account that was funded by taking money out of current Social Security taxes. "Add-on" referred to an account that was over and above current Social Security and that left existing taxes and benefits alone.

As it happens, Democrats have a long history of saying that although they dislike George Bush's Social Security privatization plans, they'd welcome the idea of add-on accounts, which are sort of like IRAs or 401(k)s. To take advantage of this, the White House has now started referring to their plan as an add-on. "See, personal accounts is an add-on to that which the government is going to pay you," said President Bush recently.
Huvitav, kui palju Eesti poliitikud enda sõnumi semantikaga tegelevad? Kas tegeletakse spetsiifiliselt sõnumi vormimisega või pannakse midagi enam-vähem kirja ja paisatakse avalikkuse ette? Kui olulist rolli mängivad aga ajakirjanikud?

neljapäev, märts 10, 2005

Eugen Veges kriitiliselt EAS'ist

Vahel on rõõmustav ajalehte lugeda ja näha, et sa pole ainus, kes Eesti ettevõtluspoliitika suhtes on skeptiline. Isegi mitte skeptiline vaid lausa kriitiline nagu seda on Eugen Veges enda väikses, kuid asjalikus sõnavõtus, mida tsiteerin peaaegu täies mahus. Loodan, et Äripäev ei pahanda:
Olles juba kümmekond aastat tegev erinevates ettevõtlusvaldkondades (teenindus, kaubandus, tootmine), julgen väita, et tegutsevad riiklikud ettevõtluse arendamise struktuurifondid (nt EAS) pigem halvendavad ettevõtlusmaastikku, kui tegelevad selle tugevdamisega. Kahju, mida ettevõtlusele põhjustatakse, ületab tunduvalt saadava kasu. Millele tuginen, kui julgen väita vastupidist sellele, mida kinnitavad riigi- ja struktuurifondide endi esindajad?

1. Ettevõtjaga manipuleerimine. Kui legaalselt on võimalik saada kellegi teise raha­kotist ressursse, siis tõenäoliselt kõik me seda ka ihaldame. Kui nende ressursside saamiseks seatakse mingeid tingimusi, näiteks mingi kindla seadme soetamine või projekti koostamine, siis teeme ka selle ära. Kas me seda ka oluliseks peame, julgen küll kahelda – on see investeering?

Et ressursid on piiratud, siis on vaja teha valikud, mida toota, missuguseid tootmissisendeid kasutada. Sihtotstarbeline toetuste jagamine mõjutab ettevõtjaid muutma oma prioriteete ja tegema muudatusi planeeritud tegevuses, mistõttu sekkub riik oma tegevusega otseselt ettevõtlusse.

2. Konkurentsi moonutamine. Ühe tegevusvaldkonna mõne ettevõtte toetamine halvab paljude teiste sama tegevus­valdkonna ettevõtette konkurentsivõimet. Meenub mõne aasta tagune juhus, kui Eestis loodi uus puusöetootmisega tegelev ettevõte, mille tegevuse alustamiseks kaasati struktuuri­fondide ressursse. Sel põhjusel kujunes uue ettevõtte toodangu omahind märgatavalt madalamaks kui juba tegutsevatel ettevõtetel.

Näiliselt oli toetuse andmine põhjendatud – loodi ju mõned uued töökohad. Kuid tähele­panuta jäi (uue ettevõtte toetamisega kaasnev) varem tegutsenud ettevõtetete arengu aeglustumine. Osaliselt abi­rahaga loodud uus ettevõte vähendas varem tegutsenud ettevõtte tulu. Uuel ettevõttel on madalam omahind ja ka madalam müügihind ning sellega vähenesid ka ressursid, mida ettevõte planeeris oma edas­pidise majandustegevuse arendamiseks, nt uued töökohad.

3. Toetuse madal efektiivsus – võõrast raha kasutame ebaotstarbekalt, seda nii struktuurifondide administreerimisel kui ka ettevõtluses.

Struktuurifondide administreerimise kulud on suured. Kui lisada neile veel ettevõtluse jaoks kaotsi läinud tööjõud, keda ahvatletakse tööle just ettevõtluskeskkonnast, siis on kulud mitmeid kordi suuremad. Neid suuri kulusid ei saa põhjendada ka Euroopa Liidu struktuurifondidest saadavate vahenditega.

Ettevõtluskeskkond on tugevam ja arengujõulisem, kui seda vähem mõjutatakse. Väikese osa ettevõtete abistamine nõrgendab teiste arengut. Ettevõtlusmaastikku võiks võrrelda looduskeskkonnaga, kus tegevusvaldkondadele vastavad erinevad loomaliigid. Kui tahame tugevat populatsiooni, siis ühe looma poputamine ei tee liiki tugevamaks. Nõrka ja väetikest ei tohi tuua metsast koju, et teda üles poputada ning seejärel jälle metsa lasta. Selline loom on määratud hukkumisele. Looma või linnu ühekordne söötmine toob pigem kahju kui kasu, nii on ka ettevõtluse toetamisega.
EAS on loomulikult meeletuks bürokraatialoomaks kätte läinud, sest Euroopa Liit just selliseid ümberjagamis mänge toetabki. Üks nendest juhtumitest, kus tahetakse hirmsasti aidata, kuid kõige selle aitamisega põhjustatakse rohkem kahju kui kasu - eriti pikas perspektiivis.

Tuletades meelde hiljuti Päevalehes sõna saanud "professori" arusaama majanduspoliitikast - võrreldes seda ettevõtja täiesti vastandliku sõnavõtuga - jääb üle tõdeda, et jutt on ettevõtjal selgem, argumendid aga paremad.

Riigi käpad ettevõtlusest eemale!

teisipäev, märts 08, 2005

Majandusteaduse (economics) õpetamisest ja paradigmadest

Minu esimene kogemus majandusteadusest EBSis oli aine nimega ökonoomika alused. Ei pidanud seda omal ajal eriti tähtsaks ning hea tulemus aines huvitas mind sama palju kui märgade sokkide kandmine - tuleb ära kannatada, kuidagi hakkama saada.

Oma roll sellises suhtumises oli kindlasti mängida õppejõul, kes oli küll pädev ökonomist, kuid igav ja ühekülgne õppejõud. Kuna ta oli "Ökonoomika aluste" õpiku üks autor, siis avastasime pärast mõnda loengut, et tema jutt kattus kohati robotliku täpsusega õpikus kirjutatuga.

Ta oli selge näide sellest, miks professorid ei tohiks esmakursuslastele sissejuhatavaid aineid anda. Kui ikka ise oled sama teksti läbi nämmutanud aastast aastasse nii palju, et suust hakkab enda kirjutatud raamatu tekst välja tulema, on aeg ruumi nooremale sugupõlvele teha.

Mingit erilist tulemust ta meie kursusega ei saavutanud. Pooled põrusid eksamil ja teine pool libistas ennast kuidagi moodi üle edasipääsu künnise. Ise kuulusin viimasesse ja väiksemasse gruppi. Tagantjärgi vaadates oleks tulemus tegelikult võinud märksa parem olla, kuid siis lihtsalt puudus asja vastu huvi.

Järgmine kokkupuude majandusteadusega oli märksa lõbusam ja seda peamiselt tänu õppejõule, kelle suhtes pole vist neutraalseks jäänud ükski tudeng. Tegu oli makroökonoomikaga ning just selle kursuse käigus tekkis esimest korda sügavam huvi majandusteaduse vastu ja seda kahel põhjusel, kuid enne pean midagi selgitama.

Ma pole suurem matemaatika armastaja. Logaritmid ja kolmanda astme tuletised tekitavad minus melanhoolset allergiat ning abstraktsioon, kust on välja nopitud ka numbrid ei seostu mul enam kuidagi reaalsusega muutes probleemid valemites elukaugeteks ja tähtsusetuteks.

Kuid tagasi asja juurde.

Esimeseks põhjuseks oli üks kodutöö. Nimelt pidi iga tudeng vähemalt ühe teema kõigepealt endale ja siis tervele auditooriumile tahvlil selgeks tegema. Minu ülesandeks oli auditooriumile tutvustada Phillipsi kõverat, mis kujutab seost inflatsiooni ja tööhõive vahel.

Lugesin õpikust vastava osa läbi ja tõdesin, et tegu pole mingi raketiteadusega vaid teemaga, mis on haaratav ka kõige lihtsama loogikaga. Mis minu murelikuks tegi oli kõvera valem, mis ei tahtnud minu arusaamade sisse hästi mahtuda. Konsultatsioonil õppejõuga (kohustuslik kõigile esinejatele) selgitasin Phillipsi kõvera olemust ja seda enda arvates sugugi mitte halvasti . Ka õppejõud jäi kuulduga piisavalt rahule, et minu küsimusele - kas valemiga peaks ka midagi tegema - ei pööranud ta erilist tähelepanu. Tegin sellest omad järeldused.

Kui esinemisjärjekord lõpuks minuni jõudis marssisin tahvli ette, tegin vastava joonise ja selgitasin siis tervele auditooriumile Phillipsi kõvera olemust. Õppejõud vaatas pealt ja seda suht rahulolevat, kuid seda ainult minu viimase lauseni: "Phillipsi kõveral on ka valem (kirjutasin tahvlile kõvera kõrvale), kuid...see ei oma erilist tähtsust." Mõistagi, õppejõud minu seisukohta ei jaganud ning esitas paar näidet, võttis mingid suvalised numbrid laest ja panin nad valemisse ning tõmbas mõned jooned - klassikaline tahvliökonoomika, mis mind külmaks jättis ja midagi minu selgitusele juurde ei andnud.

Muide, Phillipsi kõveraga on pärast 1970ndate kõrget inflatsiooni ja töötust olnud hulganisti probleeme, mida siiani üritatakse lappida (PDF).

Teine ja tõenäoliselt tähtsam moment oli minu jaoks eksamiks valmistumine. Jõudsin järeldusele, et inglise keelne õpik (kõik 500+ lehekülge) tuleks läbi lugeda, kuid juba pärast esimest paarikümmet lehekülge põrkusin probleemi otsa: õpiku autorid kinnitasid, et majandusteaduse on paljuski eelduseks on ratsionaalsed inimesed - homo economicus. Aga inimene ei ole ju ratsionaalne?!?

Sajanda leheküljeni õpikust ma ei jõudnudki, sest eeldus, mille eest oli hoiatatud juba sissejuhatuses, seadis kogu matemaatilise nüpeldamise ja "valemineerimise" minu jaoks suure küsimärgi alla. Inimesed reageerivad ju emotsionaalset, on mõjutatavad välisest survest ning ei pruugi pimedalt taga ajada omakasu.

Makroökonoomika põhimõtted tundusid kõik igati mõistlikud, kuid nende konkretiseerimine valemitesse tundus üha rohkem ja rohkem üleliigse abstraktsioonina, mis mingit praktilist väljundit ei omanud väljaspool väga kitsast ringi (finantsinstitutsioonid).

Mulle tundus ratsionaalsuse eeldus sedavõrd absurdsena, et otsustasin internetist otsida sellele kriitikuid. Suur oli minu üllatus, kui leidsin terve liikumise, mis sisuliselt jagas minu seisukoht: post autistic economics (ehk PAE)

Nagu lähemal uurimisel selgus olin komistanud vaid aasta vanuse liikumise otsa, mis oli saanud alguse majandusmagistrantidest Prantsusmaal ja levinud sealt edasi Inglismaale, USAsse ja üle maailma. PAE toetajate argument seisnes selles, et majandusteadust õpetatakse liiga ühekülgselt ning matemaatikast on saanud mitte vahend eesmärkide saavutamisel (majanduses toimuvate protsesside mõistmine ja kirjeldamine) vaid oma ette eesmärk ning piisavalt paljudele tundus jätkuv rõhuasetus matemaatikale kohatu.

Meid ümbritsevas maailmas toimuvad protsessid, mille kirjeldamine matemaatiliselt on ülikeeruline ja sageli praktiliselt võimatu. Kirjeldada protsessi matemaatiliselt tähendab tema lihtsustamist ja konkretiseerimist, kuid kuidas sa lihtsustad isiklike eelistusi, kultuuri või harjumusi?

2001. aasta lõpus oli PAE jõudnud faasi, kus väljastati uudistekirja ja Kansas City ettepanek oli veel vaid mõne kuu vanune ja alles kogus allkirju, kuid ma ei suutnud uskuda, et ettepaneku esialgsest 25. alla kirjutanust oli üks eestlane ning mis veel parem, minu majandusmõtte ajaloo õppejõud.

Samal semestril makroökonoomikaga toimus ka majandusmõtte ajaloo kursus, kus käsitlemist leidis - üllatus, üllatus - majandusmõtte areng. Alustades antiikaja tähelepanekutega ja sealt edasi uue institutsionaalse ökonoomikani välja.

Ei mingeid valemeid ega graafikuid vaid loengud sellest, kust mõte tuli ja mis olid tagajärjed. Üllatav oli aga see, et väga vähe (kui üldse!) põhimõttelistest uuendustest oli tulnud majandusteadusesse läbi matemaatika. Enamuses oli tegu hoopis intuitsioonilise lähenemisega, mida vaatluste ja analüüsiga pärast toetati ja nii oli see läinud 19. sajandi lõpuni ja 20. sajandi alguseni.

Mõned aastad pärast eelpool mainitud kursusi läbisin ka mikroökonoomika kursuse õppejõuga, kes oli huvitav segu kõigist eelmistest. Omaette isiksus, kes püüdis isiklikud väärtushinnangud õpetatavast eemal hoida ja selgitada mikro ja makro vahelist - paljuski kunstliku - lõhet. Ka mikros polnud valemitest pääsu ning juba vaikselt unustusehõlma vajunud isiklikud täheldused matemaatika vajalikkusest hakkasid vaikselt taas esile kerkima.

Osaliselt oli see tingitud minu enda matemaatika puudest, mille tõttu läksid mõned päris lihtsad testid aia taha. Kuid mida edasi kursuses programmiga liikusime, seda keerulisemaks käsitletavad probleemid läksid. Kuskil mänguteooria kandis olime sunnitud ka matemaatilisest käsitlusest loobuma esseede kasuks, mille kirjutamine mul märksa paremini õnnestus. Hea koondhinne (paljuski kursuse nõrgast üldisest tasemest tingitud) andis aga lootust, et lõputöö kirjutamine majandusteoorias on võimalik (PDF).

Ühes viimastest loengutest leidis õppejõud aega arutleda natuke majandusteaduses metodoloogia üle ning spekuleerida, et matemaatika ei pruugi olla sugugi kõige parem vahend majandusteaduse probleemide selgitamisel. Poolnaljatades lisas ta, et lõpuks võib põhiline osa majandusteadusest taanduda "lugude jutustamisele" - vaatlused ja analüüs, mis ei põhine matemaatilistele abstraktsioonidele vaid hoopis konteksti ning kohaliku tagatausta arvestamisele.

Eelpool kirjeldatu on minu isiklik kogemus, mis loodetavasti valgustab ka minu kiindumist Hayekisse ja prtosessidepõhise lähenemise vastu majandusteaduses. Need majandusteadlased, kelle blog jälgin, jagavad paljuski minu seisukohti...kuigi jah, pigem jagan mina nende omi.

Viimaste nädalate jooksul sai majandusteaduse põhimõttelise suuna küsimus värskelt tõstatatud Meir Kohn'i poolt, kes enda artiklis Value and Exchange (PDF) kirjeldab praeguse olukorra ajaloolist tagatausta ning eesseisvat paradigma muutust. Kuigi artikkel on mõnekümne lehekülje pikkune on tegu ülevaatliku ja hästi argumenteeritud kirjatükiga, mis võimaldab mõista viimaste aastakümnete matemaatikakesksust.

Kui nii palju kannatust ega huvi ei ole, siis soovitan Arnold Klingi lühemat ja kokkuvõtliku käsitlust An Important Emerging Economic Paradigm.

Lõpetuseks. Minu suhtumine on paljuski tingitud minu huvist rohkem "suure pildi" kui detailide vastu. Ma ei arva, et matemaatikaga majandusteaduses midagi ei saavutata (pigem vastupidi), lihtsalt minu jaoks on majandusteadus rohkem sotsiaal- kui täpisteadus, millega võimalik seletada, miks meie maailm on selline nagu ta on.

reede, märts 04, 2005

EL'i põhiseadusest...veel kord

Huvitav artikkel Washington Times'is Euroopa Liidu põhiseadusest. Mõned huvitavamad tsitaadid artiklist:
European federalism is the antithesis to the American definition. Unlike the protections against a domineering central government afforded to the United States through its framework of federalism, the European Union will be made a superstate by its constitution, removing powers from member states and concentrating many of them in Brussels.
...
Among other headaches, the EU constitution will create a legal personality, an unelected president, a foreign minister and diplomatic service, a judicial system, recognized external borders, a military capacity and a police force.
....
Under the EU constitution, member countries will be forbidden from operating an independent foreign policy position. They must "explicitly and unreservedly support the Union's foreign and security policy."
...
Europe is besieged by the EU's "Yes" campaign, supported by millions of dollars of propaganda advertising. "Yes" propaganda, among other things, is telling Europeans the constitution will create a "United States of Europe," but this is by no means a compliment to America.
Taas kord peab tõdema, et pole Eestis midagi kuulnud EL'i põhiseaduse tagajärgedest meie välispoliitikale (Hiina? Kuuba? Venemaa? aga suhted USA'ga?) või meie kaitsepoliitikale (mina eelistaks näiteks NATO't koos USA'ga EL'i ühisele naljanumbrile).

Mulle lihtsalt tundub, et EL'i põhiseadus on ka meie poliitikute jaoks "põrsas kotis", sest muidu oleks märksa teravamalt tõstatatud ka küsimus sellest, kas tegu on ikka "välislepinguga" või hoopis põhiseadusega, mis on ülem kohalike meisterdatud lihtsast ja konkreetsest dokumendist.

Kui ma ei eksi, siis keegi isegi tõstatas küsimuse EL'i põhiseaduse riigikogus kinnitamise juriidilisest õigsusest - vastuolust põhiseadusega - kuid mis sellest teemast sai?

Kui näeks/kuuleks, et EL'i põhiseaduse tagajärgedest räägitakse, et teema üle arutletakse ja siis tehakse otsus - teatakse, mille poolt hääletatakse - , siis poleks põhjust eriti teravaks kriitikaks, kuid selle asemel toimub meil hoopis mingi poliitiline tsirkus, mille raames ei selgita keegi enda seisukohti. Küll aga lubatakse inimestele jätkuvalt poliitikat, mille teostamine ei ole EL'i põhiseaduses jõustumisel enam kohalike poliitikute, isegi mitte eestlaste võimuses.

Eraldi huvitav lugu on aga Telegraphis sellest, kuidas USA president enda külaskäigul Euroopasse vältis EL'i põhiseaduse mainimist. See tähendab, et Ivar Raig pani enda arvamuslooga natuke puusse:
Samas lähendas Bushi Euroopa suurriikide juhtidele tema toetus ühtsele tugevale Euroopale, ehk Euroopa Põhiseaduslikule leppele, milles sätestatakse ELi ühine kaitse- ja julgeolekupoliitika koos vastavate rahvusriigiüleste institutsioonidega.
Aga üldine "point" on Raigil...täitsa õige: rohkem koostööd USA'ga ja rohkem vabakaubandust.

TÄIENDATUD: Miks Raig arvas, et Bush Euroopast kõneledes just EL'i põhiseadust silmas pidadas? Sest ameeriklaste ja eurooplaste arusaamad "tugevast Euroopast" ei ole samad.

neljapäev, märts 03, 2005

EL'i kodaniku õigus: defineerida vasikaliha standardit

Kas sinu arvates on Euroopa Liidu banaanikõverus standard ülekohtune? Kas sa oled kunagi soovinud sõna sekka öelda mõne Euroopa Liidu standardi kujundamisele?

Kui vastus eelnevatele küsimustele on "jah", siis Euroopa Liidu bürokraadid ootavad SINULT vasikaliha definitsiooni.

Kui sul on selge ette kujutus sellest, mis värvi ja kui hõrk peaks olema vasikaliha, siis Euroopa Liit vajab sind!

Avalda enda arvamust läbi Interaktiivse Poliitikaportaali (versioon 1.4!!!) juba täna!


Ok, natuke tõsisemalt.

Tõenäoliselt tunnistavad enamus Euroopa Liidu toimetamistega vähegi kursis inimesed, et selles supranatsionaalses supis eksisteerib tõsine demokraatia defitsiit, mille tõttu ei lähe ka EL tema kodanikele eriti korda. Mõistagi ei ole eurokraadid nõus selle väitega ja üritavad EL-i kodanikele pakkuda võimalust poliitika tegemisel oma sõna sekka öelda. Ainult, et standardi määratlemine ei ole poliitika vaid odav populism, kus kodanike - antud juhul ka tarbijate - eest teevad lõplikud otsused ikkagi eurokraadid.

Huvitav on minu jaoks aga see, et loomakasvatus Hispaanias erineb loomakasvatusest Eestis samamoodi nagu hispaanlane erineb eestlasest. Maitseharjumuste vastu, mis aastakümnete jooksul juurdunud, on raske midagi ette võtta ja see, mis ühele sobib ei pruugi teisele sobida.

Nüüd aetakse aga taga mingit standardit, mille kujundamisel võivad olulist rolli mängida inimeste subjektiivsed eelistused ja harjumused. Kuna eestlasi on Euroopas suht vähe, võib juhtuda, et see, mida eestlased vasikalihaks peavad, ei vasta mõne aja pärast enam lihtsalt standardile ja vasikaliha nime all seda müüa ei tohi.

Samas...kui kõik interneti kasutavad eestlased hääletaksid, siis oleks meil võimalik tervele Euroopale dikteerida, mis on vasikaliha ja mis mitte. Kui vaid ainult loomakasvatajad Lõuna-Euroopast enda lobitööga meie plaane ei nurjaks. . .

kolmapäev, märts 02, 2005

Demokraatlik Lähis-Ida paar sammu lähemal?

Loodan, et ei ole ainus, kes on tundnud huvi selle vastu, mis sorti inimese need enesetapu terroristid õieti on ning mida endast kujutavad. Austin Bay kirjutab enda blogis sellest, kuidas ajalehed Bagdadis on selle teema vastu huvi tundma hakanud ja jõudnud mõnevõrra üllatavale järeldusele - vähemalt osa neist on idioodid:
Al Mashriq reports Ahmed Abdullah, 20 years old, asked the Interior Minister to not hand him over to the Americans after he was arrested when his truck exploded and he was wounded. An investigator asked Ahmed about Osama Bin Laden and he answered that Osama is killing Moslem. Ahmed came to Iraq from Syria. When he arrived in Iraq he met people from the Al Tawilla wa Al Jihad organization. He was then trained by them for two months. Ahmed had $1800 with him but his leaders took it away from him and told him they would give him $100 when he needed money. On the day of the explosion they asked him to drive a truck near an American base and told him that he had to wait for someone there. He added, “When I went there the truck exploded."
Heh.

Viimaste päevade sündmused on aga lootust andnud, et dominoefekt ei ole Lähis-Idas midagi võimatut, pigem vastupidi. Massilised demonstratsioonid Liibanonis ja Egiptuse valitsuse liikumine demokraatia poole annavad tunnistust sellest, et Iraagi valimised on avanud ka naaberriikide elanike silmad. Mark Steyn kirjutab Telegraphis:
The Saudi foreign minister, who by remarkable coincidence goes by the name of Prince Saud, told Newsweek that women would be voting in the next Saudi election. "That is going to be good for the election," he said, "because I think women are more sensible voters than men."

Four-time Egyptian election winner - and with 90 per cent of the vote! - President Mubarak announced that next polling day he wouldn't mind an opponent. Ordering his stenographer to change the constitution to permit the first multi-choice presidential elections in Egyptian history, His Excellency said the country would benefit from "more freedom and democracy". The state-run TV network hailed the president's speech as a "historical decision in the nation's 7,000-year-old march toward democracy". After 7,000 years on the march, they're barely out of the parking lot, so Mubarak's move is, as they say, a step in the right direction.

Meanwhile in Damascus, Boy Assad, having badly overplayed his hand in Lebanon and after months of denying that he was harbouring any refugee Saddamites, suddenly discovered that - wouldja believe it? - Saddam's brother and 29 other bigshot Baghdad Baathists were holed up in north-eastern Syria, and promptly handed them over to the Iraqi government.

And, for perhaps the most remarkable development, consider this report from Mohammed Ballas of Associated Press: "Palestinians expressed anger on Saturday at an overnight suicide bombing in Tel Aviv that killed four Israelis and threatened a fragile truce, a departure from former times when they welcomed attacks on their Israeli foes."

No disrespect to Associated Press, but I was disinclined to take their word for it. However, Charles Johnson, whose Little Green Footballs website has done an invaluable job these past three years presenting the ugly truth about Palestinian death-cultism, reported that he went hunting around the internet for the usual photographs of deliriously happy Gazans dancing in the street and handing out sweets to celebrate the latest addition to the pile of Jew corpses - and, to his surprise, couldn't find any.
Sama ajal ilmub Eestis - Päevalehes - artikkel, kus mingi türannia vabandaja heietab selle üle, kuidas Iraagi valimised midagi ei tähenda, et meedia ja valitsused lihtsalt petavad ja lollitavad naiivseid masse. Täiesti masendav loogika (kas seda seal üldse oli!), mis ignoreerib tegelikust.

Ärka üles mees, vaata natuke ringi...kas või internetis!

Küsimus: kas iraaklased oleksid üldse huvitatud ÜRO sekkumisest nende toimetamistesse pärast "oil-for-food" fiaskot, mis ei ole veel siiani lõpp-vaatuseni jõudnud ning ÜRO "rahuvalvajate" sekspeditsiooni Bosinasse ja Kongosse?

TÄIENDATUD: Professor R.J.Rummel käsitleb teoreetilisemast vaatenurgast Lähis-Idas toimuvat ja seda vägagi lubavate järeldustega.

teisipäev, märts 01, 2005

Mitte MÖTE vaid MÖTTETUS?

Täna ilmus siis Päevalehe vahel Möte, milles pidin taas kord pettuma. Kinnitust leidis ka üha süvenev veendumus, et sotsioloogiaga tegelevad inimesed kas lihtsalt ignoreerivad seda, mis majandusteaduses toimub või pole seda suutelised endale selgeks tegema.

Ma ei ole enda arvates eriti nõudlik inimene, kuid elementaarsed tõed võiks ikka enne selgeks teha kui ajalehtedesse kirjutatakse.

Poliitiline maailmavaade, mis Mötest välja koorus on samuti masendavalt ühekülgne: korporatsioonid -pahad, riik - hea; tarbimine - paha, askeetlikus - hea; eile - hea, homme - paha...kahtlaselt sotsiaaldemokraatia maiguline.

Veel mõned küsimused: miks said tarbimise ja sisuliselt ka kaubanduse teemadel sõna sotsioloogid aga mitte majandusteadlased? Ma ei arva, et Möte peaks olema 50-50 majandusteadlaste ja sotsioloogide vahel jaotatud, kuid ühest majandusteadlasest oleks piisanud, isegi inimesest, kes oleks selgitanud vabakaubandust, turumajandust ja toonud välja seda, kuidas turumajandus on inimtsivilisatsiooni edasi viinud, võimaldanud paljudele seda, mis 100 aastat tagasi oli võimatu.

Eestis on säravaid majandusteemadel kirjutajaid maru vähe ja nemadki tegelevad pigem enda teadusega kuskil pool salaja. Aega ajalt torkab mõni Rasmus Pikkani või Hardo Pajula või Kaire Põder silma, kes käsitlevad majandusteadust natuke laiemalt, kuid enamasti kirjutavad nad millestki konkreetsest ja ei leia aega ümber lükata kõiki neid eelarvamusi/valearusaamu, mida osad sotsioloogid meelsasti tõe pähe serveerivad.

Ma ei leia, et majandusteadus oleks midagi sellist, milles inimesed orienteeruda ei suudaks. Jah, majandusteadus näeb kole matemaatiline välja, kuid seda pigem sellepärast, et Eestis viljeletaks ökonomeetriat (Tartu ja TTÜ), mis põhjustab olukorra, kus põhimõttelisi küsimus ei soovita ega osata lahata ka majandusteaduses vähem orienteeruvatele inimestele arusaadavas keeles. Tegeletakse enda arvutuste ja valemitega - "tahvliökonoomika" ja inseneriprobleemidega - mille seose reaalse maailmaga on kohati liigagi küsitav, kuid mida siiski uljalt analüüsiks nimetatakse.

Tõenäoliselt tuleb ise natuke konkreetsemalt kui blogis hakata kirjutama majandusest ja vähemalt proovida inimesi panna mõtlema sellele, et kõik, mis näeb hea ja õilis välja ei pruugi seda olla. Enne peab aga endale mõned asjad selgeks tegema ning mitukümmend raamatut läbi lugema....

Esimene Kyoto ohver silmapiiril: Kanada

Kyoto protokoll on jõus olnud vaid kümmekond päeva, kuid juba peavad esimesed valitsused hakkama leidma õigustusi kulutustele, mis osutuvad tõenäoliselt suuremaks, kui nad isegi veel arvata oskavad. Tim Ball kirjutab:
Despite expenditures thus far (samast artiklist selgub, et u. $10 miljardit), Canadian emissions of carbon dioxide -- the most abundant of greenhouse gases -- have risen some 30 percent since 1997, when the Kyoto protocol was first agreed upon. Their voluntary plan has proven so ineffective that green pressure groups now demand mandatory energy rationing. The government now plans to spend another $1.4 billion buying carbon credits.

Eventually, the bill according to some estimates could reach into the tens and even hundreds of billions of dollars.
Olen ka siin blogis varem käsitlenud Kyoto jaoks tehtavate investeeringute mõju. Kuna raha tuleb kuskilt võtta, siis varsti ei jää Kanada valitsusel muud üle, kui tõsta makse või vähendada muid kulutusi. Kui uskuda Ball'i artiklis kirjutatut, siis tundub, et Kanadas on valikute aeg kätte jõudmas/jõudnud kiiremini kui arvata oskasin:
Environment Canada has failed to achieve targets for reductions in pollutants that have real health effects, in large measure because two thirds of all new spending on the environment in the last budget went to climate change.
Huvitav, millal kanadalased USAsse hakkavad põgenema...